Tänases olukorras sisekaitset kärpida on täiesti mõistusevastane! See on peaaegu sama nagu me kärbiksime riigikaitset või sõjalist kaitset, kirjutab Eesti päästeala töötajate ametiühingu juht Kalle Koop.

Palkade külmutamisel päästjatele on oluline mõju. Kui vaatame 2024. aasta palgatõusu, mida reklaamitakse kui enneolematult suurt, siis see süstis väga palju lootust, kuna seal peitus tegelikult veel üks sõnum: palgatõusud peavad jätkuma. Lähim palgaeesmärk on ju tegelikult Eesti keskmine töötasu, mida lubati päästjatele 2023. aastaks. Paraku 2023. aastal seda ei ole, me jäime sellest jätkuvalt maha umbes 217 euroga. Nii et tegelikult see, mis lubati, meil kätte saadud ei ole. Tõsi küll, lubadusel palgatõusu jätkumisest olid ka positiivsed mõjud: päästjate värbamised hakkasid minema paremaks – palgatõus oli, lubati ka selle jätkumist ja jälle hakkas inimesi tööle tulema. 

Seda valusam on nüüd tagasilöök külmutamisest – tekib tunne, et petavad, ei ole aus mäng! See puudutab kogu sisekaitset; ka politseil ja häirekeskusel läksid ootused kõrgeks ja nüüd variseb kõik kokku. See kindlasti haavab inimeste turvatunnet. Omet on turvatunne ju iga inimese põhivajaduste hulka kuuluv asi. See on põhivajadus, sest iseendaga hakkama saav ja end turvaliselt tundev inimene ongi tugeva riigi vundament, alustala. Me näeme siin suurt ohtu, et tekivad jälle personaliprobleemid, aga see halvendab ju omakorda abi kättesaadavust.

Miks räägitakse ainult raha kokkuhoiust?

Kui see kärbe ka peaks veel juurde tulema, satume omadega suhteliselt sohu. Siis ei jõua abi enam vajaliku kiirusega kohale ja võib tekkida olukord, et kui abi hilineb, muutuvad õnnetuste tagajärjed raskemaks. Sellest ei kiputa rääkima! Räägitakse ainult raha kokkuhoiust. Aga tegelikult inimesed niikuinii pensioneeruvad, ei vasta meie kõrgetele tervisenõuetele või neid läheb töölt ära nagunii. Kust me selle palga juures uued asemele saame? Ega koolitamine pole odav. Täna võib-olla koondad ja saadad inimesed ära, pärast aga hakkad teisest otsast uusi juurde koolitama! Kas kedagi õnnestub üldse värvatagi?

Halb on see, et vaadatakse ainult raha poolt – peaks tulema kokkuhoid, aga tegelikult ega ikka ei tule küll. Ja me kõik maksame selle kinni nimelt turvatundega. Pääste, politsei ja häirekeskus on laia riigikaitse osad. Ja meie laiapindne riigikaitse, millest räägime täna,  lihtsalt ei tööta ilma nende asutuste piisava panuseta, ehk laiapindne riigikaitse muutub plaaniks paberil. See on väga halb. Nagu me näeme, peavad just sisekaitseasutused hoidma nii-öelda eesliini ehk tagalat korras – riigi toimepidevust igas – mitte ainult sõjalises – kriisis. Aga sõjalises kriisis oleme meie viimane kaitsemüür enne inimesi. Meie asi on kaitsta inimesi ning korraldada evakuatsioone ja ohuteavitusi, et neid võimalikult palju säästa. Samas peab sõdur eesliinil tundma, et kodus on asjad korras – ta ei peaks muretsema, vaid keskenduma oma asjale. See on kaitsetahte üleval hoidmine. Kahjuks täna keskendutakse ainult sõjalisele kaitsele, ja see ei ole õige.

Kannatab töö kvaliteet

Me näeme, et kannatab nii meie töö kvaliteet ja teisalt ka kasvavad riskid nii abivajajatele kui päästjatele endile, sest jällegi on oht, et kui meil pole personali ja meeskonnad muutuvad väiksemaks, peab üks inimene rohkem tööd jõudma ära teha. Tal tekib väsimus, k.a psühholoogiline väsimus ja töökoormus. Mingit kahtlustki ei ole, et inimesed lahkuvad töölt! Milleks riskida selle raha eest oma elu ja tervisega, kui veel öeldakse, et külmutame palgad neljaks aastaks?

Päästjatel on uuringu kohaselt neli korda kõrgem vähirisk kui tavakodanikul. Juba selle pärast tuleks nende tööd väärtustada! Oleme täna isegi Eesti keskmisest palgast allpool, ja see on ikka väga rumal olukord. Kõik see puudutab nii päästjaid, politseinikke kui häirekeskuse töötajaid, sest me vaatame alati kogu turvalisust – me oleme ju tervik ega saa töötada teiseta. See on kõigile meile emotsionaalselt väga koormav – siin on tegemist inimeste õnnetuste ja negatiivse informatsiooniga, millest peab välja tulema.

