“Autoomanike sissetulekud on võrreldes tsaariajaga vähenenud, kuid teede kvaliteet paranenud pole, need on katki ja vajavad sageli remonti,” protesteerisid autoomanikud sõjaeelses Eesti Vabariigis automaksu vastu, lisades, et kui maks veel kahekordseks tõuseb, peavad paljud inimesed üldse autost loobuma.

Pealkiri, et autoomanikud pole mootorsõidukimaksuga rahul, ilmus ajalehe Päewaleht “Pealinna kroonika” rubriigis täpselt sada aastat tagasi – 1923. aasta sügisel. Kui 19. sajandi lõpus olid sõiduautod mujal Euroopas juba kanda kinnitamas, siis Tallinn neid esialgu ei vajanud. Linna territoorium oli väike ning vahemaa ühest otsast teise hõlpsasti jalgsi läbitav. Autod, nagu kõik äsja käibele tulnud tehnilised uuendused, maksid esialgu terve varanduse. Need olid kapriissed ja vajasid pidevalt hoolt. Niisiis, suuremate sõitude korral piisas Tallinnas ka vanadest tuttavatest voorimeestest. Erand olid muidugi Toompeal elavad aadlikud, keda elas siin võrreldes teistega aga tühine arv. Suurem hulk autosid ilmus tänavatele alles 20. sajandi alguses, vahetult enne esimest ilmasõda. Kui 1908. aastal oli Tallinnas kuus autot, siis 1914. aastal juba 162.

Kohe, kui Saksa leiutaja Karl Benz avas müügiks välja mõeldud iseliikuva bensiinimootoriga vankri, sündis idee seda maksustada. See mõte tekkis Londoni linnaisadel 1888. aastal – samal aastal, kui Revali tänavatel asusid sõitma trammvagunid, mida tõmbas, nagu tol ajal naljatleti, “kahehobujõuline mootor”. Üleriigiline automaks kehtestati esmakordselt kaks aastakümmet hiljem USA-s peaaegu samaaegselt Ford T mudeli tulekuga: esimene sõiduauto, mis sai avalikkusele kättesaadavaks. Juba 1907. aastal otsustasid Tallinna linnaisad esimest korda neile eraldi maksu kehtestada – naaberriigi pealinna Riia eeskujul.

Kui Liivimaa halduskeskuses või pealinnas Peterburis arvestati maksusummat auto võimsuse järgi, siis Revali volikogu otsustas võtta igalt autolt valimatult kümme rubla aastas. Kas seda oli palju või vähe? Hea võrdleva analüüsi annab kümme aastat hiljem ajalehe Sakala lehekülgedel ilmunud materjal, mis käsitleb maailmasõja põhjustatud inflatsiooniga seotud maksude tõstmist. Nii otsustasid Tallinna võimud 1917. aasta novembri lõpus, et lahtise auto maks on tuleval aastal kümme rubla, kinnise auto pealt 20 rubla.

Saksa sõjavägi võttis autod käest

On alust arvata, et Tallinna riigikassa seda raha ei saanud. Järgmise aasta veebruari lõpus okupeeris linna Saksamaa, mille sõjavägi rekvireeris oma vajadusteks omanikelt autod. Ilmselt ei võetud ka 1919. aastal automaksu. Mõtte juurde kehtestada eraomandis olevatele sõidukitele eraldi maks naasis linnavõim sõna otseses mõttes poolteist kuud pärast Tartu rahu sõlmimist. 1920. aasta märtsis teatas ajaleht Päewaleht, et aasta lõpuks peavad isiklike hobuvankrite omanikud maksma 30 marka ja autode omanikud 100 marka hobujõu eest. Juhul, kui sõiduk oli mõeldud mitte isiklikuks tarbeks, vaid reisijate veoks, oli maks poole väiksem. Veoautode omanikud pidid maksma 25 marka mootori hobujõu kohta.

Tähelepanuväärne on, et täpselt sama proportsioon kehtestati mootorpaatide omanikele – olenevalt nende otstarbest. Aga purjejahi ülalpidamine polnudki nii kallis, see maksis 120 marka, olenemata jahi suurusest. Sama 1920. aasta mais toimunud volikogu koosolekul täpsustati automaksu tasumise tähtaegu. Maismaasõidukitel sai selleks 15. juuli, veesõidukitel 15. mai. Kaks nädalat pärast märgitud tähtaja möödumist oli linnal õigus võlgnikele trahv määrata. Maks kerkis koos inflatsiooniga ning juba kolm aastat pärast asutamist tuli tõsta automaksu.

“Kuna linnal on vaja teha palju oma majanduse renoveerimistöid ja olemasolevad maksuallikad on ebapiisavad, on finantskomisjon sunnitud maksude revisjoni tegema,” kirjutas Päewaleht 1923. aasta sügisel. Pärast tuliseid arutelusid otsustati tõsta linnas peetavate koerte maksu seniselt 300 margalt 500-le. Igat liiki sõidukite makse kergitas linn kaks korda. Ka jalgratastele hakkas kehtima 200-margane aastamaks. Selge on see, et kohaliku võimu algatus ei tekitanud autoomanikes entusiasmi. Pigem vastupidi – juba oktoobri keskel olid nad sunnitud pöörduma avaliku kirjaga linnaisade poole. See tõi välja, et automaksumäär oli ilma tõstmiseta piisavalt kõrge – ja kui seda kahekordistada, siis oleks kõige tulusam autost loobuda.

Vastumeelsed võlgnikud

Samuti rõhutas kiri, et autoomanike sissetulekud on võrreldes tsaariajaga vähenenud. Aga teede kvaliteet pole paranenud, need on katki ja vajavad sageli remonti.

“Kuna 1924. aasta maksutõus on juba kinnitatud, siis seda muuta ei saa ning seetõttu jättis linnavalitsus autoomanike soovi vastuseta,” teatas Päewaleht lugejatele. Kuid siiski pole aus süüdistada saja aasta tagust linnavõimu liigses rahaarmastuses ja täielikus ükskõiksuses autoomanike suhtes. Nii otsustas Tallinn 1926. aastal vabastada Punase Risti Seltsile kuuluvad kiirabiautod automaksust – põhjendades otsust arstiabi tähtsusega.

Siiski oli ka vastupidiseid näiteid. Nii selgus 1929. aastal, et pealinnas akrediteeritud välisriikide aukonsulid said tasuta autonumbrid – ja tegid sellest vale järelduse. Linnavõim pidi avaldama selgituse: tasuta numbri väljastamine ei tähenda, et autoomanik ei pea tasuma kohustuslikku automaksu. Puudujääk, mis ulatus kokku 1260 kroonini, saadi lõpuks konsulaatidelt täielikult kätte. Ja soodustingimustel numbrimärke väljastades otsustati, et vastav maks tuleb tasuda kohe pärast märgi kättesaamist.