Kristi Paatsi on noor ja energiline Kalamaja muuseumi juhataja, kel headest ideedest juba puudust ei ole. Muuseumist on saanud ainulaadne kogukonnamuuseum, kuhu inimesed toovad meelsasti vanu põnevaid esemeid. Tähtsad on ka Kalamamaja elanike arvamused ja visioon, millisena soovitakse muuseumi nii praegu kui ka lähitulevikus näha.

Kuipalju energiat ja pealehakkamist nõuab ühe muuseumi loomine, seda teavad päriselt vaid need, kes seal mälestuste keskel töötavad, neid päevast päeva korrastavad, tolmu pühivad, vajalikku kirjatööd teevad ja muudkui kohtuvad ja kohtuvad vaimustatud külalistega. Kalamaja muuseumi juhataja Kristi Paatsi koos oma ääretult tublide kolleegidega teab seda kõike ka. Läheme järgnevas loos Kristiga tema mõtterännakule ja seejärel pole midagi loomulikumat, kui sügiseselt kaunis väikeses muuseumis ära käia.

September on sünnipäevakuu, sest Kalamaja muuseumi renoveeritud maja saab kahe aastaseks. Ent muuseum oli enne seda maja samuti olemas, lihtsalt töö toimus väljaspool maja. Milles see töö seisnes ja kuidas see muuseumirahvast karastas, enne kui jõudsite nö päris oma koju?

Nii see on, et ilus valge funktsionalistlik maja Kotzebue tänaval saab septembri lõpus muuseumina kaheaastaseks. Ehkki me olime ka juba enne olemas – tegutsesime tänaval, tegime ekskursioone, kohtusime inimestega. Uurisime Kalamaja lugusid, käisime mõne inimese keldris või pööningul, sest meid kutsuti lahkesti oma vanu asju vaatama ja tunti huvi, kas muuseumil võiks midagi vaja olla. See oli üsna põnev protsess ja tõenäoliselt ka üsna ainulaadne Eesti muuseumimaastikul. Eriline on seegi, et protsess toimub Tallinna ühe asumi kontekstis – Kalamaja on tänaseks kindlasti kõige läbiuuritum asum just inimeste lugude, inimeste kaasamise mõttes. Aga kuidas muuseumitöötaja karastus? Olen kindel, et karastus hästi, sest ükski tööpäev ei sarnanenud teisega ja kellast kellani ei käinud keegi tööl. Kohtumised inimestega tegid Kalamaja muuseumi selliseks nagu ta täna on, sest need inimesed on meie muuseumitöötajate abiga seda väga palju ise kujundanud.

Kalamaja muuseumi tekkimise mõttes on siis aasta 2018 määrava tähtsusega?

Jah, Kalamaja muuseumi tekkimise lugu sai alguse 2018. aastal, kui Tallinna linnamuuseum, kelle koosseisus oleme, otsustas, et nüüd on vaja teha pööre meie eelkäija – lastemuuseumi elus. Leiti, et muuseum peab saama uue hingamise ja see tuligi siis selle kogukonna muuseumi näol. Aga kõigepealt läksime inimeste sekka, et küsida, kas üldse on vaja sellist muuseumi ja esimese küsitluse põhjal ütlesid inimesed, et jaa, kindlasti tahaks sellist kohta, kus saab Kalamaja ajalugu tunda, lastega käia, kus on köök jne. Väga oluline oli näiteks köögi olemasolu muuseumis. Lisaks kutsusime inimesi ka mõttetalgutele, milline võiks muuseum välja näha, mida seal näidata ehk siis tõesti oli asumi rahvas algusest peale muuseumi loomisega kaasas ja said kaasa rääkida ning oma mõtteid esitada.

Ühesõnaga – maja hakati renoveerima, samal ajal toimusid Kalamajas ekskursioonid ja vahel võis ekskursiooni ajal sadada seenevihma, teinekord võib-olla isegi tuiskas ning maja oli remondis. Kas oli sel ajal ka mõni pelgupaik, kus nina soojendada?

