“Tegelikult on see elu ja surma küsimus. Laste suitsiidikatsete hulk on suurenenud, samuti vaimse tervise häirete esinemine. Seega peaks koolipsühholoogide teenuse tagamine olema üks riigi ja kohaliku omavalitsuse prioriteete,” rääkis Eesti koolipsühholoogide ühingu esinaine Karmen Maikalu. Seadus kohustab koole õpilastele õigel ajal abi andma, aga spetsialistide puuduse tõttu seda tihti ei suudeta.

Näide elust enesest: kümneaastasele poisile tungisid koolis kallale tema kiusavad klassivennad. Teda löödi jalgadega kõhtu, aga kui poiss tundi läks, sai ta õpetajalt veel pahandada, et tunnis keskenduda ei suuda. Kui ema palus pärast juhtumit koolipsühholoogi abi, pakkus see vastuvõttu alles kahe kuu pärast. “Milleks koolis üldse psühholoog on?” tekkis emal küsimus. Pahameel on täiesti õigustatud – kinnitavad nii koolipsühholoogid kui ka Eesti seadused.

“Laps peab saama tugispetsialistiga isiklikult vestelda mitte hiljem kui nädala jooksul,” kinnitas Eesti koolipsühholoogide ühingu juhatuse esinaine Karmen Maikalu. “Õnnetuse või kriisi puhul aga hiljemalt järgmise tööpäeva jooksul.”

Samas tõdes enam kui kahekümneaastase koolipsühholoogi kogemusega spetsialist, et seadus ei toimi. Koolipsühholoogid on ülekoormatud ja abivajajaid väga palju. Viimases Eesti inimarengu aruandes toonitati, et vaimse tervise probleemid on levinud ja kasvutrendis.

Olukord paistab eriti teravalt silma kõige nooremate seas. Suitsiidikatsed, enesevigastamised, riskikäitumine, ärevus ja depressioon. Kiusamine ja vägivald, nii vaimne kui ka füüsiline. Nende ja muude muret tekitavate tendentside levik näitab, et meie lapsed vajavad senisest enam vaimset toetust ja abi.

Raske töö heidutab

“Ütleme nii, et kaks-kolm korda aastas tuleb ette sedagi, et näiteks tualettruumis keegi ennast vigastab,” lausus Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults. “Sellisel juhul reageerime muidugi kohe, kõigepealt tuleb kiirabi. Aga vahetult selliste juhtumite järel õpilased enamasti kooli ei naase, saades esmast psühholoogilist abi juba meditsiiniasutuses.”

Praegu teeb pealinna koolides tööd 47 psühholoogi. Täitmata ametikohti on kümme, tööleping omakorda peatatud veel nelja spetsialistiga. Ometi ei anna need numbrid olukorrast täit pilti. Ehkki kunstigümnaasiumis on tööl koguni kolm koolipsühholoogi – tõsi küll, töötunde tehakse kokku kahe ametikoha jagu –, võtaks direktor sedamaid tööle veel ühe tugispetsialisti. Oleks vaid neid, keda võtta.

“Eks see on ikkagi väga raske töö,” osutas Sults ühe võimaliku põhjusena, miks tugispetsialistide read meie koolides hõredaks on jäänud. “Eripedagoog ja logopeed tegelevad võrdlemisi konkreetsete asjadega nagu õpetajad ikka. Aga psühholoog peab töötama inimese sisemaailma ja tema tunnetega. Sageli ka kõikvõimalike keerukate eluliste probleemidega. Eks see on kindlasti üheks põhjuseks, miks koolipsühholoogi amet noorte hulgas eriti populaarne pole.”

