Juba 18. sajandil tegutsesid Tallinnas kohvikud, mille menüüs olid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, kohv, tee, šokolaad, veinid, liköörid, koogid ja jäätis.

Kohvi võidukäik Euroopas algas kohvikute avamisega suuremates linnades 17. sajandi keskel.  Just siis hakkas tulema teateid kohvimajadest Pariisis, Veneetsias, Londonis, Hamburgis, Marseille`s ja mujal. Tallinna esimene teadaolev kohvik avati 1702. aastal, kuid mõni kohvijoomise paik võis siin olla juba varemgi.  Näiteks Narva kohta teame, et juba 1697. aastal pidanud seal kohvimaja keegi Kehrwiederi nimeline härra.

Küll aga teame seda, et saragassolase kohvik asus Raekoja plats 12 väikeses majas, mis on praegugi alles. Nõukaajal oli seal kaua aega Uku meistrite pood ning praegu töötavad selles majas Tallinna muinsuskaitsjad.  

Lõputu kohvijoomise algus

Kuigi esimesele kohvikule Tallinnas ei järgnenud kohe buumi, oli aastakümneid hiljem siin kohvikuid ridamisi. Ja võimegi rääkida lõputu kohvijoomise algusest meie linnas.  Juba sadakond aastat peale esimese teadaoleva Talllinna kohviku avamist  laaditi siinses sadamas laevadelt maha kümnete tonnide kaupa kohviube.  Kõik ei jäänud muidugi tallinlastele, muist veeti edasi mujale Eestisse ja osa läks siit ka Venemaale.

Aastal 1774 löödi näiteks Niguliste tänaval lahti kohviku Stadt Hamburg uksed, ja see paik peibutas külastajaid odavate toitude ja jookidega. Too mõnus kohvik asus praeguse aadressi järgi Niguliste 2. Menüüs olid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, kohv, tee, šokolaad, veinid, liköörid, koogid, jäätis. Kohviku juures tegutses veel hotell, kus oli ka restoran.

Avati veel mitmeid kohvikuid, mida sageli kutsuti küll trahteriks, neis pakuti ka sööki-jooki. Ühes Toomkooli tänaval asunud kohviku moodi asutuses sai mängida isegi piljardit.  

Üheks vanemaks kohvikuks võib pidada Vogti äri, mis kinnitas kanda Pikal tänaval, Suure Rannavärava lähedal. 1799 kolis Vogt Vana turu ja Kuninga tänava nurgale. Kuid kuni sajandivahetuseni peeti arvestatavaks kohvikuks ikkagi tuntud headuses Hamburgi.
Aga jätame siinkohal selle vana aja meenutamise pooleli ja liigume meie päevadele lähemale.

Kohvijoomine Tallinnas läheb edasi

Neitsitornis ja Lühikese jala värvatornis saab praegu tutvuda meie 20. sajandi  kohvikute sisustusest pärit esemetega. Lausa uskumatu, et isegi 80ndate mööbli ja muu kohvikuinventari leidmisega on näituse korraldajad väga palju vaeva näinud. Näituse kuraatori, kunstiteadlase Risto Paju sõnul tundus esialgu, et kõik need kohvikute esemed on lühikese aja jooksul justkui maa alla kadunud. Aga visa detektiivitöö kandis ometi vilja ja üles on leitud lausa muljetavaldav kogum meie linna möödunud sajandi kohvikukultuurist, mis nüüd on Neitsitornis ja Lühikese Jala väravatornis kõigile näha.

Kuuekümnendate keskpaigas hakati keskaegsesse Neitsitorni planeerima moodsat kohvikut, enne olid seal olnud kunstnike töö- ja eluruumid. “1973. aastaks oli torni fassaad lammutatud ja tornile ehitati juurde ülemine korrus,” selgitas Paju. Neitsitorn taastati keskaegse tornina ja lisati juurde ka moodne aeg. “Keskajal oli see torn Taani kuninga aia poole avatud, lahtine. Moodsa lisandusena tekkis siis tornile klaasfassaad väikese ruuduga akendega.”