Jaa, see on ka muidugi oluline küsimus! Tegime Kalamaja linnaruumis tööd päris palju ja oli ka päevi, kus tuiskas. Novembris oli pime, aga rahvast tuli ikka. Jõulude ajal olid laternatega tuurid, need olid väga populaarsed. Kuna me oleme Tallinna linnamuuseumi üks osa, siis meile võimaldati koht Vene muuseumis, kus me oma inimestega saime vahepeal nö kontoritööd teha. Näiteks kui käid inimestega intervjuul, siis tuleb see ka ümber kirjutada ja kõiki muid tegemisi oli samuti, mida kontoris toimetada – suur osa kirjatööst, uurimistööst, näituste ette valmistustest, mis muusuemitöö hulka kuulub.

Millised probleemid tekivad, kui kaasata inimesi kogukonna muuseumi kujundamisse?

Kui teha hinge ja südamega ja kutsuda rahvast kampa, siis ikkagi tullakse. Näiteks vanemad inimesed on olnud väga rõõmsad, et keegi lõpuks tegeleb nende mälestustega. Nooremad inimesed, võimalik, et ka alles hiljaaegu kolinud, on olnud elevil, et ohoo, minu lugu on oluline ja ka mina saan ka rääkida, mida Kalamaja mulle tähendab, kuigi ma olen elanud siin vaid kolm aastat. Nii et oma lugusid on pajatanud eri eas inimesed alates sünniaastast 1932,  kuni täitsa noorteni välja. Kõik asjaosalised saavad alati ka oma teksti üle lugeda, enne kui see meie ekspositsiooni osana käiku läheb. Lugusid ja meenutusi meie muuseumisse mahub, aga probleem on asjadega. Selge on see, et kõik, mis tuuakse, ei mahu. Me peame tegema valikuid, millised on olulisemad ja mida meil tõesti kogudes ei ole. Kui me 2018. aastal alustasime, siis selline ekspositsiooni kaasamine ja kogukonna arvamuste uurimine oli veel uus ja harjumatu. Meie peale vaadati, et mida nemad nüüd korraldavad ja kas nad tõesti ise muuseumi teha ei oska, et inimeste käest nii palju küsivad. Aga täna ei ütle seda enam keegi, täna on see normaalsus. Võib-olla see oligi toona protsessi keeruline pool, et pidi nii-öelda natuke tõestama, miks seda teha ja miks kaasata või miks see oluline on. Aga nüüd tullakse üle Eesti ja ka üle maailma meie juurde küsima, et kuidas te ikkagi nüüd seda tegite? Nii et me olime võib-olla 2018. aastal omast ajast ees. Täna toimub seda kogukonna kaasamist tegelikult hästi palju, see on ikkagi A ja O, ükskõik mis muuseumist jutt käib.

Nii et Kalamaja inimeste intervjueerimine on täiesti omaette tahk muuseumitöös. Nii võib vist öelda?

Intervjuusid tegime hästi palju muuseumi alguse ajal, et saada pilti, mida Kalamaja inimeste jaoks tähendab. Paljudest intervjuudest kerkis esile näituse ideid. Me tegime näiteks „Kalamaja kõrvade“ näituse, kus olid inimeste lood, mida nad ka läbi seina olid kuulnud. Kalamaja hooned, loomulikult ka Lenderi majad on puidust, seega osaled ka naabrielus. Meie eesmärk on kasutada intervjuudest lõike erinevate näituste juures. Meil on praegu näiteks Kalamaja tänavatel üks näitus, mis räägib õue- ja hoovimängudest ja seal on lõike inimeste mälestustest, mida nemad kunagi Kalamajas mängisid. Või kuidas vanasti Kalamajas pidu peeti, sünnipäeva näiteks või muud ja siis saab järgmise näituse raames vaadata, et ahaa, Helle on rääkinud meile Kalamaja pidudest, vaatame, mis ta rääkis. Ühesõnaga – need intervjuud ei jää kuhugi seisma, vaid nad on pidevalt kasutuses ja seeläbi me suhtleme nende inimestega ka edasi. Valime jälle selle ühe mälestuslõigu, kirjutame, helistame inimesele.

Samuti saab meil muuseumis lugeda selliseid väikeseid raamatukesi, kus on Kalamaja inimeste mälestused erinevate teemade kaupa ära jaotatud, nii et sellist lugemismaterjali on ikka ka. Muuseumitöötaja on küll tore, kes seal kõrval räägib, aga on piisavalt külastajaid, kes tahavad just lugeda ja ka neile peab leiduma erinevat materjali.

