Riigi lubatud hooldustoetus on pannud inimesed hooldekodusid ummistama ja hooldekodud kergemaid hoolealuseid valima. Dementseid vastu ei võeta. “Kui meil on nüüd rahvastikus suur dementsuse ja psüühikahäirega inimeste osakaal, tekib küsimus, kas ei võiks neile luua spetsiaalse hooldekodu,” ütleb Iru hooldekodu direktor Jaanika Luus ja lisab, et ka koduhooldustöötajaid on kesise palga tõttu liiga vähe “Me ei saa eeldada, et tulevikus on pool Eestit need, keda on vaja hooldada, ja teine pool hooldajad.” Tulemusena panustab endiselt üle 30 000 inimese oma lähedase hooldamiseks nädalas üle 40 tunni ega käi seetõttu tööl.

69-aastane endine õpetajanna Eve Tohvri veetis Ida-Tallinna Keskhaiglas ligi kaks kuud ja sealt viidi ta sama haigla õendus- ja hooldusabikliinikusse Järvel. “Vajusin kodus põrandale ja enam püsti ei saanud,” meenutas Eve. Naine ei mäleta, kaua ta põrandal maas kiirabi ootas – hooti lõi pildi selgeks, kuid puhuti oli kõik pime. “Kuigi mul oli telefon voodi peal, käsi sinna ei ulatanud! Sõbranna helistas mulle ühe, teise ja siis veel kuuendagi korra, pärast seda hakkas mu poega otsima. Poeg aga elab ja töötab Rootsis. Oma poja Facebooki kaudu sai sõbranna viimaks minu pojaga ühendust ja sealt hakkasid asjad lahenema.”

Kiirabi toimetas naise haiglasse, kus ta oli esmalt intensiivravil, pärast üldpalatis ja seejärel otsustati õenduskliinikusse viia. “Mul oli väga kõrge palavik ja bakteriaalne kopsupõletik,” lausus Eve. Kust ta haiguse sai, ei oska naine öelda, sest kuskil väljas polnud käinud.
Enne haiglasse sattumist oli Eve aastaid kodune pensionär, kelle päevi sisustas televiisor ja raadio. Varem oli proua suur ristsõnade lahendaja, kuid enam ei taha. “Poeg küsis ka, kas ta toob haiglasse ristsõnu, kuid ma ei tahtnud – ealised iseärasused!” naeris Eve.

Õendushaiglaga võib rahule jääda

Eluga õendusabikliinikus on Eve väga rahul. “Ma olen õdede ja hooldajate tööd siin nüüd nii pikka aega näinud ja mitte ühte halba sõna öelda ei ole,” kinnitas ta. “Töötajad on väga sõbralikud, kui midagi palud, toimetatakse väga kiiresti. Eks mina ka esmalt kartsin, olles meediast igasugu lugusid lugenud, aga mitte ühte paha sõna ei ole öelda!”

Nii tahab Eve julgustada teisigi, kel vaja tervise tõttu siia tulla. “Kell 9 on hommikusöök, kell 13 lõuna, kell 17 õhtusöök ja kell 19 tee saiakese, kohukese või mõne muu väikese suupistega,” rääkis ta ja lisas, et on toiduga igati rahul: “Olen kõik nõud tühjaks söönud!”

Suhelnud on Eve eeskätt palatikaaslastega, kellest osa on järjest koju saanud. “Osa haigetest saab ise söödud, teistele pakutakse kõrvalabi,” rääkis Eve. “Koridorist on teinekord kuulda ka seosetut juttu, kuid öösiti on rahulik. Töötajad on võrratud ja räägivad ka dementsete haigetega rahulikult. Igal hommikul ja õhtul pestakse niiske lapiga neid, kes mähkmeid kannavad. Kes saab ise kõndida, toimetab ka hügieeniprotseduuridega ise. Kord nädalas on suur üldpesu, mil abivajajad sõidutatakse duši alla, pestakse puhtaks ja sõidutatakse palatisse tagasi. Seni on voodiriided vahetatud, kuigi neid vahetatakse ka muul ajal, vastavalt vajadusele.” Seega, hoolduse seisukohalt on õendus- ja hooldusabikliinikus kõik “väga viis”, nagu Eve kinnitas.

Õde koju või eakas hooldekodusse?

