“Olin ise ka imestunud, et suutsin rahulikuks jääda ja kohe tegutsema asuda, aga tegutsemine on mind alati püsti hoidnud,” sõnas Elroni vagunisaatja Maire Audla õnnetusest, kus kaubik rongile ette sõitis. Naise sõnul aitasid tal toime tulla kriisiõppused, kus ta on enda sõnul osalenud suure huviga ja kinnitab veel kord, kui oluline on kriisiks õppustel valmistuda.

Päästeamet on teinud Audlast septembris aset leidva suurõppuse CREVEX nii-öelda kaanetüdruku. Tema pilti on kasutatud fotomontaažis üleskutsel, millega otsitakse vabatahtlikke õppusest osa võtma. Vajatakse inimesi kannatanute, aga ka muudesse õppuse rollidesse.

Riigiametid, omavalitsused jt harjutavad septembri lõpus aset leidval suurõppusel nimelt inimeste evakueerimist suurõnnetuse korral, mis leiab legendi järgi rongide kokkupõrke näol aset Muuga sadamas.

Kive lendas kahel pool rongi

Maire Audla näeb sel päästeameti plakatil välja nii, nagu oleks ise viga saanud. Pisut kuivanud verd on kulmu kohal ja lõua all. See on siiski grimm ühest eelmisest, 2019. aasta õppusest nimega “Kopli raud”, kus ta etendas sama rolli, mis tal on elus: vagunisaatja.

Aegviidust Balti jaama jõudnud rongi vagunid on just valgunud reisijatest tühjaks. Audlal on plaanis minna koju “väikesele iluunele”, nagu ta ütleb. Juunikuus juhtunust räägib ta seal, uut reisi ootava rongi vagunis kergel toonil. Ilmselgelt ei ole tookordne õnnetusse sattumine mingit raudteekartust tekitanud.

Saatuse teed on seega käänulised. Maire Audla läks ühel juunipäeval tööle ja kõik näis tavaline. Justnagu proovile panekuks juhtus õnnetus Narvast Tallinna poole sõitva rongiga kaunil suveõhtul, 2. juunil kl 20.15. Hea nähtavusega ülesõidukohal Kabalas sõitis Narva-Tallinna kiirrongile ette kaubik Citroën. Selle juht – muide, täiesti kaine – ei pannud punast foorituld ilmselt tähele.

“Süda muidugi hüppas korraks sees, selline tunne, nagu oleks rong järsku sõitnud kruusahunnikusse: kive lendas kahel pool!” räägib Audla. “Mõtlesin veel, et ehk on nüüd rong rööbastelt välja sõitnud, aga õnneks mitte.”

Raudteetammi killustikku kündis ja lennutas muidugi kaubik või selle tükid. Kuna rong on raske, siis sellist järsu kokkupõrke tunnet kaubikule sisse sõites ei tekkinud.

Audla ütleb, et kaubikus olnud inimestel vedas rängalt. Rong tabas furgooniosa, mitte kabiini, mis oli juba üle relsside jõudnud. Kui mats tulnuks kabiini pihta, ei jäänuks seal ilmselt keegi ellu. Juht ja kaasreisija said viga, kuid ei midagi väga hullu. Peaaegu uus sõiduk läks muidugi mahakandmisele.

“Kiirustasin ette, vedurijuhi juurde: kõik kabiini aknad ja eespool klaasid olid muidugi “ämblikus”,” räägib naine pärast avariid avanenud pildist. Päris sisse polnud klaasid lennanud ja ka rongijuht oli terve. Ka olid õnnelikult pääsenud kõik reisijad. Kui rongijuht oleks viga saanud, pidanuks vagunisaatja hädaabi korraldamise ise ette võtma.

Edasi läks muidugi nii, nagu ikka taolistel juhtudel. Varsti jõudsid kohale hädaabiteenistused ja reisijad ootasid, kuni bussid saabuvad.

“Kui selgus, et kaubiku juht ja kaasreisija on elus, siis olid kõik rahulikumad ja polnud ka selle üle närvis, et jõuame alles südaööseks Tallinna,” räägib Maire Audla. “Mitte keegi ei läinud ära enne, kui oli rongi taustal selfi teinud. Kes olid pidanud Tallinnas lennukile jõudma, olid muidugi vihased.”

Kiideti nii vagunisaatjat kui rongijuhti

Sotsiaalmeedias on Maire Audlat tagantjärele mitmel puhul kiidetud, et ta suutis väga hästi inimesed maha rahustada. “Väga rahulik ja toimetas väga asjalikult,” kõlab näiteks üks kiitus. “Mõlemad rongijuhiga olid tasemel.”

Maire Audlaga kohtudes tekibki tunne, et ta on justnagu loodud oma elukutseks. Selline lõbus, jutukas, mõjub kuidagi rahustavalt või pinget maha võtvalt.

