“Selge on see, et inimestelt võetakse rohkem raha ära ja nende elujärg sellest kannatab,” lausub õigus- ja majandusteadlane Lasse Lehis, kelle sõnul on kauaaegne maksurahu asendunud tänaseks n-ö maksusõjaga. Lehis meenutab, et paljud riigid toetasid oma ettevõtjaid energiakriisis, Eesti mitte. “Tulemused on näha – paljud eksportivad ettevõtted on suletud, töötajad koondatud, välismaised konkurendid võtsid turu üle. Sellest tekkiski maksulaekumiste “ootamatu” vähenemine, mis ajendas praegust valitsust makse tõstma.”

Maksumaksjate liidu  juhatuse liikme Lehise meelest kahjustavad tulevased suured maksutõusud nii inimesi kui ka majandust. Kontrast enne valimisi lubatu ja pärast valimisi tehtu vahel pole kunagi varem nii suur olnud, lausub ta. 

Alustame hetke kõige kuumemast teemast, automaksust – kas see plaanitav maks vähendaks autostumist või hakkab see hoopis vähendama inimeste liikumisvõimalusi?

Inimene hoiab kokku sealt, kus saab. Kui autoga seotud kulud kasvavad, siis ei pea sugugi auto pealt kokku hoidma, võib ju jätta hoopis kinos käimata või mõne raamatu ostmata. Kindlasti mõjutab automaks kasutatud autode hindu ning selle kaudu inimeste valikuid järgmise auto soetamisel. Mõni auto vahetatakse teistsuguse vastu välja kavandatust varem või hiljem, muudetakse margieelistusi, asendatakse ostmine liisinguga või vastupidi. Turgu mõjutab see kindlasti.

Omaaegne rahandusminister Jürgen Ligi ütles oma ametiajal  “Aktuaalsele kaamerale”, et meil on juba küllalt kõrge kütuseaktsiis ja pole vaja küll autoomanikke rohkem pigistada – see olevat ta sõnade järgi  ka regionaalselt valus, sest paljudes piirkondades on auto ainus võimalus liikuda. Nüüd aga automaks sobib Reformierakonnale. Kuidas seisukohtade kardinaalset muutust kommenteerite?

Hiljuti selgus ka ühest küsitlusest, et Reformierakonna valijad toetavad automaksu. Ju nad on oma erakonnaga solidaarsed ja nõus kannatama selle nimel, et nendele armsad poliitikud on jälle võimul. Kuna vahepeal oli viieaastane periood, kui Reformierakond oli võimult tõrjutud, siis on ju väga lihtne seletada, kuidas amatööridel õnnestus kogu Eesti rahandus selle ajaga kihva keerata ja milliseid kangelaslikke ponnistusi peavad profid nüüd tegema, et asi taas järje peale saada. Seda nad siiralt usuvad. Ma usun, et pärast väikest mõttepausi hakkaksid Reformierakonna valijad toetama ka astmelist tulumaksu ja juriidiliste isikute kasumite maksustamist, kui see tuleb nende arvates kasuks Reformierakonna võimul püsimisele.

On tuldud välja jutuga, et auto on luksusese ja seda ei peakski iga inimene saama endale lubada. Taamal terendab justkui aeg, kui autot saidki endale lubada väljavalitud. Samas pole ühistranspordiga võimalik ju sõita igale poole ja auto on paljudele hädavajalik töökohale jõudmiseks. Autodevastane kampaania on jõudunud juba niisuguse absurdse väiteni, et autod muudavad Eesti riigi vaeseks. Aga mõtleme – kui palju vaesemaks jääks Eesti ja kui suur töötus tekiks, kui me autod ära tühistame ja surume inimesed bussidesse ning jalgratastele?

