Tallinnas leidub umbes 600 majapidamist, kus pole ühendust kanalisatsiooniga. Kuna lampkasti seaduskuulelik tühjendamine on kallis, püütakse reoveest vahel vabaneda nii-öelda mustalt. “Näiteks on sademevee väljalasku jõudnud korduvalt kalajäänuseid,” rääkis Tallinna Vee keskkonnajuht Priit Kappak, et halvemal juhul võib reovee salajane sokutamine kanalisatsiooni lisaks loodusreostusele tuua kaasa ummistuse.

Eriti massiliselt oli ebaseaduslik purgimine levinud mõistagi 1990ndatel, kui linna äärtesse ei olnud veel kanalisatsioonitrasse veetud. Rahvas kutsus vana paakautoga majade mahutitest heitvee äravedajaid ja kuhugi nurga taha sokutajaid teravmeelselt salasibideks. Elu edenemine ja kanalisatsioonitrasside jõudmine ka linna servadesse jättis üha rohkem piraate leivata. Nõudlus piraatpurgimise järele ei ole siiski tänaseni kadunud. Kuigi nüüdseks on kogu linna territoorium kaetud kanalisatsioonitrassidega, leidub kuni 600 kinnistut, mis pole kanalisatsiooniga ühinenud. Neid, kes oma heitvee 100% seaduskuulekalt ära annavad, leidub küll vaid üksikuid.

Reovett ei tohi pinnasesse immutada

Mahutitäie ehk umbes kümne kuupmeetri heitvee seaduskuulelik ja regulaarne minema vedamine ettevõtte abil, kes tasub seejuures ausalt kõik riigimaksud, tähendab lastega perele aastas mitmete tuhandete eurode suurust väljaminekut, sest see protseduur võib olla vajalik vähemalt korra kuus.

Piraatpurgijad tegutsevad tavaliselt nõnda, et reovesi lastakse kusagil nurga taga linna kanalisatsiooni: kaevul luuk pealt ära ja toru sisse. Selleks piisab näiteks mõnest tavalisest suletud territooriumist kusagil tööstusalal, kus pole liigseid silmi nägemas. Teisalt – kes pöörab tähelepanu kollaste vilkuritega paakautole, mille meeskond päise päeva ajal mõne kanalisatsiooniluugi kallal askeldab? Halvemal juhul lastakse reovesi kuhugi sadeveekanalisatsiooni ja sealtkaudu jõuab see puhastamata merre vm veekogusse. Või siis tekitab ummistuse ja sadude korral üleujutuse.

Linnas ja ümbritsevates valdades tegutseb praegu veidi üle 20 ettevõtte, kes n-ö ametlikult ja seadusi järgides toimetavad majade reoveemahutitest heitvee Tallinna Vee kahte purglasse. Sealt jõuab see samamoodi, nagu ülejäänud reovesi, Paljassaare veepuhastusjaama. Ausate ettevõtete nimekiri asub Tallinna Vee koduleheküljel. Kuid nagu tõdes Tallinna Vee keskkonnajuht Priit Kappak, käib seadusevastane purgimine edasi. Ainult et seni on see küsimus kukkunud kuidagi auku, sest seadus ei pane inimesele praegu kohustust esitada kellelegi aruandlust, et ta on heitvee ära andnud just seaduslikult tegutsevale ettevõttele.

Oluline ka, et Tallinnas on keelatud reovee immutamine pinnasesse ehk siis selliste lahenduste kasutamine, nagu need on levinud hajaasustusega kohtades.Tallinna ümbruse omavalitsustel on üldiselt oma purglad. Kuid et sealsete heitveeesüsteemide võimsus on piiratud, võtab Tallinna Vesi oma kahes purglas tasu eest  vastu ka naaberomavalitsuste heitvett.

Purgimisteenust pakkuva OÜ Multivara tegevjuhi Arno Tali sõnul saavad nad vahel kõne mõnelt hädaliselt, kes purgimisteenuse hinda kuuldes ütleb, et teab kedagi, kes teeb odavamalt.

