Ajaloomuuseumi ehk Suurgildi hoonesse sattudes tabab üllatus. Suure sammastele tugineva ja valge saali asemel on pime koobastik, kust vastu helgivad kuld- ja hõbepaberid ja mis kõik veel, aga see on näitus “Miks Eesti ei ole kuningriik?”.
Nõukogude aja lõpu poole käis Tallinnas Nõukogude Liidu pealik Mihhail Gorbatšov koos abikaasa Raissaga. Neid võõrustati ka raekojas ja näidati ruumi, kunagine arveruum, kus seintel olid ordumeistrite, Rootsi ja Taani kuninga portree. Raissa küsis: kas need on Eesti kuningad? Talle vastati: jah. Kuidas seda nüüd võtta, tõepoolest, omal ajal oli Eestimaa nende riikide osa, samuti Vene impeeriumi osa, nii et meil on olnud võõrisandatena kuningad ja keisrid. Aga kuidas on oma kuningatega? Meie mälus on Jüriöö ülestõus, mil neli Eesti kuningat väidetavalt läksid Paidesse läbirääkimistele ordumeistriga – nad löödi maha. Varasemast ajast on ka teateid kuningate kohta, kuigi kas nad nüüd täiskuningad just olid. Nagu teada, Eestist ei saanud ju enne ristiusustamist ühtset riiki, vaid olid maakonnad oma pealike ja eliidiga. Selle kõige kohta annab näitus aimu, miks Eesti pole kuningriik. Varane, ristiusu ja võõrvõimu eelne aeg on siin valgustatud ajavahemikus 790–1020. See oli aeg, kui oli juba viikingiajastu ja meie kaupmehed läksid oma reisiteed mööda ka piki Venemaa jõgesid lõunasse ja Musta ja Kaspia mere äärde ja suhtlesid ka araablastega. Selleks pidi Eestil olema oma eliit ja sõjasalgad.
Numismaatik Ivar Lemus ongi kokku seadnud Eesti kaardid, kus on märgitud aardeleiud, mis on siit maapõuest leitud, sest parim pank oli vanasti maapõu. Öeldakse, ei kulda, ei hõbedat leidu me maal, kuid maapõues on vähemasti hõbedat ikka üpris palju ilmsiks tulnud ja küllap on seda peidus rohkemgi veel. Mis puutub rahasse, siis see sõna on laenatud muinasskandinaavia keelest – skraha. See tähendab karusnahka. Sest varem, kui münte või väärismetallesemeid ei olnud, mis olid väärtuse mõõdupuult kõige tipus, siis vahetati nahku, saarma-, ilvese-, karu-, orava-, rebasenahku. Need olid mõõdupuu.
Siin on nüüd hõbeehted. Need viitavad sellele, et osa meie eliidist elas päris toredasti ja võis endale lubada mitte ainult pronksist, puust ja kivist ehteid, vaid ka väärismetallist. Tihtipeale toodi mündid, need sulatati üles ja tehti käe- ja kaelavõrusid ja muud sellist kraami. Osa neist on üsna suured ja atraktiivsed ja viitavad sellele, et see oli nii-öelda omaaegne Eesti aadel, kes võis endale sellist luksust lubada. Me teame, et Eestis hakati juba 6.-7. sajandil rajama linnuseid, kindlusi, mis viitab sellele, et naabrid käisid siin sõja- ja röövretkedel ja makse kogumas ja 1200-ndate algus tähendas meile võõrvallutust ja ristiusustamist, seetõttu muutusid kaubasuhted ja olud.
Siin, Eesti kaardil ajavahemikus 1250–1350 võiksid olla ka territoriaalsed piirjooned, sest Eesti vallutamine algas 1206, kui tulid taanlased Saaremaad vallutama, 1220 tulid rootslased korraks maale, Lihulasse, aga ei saanud jagu, 1219 võtsid taanlased Põhja-Eesti. Tekkis Lääne-Saare ehk Osilia piiskopkond Saaremaad hõlmates ja Eesti kaguossa Tartu piiskopkond. Ja selle aja lõpudaatum oli 1343 Jüriöö ülestõus, mil kogu maa läks Liivi ordu alla ja üksikud võimurid kaotasid tähtsuse.
Jõud ja võim jagunesid nii, et alates 13. sajandi algusest oli Eesti jagatud mitme võõrvõimu vahel ja õigupoolest eesti rahva lõhutus paljudesse piirkondadesse kestis ju 1917. aastani, mil pärast Vene veebruarirevolutsiooni ühendati nüüdsesse Eestimaa kubermangu eestlased nii Eestimaa kubermangus kui ka Liivimaa kubermangu põhjaosas. Aga et varem seda ei olnud, ei saanud ka tekkida ühtset riiki eestlaste rahvusalal, olgu siis oma võimu või võõrvõimu all. Kui Eesti hakkas taasiseseisvuma, oli nali, et kuulutame sõja Rootsile ja kohe kapituleerume. Kui Rootsi võtab meid oma alla, tuleb tagasi kuldne Rootsi aeg.
Teine versioon oli naljanumber Eesti kuningriiklaste partei, mis tegutses esimeses riigikogus. Kuninglikust hõngust on ka natuke naljanumbrina jäänud Seto kuningriik, mille eesotsas ei ole mitte kuningas, vaid sootska.
Väikeseid kuninglikke võbelusi meie ühiskonnas on, aga 21. sajandil ei tule enam kõne alla, et loobuksime demokraatlikust vabariigist kuningavõimu kasuks.
Näitus “Miks Eesti ei ole kuningriik?” jääb Suurgildi hoones avatuks kuni 1. septembrini 2024.