Ida-Tallinna Keskhaigla õendus- ja hooldusabikliiniku direktori Eve Karmo sõnul jõuavad abivajavad nende juurde sageli haiglast. Osa neist on näiteks reieluu või mõne teise luu katki kukkunud dementsed eakad. “Esmalt viiakse patsiendid kiirabiga EMO-sse ja seejärel ravile, kus nad n-ö lapitakse kokku. Kui vaja, pannakse protees või kips ning seejärel jõuavad nad õendushaiglasse,” rääkis Karmo.

Järvel on 120 kohta. Iga õde peab hoolitsema 13 ning hooldaja kümne patsiendi eest. Töötajaid on 136. Kui varem oli haigusloo aeg keskmiselt 40 päeva, siis nüüd on see Karmo sõnul lühenenud 25 päeva kanti.

Paraku saab õendusabikliinikus olla vaid nii kaua, kuni ravi kestab. “Ehk teisisõnu, kuni me suudame inimese olukorda paremaks teha – näiteks hoolitseme paraneva haava eest, võtame õmblused välja ning aitame taas jalgele –, sellega ka tegeleme,” selgitas Karmo. “Jagub ent neidki, keda liikuma saada ei õnnestu. Dementsusega inimene ei mõista ju korraldusi, ja nii ei saa teda ka aktiivsesse taastusravisse saata, sest ta ei ole võimeline kaasa tegema.”

Ka lähedased tunnevad tuleviku ees muret: mis saab dementsest eakast, kui ta õendushaiglast välja kirjutatakse? “Kui selline inimene jääb päris voodisse, leidub omakseid, kes ütlevad: ma ei vii teda ära, sest ei saa temaga kodus hakkama!” nentis Karmo. “See on täiesti mõistetav. Vaid need, kes ise kodus haiget põetanud, mõistavad, milline tohutu koorem see lähedastele on. Sa lähed hommikul tööle ega tea, mis sind ees ootab koju tulles. Kas ta läks korterist välja? Kas ta on söönud ja oma rohte võtnud?”

Prognooside kohaselt kasvab 2050. aastaks üle 65-aastaste inimeste osakaal kolmandikuni Eesti rahvaarvust. Nii on kümned tuhanded eakad ja nende omaksed aheldatud nõiaringi. Täies elujõus inimesed jäävad kehvas seisus oleva lähedasega koju, sest hooldekodud näiteks dementseid eakaid ei taha. Juba praegu elab Eestis kuni 40 000 inimest, kes vajaksid lähima aasta jooksul hooldekodu kohta.

Hooldekodud valivad lihtsamaid eakaid

Õendusabi osakonnad on raskes seisus, sest dementseid eakaid pole sealt kuhugi edasi saata. Riik leiab, et üldhoolekanne on omavalitsuste korraldada, seega las iga omavalitsus ise vaatab, kuhu oma dementsed ja psühhilise erivajadusega inimesed paigutab. Ülekoormatud hooldekodud aga tõrjuvad keerulisemaid kliente.

Kui koostöös linnaosade sotsiaaltöötajatega asutakse dementsetele inimesele hoolekandeasutusse kohta otsima, ei taha hooldekodud selliseid eakaid pahatihti vastu võtta. “Ma saan ka sellest aru – tavahooldekodud ei ole mõeldud dementsetele või psüühiliste häiretega patsientidele,” nentis Karmo. “Hiljaaegu süüdistati hoolimatuses üht hoolekandeasutust, kus dementsusega patsient oli ratastooliga kukkunud.”

Karmo arvates on sedalaadi süüdistused ülekohtused. “Kui dementne inimene ringi liigub, on temaga nii õendusabis kui ka hooldekodus veel keerulisem toime tulla, sest teda peab ju pidevalt jälgima. Tema ees uksi lukustada, osakondadesse videovalvet paigaldada ega aknaid avamiskindlaks muuta ei tohi – klientidel peab olema vabadus ehk kõik inimõigused,” rääkis Karmo. “Teisalt on dementsusega patsient/klient sageli ohuks nii endale kui ka teistele – on olnud juhtumeid, kus ta läheb naabrit padjaga lämmatama või noaga torkima. Stabiilse psüühikaga patsientidele/klientidele mõeldud hoolekandeasutuses ei saa igale dementsusega patsiendile hooldajat kõrvale panna.”

Dementsel inimesel on õigus minna 20 miinuskraadiga välja ning lumehanges ära surra – hooldekodu töötajatel ei ole õigust takistada kliendil õue minna. Seepärast tuleb hooldekodus pidevalt hoolealuseid valvata ja uksi looduspiltide või raamaturiiuleid imiteerivate kleebistega katta.