Varem, aastat 6-7 tagasi töötas ta Prismas kassapidajana, kuid praegune töö meeldivat märksa enam. “Mulle kohe meeldib inimestega rääkida!” sõnab ta rõõmsalt. “Olen nüüd tagantjärele, pärast seda õnnetust mõelnud, et suhtlemine inimestega on kõige tähtsam. Teadmatus tekitab liigseid pingeid, ärritust, erutust. Ja muidugi on kõige selle kõrval vaja leida aega vedurijuhi jaoks. Tema on ju esimene, kes sellesse olukorda on sattunud ja saab ka kõige suurema šoki. Ma iseenda puhul mõtlesin, et äkki tekib šokk pärast pingelangust. Aga õnneks mitte. Sõitsin järgmisel hommikul taas Narva. Päeval, vahetust lõpetades olin küll lõpmata väsinud. Ei mäleta, et töö varem mind oleks nii väsitanud. Aga väike uni päästis päeva.

Maire Audla oli 2019. aastal osalenud Tallinnas Telliskivi piirkonnas peetud õppusel “Kopli raud”. Mängiti läbi reisi- ja kaubarongi kokkupõrget, kus päästetöid raskendasid keemialeke ja plahvatusoht. Ta mängis seal iseennast ehk vagunisaatjat, kes on natuke kannatada saanud. Usutavuseks oli naine natuke veriseks grimeeritud ja sellisena ta praegu CREVEXit tutvustavalt plakatilt ka vastu vaatab.

“Olin ise ka imestunud, et suutsin rahulikuks jääda ja kohe tegutsema asuda, ehkki tegutsemine on mind alati püsti hoidnud,” vaatab Audla tagasi juunisse. Tema sõnul aitasid teda läbi tehtud kriisiõppused: nii “Kopli raud” kui veel üks hilisem. Alati kui toimub õppus, on ka tema kohal. Nii ootab ta septembris aset leidvat suurõppust CREVEX suure huviga.

Harjutatakse inimhulkade evakuatsiooni

Sellised leiavad aset iga nelja aasta järel: seekord 28. ja 29. septembril. Peamiselt on fookuses ohualasse jäävate inimeste ulatuslik evakueerimine, samuti ohuteavitus ja kriisikommunikatsioon. Lavastatava hädaoru tsentris saavad seegi kord paiknema rongid: täpsemalt kahe kütuserongi kokkupõrge.

Harjutatakse kokku ligi tuhande inimese evakueerimist ohualast. Evakueeritavate majutamiseks avatakse evakuatsioonikohad. Taoliste suurõnnetuste puhul peab piltlikult öeldes käivituma masinavärk, kus iga hammasratas teab oma rolli ja ülesannet ning püüab seda võimalikult hästi täita.

Õppusest, mida koordineerib riigikantselei, võtavad seega osa päästeamet, politsei- ja piirivalveamet, terviseamet, sotsiaalkindlustusamet, maksu- ja tolliamet, transpordiamet, Eesti varude keskus ning häirekeskus. Samuti kohalikud omavalitsused, sh Tallinn ja Viimsi vald. Lisaks annab oma panuse osa eraettevõtteid, aga ka õnnetuse lavastuse piirkonnas elavad kohalikud elanikud.

Päästeameti kommunikatsiooniosakonna nõuniku Hanna Kangro sõnul osalevad õppusel seega ühel või teisel viisil peaaegu kõik riigiasutused – ministeeriumitest kuni ametiteni – ehkki põhiraskus langeb pääste- ning politsei- ja piirivalveametile, samuti sotsiaalministeeriumi allasutustele.

Tulekahju võib laieneda

Õppuse legendi järgi põrkavad Muuga sadamas kokku kaks kütuserongi ning tsisternid plahvatavad.

Puhkenud tulekahju muudab ohtlikumaks võimalus, et see laieneb läheduses asuvasse väetiselattu ja see toob omakorda kaasa juba väga suure plahvatuse ohu.

Nii-öelda reaalelus on õnneks plahvatusohtlik väetis Muugalt eelmise aasta sügisel minema viidud ja ära müüdud. Seoses Vene kauba suhtes kehtestatud sanktsioonidega jäi ammooniumnitraat nimelt Muuga sadamasse kauaks seisma. Kuid igasuguste keeruliste ootamatuste puhul peavad riigiametid ja omavalitsused olema valmis suuri inimhulki evakueerima. Vahet siin ei ole, kas näiteks võib olla tegu terrorismi, kellegi ränga lohakusega, mis rongid kokku põrgatab, või loodusõnnetusega. Evakueerimist ja laialdast ametkondade koostööd nüüd harjutataksegi.

