Igal aastal jääb umbes 600 Eesti noore haridustee katki juba enne põhikooli lõpetamist või kohe selle järel. Hoidmaks ära sääraste “kadunud hingede” teket, plaanib riik pikendada juba järgmisest aastast õppimiskohustust kuni täisealiseks saamise või vähemalt kutsehariduse omandamiseni. Kas nii kiire üleminek aitab õpiraskustega noori või tekitab koolist väljalangejaid hoopis juurde?

Spetsialistide sõnul on koolist eemale jäänud noorte valikud ahtad, nende probleemid kuhjuvad samas mäest alla kihutava lumepalli kiirusel. Võtmesõnadeks on siinkohal äärmiselt madalad sissetulekud ja suur töötuseoht.

22-aastane Ragne – kelle tõelise nime toimetus tema palvel enda teada jätab – ongi “paberite järgi” töötu. Tegelikult käib ta eeskätt maalrina siin-seal ehitustel tööl, aga tasu selle eest võtab juba aastaid mustalt – ega teenitavalt maksude tasumise järel suuremat üle jääkski. Lastekodus üles kasvanud naine astus pärast põhikooli lõppu Tallinna ehituskooli siseviimistlust õppima, ent ameti omandamine katkes juba esimesel semestril. Nüüd on Ragne juba aastaid elanud ebakindla sissetuleku ja teadmata tulevikuga.

“Kuud on erinevad,” tõdes naine. “On olnud aegu, kui teenin peaaegu 2000 eurot kuus – aga seda juhtub harva. Tavaliselt lükkan kuu jooksul kokku 400-800 eurot. Teisalt on mul olnud ka selliseid aegu, mil nädalate viisi ühtki tööotsa ei leia. Siis peab läbi saama selle piskuga, mis on paremate aegade arvelt säästa õnnestunud. Või proovida mõnelt tuttavalt laenata, et keerukamad ajad üle elada.”

Ragne on põhiharidusega, lasteta ja vallaline. Praegu elab ta Pirital lagunenud puumaja teisel korrusel üürikorteris. Küsimuse peale, kas elu saanuks kergem, kui kutsekool omal ajal lõpuni oleks käidud, arvab naine, et kindlasti.

“No lepingulist tööd saaks kindlasti paremini – ja üldse tööd kui sellist,” on Ragne veendunud. “Ega ma peale haltuuraotsade polegi suurt midagi teinud. Kunagi olin lühikest aega küll ka lepinguga ühes kaubamajas tööl. Kassapidajana. Aga seal pidasin ainult pool aastat vastu. Kes teab, mis siis saab, kui ükskord pensionile jään või “musti” maalritöid enam teha ei anta. Tulevikule ma praegu mõelda ei taha.”

“Kadunud laste” keskmine kuusissetulek: 400 eurot

Ka täiskasvanu kutseõppele minemist pole naine seni kaalunud – mis sest, et töötuna arvele võetud kodanikuna on tal selleks mitmeid võimalusi. “Pean saama õpingute ajal kõrvalt ka lisatööd teha. Kuidas ma muidu endale ülalpidamist teenin,” leidis Ragne. “Iseenesest oleks ju täitsa hea plaan minna veel nüüd ametit õppima. Aga samas pole ma üldse kindel, kas tulen enam koolidistsipliini ja õpitööga toime. Nii kaua ju sellest kõigest eemal olnud…”

Eelmise aasta sügisel jättis edasised õpingud katki 654 Eesti põhikoolilõpetajat – see pole aga haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse valdkonnajuhi Annika Räime sõnul meie väikese maa kohta sugugi väike number.

“Vaid neljandik neist teenis möödunud aastal töist tulu – mis omakorda tähendab, et põhikoolist otse tööle siirdumine pole edasiõppimisele kuidagi alternatiiviks,” nentis spetsialist.
Räime sõnul jääb pärast põhikooli lõppu õppimise katkestanud inimeste keskmine tulu 400 euro piiresse – see omakorda viitab olulisele palgavaesuse tekke riskile. Samas seisus on spetsialisti kinnitusel ka ligemale 20% neist õppuritest, kes kutse omandamise esimesel aastal oma õpitee katkestasid. Kurvastaval kombel katkestab oma õpingud sellisel moel lausa 20% ehk viiendik kõigist kutsekeskhariduse omandamist alustanud noortest.