Serviisid laadalt, õlelilled oma peenralt

Kui restaureerimistööd said valmis, siis jäi kõik edasine tükiks ajaks toppama. Lõpuks jõuti ikkagi nii kaugele, et alles peale olümpiaregatti, 1980. aasta jõulude ajal avati viimaks ka Neitsitorni kohvik. Tellitud sisekujunduse ja mööbli eeskujuks sai  Taivo Linna skulptuur “Suur tool”, mis on ka praegu väljas Neitsitorni fuajees. Need eritellimusel valmistatud kõrge seljatoega toolid on ka praegu Neitsitorni kohviku viimasel korrusel jälle olemas. Samas riiulitel  on väike väljapanek tolleaegseid nõusid ning natuke olümpiatemaatikat  ning Neitsitorni kirjaga tassid. “Üks neist on leitud Luige laadalt, kaks Osta.ee kaudu ja nii  edasi,” selgitas Paju. “Neid on juba terve komplekt ja väiksema seltskonna kohvitamise saab nende tassidega ära teha.”  Vitriini taga on ka originaalne täis konjakipudel. “Oma suvekodus Haapsalus kasvatasin ka õlelilli, sest need olid põhilised, mida tol ajal laua peale pandi. Neid ei olnud praegu enam kuskilt saada,” mainis Paju.  

Nõukaaja kohvikute sisustus valmistati eritellimusel

“Nõukaajal midagi saada ei olnud, polnud kataloogikaupu, aga oli vaja kujundada hubane, mugav, nägus kohvik. Siis oli ainuke võimalus, et kunstnik tegi eritellimusel mööbli kavandi,” rääkis Paju.  “See oleks tänapäeval nii kallis, et avatav kohvik läheks juba enne lahtitegemist pankrotti. Heal juhul tellitakse praegu mõni baarilett, ülejäänu on nüüd kõik kataloogikaup.”

Nii sai  iga kohvik oma näo ja ükski polnud teisega sarnane. Neid kohvikuid oli ka muidugi vähem kui on praegu. Aga nad tegutsesid pikemalt. Praegu on mõne kohviku eluiga ehk viis aastat, tol ajal oli palju pikem. Muidugi on Tallinnas ka pikaaegseid kohvikuid, mis ikka veel töötavad. Näiteks endine Kultas, mis vahepeal kandis Moskva nime ja nüüd on Vabadus.  Või Pegasus. Suurem osa 20. sajandi kohvikutest on aga nüüdseks kadunud.

Kuna torninäituse  teemaks on samuti lõputu kohvijoomine, mitte ainult toolid ja lauad, siis on välja toodud ka natuke ajalugu. “Meie ühist lugu selle kohvijoomise taustal,” selgitas Paju. “Kujutame vaimusilmas end ette  nagu Madis Kõivu näidendis, et on üks põhikülaline, kes istub ja joob kohvi mitte Tartu Verneris, vaid mõnes Tallinna kohvikus. Ajad ja võimud vahelduvad, aga peategelane jääb ja vaatab ümberringi kihavat elu. Kohvinautleja tahab, et tal oleks ikka mõnus kohvi juua. Tulgu siis uksest sisse Polpoli või NKVD või kaitsepolitsei mustade prillidega hallis ülikonnas agent. Kohvik on siis natuke nagu turvapaik, hea elu sümbol. Et end vähemasti kohvikulaua taga hästi tunda.”

Pelgupaik ka ärevatel aegadel

Iga näitusel välja pandud kohvikutool  kannab endaga kaasas ka natuke oma aega ja ajalugu. Täiesti juhuslikult õnnestus leida Moskva kohviku massiivne diivan, mis oli kasutusel viiekümnendatel. Seega ei mäleta seda vist kuigi paljud näitusekülastajad. Küll aga mäletatakse Pegasuse kohviku toole ja Kloostri Aida sisustust, mille näidised on samuti väravatornis näha. “Jah, Eesti ei ole Šveits, kus on elu kogu aeg ühtemoodi, ilus, aga igav,” nentis Paju.  “Siin muutub iga kümnendiga üsna palju. See kajastub ka kohviku interjöörides.”

Et seda heitlike aegade mosaiiki rõhutada, panid kuraatorid seinale ka  Leili Muuga maali, mis kunagi on tehtud Moskva kohvikus. Vabaduse väljakul käib parajasti punane demonstratsioon ja juunipööre. Pea kurvalt käte vahel istub seal toonase nimega kohviku Kultas laua taga üks mees, intelligentsi esindaja. Akna taga aga on juba uus aeg…

Aga isegi Stalini aegses kohvikus oli mugav istuda, mida rõhutab pehme diivansohva. “Ja küllap inimesed üritasid seal ikka olla normaalsed. Rääkida normaalset juttu. Lõbusamat ja paremat,” leidis Paju.

Võimalus osaleda ekskursioonidel

• Linnaekskursioon “Jalutuskäik mööda vanalinna legendaarseid kohvikuid” 9. ja 23. septembril kell 13. Pilet https://fienta.com/et/s/linnaekskursioon-tallinna-legendaarsed-kohvikud
• Jüri Kuuskemaa vestlus “Tallinna kohvikud ühe kohvisõbra mälestustes” 25. novembril kell 16.
• Tuure oma seltskonna jaoks saab tellida aadressil kok@linnamuuseum.ee.