Aga räägime sellest kraamist, mis te Kalamaja rahva kodudest leidnud olete.

Inimesed on kutsunud meid tõesti oma keldritesse ja pööningutele või on juhtunud, et kuur läks lammutamisele, siis helistati ruttu meile, et nii, Kalamaja muuseum, tulge vaadake üle, meil läheb kuur lammutamisele. No muidugi, me leidsime sealt põnevaid esemeid, mis on Kalamajaga seotud, näiteks ühest kuurist Soo tänavalt leidsime Kalma sauna kausi. Kalma saunal endal neid vanu plekk-kausse enam ei olnud, aga kuidas teha ekspositsiooni ilma selle kausita? Samast kuurist leidsime ka ühe katkise pesupali ja meie konservaatorid siis tegid ta kenasti korda. Väga palju erinevaid leide on olnud ja kõige tähtsamad olid võib-olla just need, millest meie ei osanudki unistada, täpsemalt öeldes, me ei teadnudki, millest unistada. Ühel mehel, keda intervjueerisime, olid kodus alles 60–70-ndate poiste sõpruskonna märgid, võimalik, et näiteks Normas tehtud, kus töötas kellegi ema või isa. Ja ega sellistest märkidest keegi ei olnud isegi teadlik, et taolisi võiks üldse olemas olla. Väga huvitavad leiud ja need kaks märki on praegu Kalamaja muuseumis vaadeldavad. Nii et vast kõige olulisemad esemed ongi need, mida me ei osanud oodata, pluss millel ongi taga väga ägedad ja huvitavad lood. Näiteks meie kogukonna liige Anneli, kes on mitu põlve elanud Kalamajas, annetas muuseumile oma isa püksiklambri. Tema isa nimelt sõitis iga päev jalgrattaga Köie tänavalt vanalinna tööle. Kuna tal oli ülikond seljas siis ei tohtinud püksisäär keti vahele minna ja nii leidiski püksiklamber kasutust. Ese ise ei pruugigi teab mis olla,  aga see lugu, kust ta tuli, kes teda kasutas, kui vana ta on – see annab tähenduse. Aga olulised on ka tänased lood ja esemed, mida oleme kogunud ja kogume seoses Kalamajaga. Kui huvilised tulevad muuseumisse, siis meie räägime külastajaile just neid lugusid edasi. See on kogukonnamuuseumi suur väärtus lugusid jagatakse edasi ja need säilivad kogukonnas endas.

Kui palju on esemetega hiljem vaeva olnud, et neid ekspositsioonikõlbulikuks sättida? On teil mõni meister, kes sellega tegeleb või olete ise need meistrid?

Annetatud esemed tuleb kindlasti üle vaadata, enne kui saame neid presenteerida. Kuna oleme osa suurest Tallinna linnamuuseumist, siis on meile toeks tugistruktuur ja sealt ka abiks suurepärased spetsialistid – puidu- ja metallikonservaatorid jt. Hoolikalt vaadatakse iga ese üle ja vajadusel tehakse sellega tööd. Suurepärane puidukonservaator on Heili, kes võib korda saata imesid, metallikonservaator Jaan on aga muuhulgas tegelenud ajalooliste kaevuluukide konserveerimisega. Kalamajas on nimelt vanade kaevukaante huviline Andres, kes aeg-ajalt jälle midagi põnevat leiab. Nii et kõik leitu ja annetatu vaadatakse üle.  

Külastajad on teie muuseumis hästi hoitud, seda tajub juba ukse peal.

Kalamaja muuseum on kõnelev muuseum ehk kui te tulete muuseumisse, siis alati keegi ootab ukse peal, kes juhatab teid muuseumis ringi ja võib-olla näitab just mingeid põnevaid asju, mida ise vaadata. Me oleme väga vastutulelikud ja kui inimene tuleb, siis ta tuleb nagu kellegi koju, võib-olla isegi mitte muuseumisse. Külastaja saab alati isikliku kogemuse osaliseks, et saame muuseumi köögis teed juua, meil on üleval eraldi mini Kalamaja lastele,  seega kõigile midagi. Minu ideaal kogukonnamuuseumist saigi teoks ühel õhtul, kui ühes saalis oli loeng Kalamaja ajaloost, teises saalis või nö toas mängisid lapsed nukumajas, all jõid prouad köögis teed ja siis veel keegi kuskil toimetas. Tõepoolest, see oli tõeline kogukonnamuuseum oma parimas vormis, kus kõigil oli hea olla.