Piraatpurgimine on riskivaba

“Me küsime ühe korra eest 120-150 eurot ja ega sellest pärast kõiki kulusid ja makse eriti midagi järgi ei jää,” ütles Tali ja lisas, et näiteks 80-eurose teenustasu puhul pole reaalne, et sellest veel riigimaksudeks jätkuks.

Ühe kuupmeetri heitvee äraandmine Tallinna Vee purglasse maksab veidi üle kahe euro. Ühe tühjenduskorraga viiakse tavaliselt ära kümme kuupmeetrit. Tallinna Vee partneritena tegutsevate purgimisfirmade autod on kõik GPS-iga varustatud garanteerimaks, et kokku kogutud heitvesi ikka õigesse kohta jõuab. Samas leidub Tali sõnul küllalt veel inimesi, kes jätavad raha autojuhile kuhugi kivi alla, helistavad kuulutuses toodud numbril ja muu ei huvita.  Piraatpurgimine on üsna riskivaba ja madalate kuludega “äri”, sest mõne vana paakauto saab osta või rentida võileivahinna eest. Ja ega muud investeeringut piraadil polegi vaja.

Ausate purgimisettevõtete juhid ei oska seejuures isegi öelda, kui palju piraate Tallinna piirkonnas võib tegutseda. Igal juhul vähemalt kümneid. Kindlasti pakuvad piraatidele Tallinnast märksa rohkem tööd linna ümbruse hajaasustusega alad. Kui palju kuritarvitatakse seejuures Tallinna kanalisatsioonisüsteemi nõnda, et lastakse sinna salaja ümbruskaudsetest valdadest pärit reovett, võib ainult oletada – kuid ilmselt väga sageli.

Kappaku sõnul on vaja efektiivset seiret, et seadusvastast purgimist tuvastada ja piirata. “Näiteks on sademevee väljalasku jõudnud korduvalt kalajäänuseid,” rääkis ta mõne aasta tagusest juhtumist, mis tõenäoliselt viitab küll mõnele tööstusele. “Püüdsime koos keskkonnaametiga tuvastada süüdlast, kuid tulutult.”

Tasub lisada, et riigi keskkonnaameti kompetentsi kuuluvad vaid keskkonnaohtlikumad juhtumid, nagu too lugu kalajäänustega. Laiemas plaanis ei asu seadusevastane purgimine aga nende tööalas.

Eelmisel aastal tegi Tallinna Vesi ulatusliku uuringu, milles vaadeldi, kui palju annavad reovett ära kliendid, kes ostavad puhast vett, kuid ei kasuta kanalisatsiooni. Info purgimise hulga kohta saadi ettevõtetelt, kes sellega iga päev tegelevad – ehk kelle paakautod iga päev klientide mahutite ja Tallinna  Vee kahe purgimissõlme vahet vuravad.

Sadakond ausat – ja needki vaid pooleldi?

“Kokku vaadeldi uuringus umbes 500 klienti ja neist umbes 120 kinnistut kasutas vähemalt ühe korra aastas purgimisteenust,” rääkis Kappak. “Ülejäänute kohta info puudub. Võimalik, et need ülejäänud purgivad samuti purglasse, kuid vähemalt purgijate kaudu seda infot meieni ei ole jõudnud.”

Seda, et pilt pole just kõige parem, näitab veel asjaolu, et isegi nende sajakonna kinnistu puhul, mille kohta on teada, et nad on kasutanud vähemalt korra aastas purgimisteenust, arvud ei klapi. Enamus purgisid oluliselt vähem, kui nad vett tarbisid.
See näitab omakorda, et reoveemahutid kas lekivad või immutatakse reovett otse pinnasesse, mis on Tallinnas keelatud, või siis liigub see kuhugi vasakule.

“Praegu on Tallinnas seega sadu kinnistuid, kelle kohta meil reoveeinfo puudub, ja need kinnistud, kes toovad oma reovee meie purglasse, toovad seda oluliselt vähem, kui nad veevärgist tarbivad,” resümeeris Kappak.