Me näeme ainult statistikat, numbreid ja protsente, mille taha ei mõelda, aga taustal on inimesed, inimelud, inimsaatused. Ei tohi unustada, et ühe päästja, politseiniku või häirekeskuse töötaja koolitamine on aeganõudev ja kallis. Ja kui inimesed lähevad nüüd palga pärast töölt ära ja neid on veel raskem värvata .. Meil on ka demograafiline olukord keeruline, eriti just nendega, kes vahetult sündmuskohtadel toimetavad, eelkõige päästjad ja politseinikud, sest me ei saa ju võtta igat inimest tööle – ta ei ole kohatäide, vaid peab suutma kriteeriumitele vastavalt tööd teha. Iinimesed ootavad ju reaalset abi, mitte seda, et lihtsalt keegi sõidab kohale.

Täna me näeme, et mõnes mõttes on käivitunud tagurpidi karjäär, kus näiteks esmatasandi päästetööde juht ehk meeskonnavanem väga tihti enam ei soovita olla, sest tuntakse, et vastutus kasvab tohutult suureks – ülesandeid tuleb kogu aeg juurde. Aga palk ei väärtusta seda. Juhid tahavad minna tavaliseks päästjaks tagasi! See on ju tagurpidi karjäärimudel – inimene tahab liikuda madalamale astmele. See pole normaalne! Kui päästetööde juht tuleb sündmuskohale, sõltub temast kõik: kuidas hakatakse abi andma, kui efektiivne see on, kui kiire see on. See on ääretult tähtis roll ja ta peab ajakriitilises olukorras langetama väga tähtsaid ja õigeid otsuseid.

Kui räägiksime õiglasest palgast, siis 1,0 on meil ju veel kätte saamata. Fontes on tegelikult hinnanud kõiki siseministeeriumi haldusala ametikohti ja on leitud, et nii päästja, patrullpolitseiniku kui ka häirekeskuse päästekorraldaja palk peaks algama 1,2-kordsest Eesti keskmisest palgast. See on tööpanust, riske ja keerukust arvestav hinnaskaala. Sinna on meil veel väga pikk maa minna. Täna on Eesti keskmise palga tasemel ainult patrullpolitseiniku palk. Kui palgad nüüd külmutatakse, siis järgmisel aastal see nii enam ei ole. Kui me räägime külmutamisest ja nn „erakorraliselt suurest palgatõusust,“ siis selle mõjud kaovad tegelikult kahe-kolme aastaga, mis tähendab, et me oleme samas seisus või halvemas, kui enne. Nii et tegelikult on see väga vastutustundetu tegevus, kui rääkida inimeste turvalisusest.

Valimiste peateema oli julgeolek! Kuidas me kärbime iseenda julgeolekut tänases olukorras, kus Euroopas on sõda, kus üks kriis ajab teist taga? Eriti veel olukorras, et me ei valmistu kriisideks, vaid olemegi kogu aeg kriisides: Covid, kõikvõimalikud tugevad tormid, kadunud elekter jne. Mis siis kui avastada, et ametitel (Päästeamet, PPA), kes on vastutavad, ei olegi valmisolekut kriisi juhtida! Me oleme andnud vande kaitsta Eesti riiki ja rahvast. Me tunneme kaasvastutust: kui me näeme poliitikuid jälle oma otsustega tekitamas olukorda, et meie turvalisus langeb, on meie kohus juhtida sellele tähelepanu. Esiteks, et avalikkus teaks ja teiseks, et tekiks diskussioon, sest me peame lõpuks otsustama. Siin on vaja analüütilist ja laiemat diskussiooni, ja sellele viitas tegelikult ka president Karis: peavad olema analüüsid, peavad olema põhjendused, ja siis arukas mõistab. See ei ole õhinapõhine tegevus, sest siin on kaalul ikkagi inimeste elud ja tervis.

Kurvaks teeb, et poliitikud kipuvad seda kuidagi kurjasti ära kasutama, et me teeme oma tööd justkui niikuinii – me peame ju ikka välja tulema. Aga meil hakkab personal laiali jooksma, sest maksuküüru kaotamine ei päästa! Maksuküür kaob ära ka erasektoris, mis tähendab, et erasektoris palgatõusud jätkuvad, meie palk aga lubati neljaks aastaks külmutada. Tulemuseks on see, et mõlemal on maksuküür läinud, neil aga palk tõuseb ja meilt lähevad inimesed ära. Miks ma peaksin oma elu ja tervisega riskima? Jäävad kas täielikud fanaatikud või need, kes nii sügavalt ei mõtle või kõhklevad millegipärast lahkumisotsust langetada. Meil on ju enamusel päästjatest teine töö, järelikult nad valivad lihtsalt oma teise töökoha. Sinna aga ei tohiks jõuda. Pean väga oluliseks rõhutada, et tegemist on ikkagi sisekaitsega – need on asutused, mis kaitsevad Eesti inimesi igas olukorras.