Mulle meenub, et mõne aasta eest oli teil üks väga huvitav projekt, mis puudutas vanu toiduretsepte. Kuidas see sündis?

Jah, see on jälle üks selline projekt, mis kasvas välja muuseumi algusaegadel tehtud intervjuudest, kus räägitigi, et millised olid Kalamaja maitsed ja lõhnad ja väga paljud inimesed, prouad eelkõige – nooremad ja vanemad naised jagasid meile põnevaid toiduretsepte, mida nemad lapsepõlves tegid või mis olid nende lemmikud. Me hakkasime tegema kokandusõhtuid ja „Kalamaja maitsed“ toimuvad siiamaani kord kuus, mis tähendab, et üks Kalamaja inimene tuleb muuseumi kööki ja pakub välja toredad retseptid ning inimesed saavad seal osaleda kasvõi tänavalt – meie, teie, kes iganes tahab tulla. Koos tehakse toit valmis ja kõige parem osa tuleb lõpus ehk toit süüakse koos ka ära. See on selline Kalamaja ühine õhtusöök ja seal on tõesti prouad teinud toitu oma vanaemade retseptide järgi. Ja kokkavad ka mehed, kes on palju reisinud ja kogunud põnevaid eksootilisi retsepte. Meil on Kalamajas oma brasiillased, kes tulevad septembris meile toitu tegema ja brasiilia maitseid tutvustama. Nad on suured Kalamaja fännid. Ja sellele Kalamaja maitsete kokandusõhtule järgnes tore näitus Balti jaama turul. Seal olid sellised põlled,  kuhu peale olid trükitud erinevate Kalamaja inimeste retseptid. Retsepte sai kohapeal lugeda ja iga põlle taskust sai selle retsepti ka koju kaasa võtta. Kalamaja muuseum kogub vanu retsepte ja salvestab sel moel kultuurimälu ning laseb need retseptid siis uuesti käiku ehk siis annab inimestele kaasa, et neid edasi kasutataks. Ja projekt „Kalamaja maitsed“ jätkub ning juba järgmisel kevadel tuleb välja ka „Kalamaja kokaraamat“, kus on jälle inimeste endi retseptid ja nende seos Kalamajaga ja mälestused. Nii et ühest teemast saab väga mitu näitust, projekti, algatust, ekskursiooni jne.

Aga milliseid toite need retseptid tegema õpetasid?

Näiteks sai mälu värskendada või teada, kuidas teha klimpe, bubertit, lumepallisuppi ehk selliseid nostalgiahõngulisi magustoite. Väga paljud inimesed ei teagi, mis need on, rääkimata sellest, kuidas neid teha. Paljud vanad road on ka lihtsalt unustatud. Ja siis on tore, kui mõne prouaga koos saad selle läbi teha, lähed koju ja teed lastelegi. See õpetus kandub edasi ja seal on olnud ka Kalamajale eripäraseid retsepte, mida asumis on valmistatud põlvkondade kaupa just nii ja mitte teisiti.

Teil on teisigi säravaid ettevõtmisi. Mida esile tooksite?

Jah, meil on kogu aeg midagi uut. Maja on aga väike, kuid Kalamaja muuseum tahab olla loomulik osa Kalamaja linnaruumist ehk meil on väga palju erinevaid välinäitusi. Kui inimene jalutab, olgu siis hommikul kell kuus või õhtul kell kuus, saab ta peatuda näiteks mõne maja ees, kuhu muuseum on teinud väikese näituse koostöös selle maja elanikega. Praegu on sügise lõpuni näitus Kalamaja tööstuse ajaloost, samuti näeb Pelgulinna rahvamaja aial näitust Telliskivi tänavast, mis ühendab Kalamaja ja Pelgulinna. See väljapanek sündis koostöös Pelgulinna rahvamajaga. Meie soov on tõesti, et muuseum oleks inimeste elus kogu aeg, mitte üksnes peen koht, kuhu vahel harva tulla. Ehk nagu öeldud – muuseum võiks olla loomulik osa inimese elust, koht kus käia lastega mängimas, põnevatel ekskursioonidel, vaadata välinäitusi või käia kokandusõhtul või miks mitte pidada oma juubel või pulmad …

Võib vist öelda, et Tallinna linnamuuseum koos oma harumuuseumidega on unikaalne nähtus ja ilmselt ka muuseumimaailmas laiemalt?