Kuigi õppuste põhirõhk langeb Muugale ja selle ümbrusele, võib septembri lõpus siiski ka Lasnamäe mõnes piirkonnas olla tavapärasest rohkem märgata pääste- ja politseiautode sagimist. Kõlavad sireenid ja ohutsooni jäävatele inimestele saadetakse laiali SMS-id ohuteavitusega – nõnda nagu päris elus.

Enne õppust räägitakse päästeameti nõuniku Hanna Kangro sõnul kohalike elanikega: hoiatatakse ees ootavatest sündmustest ning jagatakse teabelehti. Suurõnnetusi, mille järel on vaja, et piirkonda jäävad inimesed ajutiselt kodu hülgaksid, juhtub kahjuks ka päriselt.
Nii põles mai lõpus Lasnamäel mäletatavasti ohtlike jäätmete jaam, mürgitades ümbrust ohtliku suitsuga.

Kogemus kaduma ei lähe

Praegugi on veel võimalik õppusele end rollimängijaks kirja panna. Nõnda nagu näitab Maire Audlaga juhtunu, ei tea kunagi, millal kogemust võib päris elus vaja minna.

Audla ütleb, et midagi jääb sinusse alles ka siis, kui on möödunud juba palju aastaid.
Võib-olla tekib mõnel suurõppusel osalejal-rollimängijal huvi koguni vabatahtlikuks päästjaks saamise vastu?

Juba 2002. aastast tegutseb näiteks Tallinnas vabatahtlik reservpäästerühm (RPR), millel praegu 209 liikmest enamik osaleb ka CREVEX-i õppusel. Rühmas on ametnikke, arste, ettevõtjaid jt, kel kõigil oma põhitöö, kuid kes läbinud vabatahtliku päästja kursuse.

Neist omakorda 36 on koerajuhid, kes otsivad kaduma läinud või varingu alla jäänud inimesi oma neljajalgsete partneritega. Elukutselisi päästjaid toetatakse veel näiteks logistikaga – ehk siis aidatakse õnnetuskohtadesse varustust vedada. Abiks käiakse metsatulekahjude kustutamisel. Soojematel aastaaegadel kulub palju energiat Aegna saarel korrapidamisele ja inimeste aitamisele seal. Komando hooleks on nii tuleohutus kui esmaabi. Siit joonistub omakorda välja veel üks CREVEX-i positiivne tahk: päästjatele ehk tuleb vabatahtlikke abilisi juurde.

Mupo asejuht: Tallinna kogemus aitab ka teisi omavalitsusi

Tallinna munitsipaalpolitsei direktori asetäitja Janek Lassi sõnul võimaldab CREVEX testida, kuidas on linna ametiasutused suurõnnetusest tulenevast  kriisiks valmis. Ühtlasi annab see hindamatu kogemuse inimeste evakuatsiooni kohta tingimustes, mis vastavad suurõnnetusele.
Janek Lass ütles, et kuna legendi järgi laieneb Muuga sadama suurõnnetuse ohuala Tallinna piiridesse, siis võtavad linna ametid õppusest aktiivselt osa. “See võimaldab testida meie valmisolekut kriisiks – sealhulgas staabi tööd ja hädaolukorra lahendamise juhtimist,” rääkis Lass.

Tallinna osaleb õppusel kahes osas. 28.-29. septembril leiavad aset staabiõppused, mille käigus valmistatakse ette tinglikku ohualasse jääva rahva evakuatsiooniplaanid. 3. ja 5. oktoobril harjutatakse inimeste evakueerimist sealt nõnda, nagu see näeb välja nii-öelda reaalelus. Ühtlasi tegutseb linna kriisikomisjon, mis korraldab linnaametite tööd ja ühtlasi koostööd riigiasutustega. Lihtsalt öeldes on töös kogu linna kriisimeeskond.

Pärast staabiõppusi on 3. ja 5. oktoobril kavas seega evakueerida evakuatsioonipindadele nii Mahtra põhikool kui ka Iru hooldekodu, mis jäävad õppuse legendi järgi Muugal juhtuva rongiõnnetuse ohupiirkonda. Iru hooldekodu asukad kolitakse näiteks Astangu kutserehabilitatsiooni keskusse.

Iru hooldekodu puhul etendavad patsiente ehk evakueeritavaid rollimängijad. Kuid Lassi sõnul püütakse kõik lavastada võimalikult elulähedaselt ehk siis neid tuleb evakueerida kui eakaid ja/või tervisemuredega inimesi. Mõni ei suuda liikuda, ainult lamab, ja osa on ratastoolis.
“Selle alusel, kuidas me kooli ja hooldekodu evakuatsiooni läbi viime, sünnivad omakorda näidisplaanid taolisteks juhtudeks kogu vabariigi jaoks,” toonitas Lass õppuste olulisust. Saadavast kogemusest lõigatakse kriiside lahendamisel kasu seega kaugelt laiemas plaanis kui ainult Tallinnas.