Spetsialistide nappusele vaatamata peaks kohene kriisinõustamine ootamatute keerukate juhtumite lahendamiseks alati võimalusena välja pakkuda olema – kunagi ei tea ju, millal ootamatut kriisiabi täpselt vaja läheb. “Samas on oluline kindlaks teha, kas vaja on ikkagi koolipsühholoogi abi või siis on tegemist mõne nii-öelda lihtsama juhtumiga, kus saaks olukorra lahendada ka kuidagi teisiti,” rääkis Sults. “Näiteks määrasime oma koolis hiljuti ühele gümnaasiumiõpilasele tugiisikuteks mõned teised õpilased – nemad siis uurivad kord nädalas, kuidas tal läheb ja mis talle muret teeb. Ega alati ei pruugi see piisav lahendus olla. Samas maksaks koolipsühholoogi aega ikka kõige mõistlikumal viisil kasutada, otsides võimalusel ka varuvariante.”

Kiire abivajadus

Mida rutem mure korral spetsialisti poole pöördutakse ja mida kiiremini ning põhjalikumalt koolipsühholoog õpilasega tegeleb, seda suurem on tõenäosus, et esmane halb enesetunne ei arene millekski tõsisemaks. Näiteks millekski selliseks, kus vaja läheb juba meditsiinilist sekkumist. Paraku on kliiniliste psühhiaatrite ootejärjekorrad isegi pikemad kui koolipsühholoogidel. Ehkki tänapäeva Eesti poliitikas räägitakse palju ennetustegevuse olulisusest, on koolipsühholoogide kättesaadavus äärmiselt madal, küündimata sageli isegi seaduses nõutava määrani. Ometi on just koolipsühholoogid need, kes peaksid põhimõtteliselt jõudma kõigi tulevaste ühiskonnaliikmeteni.

“Praegu on vaid pooltel koolidel koolipsühholoog üldse olemas. Ometi ütleb seadus, et seda peaks võimaldama kõigis haridusasutustes,” rääkis Maikalu. “Samas on nendeski asutustes, kus koolipsühholoog olemas, ta sageli rängalt üle koormatud. Näiteks on 800 õpilasega koolis tööl üks koolipsühholoog. Sellist koormust polegi lihtsalt võimalik seadusega nõutaval määral täita, sest kriisisituatsioone on sedavõrd palju – ärevus ja depressioon, lõikumised ja suitsiidikatsed… Sellisel puhul tekibki lubamatu olukord, kus õpilane peaks seadusega ette nähtud psühholoogilist abi saama, aga spetsialistide puuduse ja ülekoormatuse tõttu ei ole koolidel lihtsalt võimalik seda pakkuda.”

Nii kirjutas senini koolipsühholoogina praktiseerivale Karmen Maikalule üks lapsevanem alles kevadel, et sai teada, kuidas tema laps tegeleb enda lõikumisega. “Paraku oli mul esimene vaba aeg alles kuu aja pärast,” nentis Maikalu. “Sellises olukorras on kuu aega aga liiga pikk aeg, et oodata. Õnneks sain anda soovitused, kelle poole edasi pöörduda, et selles ilmselges kriisiolukorras ikkagi õigeaegselt abi saada.”

Häbi tekitab enesetapumõtteid

Spetsialistide sõnul on just enesevigastamine üks oluline märk noore inimese suitsidaalsusest – ka siis, kui tegemist pole eluohtlike vigastustega. Kooli roll on selles küsimuses äärmiselt oluline, kuna kaaslaste poolset kiusamist peetakse üheks noorte inimeste enesetappude peamiseks põhjuseks. Muret tekitab ka see, et märgatavalt rohkem suitsidikatseid tehakse just kooliaasta lõpus, märtsis ja aprillis. Teine raske aeg on kooliaasta alguses, septembris ja oktoobris.
“Enesetapuohtu tekitab eeskätt alandus-, häbi- ja kaotusekogemus. See läheb üle lõksus olemise tundeks, mis tekitab omakorda suitsiidimõtteid ja -reaktsioone,” rääkis augusti lõpus Tallinna lastehaiglas toimunud konverentsil lastepsühhiaater Ere Vasli. Spetsialisti sõnul oleme viimastel aastatel enesetapu tõttu kaotanud keskmiselt üheksa noort (kuni 19-aastast) inimest aastas. Enesetapukatsete arv on aga kordades suurem, küündides saja või isegi enama katseni aastas.