Ma ei usu, et automaksu kehtestajad unistavad autode “tühistamisest”, pigem vastupidi. Autode maksustamist praktiseeritakse väga lihtsal põhjusel – seda maksu on lihtne koguda ja selle eest on raske põgeneda, sest sõidukid on registris arvel ja maksuvõlglase suhtes saab rakendada tõhusaid piiranguid – politsei saab keelata sõiduki liikluses kasutamise, kohtutäitur saab auto arestida ja maha müüa. Lätti võib minna tankima ja õlut ostma, aga kui auto teise riigi registrisse viia, siis tähendab see ka liikluskindlustuse ja ülevaatuste tegemist välismaal.

See keskkonnakaitse jutt on rohkem valehäbist. Uute maksude kehtestamisel tekib ikka soov see maks “pehmeks ja karvaseks” mõtelda, et see inimestele vähem vastik tunduks. Selles mõttes oli praegune koalitsioon vähemalt alguses aus ja ei hakanud varjama, et “raha ei haise”. Aga paistab, et pärast esimest ehmatust on mõned poliitikud hakanud lootma, et keskkonnajutuga õnnestub äkki valijate pahameelt leevendada.

Kas meil õigupoolest on üldse kohustust õhemat riiki teha, sh maksuküüru kaotada? Indrek Neivelt ütles oma vastavasisulises loos, et makse poleks üldse vaja tõsta, sest me mahume Maastrichti kriteeriumite sisse ära oma 3%-lise eelarve puudujäägiga.

Mis puudutab nn maksuküüru, siis see ei ole mingi loodusõnnetus või nakkushaigus, millest oleks vaja lahti saada. See “küür” tekkis omal ajal sellest, et Reformierakond pidas tulumaksumäära langetamist olulisemaks kui maksuvaba tulu määra tõstmist, ja selle peale hakati välja pakkuma alternatiive, kuidas saaks tõsta maksuvaba tulu nii, et tekkivat puudujääki ei peaks kompenseerima maksumäära tõusuga. Reformierakonna praegune plaan on sisuliselt sama, mida tema partnerid pakkusid 2015. aastal ja mis tookord tagasi lükati. Reformierakonna jaoks on see maksuküür rohkem nagu Compiègne vagun. Kui natsi-Saksamaa oli Teises maailmasõjas Prantsusmaast jagu saanud, siis toodi vaherahu allakirjutamise jaoks muuseumist välja seesama staabivagun, kus vormistati omal ajal Esimese maailmasõja vaherahu. Kogu toonane häbi oli vaja maha pesta ja vaenlastele koht kätte näidata. Kui 2016. aasta sügisel lükati Reformierakond opositsiooni, siis uue koalitsooni esimene ja kõige tähtsam otsus oligi see 500-eurone maksuvaba ehk “maksuküür”, mis pidi näitama uut paradigmat maksupoliitikas – maksudesse tuuakse rohkem sotsiaalset mõõdet, mis muudab küll süsteemi keerukamaks, kuid parandab inimeste elujärge. Nüüd on vaja näidata, et “vana hea” Reformierakond on tagasi ja maksuerandite aeg on läbi.

3%-lise eelarvepuudujäägi nõue ongi riigi võetud kohustus. Suurema puudujäägi korral oleks Euroopa Liidul õigus meid eri õiguslike vahenditega korrale kutsuda (praktika küll näitab, et seda väga ei tehta). Seda, kas puudujääk võiks olla väiksem või võiks eelarve üldsegi ülejäägis olla, on juba meie enda poliitiline valik, mida tuleks debateerida enne valimisi. Samuti on poliitiliste valikute küsimus, kas eelarve tasakaalu saavutamiseks on vaja makse tõsta, kulusid kärpida või midagi muud teha. Mõned poliitikud näiteks arvavad, et kui riik majanduskriisi ajal rohkem kulutaks ja oma ettevõtjaid toetaks, siis see mõjuks pikemas plaanis maksulaekumistele palju posiitivsemalt kui maksutõus või eelarve kärpimine.

Viitasite, et maksutõstmiseks peaks olema teie arvates ka valimistel saadud rahva mandaat ehk kas maksutõusud peaksid olema valimisdebattides läbi räägitud?

