Seekord räägib heerold Pääsküla raba tuhande aasta tagusest ajaloost, kus kunagi laius hoopis Ülemiste järve suurune sügav veekogu.

Praegu laiub Pääsküla raba ümber mets, kuid 10 000 aastat tagasi asus seal hoopiski suur järv. See oli pärast jääaega, mil tekkis aga olukord, kui sisse ei voolanud enam jõgesid ning vohama hakkasid veetaimed, mis lämmatasid järve. Järve põhja hakkasid ulatuma samblike juured, samblike lagunemine oli ainult osaline ja nii möödusid aastatuhanded ning lõpuks järve enam polnudki.

9,5 kilomeetrit laudteed

Et mitte ära eksida, on head inimesed nüüdseks rappa rajanud mitmesugused laudteed, millest kõige suurem on 9,5 kilomeetrit pikk. Kogu ala on sajandite jooksul küllaltki mitut moodi kasutatud. Vanasti, kui ainuke kütteviis oli ahju- ja pliidiküte, varuti siit küttepuid ja turvast. Asjaolu, et siia on tehtud hulganisti teid ja kraave, on Pääsküla jõge on süvendatud ning veetase on siin tugevasti langenud. Seetõttu on taimestik, eriti puud, rohkem vohama pääsenud.

Rappa paigaldatud infotahvlid annavad meile aimu rabas leiduva taimestiku kohta. Muuhulgas leiab rabast ka pohli ehk kukemarju ning seeni. Seoses rabadega levib ka pärimus virvatuledest, mis on osa eesti rahvusmütoloogiast. Nimelt, mõnikord, kui sa liigud pimedas rabas, võib korraga hakata paistma üks tuluke. Või isegi mitu. Levib arvamus, et vanapagan on sinna peitnud raha, mida käib jaaniööl, jõuluööl ja uusaastaööl kontrollimas. Kui inimesed lähevad selle tule peale, siis juhtub tihtipeale, et tuli muudab kohta, liigub või süttivad veel teisedki tuled. Inimene on segaduses ja tagamõte on selles, et ta satuks laukasse ja upuks. Need virvatuled olevatki ühe pärimuse järgi uppunud ja hukkunud inimeste hinged, kes pole leidnud rahu, mistõttu kiusavad ellujäänuid.

Väldi virvatulesid!

Heerold paneb aga inimestele südamele, et kui satute neid virvatulesid nägema, siis parem ärge minge nende jälgedes, muidu eksite ära või upute sootuks. Minevikus on soodel ja rabadel olnud eriline roll just sõdade aegu. Kui tuli vaenuvägi ja taludest püüti põgeneda, siis tuli appi mets või raba ja soosaared, kuhu viis teerada, kus paiguti võis sisse kukkuda ja ära uppuda. Kohalikud inimesed teadsid, et sellele mättale astudes tuleb nüüd järgmine samm astuda paremale, tollele mättale ja siis jälle vasakule ja nii edasi. Nii suutsid nad rabades olla ka koguni üle talve.

Teise maailmasõja järgsest ajast on teada, et tänu eesti metsavendade rajatud maa-alustele punkritele jäid nii mõnedki mehed ellu.

On väidetud, et Eesti soodes ja rabades elutseb 220 liiki mitmesuguseid linde. Üks ütlus on: “Püha on maa”. Ja kui te tulete loodusesse, siis hingake täiel rinnal, sest üks tajumise viis on ka nina, mille abil saab tunda puhast looduse õhku. Meid kõiki teeb õnnelikuks, kui me satume loodusesse ja saame sellest ka suuresti osa.