“Üle poolte neist noortest, kes enesetapukatsega erakorralisse meditsiini jõuavad, suunatakse edasi psühhiaatrilisele haiglaravile,” märkis Vasli. “Seal toimubki siis edasine diagnostika ja ravi.”
Samas juhtis Vasli tähelepanu ka sellele, et mõnede juhtumite puhul tekib ikkagi tunne, nagu jääks kontakt lapse või noorega ahtaks. Alati ei saa ka täpset selgust, kust suitsiidiriskiga noor edasist abi leiab. “Seepärast peavad nii koolid, vanemad kui ka meditsiinisüsteem pingutama selle nimel, et suitsiidide ja suitsiidikatsete numbrid alla tuua,” toonitas Vasli.

Erafirmades parem palk

Üks esimesi kohti, kust vaimse tervisega kimpus noor abi võiks leida, on just kool. “Vanemal on seaduse järgi täielik õigus seda abi lapsele saada ja ka nõuda,” kinnitas Maikalu. Ühtlasi nentis spetsialist, et kui kool ei suuda tagada seadusega ette nähtud teenust nii kiiresti, kui parajasti vaja on, siis on lapsevanemal õigus abi saamiseks eravastuvõtule pöörduda ning kool peab selle visiidi kinni maksma. “Seadus kohustab koolipsühholoogi teenust tasuta pakkuma. Kui kool sellega toime ei tule, siis saab lapsevanem pöörduda erapraksisesse ja kool peab selle kinni maksma.”

Samas tõdes Maikalu, et kriitilise olukorra põhjuseks pole mitte koolide ükskõiksus, vaid spetsialistide ja eeskätt just rahapuudus. “Olukord on hull. Samas ei saa ka öelda, et koolid suhtuksid asjasse ükskõikselt,” märkis ta. “Ei ole nii, et kool ütleb, nagu neid ei huvitaks õpilaste vaimne tervis. Loomulikult huvitab. Aga kui vaadata kasvõi meie ühingu kodulehte, siis võib näha, kuidas see on täis tööpakkumisi koolipsühholoogide ametikohtadele. Samas ei saa öelda, et meil erialaspetsialistidest tegelikult puudus oleks. Kool lihtsalt ei ole eriala praktiseerimiseks piisavalt atraktiivne töökoht. Erasektoris saab sama teenuse pakkumise eest tunduvalt kõrgemat tasu.”

Maikalu nentis, et on koole, kes maksavad psühholoogidele vähem palka kui õpetajatele. “See ei ole õige,” tõdes ta. “Koolipsühholoogidel on väga suur vastutus ning tuleks tagada, et läbitud on viie aasta pikkune ülikoolitee ja omandatud selle käigus koolipsühholoogi eriala magistrikraad.” Teistpidi on ka neid koole, kes pakuvad tavapärasest suuremat palka. “Need koolid endale psühholoogid ka leiavad,” kinnitas Maikalu.

Pooliku haridusega “erialaspetsialistid”

Muret valmistab seegi, et spetsialistide nappuse tõttu on asutusi, kus võetakse tööle psühholooge, kel nõutav haridustase tegelikult puudub. “Heal juhul pannakse ametisse spetsialist, kes on vähemalt bakalaureusekraadi juba omandanud ning õpib parajasti magistrikraadi saamiseks edasi. Nii-öelda napsatakse noor inimene tööturult, et teised tööandjad ette ei jõuaks.”

Samas ei saa sel viisil pakkuda heal tasemel abi. “Kui selline spetsialist, kel haridustee tegelikult alles pooleli, töötab mõne vanema spetsialisti juhendamisel, siis on asi veel kuidagi mõeldav. Pooliku haridusega õpetaja võib aastase lepinguga tööle võtta, aga koolipsühholooge ei tohiks tegelikult ülepea niimoodi värvata,” selgitas Maikalu. “Mõnikord on olukord veelgi hullem ja psühholoogi ametikohale võetakse keegi, kel pole tegelikult psühholoogia alast bakalaureusekraadigi. Ehk on ta õppinud näiteks sotsiaaltöötajaks. Niimoodi ei tohiks see asi kindlasti käia. Koolipsühholoog ei ole lihtsalt keegi, kes lastega aega veedab.”