Silmakirjalikud reeglid

Luus leidis, et dementsete inimeste kohta kehtivad nõuded on silmakirjalikud. “Mis vahe on sellel, kui meil on näiteks uks kinni, ja sellel, kui turvamees ütleb ukse peal: ole hea, Mallekene, lähme tagasi, ära praegu õue mine,” lausus Luus. “Turvamees ju samamoodi takistab teda! Selle peale öeldakse, et enne peab olema saadud luba äraminejat kinni pidada. Meil ei ole võimalik saada luba pidada kinni inimest, kes ei ole ohtlik endale! Ta ei adu aega, kohta ega ruumi, ta ei tea iseenda identiteeti. Aga ust lukku panna ei tohi…” Luusi sõnul on siin väga suur vastuolu, mille peaks lahendama nii, et reeglid oleksid üheselt mõistetavad ja inimlikult arusaadavad, et liikumisvabadust ei takistataks hooldekodu klientidel, kel selleks on igasugune õigus ja kelle tervis ei põhjusta talle ega teistele ohtu.

Osas hooldekodudes on loonud osakonnad ka dementsusega inimestele, Tallinna piirkonnas mõned on, aga Karmo sõnul on neid kohad täis ja ühtlasi ka oluliselt kallimad, kui on üldhooldekodukohad. “Dementsele patsiendile peavad olema sobivad ruumid ja tingimused, seetõttu on see teenus mõistetavalt kallim kui hooldekodu,” toonitas Karmo. “Kui vabu kohti ei ole, valibki tavahooldekodu lihtsamad kliendid, ja seda ei saa pahaks panna. Siin tuleb kliendi omaosalus väga tõsiselt mängu.”

Iru hooldekodu direktor Jaanika Luus tõi välja, et neil on praegu kolm spetsiaalselt kohandatud osakonda dementsusega inimestele, kokku 82 kohta, neist uues avatud korpuses 34. “Aga seda on vähe,” tõdes Luus. Nii on mälu nõrgenemisega inimesi paigutatud Irus ka teistesse osakondadesse. Terves majas on kokku 334 kohta.

Inimesed ringlevad ühest hooldekodust teise

Juulist jõustunud hooldereformi kitsaskohtadega puutuvad jätkuvalt kokku nii meedikud kui ka hooldekodud. Reformi idee iseenesest oli õige – et riik tuleb inimestele appi hoolduskulude tasumisel. Siiski on see Luusi hinnangul kiirustades tehtud. “Riik on öelnud, et tema ei sekku, oma inimeste üldhoolekannet korraldada on kohalike omavalitsuste kohustus,” lausus Luus. “Kui meil rahvastikus on nüüd suur osakaal dementsuse ja psüühikahäirega inimestel, tekib küsimus: kas riik ja omavalitsused koos ei võiks siiski luua spetsialiseerunud hooldekodu? Meil on praegu 79 omavalitsust ja igal neist ei ole võimekust otsida oma inimesele hooldekodu kohta üle Eesti, iseäranismis puudutab psüühikahäirega üldhooldusteenuse vajajaid. Need inimesed ringlevad ühest hooldekodust teise.”

Karmo tõi näite, kus ühes erahooldekodus elas käitumisprobleemidega dementne inimene. Lähedased olid esmalt rahul, et ometi leiti lahendus, mis nii eakale kui ka tema perele sobib. Toakaaslane aga oli häiritud naabri valjust rääkimisest ja ringikäimisest ning nii nõudsid omakorda tema omaksed: meie ema tahab rahu ja vaikust, otsige lärmakale kliendile spetsiaalselt dementsetele inimestele mõeldud koht! Dementse inimese lähedased olid omakorda šokeeritud: kui hooldekodu koht viimaks leitud, ei eelda omaksed, et peavad uut kohta otsima hakkama! Olukordi, kus lähedased on jäänud hätta põhjusel, et teenuse osutaja on koha suhteliselt lühikese etteteatamisega üles öelnud, jagub. Ka õiguskantsler on öelnud, et üldhooldekodude, millest 80% on eraettevõtted, lepingud on kaldu klientide kahjuks.