Kindlasti.

Kas teie meelest oleks praegu inflatsiooni tingimustes üldse tohtinud makse tõsta? Läti teatas, et nemad enne makse ei muuda, kui inflatsioon on taltunud.

Ilmselt Läti loodab meie rumalusest taas kasu lõigata ning valmistub uueks piirikaubanduse hooajaks.

Siinkohal tahaks selgitada, et maksumäärad võivad olla väärtusepõhised või ühikupõhised. Käibemaks ja tulumaks, mis on väljendatud protsendina, suurenevad automaatselt koos palkade ja hindade tõusuga.

Inflatsiooni tulemusena riigi maksutulud kasvavad automaatselt ja riik ei pea selleks midagi tegema. Teine grupp makse on ühikupõhiste maksumääradega nagu aktsiisid, samuti näiteks riigilõivud ja keskkonnatasud või ka näiteks trahvid. Neid tariife tuleks aeg-ajalt korrigeerida või indekseerida samamoodi nagu pensione või toetusi, et maksustatavad kaubad ei muutuks teiste kaupade ja teenuste suhtes liiga odavaks. See on jällegi paras kunst, sest Euroopa Liidu tingimustes peame jälgima ka naaberriikide hinnataset, et piirikaubandus ei hakkaks vohama. Eesti praktikast on ette näidata täiesti vastandlikke näiteid – ühest küljest tubakaaktsiisi tõstetakse stabiilselt 5% aastas ja salaturg pigem tõmbab kokku, teisest küljest on meil kõigil meeles kurikuulus “maksud sõidavad Lätti”, mis oli inimeste reaktsioon liiga järsule ühekordsele alkoholiaktsiisi tõusule.

Hotellide ja restoranide liit on protestinud 4%-lise maksutõusu vastu, öeldes, et Eesti kaotab suurüritused Lätile ja Leedule. Mis teie meelest on selle maksu tõstmise mõjud?

Majutusel ja toitlustusel on viimased aastad olnud niigi rasked: kõigepealt koroonapiirangud, siis sõjast tingitud välisturistide vähenemine. Juba praegu soomlased kurdavad, et Eesti on muutunud üle mõistuse kalliks. Aina rohkem eestlasi peab Eestis puhkamist üle jõu käivaks ja eelistab selle asemel lõunamaa randa. Eesti kaotab käibemaksu, aktsiisid, siis kaovad töökohad ja tööjõumaksud. Kindlasti kasvab ümbrikupalga maksmine ja muud maksupettused. Kõige tulusamad ja lojaalsemad kliendid Eesti hotellidele ja restoranidele on muide riigiasutused oma “ümarlaudade” ja “mõttekodadega”, aga ainult nendele kogu majandusharu üles ehitada ka ei saa.

Ettevõtjad on olnud aktsiisitõusude suhtes kriitiliselt meelestatud. Nende arvates tõstab riik aktsiise liiga sageli, liiga palju, liiga lühikese etteteatamisajaga, ilma aktsiisitõusu majanduslikku mõju analüüsimata, ilma tootjaid ja maaletoojaid kaasamata ning salakaubandusevastaseid meetmeid tõhustamata. Kas järjekordsete aktsiisimaksude tõstmisega järgmisel aastal juhtub ikka ja jälle samamoodi? Miks küll?