Selles mõttes jah, et linnamuuseumis on meil tõesti hästi palju filiaale Kadriorust Kalamajani. Kadriorus on meil lastemuuseum Miia-Milla, praegu veel remondis, ent avaneb uuel aastal uue ekspositsiooniga, samuti Peeter I maja, fotomuuseum vanalinnas Raekoja taga, Tallinna Vene muuseum, Kiek in de Köki  kindlustustemuuseum. Linnaelumuuseum Vene tänaval – meid on palju, aga muuseumimaastiku kontekstis on ka teisi Eesti muuseume, kellel on erinevaid filiaale.

Meiega kõige sarnasem on Tartu linnamuuseum, ka neil on päris palju filiaale või siis Eesti Kunstimuuseum, kellel on ka üle linna nii mitugi muuseumit. Aga linnamuuseum on eriline ja huvitav selles mõttes, et meil on väga palju eri teemasid alates lastest, Peeter Esimesest kuni Kalamaja kogukonna muuseumini. Nüüd on külastajaile tekkinud väga huvitav uus võimalus – muuseumikaart. Ostad aastaks, maksab 60 euro kanti ja saad terves Eestis külastada piiramatul arvul muuseume, mis on muuseumikaardiga liitunud. Muuseumikaardil on läinud väga hästi, on lisandunud väga palju külastusi. On avastatud mitmeid väikemuuseume, mis minule väga meeldivad, näiteks Eesti jalgrattamuuseum, Väätsa või Setumaa muuseumid, Kondase keskus Viljandis ja teised.

Kas mõni muuseum on Tallinnas või kogu Eesti mastaabis puudu?

Tegelikult ei saa mina ega keegi teine ilmselt seda öelda. Aeg otsustab, mis on väärtus, mida peaks musealiseerima ja millest võiks veel muuseumi teha. Aga muretsemiseks pole põhjust, eesti rahvas armastab muuseumi ja neid tuleb veel.

Olete ka ise Kalamaja ehk kalamajakas nagu teie rahvast on kombeks nimetada. Elate oma töökohast napilt kahe minuti kaugusel, mis ei pruugi alati ehk väga tore olla?

Jah, elan oma muuseumile tõesti tavatult lähedal. Meil on direktoreid, kes tulevad paadiga tööle, neid, kelle toob hobune tööle ja neid, kes saabuvad lennukiga tööle. Mina lähen kaks minutit trepist alla ja olen tööl. No eks see on teinud ka minu elus muresid. Aeg-ajalt tekib tunne, nagu olekski kogu aeg tööl, sest see on lihtsalt nii lähedal. Aga siis on selleks ka teatavad harjutused, kuidas teha nii, et tööruum jääks tööle ja koduruum algaks kodust ning neid harjutusi olen ma teinud. Kogukonna muuseumi elu on tõesti selline, et kui vaja, siis me oleme kell 12 öösel tööl ja kui vaja, siis kell kuus hommikul, kui on Kalamaja linnulaulu hommik näiteks. Muidugi, töö on elustiil, see on meie elude osa, kes me kõik Kalamaja muuseumis töötame, me oleme ise oma töö ja Kalamaja suured fännid.

Inimesi, kes oma kodu just Kalamajja rajada tahavad, pole mitte vähe. Asumi võlu on vastupandamatu?