Töötajaid puudu

Uued nõuded hooldekodudele hakkasid kehtima 1. juulist, ent nõuded nende töötajatele hakkavad kehtima alles aastast 2026. “Need nõuded on väga tagasihoidlikud: päevasel ajal 12 kliendi kohta üks ja öisel ajal 36 kliendi kohta üks töötaja – dementsuse ja psüühikahäirega inimestele on see ilmselgelt vähe ja ebapiisav,” tõdes Luus. “Kui õiguskantsler tuleb hooldekodusse ja talle tundub, et teenusel on keerulised ehk suureulatusliku abivajadusega inimesed ning personali peaks olema rohkem, tekib küsimus: kui palju seda peaks siis olema? Seda arvu, mis vastaks õiguskantsleri tundele, ei ole ette nähtud, ja see tekitabki teenuseosutajale olukorra: kui õiguskantsler teeb ettekirjutuse, aga minul on tööl seadusest tulenevalt nõutud arv töötajaid, järelikult ma ei võta oma hooldekodusse seda keerulist klienti, vaid teise, kellega on lihtsam, nii et õiguskantsler rahule jääks!”

Nii jäävadki hooldekodude uste taha ulatuslikku abi vajavad inimesed – et mitte võtta rohkem tööle personali, mille tõttu tõuseks kohatasu hind, ja siis kurdetaks omakorda, et hooldekodu koht on liiga kallis.

Hooldereformi eesmärk oli, et lisaks hooldekodukohtade eest tasumisele saaks inimestele pakkuda abi ka kodus. Koduhooldust või -abi vajaks 70 000 inimest, kuid suur osa seda ei saa. “Teenuseosutajaid on vähe ja mis Tallinnasse puutub, siis on koduhooldajate palgad endiselt kehvad,” nentis Karmo. “Paraku ei ole meil ühtset süsteemi nagu kasvõi põhjanaabritel, et koduõde ja koduhooldaja käsikäes töötaksid. Nii et koostööd reeglina ei teki või kui tekibki, siis eeskätt teenuseosutajate isikliku empaatia baasil. Enne hoolekande reformimist oleks pidanud tegema esimese sammu, et toimiks meeskonnatöö perearstide, hoolekande ja õendusabi vahel.”

Kui voodihaigel isegi on päeval kodus põetaja, tulevad lähedased õhtul töölt koju ja põetavad öösel. “Kui töövõimeline on inimene, kes ööst öösse oma lähedast põetab, iga krõbina peale peab üles tõusma ja aitama?” tõi Karmo välja.

Koduabi hooldekodu ei asenda

Luus rõhutas, et kodus pakutav abi ei asendada hooldekodu. Tema sõnul on omavalitsuste võimekus koduhooldajaid palgata tagasihoidlik ja üle Eesti erinev. “Oluline on selgeks saada, mis hetkel suudab eakas koduse abiga veel toime tulla ning mis hetkest ta peaks minema hooldekodusse,” tõi Luus välja. “Me ei saa eeldada, et tulevikus on pool Eestit need, keda on vaja hooldada, ja teine pool hooldajad. Seda luksust, et panna iga proua või härra kõrvale koduteenuse osutaja, meil ei ole ega ka tule – neid lihtsalt ei ole nii palju.”

Luusi nägemusel peaks otsima tehnilisi lahendusi, mis oleksid ratsionaalsemad, kulutõhusamad ja vähemate inimestega teostatavad, et eakatele järelevalvet ja toiduabi anda.

Kuidas saab eakas õendusabi, hooldekodukoha või koduhooldaja?

• Õendusabi on mõeldud stabiilses seisundis patsiendile, kes ei vaja pidevat arstiabi, küll aga arsti määratud raviprotseduure mahus, mis ületab koduõenduse võimalused. Õendusabi võib olla vajalik näiteks pärast traumat, raskekujulise haiguse põdemist või kroonilise haiguse ägenemist, samuti raskest haigusest tingitud vaevuste leevendamisel. Õendusabikliinikusse saabuvad patsiendid perearsti või eriarsti suunamisel kas kodust või haiglaravilt saatekirja alusel.
• Hooldekodu koha taotlemiseks – nagu ka riigipoolse abi saamiseks teenuse eest tasumisel – tuleb võtta ühendust elukohajärgse sotsiaalhoolekande osakonnaga, kus hooldust vajav inimene rahvastikuregistri andmetel elab.
• Ka koduteenuse saamiseks tuleb pöörduda elukohajärgse linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonda (e-kirja, telefoni teel või kohapeal). Teenuse vajaduse tuvastab sotsiaalhoolekande osakonna spetsialist kodukülastusega.