Keskkonnateadlane Vallo Kõrgmaa ütleb otsesõnu, et võiks asuda trahvima inimesi, kes on aastas vähem kui kaks korda purgimisauto tellinud. Kappak on samuti seda meelt, et inimene peaks suutma tõestada, kui palju ja kellele on ta reovett ära andnud.

Tallinnas ei ole trahvimise korda kanalisatsiooniühenduseta kinnistuomanikele, kes purgimisteenust kas vähe kasutavad või üldse mitte, juriidiliselt kehtestatud. Samas koos linna keskkonna- ja kommunaalametiga töötab Tallinna Vesi selle kallal, et järelevalvet kanalisatsiooniühenduseta majaomanike üle ikkagi luua. Muidugi eeldaks tõhus seire, et ümbruskonna vallad sama teeksid ja inimestelt aruandlust nõuaksid. Muidu jäädaksegi vedama n-ö võõrast heitvett linna kanalisatsiooni.

Tallinna Vee käed on selle probleemi juures seega üsna seotud. Nende ainus võitlusvahend on vestlused Tallinna inimestega, kel majapidamisel pole ühendust linna kanalisatsiooniga.

“Oleme mõnele kliendile helistanud, et uurida täpselt, kuhu nende reovesi satub,” rääkis vee-ettevõtte keskkonnajuht  Priit Kappak. “Näiteks üks neist, kelle veetarve aastas on 200 m3, purgib meile 19 m3. Helistasime, et uurida, kas purgija on oma aruannetes eksinud, kuid klient kinnitas, et kasutabki purgimist 3-4 korda aastas. Taolise veekoguse juures ei ole võimalik aga nii harva mahutit tühjendada. Selliseid näiteid on kahjuks mitmeid. Meie andmed näitavad, et kogumismahutite lekkimine on siinjuures pigem tavapärane kui erand.”

Oluline on siinjuures, et juulist jõutus uus ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadus. Kui varem puudus ühiskanalisatsiooniga liitumise nõue kohtades, kus see on välja ehitatud, siis nüüd on see muudetud kohustuslikuks. Aega on antud neli aastat – kui omavalitsus ise ei otsusta seada paika mõnda teist tähtaega.

Kuid miks siis ikkagi 500-600 kinnistu omanikud hoiduvad kanalisatsiooniga liitumisest kõrvale? Kui kasvõi Nõmme inimestega vestelda, siis põhjused on proosalised: liitumist peetakse liiga kalliks, ja paljud on ka lihtsalt harjumuse ohvrid. Nii-öelda ametliku purgimiskorra hind on tõusnud väga kõrgele ehk kuni 150 euroni nüüd ka hiljuti – seoses üleüldise elukallidusega. Irooniline on, et reoveemahutite omanikkond on osaliselt koondunud Nõmmel sealse ametliku, Tallinna Vee purgimiskoha piirkonda, mis asub Raba tänaval. Pole mõnda kindlat tänavat, sest trassid on veetud kõikjale, lihtsalt osa on jätnud liitumata.

Näiteks müüb Nõmmel keskealine Hendrik manalasse lahkunud sugulase kinnistut koos räämas majaga. “Pensionäril polnud liitumiseks raha,” sõnas ta, et küll uus omanik ise liitumiseks trassi ehitab.

Muidugi jagunevad need 500-600 ilma kanalisatsiooniühenduseta kinnistut äärelinnade peale laiali. Vast keskmisest pisut enam ehk 150-300 nendest on koondunud Nõmmele.
Linnaosavanema Karmo Kuri sõnul võib liitumine ühiskanalisatsiooniga minna maksma, kui kõik kulud kokku võtta, 10-20 000 eurot. Enda tasku pealt tuleb rajada trass kinnistult liitumispunktini ja tasuda liitumise eest Tallinna Veele. Tõsi, siin on võimalik saada linnalt alates 2021. aastast liitumistasu toetust 30-50% ulatuses.