Kindlasti on. Miks Tallinna linnamuuseumil tuli mõte kogukonnamuuseum Kalamajja rajada? Sest seal oli juba oma kindel kogukond, kes huvitus oma linnaruumist, oma õhupuhtusest, oma lasteaia kohtadest, oma ajaloost … seega kõige loogilisem koht, kuhu üldse kogukonna muuseum luua. Vanalinn on kiviga visata, tohutult palju rohelust ja need puitmajad või nn Tallinna majad annavadväga tugevalt oma võluva õhustiku. Seal on palju kohvikuid, poekesi tekib järjest rohkem, et lastel onmugavad mänguväljakud ja nüüd on avatud ka renoveeritud Vana-Kalamaja tänav, mis kindlasti on selle asumi tõmbenumber. Paljud inimesed tõesti tulevad ja see kajastub ju ka kinnisvarahindades ehk teisisõnu – Kalamaja on praegu kõige kõrgemate kinnisvara hindadega piirkond Tallinnas. Aga Kalamaja kõrval vaadatakse järjest enam ka Kopli poole, mis on veel suuresti avastamata aare. Nii et liigume Kalamajast Kopli suunas ja meie muuseum on teinud ka juba koostööd Kopli kogukonnakeskusega.

Te olete atraktiivse välimusega naine, kes ei jää märkamatuks ja võiksite töötada ka moevaldkonnas. Kannate suurepäraselt välja Eesti disaini. Kas moega seonduva elukutse mõtet pole kunagi tulnud, arvestades ka teie kunstitausta?

Tõsi ta on, et ma väga vaatan, mida selga panen ja mulle tõesti väga meeldib eesti disain ja meeldib ka toetada eesti disaini. Nagu ka kodumaist toitu. Suure disainifännina on mul alati ka mingi kaunistus küljes, mis on kohalikku päritolu või mõnelt reisilt toodud. Olgu siis Portugalist, Inglismaalt või kuskilt mujalt. Olen Elvast pärit ja terve oma lapsepõlve käinud kunstiringis. Minu kunstiõpetaja oli väga tore naine, kes minu maitsemeelt palju mõjutanud on. Aga mis on veel mõjutanud, üllatus küll, see on minu muuseumitöö. Ma olen kaua töötanud lastega, muuseumipedagoog võtab palju vastu lastegruppe, tegeleb nendega ja väga oluline on, mida sa seljas kannad. Mida värvilisem, seda parem! Näiteks kohe vaadatakse, et õpetaja, miks su juuksed roosad on, kas sellepärast, et su muuseum on ka roosa ja muud selletaolist. Sa pead laste jaoks olema keskmisest atraktiivsem, et nende tähelepanu köita, olla nende jaoks ka inimesena põnev.

Koolis olete käinud Peedul, Nõos ja Elvas, kõrghariduse saite Tallinna ja Tartu ülikoolist ajaloo erialal. Millal tundsite, et ikkagi ajalugu on see, mida õppida soovite?

Ja tõesti, olen akadeemiline ajaloolane oma hariduse poolest, aga ajalugu tuli minuga juba lapsepõlvest kaasa, sest minu ema ja isa on mind tohutult palju mõjutanud. Nad on mõlemad geograafid, aga väga tugeva ajaloo kallakuga. Seega viidi mind juba lapsena ekskursioonidele ja kultuuriloolistesse kohtadesse üle Eesti. Ma arvan, et väga varasest lapsepõlvest ma juba teadsin Carl Robert Jakobsonist ja Lydia Koidulast paljutki, olin käinud Huitbergi paekühmul jne. See on see, mis on kodust kaasa tulnud. Siis tuli ka tunne, et tahaks isegi ajalooõpetajaks saada. Olen õpetaja ametit proovinud ja otsustanud, et kunagi lähen jälle õpetajaks.

Ajaloolasi, sealhulgas muuseumi töötajaid, on mitmesuguseid – on nii neid, kes süvenevad terve igaviku, kui teema haarab, kui ka neid, kes on väga liikuvad. Pole raske arvata, kelle hulka teie kuulute, aga kui püsiv te olete? Näiteks tegelete parasjagu ühe asjaga, aga samas teate, et midagi põnevat on veel ja veel …