“Nendest omakorda pooled ei jätka järgmisel aastal õpinguid, kusjuures õppimise juurde tagasi pöördumine muutub iga aastaga järjest vähem tõenäoliseks,” nentis Räim. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et neli aastat peale põhikooli lõpetamist on keskhariduseni jõudnud keskmiselt vaid 10-11% õpitee katkestanutest. See tähendab, et nende seast, kes 2022. aastal õpinguid ei jätkanud, on ligemale 560 inimest ehk valdav enamus suure tõenäosusega ka nelja aasta pärast endiselt pelgalt põhiharidusega.

Need numbrid tekitavad Räime sõnul muret, sest tööturul on kõige nõrgemal positsioonil just erialase ettevalmistuseta inimesed. “Peame riigina pingutama, et meie noored valiksid õpitee, mis vastab nende võimetele, huvidele ja annetele, ning omandaksid keskhariduse või eriala ametikoolis,” toonitas Räim.

Spetsialisti sõnul peaks õppimiskohustus plaanide järgi laienema juba neile noortele, kes siirduvad 2024. aastal 9. klassi. “Järgmise aasta kevadel muutuvad ka põhikooli lõpueksamite ajad varasemaks ning sisseastumiseksamid järgmisele õppetasemele toimuvad peale lõpueksameid,” lausus Räim, lisades, et tegemist on õppimiskohustuse reformi esimese etapiga.

Sotsioloog: kiire üleminek on utoopia

Ehkki nii tööandjad kui ka koolijuhid peavad kavandatavat haridusreformi suures pildis positiivseks, osutatakse ka olulistele probleemidele, mis võivad nii kiire ja rabeda ülemineku juures tekkida.

Sotsioloog ja teaduste akadeemia liige Ellu Saar ütleb otsesõnu, et ilma õige ette valmistuseta toob riigi poolt kasulikuna serveeritud reform tegelikult hoopis kahju ja tekitab väljalangevust juurde. Praegu kavandataval kujul on kehtiva koalitsioonilepinguga kinnitatud haridusreformi läbi viimine täielik utoopia. Tema sõnul pannakse vastutus noortele – justkui poleks nad valinud õiget teed vms, kuigi tegelikult on õpingute katkestamise taga sageli hoopis sotsiaalsed ja olmeprobleemid.

“Kuidas on üldse tagatud see, et kõigil neil noortel, kellele kutseharidus tahetakse kohustuslikuks teha, on ülepea juurdepääs keskharidusele?” on Saar reformist kõneldes murelik. “Koolivõrk ju hõreneb. Kui Tallinnas on juurdepääs ju enam-vähem tagatud, siis kuidas jääb ülejäänud Eestiga? Arvestades praegust transpordiühendust maapiirkondades on see suur probleem. Siin-seal ju koolibussid ka käivad, aga nendega tehakse väga suuri ringe ning need ei jõua sugugi kõigini, kellel neid kooli pääsemiseks vaja oleks. Kohustusliku kutsehariduse puhul peaksid koolide juures vähemalt õpilaskodud olema sellisel juhul.”

Saar viitab ka sellele, et varakult õpitee katkestanud noorte puhul pole tegemist mitte niivõrd motivatsiooni puudumisega, kuivõrd sotsiaalsete ja eluliste raskustega. “Me tegime oma teaduskonnas kunagi intervjuusid nendega, kes peale põhikooli lõppu õpinguid ei jätkanud või juba nendegi lõpetamise eel välja langesid,” rääkis Saar. “Tõde on selles, et need, kes õpingud varakult katkestavad, on just sellised noored, kel puudub ühel või teisel põhjusel vanemate toetus. Kui neil tuleb nüüd endale ka eluase leida, siis lisandub veel seegi mure, et kust see leida ja kuidas selle eest tasuda. Paljud lähevad kutseharidusse just seepärast, et seal võib saada vähemalt mingeidki toetusi. Keskhariduses pole ülepea mingeid õpitee toetamise meetmeid.”