See hinnang pärineb Läti alkoralli eelsest ajast. Vahepeal on olnud pikk periood, kui aktsiise ei tõstetud ja isegi langetati. Alkoholi aktsiisid on aastast 2019, bensiini oma aastast 2018. Diislikütuse aktsiisi langetati 2020. aastal ja nüüd kavatsetakse seda tõsta järk-järgult tagasi vanale tasemele. Uus valitsus lisas alkoholi aktsiisi tõusu. See ei ole küll võrreldav 2017. aasta hüppelise maksutõusuga, aga kui nii Soome kui Läti järgmistel aastatel oma alkoholiaktsiisi ei tõsta, siis võib negatiivne mõju olla pikapeale üsna suur. Diislikütuse aktsiisi langetamise eesmärk oli meelitada rahvusvahelisi autovedajaid Eestis tankima. Ilmselt kordub nüüd sama muster, mis eelmisel korral – kõigepealt hakkavad Eesti vedajad Leedus tankima, seejärel hakkavad Leedu vedajad Eesti turgu üle võtma, see tähendab, et Eestis veab kaupu veoauto, mille kütus on Leedus maksustatud ja ka autojuhi palk on Leedus maksustatud.

Oleme lugenud ajakirjandusest maksumaksjate liidu seisukohta, et niisama lihtsalt muutmise pärast ei ole mõtet maksusüsteemi muuta. Kui maksukoormus jääb samaks, aga maksude arvutamise valemid muutuvad keerulisemaks, siis on raske leida positiivset momenti, mis peaks maksumaksjat rõõmustama. Täiesti loogiline. Nüüd ometi on peaminister öelnud, et ega meie üldine maksukoormus uute maksudega ei tõuse. Kas siis tegu on järjekordse maksuarvestuse muutusega või ajab lugupeetud peaminister midagi segamini?

Ma arvan, et ma leidsin üles selle dokumendi, mida peaminister oma seisukoha kujundamisel kasutas. Rahandusministeeriumis koostatud mõjuprognoos kevadel vastu võetud maksumuudatustele. Seal on tõesti kirjas, et maksutõusud küll tõstavad Eesti maksukoormust 2023–2027. aastatel kuni 0,7 protsendipunkti võrra SKT-st, aga kuna ilma maksumuudatusteta maksukoormus langeks, siis kokkuvõttes jääks maksukoormus 2027. aastal umbes tänasele tasemele. Dokumendi kohaselt peaks maksukoormus langema “käibemaksu tasumise aeglustumise ja heitekvootide müügitulu vähenemise tõttu”. Miks käibemaksu tasumine aeglustuma peaks, seda ma sealt dokumendist välja ei loe. Aga siinkohal olekski sobiv lugejale selgitada, et maksukoormus on statistiline näitaja, mille muutumist ei mõjuta sugugi ainult maksuseaduste muutmine, vaid ka muu majanduses toimuv. Maksukoormus arvutatakse maksulaekumiste protsendina SKT-sse, aga kui SKT kasvab või kahanab, siis maksulaekumised ei tõuse ega lange täpselt samas tempos. Nii on meil olnud aastaid, kus makse langetati, aga maksukoormus ikka kasvas, sest SKT kukkus.

Kokkuvõttes pole vahet, kas maksukoormuse kasv kiireneb või kahanemine aeglustub, selge on see, et inimestelt võetakse riigile rohkem raha ära ja elujärg sellest kannatab. Ega ükski inimene seda maksukoormuse protsenti omale leiva peale ei määri, oluline on jälgida iga muudatuse mõju konkreetsele inimesele, ja see on erinev.

Ütlesite, et maksumaksjate liidule tuli ka kutse osaleda rahanduskomisjoni koosolekul ja esineda kahe minuti pikkuse sõnavõtuga. Samas oleks see olnud ilmselt formaalsus, et riik oleks saanud öelda: näe, me kaasasime huvigrupi ka. Kas niimoodi siis toimubki maksudebatt?

See on kahjuks Eesti poliitikas väljakujunenud tava, et iga kord pärast valimisi hoiavad kõik kahe käega peast kinni ja ootavad ärevusega, mis üllatustega seekord välja tullakse. Just maksude osas on tekkinud selline traditsioon, et maksutõusudest ei julgeta enne valimisi rääkida ja koalitsiooniläbirääkimiste ajal justkui ootamatult selgub, et riigi rahandus on korrast ära ja kiiresti on vaja “eelarvepositsiooni parandada”.