Eks ma kärsitu inimene olen küll, jah. Mul ei ole kunagi üks projekt korraga käsil, mul on alati mitu, aga kogukonnamuuseumis tegelikult muidu ei saakski ja minu varasemas muuseumitöös tegelikult ka vist mitte. Alati on kogukonnamuuseumis ka inimesi, kes tulevad uksest sisse ideega, et teeks nüüd sellel või tollel teemal näituse. Vana-Kalamaja tänaval olid arheoloogilised kaevamised, näiteks seal kohtusime arheoloogiga ja kohe ka küsisime, kas teeme näituse arheoloogide tööst. Vastuseks kõlas, et loomulikult ja kohe tegimegi. Täpselt samamoodi on ka teisi inimesi, kes kannatamatult uurivad, millal neid huvitava teema kohta näitus tuleb. Ideed ei saa kunagi otsa, neid tuleb järjest juurde, aga alati nö projekti kaupa. Teeme ühe asja ära, siis võtame järgmise. Tänapäeva maailm on selline, et peab tegema palju asju, ka samaaegselt ja seda ma olen nö harjutanud oma varasemas elus. Ka konflikte tuleb mõnikord ette, selle vastu ei saa. Ja alati ei sõltu ka kõik endast, võib-olla trükikoda ei jõudnud või on kuskil mingi viga. Ühesõnaga – mingi asi tuleb vahele, aga see on ka elu ja siis tuleb kohe mõelda, aga mitte nii, et oi, mis nüüd saab, vaid kuidas edasi. Meil ei ole ühtegi probleemi, meil on ainult väljakutsed.

Tööstressist pole pääsu, ole nii rõõmsameelne kui tahes. Kuidas puhkate ja end välja lülitate?

Välja lülitamine tähendab minu jaoks reisimist. Reisidel käin päris sageli ja mitte tingimata kaks nädalat või kuu aega, vaid teinekord aitab isegi paarist päevast mõnes Euroopa suurlinnas. Mõnikord käin ka muuseumis. Olles küll puhkusel, aga see on teistmoodi ja annab toredat vaheldust. Loomulikult reisin ka Eestis palju ringi, külastame abikaasaga põnevaid kultuuriloolisi kohti või käime nädalavahetuseks Haapsalus. Matkame matkaradadel, mida Eestis on väga palju. Lätis oleme samuti käinud matkareisidel. Meie suur lemmik on Põhja-Inglismaa, tahaks minna Šotimaale. Ühesõnaga – kui palju looduses liikuda ja reisida, siis see on minu element, et korralikult välja puhata.

Mida toob sügis ja talv Kalamaja muuseumile?

Tõeliselt põnev on see, et 24. septembril on meil teine sünnipäev! Siis saab muuseumisse ühe euroga, selline sünnipäevakingitus. Minu kolleeg Tuuli Silber on kirjutanud ka raamatu „Kalamaja muuseumile annetatud asjad“. Raamatust leiab meile toodud esemeid, näeb ka fotosid ja mõistagi on seal lood, mida need esemed endast kujutavad ja kust nad on tulnud. Meie muuseumil on ees ka arheoloogia sügis, kavas on mitmed loengud septembrist detsembrini ja Eesti tipparheoloogid tulevad rääkima just Kalamaja teemadel. Kuulajad saavad teada, mida on sellest kandist viimasel ajal leitud, mida on kaevatud – see on kindlasti väga põnev loengusari ja toimub kord kuus muuseumimajas.

Meil on ka näitus Kalamaja tapeetidest praegu üleval. Jälle väga kogukonnakeskne näitus selles mõttes, et inimesed hakkasid meile tooma oma majade tapeete. Nad olid ise alla võtnud nii 10-12 kihti tapeeti, tõid meile ja meie konservaatorid siis eraldasid need kihid üksteisest. Näitusel saab imetleda, kui kaunid on olnud meie kandi vanad tapeedid ja omaette teema on veel esemed, mis tulid välja nö tapeedi tagant. Väga põnevad: näiteks Napoleoni sõdade aegne mõõk ja mis kõik veel! Väljapanek on pisike, aga vaadata on väga palju. Näitust Telliskivi tänava ajaloost ma juba mainisin ja see on üleval septembri lõpuni. Pluss samuti juba nimetatud tööstusnäitus „Kruvist klaverini. Kalamaja tööstuste lugu”, mis on praegu Kalamaja tänavatel eri kohtades üleval. Kõige parema info leiab meie kohta Tallinna linnamuuseumi kodulehelt. Muuseumisügis tuleb kirev!