Saar tõi näiteks tütarlapse, kellel oli põhikool juba kaheksandas klassis pooleli jäänud – samas tuli intervjuudest välja, et tema vanemad olid lahku läinud, ema surnud ning lisaks veel väiksemad õed-vennad. Sellel tütarlapsel lihtsalt ei jäänudki muud üle kui 14-aastaselt tööle minna, et ennast ja oma väiksemaid perekonnaliikmeid üleval pidama. “Paljudel nende seast, kes õpitee varakult katkestavad, ei olegi lihtsalt muid valikuid,” selgitas Saar. “Nii on nende seas ka palju lastega neide – väikestes kohtades ei pruugi sa lasteaiakohta ülepea leidagi ning jälle ei jäägi muud üle, kui õpingud katkestada ja tööle minna. Tallinnas on lasteaiakoha leidmine hoopis lihtsam kui mujal Eestis.”

Sotsioloog juhtis tähelepanu ka sellele, et õppekohustuse pikendamise puhul tuleb arvatavasti ka kooliprogrammides üht-teist muuta. “Seni on keskharidus ju sellele üles ehitatud, et valmistatakse õpilasi ülikooliks ette. Kui nüüd hakkavad oluliselt rohkemad inimesed kohustuslikus korras keskharidusse liikuma, tuleb programmid samuti ümber teha ning hakata ka õpetajaid ümber koolitama.”

Seetõttu on Saare sõnul ka üsna läbi mõtlemata kavatsus haridusreform praegusel kujul ja sedavõrd kiirustades vastu võtta. “Kui juba praegu on koolist väljalangevus suur, siis peale sellist kiirkujul läbi viidud kohustuse tegemist saab see ainult suureneda,” osutas Saar. “Ma olen osalenud ühes projektis Taanis, kus oli õpingud katkestanud noortega tegelemiseks väga hea süsteem loodud. Kohe tuvastatakse, kui keegi enam kooli ei ilmu. Välja on töötatud sotsiaalabi ja tugiisikute võrgustik, kes hakkab uurima, mis probleem on noorel inimesel tekkinud ja kuidas seda lahendada, et ta saaks oma kooliteed jätkata. Meil aga ei teatagi tihti, kui keegi on välja langenud. See tõsiasi ei pruugi koolide nimekirjades kajastudagi, sest kooli huvides on lapsi hoida, kogumaks niimoodi pearaha. Samas pole kedagi, kes tegeleks nendega, kes mingil põhjusel enam kooli ei ilmu.”

Seepärast tuleks sotsioloogi sõnul alustada hoopis sellest, et meie sotsiaalsüsteemid toimiksid ja toetused jõuaksid sinna, kus neid vajatakse. “Kui edasiõppimise kohustus pannakse neile, kel pole ehk võimalik kehva transpordiühenduse ja hõreda koolivõrgu tõttu kooli pääsedagi, siis on ju selge, et peale reformi hakkab kutse- ja keskkoolidest välja langejaid tekkima veelgi enam – neil lihtsalt ei olegi mingit võimalust täita seda kohustust, mida riik neilt nõuab. Sest nende probleemid on eeskätt sotsiaalsed ja olmelised, mitte õpisunni puudumisest tingitud.”

Kes “kadunud hinged” klassi tagasi toob?

Ka Tallinna teeninduskooli direktor Meeli Kaldma leidis, et palju asju kavandatavas reformis on alles läbi rääkimata ja tekitavad küsimusi. “Kelle kohustuseks jääb tegeleda nende õpilaste “tagaajamise” ja tagasi kooli toomisega, kes keset õppeprotsessi n-ö ära kaovad?” tõstatas ta olulise küsimuse. Veel üheks suureks probleemkohaks muutub tema sõnul see, kui õpilane, kes peaks oma koolikohustusega peale põhikooli jätkama, ei registreerugi ühtegi kooli – ei jaanipäevaks ega ka hilisemaks. “Taas tekib küsimus, kes hakkab nende õpilaste ülesotsimise ning kooli toomisega tegelema,” tõdes Kaldma.

Koolidirektor lisas, et see kõik ei tundu olevat mitte niivõrd kooli, kui sotsiaalsüsteemi töö – hoopis ise küsimus on aga, kas ja kuivõrd meie sotsiaalsüsteem selleks kohustuseks ka valmis on. “Praeguseni olen mina aru saanud, et need asjad peaksid jääma ikkagi kooli kohustuseks,” märkis ta. “See omakorda tähendab, et koolil on vaja tugevaid tugisüsteeme, mida kõigil paraku pakkuda pole. Koolil ja õpetajatel ei ole seda võimu, et hakata tegelema sotsiaaltööga. Pealegi on kutsevaliku õpe juba selline, et palju on haridusliku erivajadusega õpilasi – nüüd tuleb neid aga ilmselt kordades rohkem, mis omakorda tähendab, et sotsiaalsed tugisüsteemid peavad olema väga head.”