Kui tavaolukorras toimub meil iga pisemagi seadusemuudatuse koostamine mitme aasta pikkuse analüüsimise, konsulteerimise ja kooskõlastusringidega, koostatakse kümnete lehekülge pikkuseid mõjuanalüüse ja korraldatakse ümarlaudasid, siis pärast valimisi istuvad kümme inimest kolm päeva kinniste uste taga ja see, mis nemad seal kokku lepivad, ongi meie järgmise nelja aasta elu. Põhjendused ja mõjuanalüüsid tehakse tagantjärgi.

Koalitsioonilepingule justkui põhiseadus ei kehti. Seekord lihtsalt toimus see maksutõus eriti suures mahus ja eriti ootamatult. Kontrast enne valimisi lubatu ja pärast valimisi tehtu vahel pole kunagi varem nii suur olnud.

Praegune “maksudebatt” lähtub vildakast eeldusest, et me justkui oleme leppinud või valitsejatele need otsused andeks andnud ja ulatame nüüd oma abikäe, et parandada ära kiirustamisest eelnõudesse sisse jäänud vead. Või siis hakkame pugejalikult kerjama mingeid üksikuid soodustusi ja erandeid, üleminekuperioode jne. Selline tööjaotus ei ole tõesti vastuvõetav.

Milline uutest maksutõusudest on teie meelest kõige kahjulikuma mõjuga ja miks?

Mõju võib olla väga erinev. Kui vaadata füüsilise isiku tulumaksu, siis inimeste jaoks maksukoormus väheneb, ent käibemaksu tõus mõjub rohkem nendele, kes tarbivad suurema osa oma teenitud tulust Eestis. Ettevõtlusele mõjub halvasti eelkõige hinnatõus, mis sunnib tarbijat muutma oma käitumist, ning ilmselt kannatavad rohkem need ettevõtjad, kelle pakutavad tooted ei ole hädavajalikud ja mille tarbimisest on kerge loobuda. Turism, toitlustus, meelelahutus.

Väga ettearvamatud tagajärjed võivad olla dividendide tulumaksumäära tõstmisel ja regulaarse dividendi soodustuse kaotamisel. Kuna maksutõus tuleb alles 2025. aastal, siis võib ennustada, et 2024. aastal makstakse tavapärasest rohkem kasumeid dividendiks välja ja tuleb ka suurem maksulaekumine. Regulaarse dividendi soodusmäära mõte oli meelitada välismaiseid kontserne rohkem dividende maksma. Uutes tingimustes võib neil taas tekkida ahvatlusi kasumeid varjatud kujul välja viia ja see on suur väljakutse maksuhaldurile. Ma ei ole sugugi kindel, et praegune tulumaksuseaduse normistik ja maksuhalduri kogemuste pagas on piisav, et takistada Eestis teenitud kasumite varjatud väljaviimist.

Rasked ajad Eesti majanduses on tegelikult juba ammu enne maksutõusu käes. Paljud riigid toetasid oma ettevõtjaid energiakriisis, meil toetati ainult kodutarbijaid. Tulemused on näha – paljud eksportivad ettevõtted on suletud, töötajad koondatud, välismaised konkurendid võtsid turu üle. Sellest tekkiski maksulaekumiste “ootamatu” vähenemine, mis ajendas praegust valitsust makse tõstma.

Olete öelnud, et võiks lubada tööandjal maksuvabalt hüvitada nende töötajate sõidukulud, kes peavad igal hommikul ja õhtul läbima pikki vahemaid ühest Eestimaa nurgast teise, sest inimese kodukohas lihtsalt ei ole tööd. See vist on praeguse maksupoliitika juures täiesti saatanast? Millised töötajate transpordikulud peaksid üldse olema maksuvabad?

