Linnaruumis on viimase aastakümne jooksul aina enam näha joonistusi seintel, nimetagem seda siis grafitiks, tänavakunstiks või kellegi protesti väljenduseks. Grafiti nimetuse alla kuuluvad vaid pihustivärvitehnikas seintele maalitud stiliseeritud sõnad, kui on tegemist juba pildiga, on see tänavakunst.
“Ma eristaksin kõigepealt, et grafiti on 60-ndatest New Yorgist pärinev nähtus, hiphop grafiti. Ja siis on selline 2000-ndatest pildikesksem, mida peetakse tänavakunsiks. Sodipodi all mõeldakse tavaliselt hiphop grafitit ning keerulisi tekstikompositsioone, millest tavainimene ei saa aru. Tänavakunstist, mis kasutab selgelt äratuntavaid popkultuurilisi pilte, saab ka kõrvalkäija paremini aru ning selle suhtes ollakse positiivsemalt meelestatud,“ ütles graafiline disainer Margus Tamm.
Kas see kõik on legaalne või tuleks värvilised seinad üle võõbata? “Tundub, et ühiskondlik suhtumine on ajas muutunud positiivsemaks. Grafitivastase võitluse tippaeg oli 90-ndatel, kui Ameerikas oli selline kurikuulus lõhutud akna teooria, mis ütles, kui kuskil avalikus ruumis on midagi laokile jäetud, siis sinna ümber tekib kohe asotsiaalne element. Kui näiteks lõhutud akent kohe ära ei parandata, tulevad sinna narkomaanid, gängid jne,” rääkis Tamm.
Tallinna abilinnapea Kaarel Oja sõnul oli veel kümmekond aastat tagasi Tallinnas igasugune seinamaalingute teema üsna tabu.
„Kunstiteos, olgu seinamaaling, skulptuur, selle kõige eesmärk on ju meie igapäevast linnaruumi elavdada, mis on veel üks võimalus anda sellele tähendust juurde ning põhjus peatuda ja vaadata. Loomulikult kõik teosed ei õnnestu ning kõigile ei meeldi, aga see linn on ka laiemalt lõuend,” ütles Oja.
“Eks see laiemalt läheb selle kontseptsiooni alla, mida nimetatakse õigus linnale, mis oli juba 70-ndatel laialt levinud arusaam, et tavainimesel peaks olema õigus linnaruumi muuta. Linnaruum ei ole mitte ainult linnavalitsuse organiseerida või kaubastada. Nüüd me oleme jõudmas ka ametlikult tolerantsemale suhtumisele kunstilise omaalgatuse suhtes nagu on tänavakunst,” sõnas Tamm.
Tallinna poolt on isegi legaalsed grafitiseinad, kus noortel kunstnikel on võimalus avalikus ruumis kätt proovida ja arendada grafitioskusi, näiteks Pärnu maantee viaduktil või Paljassaare 2 asuvatel pindadel. Nii on neis kohtades sündinud haridusameti mobiilse noortetöö meeskonna kureeritud noorte supergraafika projektid.
“Minu esimene grafiti valmiski umbes kolm aastat tagasi, kui mobiilne noortetöö meeskond korraldas konkursi, kuhu sai kavandid saata ja valiti idee poolest sobivad, anti värvid ja kutsuti tegema seinamaali,” ütles kunstnik Emilia alias Mintyshrimp.
Kus uuemad tänavakunsti teosed linnaruumis paiknevad, saab vaadata kevadel valminud linnaruumi kunstikaardilt. Rakenduses leiab iga teose juurest autori ja tutvustuse.