Kutsekooli direktor kinnitas, et pooldab väga seda, et haridussüsteemis tekib ühine sisseastumissüsteem – samas tähendavad need muudatused tema sõnul koolidele kindlasti ka uut koormust. “Kokkuvõttes tuleb ka tööandjatele otsa vaadata,” lausus Kaldma. “Meie kool võiks ju põhimõtteliselt igal aastal ühe rühmatäie või rohkem õpilasi juurde võtta, aga fakt on see, et meil peab olema ka tööandja tellimus. Nii et kõigepealt tuleb välja selgitada, keda meie riigil ja ühiskonnal ikkagi täpselt vaja on ja kas kõigile koolitatavatele jätkub ka tööd.”

Kaldma sõnul tuleb koolidele õpiea tõstmisega kaasnevate muutustega valmistumiseks aega anda. “Mida varem me riigi tellimusest teada saame, seda kergem on meil ka õppetööd planeerida ja otsida ka õpetajaid – ilma nendeta pole meil ka kuidagi võimalik suurt hulka uusi õppureid vastu võtta,” nentis koolidirektor. Samas pooldab Kaldma igal juhul meie haridussüsteemi reformimist, hoidmaks ära peale põhikooli lõppu n-ö kaotsi minevate hingede tekkimist.

Tallinna ehituskooli direktor Raivo Niidas leidis samuti, et ehkki reform võib olla oma ideelt hea, on hoopis ise küsimus selle edukas läbiviimine. “Kohustusliku õpiea tõstmine on sisse kirjutatud koalitsioonilepingusse ja ilmselt ka seadustatakse,” märkis ta, lisades, et riigikooli juhina võtab ta selle siis ka täitmiseks. “Samas on mul raske prognoosida, kuidas see tegelikkuses toimima hakkab, kuna ei tea täpset seaduste sõnastust antud küsimuses.”

Positiivse poole pealt leidis Niidas, et ehk suudaks reform tõesti hoida mingigi hulga noori hariduse juures edasi. “Seega on idee igati asjakohane, omaette küsimus, kuidas suudame selle edukalt ellu viia.”

Lapse mahajäämust peab märkama juba põhikoolis

Haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse reformi juhi Triin Laasi-Õige sõnul ollakse ministeeriumis teadlikud riskist, et mitte kõikide õpilaste õpimotivatsioon pole kõrge.

Spetsialisti sõnul võib kutseõppeasutuste tähelepanekuid arvestades öelda, et õppetöös mahajäämust peaks märkama juba põhikoolis ning tõhustada tuleb põhikooli õpilastele pakutavaid sotsiaalteenuseid. Samas jääb segaseks, miks tuleb kohustusliku hariduse reform läbi viia juba enne, kui need muudatused on ellu viidud ja meie sotsiaalsüsteemi juurutatud.

Tallinna haridusametist kinnitati, et põhikooli eksamite varasemaks toomise osas ollakse ministeeriumi ettepanekutega üldiselt nõus – aga sellegipoolest oleksid otsused võinud tulla juba kevadel, mitte nüüd, kus kooliaasta on juba alanud. “Probleem võib olla õppekava läbimine, s.t nüüd tuleb juba käimasoleva õppeaasta osas muutusi teha,” rääkis haridusameti hariduskorralduse osakonna juhataja Krista Keedus. “Ka viib muudatus aprilli-mai tööintensiivsuse koolides väga kõrgele, just administratiivses mõttes.”

Samas lisas Keedus, et reformi põhiosa, õppimiskohustuse defineerimise ja muutmise osas ootame veel täiendavat infot. “Kindlasti on eesmärk üllas,” tõdes ta. “Küsimus on pigem selle teostamise võimekus, eelkõige teise suure reformiga – eestikeelsele õppele üleminekuga – üheaegselt.”

Haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse valdkonnajuht Annika Räim möönis, et õppimiskohustuse juurutamine on kahtlemata suureks muutuseks kõigi jaoks.

Kuidas koalitsioonilepinguga kinnitatud kutsekeskhariduse ja kohustusliku õpiea tõstmise reform lõppkokkuvõttes realiseerub, selgub pärast koolidirektorite ja haridusvaldkonna juhtide praegu käimas olevate läbirääkimiste lõppemist.

Millised muudatused õppijaid ees ootavad?

• Õppimiskohustuse reform laieneb plaanide kohaselt juba neile noortele, kes 2024. aastal põhikooli viimasesse klassi siirduvad. Muudatus tähendab neile seda, et pärast põhikooli lõppu tuleb igal juhul edasi õppida – olgu siis gümnaasiumis või kutsekeskkoolis. Need, kes lõpetada ei suuda, peavad jääma koolipinki nühkima täisealiseks saamiseni.
• Koos kohustusliku õpiea tõstmisega tuuakse varasemaks ka põhikooli lõpueksamite ajad ning sisseastumiseksamid järgmisele õppetasemele hakkavad toimuma pärast lõpueksameid. Sellisel juhul saavad koolid keskharidustaseme õppesse vastuvõtul juba arvestada põhikooli lõpueksamite tulemustega ning õppijal on võimalus oma tulemustest lähtuvalt paremini määratleda edasisi õpivalikud. Nii väheneb ka põhjendamatu kandideerimine võimalikult paljudesse koolidesse.
  2024. aasta kevadel muutuvad põhikooli lõpueksamite ajad varasemaks ning sisseastumiseksamid järgmisele õppetasemele toimuvad pärast lõpueksameid. Muudatuse eesmärk on, et keskharidustaseme õppesse vastuvõtul oleks koolidel juba võimalik arvestada põhikooli lõpueksamite tulemustega. Samuti on õppijal niimoodi võimalus oma tulemustest lähtuvalt paremini määratleda edasisi õpivalikud ja väheneb põhjendamatu kandideerimine võimalikult paljudesse koolidesse.
• Tuge vajavate noorte puhul pikeneb põhikoolis õpe aasta võrra ning õppesse võib jääda kuni 18-aastaseks saamiseni. Kui valmisolek edasiliikumiseks on olemas, siis saab siseneda kutseõppe 2. või 3. taseme õppekavadele.

Andrei Kante: riigi tegevused on kaootilised ega toeta väljalangevaid noori

“Meil on tõepoolest palju noori, kes ei tööta ega õpi – lausa 10% noortest ei jõua õigele rajale. Kohanemisaasta või mingi programm, mis aitaks selliseid noori kutseõppesse suunata, oleks neile kindlasti abiks,” lausus abilinnapea Andrei Kante.

“Samas ei kujuta ma küll praegu ette, kuidas see kohustus peaks juba järgmisest aastast üheksandasse klassi minejatele rakenduma hakkama. Selline kiirkorras tehtud muudatus võib anda olulisi tagasilööke.”

Kante sõnul peaks riik mõtlema ka tõhusate sekkumismehhanismide peale. “Näeme tihti, et õpilased, kes on süsteemist välja langemas, vajaksid kiiret ja tõhusat toetust,” ütles ta. “Neil oleks vaja nii sotsiaalset kui ka kooli tugisüsteemide abi ning kindlasti vajavad lapse toetamisel abi nende vanemad. Paraku on kõik need tegevused väga kaootilised ega toeta noort küllaldaselt. Ja siis ongi meil üheksanda klassi lõpuks inimene, kelle õpioskused on madalad, kes ei suuda oma õpiteed jätkata ning lõppkokkuvõttes pole edukas ka tööturul. Nende õpilaste abistamisega oleks tulnud alustada hoopis varem.”

Kõige tähtsam on Kante hinnangul hariduses praegu ressursse planeerida, sest õpetajatest on niigi puudus. “Kui nüüd pannakse koolidele veel kohustus toetada õpilasi lisa-aastal, võib see tekitada veelgi enam tööd niigi ülekoormatud koolidele,” nentis ta. “Samas ei ole praegu veel lõppkujul teada, kuidas seda reformi läbi viima hakatakse ja missuguseid kohustusi see meie haridussüsteemile kaasa toob või ei too.”