“Ma ei pea samas liitumistasu küsimist õigeks ja oleme koos keskkonna- ja kommunaalametiga surunud pigem seda suunda, et tasu ära kaotataks, sest Tallinna Vesi saab ju kliente juurde,” lausus Kuri. “Praegu on Nõmmel ehk mõni üksik kinnistu, kelle juures liitumispunkti pole. Aga 2008-2009, kui käis suurem trasside ehitamine, ütlesid paljud, eriti vanemad inimesed, et nad ei taha liituda, sest liiga kallis.”

Kas kaotada liitumistasu?

Lahendusena – eriti taustal, kus seadus nüüd näeb ette kohustusliku liitumise – näeb linnaosavanem lisaks liitumistasu kaotamisele selgitustööd igaühega eraldi. Tõsi, seadus lubab edaspidi alternatiivina kanalisatsiooniga liitumisele kasutada kaasaegset reoveemahutit. Ainult et vana nn lampkasti uuendamine kujuneb ilmselt pea sama kulukaks kui ühiskanalisatsiooniga liitumine. Peale selle tuleb tasuda heitvee pideva äraveo eest.

Tallinna Vee keskkonnajuhi Priit Kappaku sõnul tuleb ebaseaduslikust purgimisest rääkides meelde tuletada ka ettevõtteid, kellest mitte kõigil ei pruugi olla ühendust kanalisatsiooniga. Markantseim lugu oli too hulga kalajäänuste juhtum, mis leiti sadeveetorudest.

Tallinna Vee purglatesse toodavast heitveest võetakse üldiselt pisteliselt proove, et kontrollida, kas ei sokutata ära keemilisi jääke, toidujäätmeid või muud taolist. Taoline oht ripub pidevalt pea kohal. “Üks selline veoauto tsisternitäis võib reovee puhastussüsteemis väga palju kurja teha,” ütles Kappak, lisades, et näiteks saadi jaole väetisemahutite pesuveele, mis tähendanuks suurt lämmastiku lisakogust.

Linn tasub osa ühisveevärgi- ja/või kanalisatsiooniga liitumistasust
Liitumistasu konkreetne suurus sõltub praegu kinnistu asukohast jm teguritest, ning linn kompenseerib sellest kuni poole.
Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti andmetel võib  ühisveevärgi ja/või -kanalisatsiooniga ühendamata kinnistuid olla Tallinnas kuni 600. Eeldusel, et kõikide nende kinnistute omanikud taotlevad hüvitist, võib hüvitise kogumaksumus olla kuni 4,8 miljonit eurot.
Liitumistasu arvutatakse valemi alusel, mille vaatab üle konkurentsiamet. Liitumisprotsessi kirjeldus on leitav Tallinna Vee koduleheküljelt. Tuleb taotleda tehnilised tingimused, koostada projekt jne. Liitumistasu konkreetne suurus sõltub kinnistu asukohast jm teguritest. Ka juhul, kui linn sellest osa hüvitab, ulatub kinnistuomaniku kulu tuhandete eurodeni, millele lisandub kinnistult liitumispunktini viiva trassi ehituse maksumus.
Liitumistasust hüvitab linn 30-50% – ja maksab selle ise Tallinna Veele – seega järgmistel tingimustel.

• kinnistu on omandatud enne 31. detsembrit 2011, kinnistul on olemas torustik, kuid puuduvad liitumispunktid, hüvitatakse liitumistasust 50%, kuid mitte rohkem kui  5000 eurot;
• kinnistu on omandatud pärast 31. detsembrit 2011, kinnistul on olemas torustik, kuid puuduvad liitumispunktid, hüvitatakse liitumistasust 30%, kuid mitte rohkem kui 3000 eurot;
• kinnistu on omandatud enne 31. detsembrit 2011, kuid puudub torustik, hüvitatakse liitumistasust 50%, kuid mitte rohkem kui 15 000 eurot;
• kinnistu on omandatud pärast 31. detsembrit 2011, kuid puudub torustik, hüvitatakse liitumistasust 30%, kuid mitte rohkem kui 9000 eurot.
  Hüvitise saamiseks tuleb kinnistu omanikul esitada Tallinna keskkonna- ja kommunaalametile e-posti teel vormikohane taotlus.