Siiski, tulumaksuseadust on vahepeal pika punnitamise peale nii palju täiendatud, et tööandjal on juba enam-vähem normaalsetel tingimustel lubatud töötajate sõidu ja majutamise kulusid maksuvabalt hüvitatud. Aga seda ainult siis, kui tööandja on nõus need kulud hüvitama. Kui töötaja peab ise autot või ühistransporti kasutama ja katab need kulud oma palgast, siis temale ei anta mingit tulumaksu tagastust. See on koht, kus meie maksusüsteem on jäänud paigale tammuma. Inimene, kes teeb iseseisvalt tööd eri tööandjatele, aga ei soovi seda teha ettevõtluse korras FIE või osaühingu vormis, on meie maksuseaduste jaoks võõrkeha – ei saa ta kulusid maha arvata, ei saa sotsiaalmaksu miinimkohustust tükkidest kokku liita, probleeme võib tekkida hüvitiste ja toetustega, kui ei ole ette näidata töösuhet ja täishõivatust.

Kirgi on üles kütnud ka ettepanek panku täiendavalt  maksustada, sest nad on oma ülikasumeid teenimas tänu Euroopa Keskpanga intressitõusudele. Leedu maksustas väga osavalt panku, täna teevad seda ka mitmeid teised riigid nn liigkasu maksu näol. Pankade kasum on tänu euriborile suurenenud 25%. Mida sellest arvata?

Teistel Euroopa riikidel on tõesti suurem valmisolek ja kogemus pankasid erimaksudega koormata. See on paljuski tingitud sellest, et eelmise suure kriisi ajal tuli paljudes riikides maksumaksja rahast pankadele finantsabi anda. Leedu mudeli sisuks on maksustada netointressitulu – see tähendab laenudelt teenitud ja hoiuste pealt makstud intresside vahe. Kui pangad maksaksid ka hoiustelt suuremat intressi või vähendaksid laenude intressimarginaali, siis neil maksukohustust ei tekiks.

Mida tegelikult oleks mõistlik veel maksustada, mis võimalused on jäetud kasutamata?
 Ma ei taha anda poliitikutele inspiratsiooni uute maksude väljamõtlemiseks, aga mainin, et tulumaksusüsteemis on mitmeid optimeerimise kohti, mis võimaldavad suuri rahasid liigutada ilma tulumaksu maksmata. Erialainimeste ring teab üsna täpselt, kui palju meie rikkad ja ilusad tegelikult makse maksavad.

Olete öelnud, et kui enne kehtis meil maksurahu, siis nüüd maksusõda. Mida saab üldse riigi maksumuudatuste vastu ette võtta? Milliste võtete ja sõjakavalusega?

Tavainimene saab oma meelsust väljendada näiteks automaksu vastasele petitsioonile allkirja andmisega. Eesti inimene vaevalt tänavale protestima tuleb. Tasumise tund tuleb järgmistel valimistel. Kogu kevadine maksupakett võeti kiirustades vastu just selle kaalutusega, et ehk rahvas unustab järgmisteks valimisteks selle ära või on lihtsalt leppinud ja teda saab peibutada muude teemadega. Selles mõttes on automaks kõige ohtlikum, sest see on üks väheseid makse, mida Eesti inimene hakkab päriselt ise maksma. Tulumaksu ja käibemaksu maksavad meie eest ära tööandjad ja kaubandus, aga automaksu tuleb hakata ise maksuameti kontole üle kandma. Ja iga aasta uuesti ja uuesti. Sellepärast ma julgen prognoosida, et viimasel hetkel koalitsioon siiski loobub automaksust ja nö tulles vastu töötajate soovile tõstab selle asemel hoopis kütuseaktsiisi.

Kui oleks teie teha, kuidas lahendaksite siis keerulise olukorra, et riigil polevat raha ja makse on sellepärast vaja tõsta?

Ma töötasin peaaegu kaks aastat rahandusministeeriumis ja nägin selle ajaga nii mõndagi. Riigi kulusid on võimalik kärpida igast otsast, kuhu vähegi vaatad. On olemas inimesed, kes oskavad eelarvet kärpida, kui neile anda selleks soodsad tingimused ja vajalikud hoovad.