Mõnikord nimetatakse Maikalu sõnul seda ametit teenimatult mugavusteenuseks. “Tegelikult on see elu ja surma küsimus,” märkis ta. “Laste suitsiidikatsete hulk on suurenenud, samamoodi kõikvõimalike vaimse tervise häirete esinemissagedus. Seega peaks koolipsühholoogide teenuse seadusega nõutaval määral tagamine olema üks riigi ja kohaliku omavalitsuse esmastest prioriteetidest.”

Maikalu sõnul peaks koolipsühholoog olema esmatasandil kätte saadavaks esmaseks abiks. “Kõik lapsed käivad ju koolis, mis tähendab, et see ametikoht puudutab sõna otseses mõttes kogu pealekasvavat generatsiooni,” ütles ta. “Meditsiinisüsteem on samas üle koormatud, laste-
psühhiaatri juurde pole võimalik aegagi saada. Nagu kooli-psühholoogidega, nii paistab ka nende puhul silma spetsialistide kurblik põud. Samal ajal on need juhtumid, mis lõpuks meditsiinisüsteemi jõuavad, enamasi juba ääretult keeruliseks eskaleerunud.”

Tõsisemate murede ennetamine

Kurb on sealjuures just tõsiasi, et tegelikult oleks võimalik selliseid keerulisi juhtumeid koolipsühholoogide abiga ennetada. “Koolis saab märgata väiksemaid probleeme enne, kui need suureks kasvavad,” tõdes Maikalu. “Tuleb näiteks kirjandusõpetaja ja räägib, et lapse kirjandist loetu teeb teda nõutuks ja murelikuks. Äkki peaks õpilasega vestlema? Või siis tuleb klassijuhataja, kes ütleb, et õpilane on viimasel ajal nii kurva olemisega. Või pöördub lapsevanem, kes nägi, kuidas ta laps ennast lõigub. Sellistes olukordades saab koolipsühholoog hakata kohe koolis kohapeal selle murega tegelema ning tihti saab probleem lahenduse ilma, et see veel hullemaks paisuks.”

Koolipsühholoogile pakutav keskmine tasu on enamasti võrdne õpetajapalgaga, mis lähtub hetkel keskmisest palgast. Seega 1750 eurot. Samas algavad mujal palgad vähemalt 2000 eurost, aga enamasti on pakutavad töötasud veelgi kõrgemad. “On arusaadav, et erasektoriga pole võimalik võistelda. Ja samas on ka riik päris palju teinud,” märkis Maikalu. “Näiteks pakutakse koolipsühholoogidele samamoodi 56 päeva suvist puhkust nagu õpetajatele. Seega proovitakse pakkuda erasektoriga võrreldes mõningaid paremaid tingimusi, mis meelitaksid vaimse abi pakkujaid koolidesse.”

Ka saavad noored, magistrikraadi omandanud eriharidusega tugispetsialistid kuni 16 000 euro suurust lähtetoetust. “Haiglates või erakliinikutes töötatakse enamasti üsna spetsiifiliste probleemidega,” rääkis Maikalu. “Koolis töötad aga nii laste kui ka täiskasvanute, üksikisikute ja gruppidega. Esindatud on kõikvõimalikud vaimse tervise mured. Teisalt tuleb seal tegeleda ka kiusamisjuhtumitega, peresiseste või suhtealaste murede ning koguni organisatsiooniliste probleemidega. Koolipsühholoog annab nõu ju ka asutuse juhtkonnale. Nii et tegemist on äärmiselt mitmekesise, vaheldusrikka ja tempoka tööga. Ühelt poolt nõuab see töö õige palju, teisalt pakub aga veel rohkemat.”

Ka kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults rõhutas, et noored, värskelt ülikoolist tulnud erialaspetsialistid ei pruugi alguses täiel määral oma tööülesannete kõrguseni küündida. “Tegemist on ikkagi väga keerukaid küsimusi puudutava alaga, nii et vajadus praktika käigus õppida ja kogemust omandada on paratamatu,” nentis ta.