Kärpimine on mõistusevastane

Tänases olukorras sisekaitset kärpida on täiesti mõistusevastane! See on peaaegu sama nagu me kärbiksime riigikaitset või sõjalist kaitset. Nii ei tohi teha! Muidu meil see lai kaitse lihtsalt ei toimi. Mõtet ei ole kosmeetilistel lahendustel, kui me räägime näiteks eelarvekärbetest! Kärbitakse pisikesi asju. Me oleme rääkinud, kus on kärpekohad, kust on võimalik suurt raha leida, aga see nõuab aega. 

Pangamaks on täiesti õige lähenemine, sest pank ei tee rohkem tööd selleks, et täna kasumit teenida. Raha tuleb väga kergelt, sest kuskil suurendati lihtsalt euribori. Töö on täpselt samasugune, ei ole rohkem inimesi tööle võetud, kulutused ei kasvanud, aga raha tuleb uksest ja aknast sisse! Pangamaks ei võta ära panga kogu suurt kasumit, vaid ainult ühe väikese osa sellest, aga riiki aitaks see väga palju. 20. aasta vältel jõuaksime ära teha analüüsid, kus on kitsaskohad ja siitkaudu saaks hakata võib-olla juba riigireformi teostama. Meil on bürokraatia kasvanud nii suureks, et igasugute lubade taotlemine pidurdab juba ettevõtlust ja omakorda ettevõtlusest riigitulu saamist. Et neid lubasid saada, läheb palju aega, ja menetlejaid on palju, kellega peab kooskõlastama. On vaja lihtsustada seadusandlust – siin on kokkuhoiu kohad, kus hoiaks kokku suuri summasid! Aga nn joonlauaga kärpimine pigem kahjustab asutuste töövõimet ning tõmbab alla nende kvaliteedi ja täna hästi toimivad teenused. See tundub täiesti arusaamatu ja ebamõistlik, aga paraku seda täna tõesti tehakse – see on loosunglik ja ebamõistlik. 

Reformierakond lubas palka tõsta

Ja viimaks, kui me räägime palgast, siis meenutagem, et tegelikult Reformierakond ise ka lubas 2023. aasta Riigikogu valimiste platvormis väga selgelt ja üheseltmõistetavalt: tõstame politseinike, päästjate ja tervishoiutöötajate palku, sest nemad on kriiside eesliinil. Sinna lisati juurde: samuti tõusevad õpetajate palgad, sest nende kätes on Eesti tulevik. Täiesti nõus! Me peame looma baasi, mille pealt majandust üles ehitada! Ei saa niimoodi, et ühel hetkel ta kasvab, siis järsku lõikame tüki ära! See ei tekita mingitki stabiilsust! Stabiilne baas tuleb luua ning kindlasti otsa vaadata ka sellele, kas me ei ole muutunud liiga administratiivseteks? Meil on regulatsioone juba liiga palju ja see tõstab ametnikkonda, kes vahetult inimesi ei teeninda, vaid pigem tekitab bürokraatiat ja valmistab raskuseks teatud asjade elluviimise. Samas nad ei ole madala palgaga ametnikud! 

Ka energiaettevõtted teenivad praegu kohati ebaõiglasi kasumeid. Neil olekski mõistlik panustada, sest nii ei võeta mitte kelleltki kõike ära. Käibemaksu tõus lööb absoluutselt kõigi inimeste pihta. Kõige vaesem maksab täpselt samamoodi käibemaksu, sest ta peab ka poes käima, ta lapsed käivad koolis, ta peab kuidagi toime tulema ja see ei ole üldse lihtne! Selles mõttes on väga mõistlik vaadata otsa pankade teemale ja varamaksudele, sest jõukam lähebki jõukaks veidi vaesemate inimeste tööjõudu kasutades, ta panustab selle võrra ühiskonda veidi rohkem. Ega keegi ei taha neilt ju poolt raha ära võtta, ta lihtsalt panustab kasvõi veidi rohkem, ja see ikkagi viib meid ühiskonnana edasi. Samas me saame vaadata ja otsida lahendusi, kuidas riik saaks toimida tõhusamalt.

Võimalik, et tulevikus ka mingid asjad muutuvad: julgeolekuolukord võib muutuda soodsamaks ning euribor ei pruugi igavesti jääda kõrgeks nagu meid hirmutatakse, See ei ole nii, et euribor, mis on praegu, jääbki! Aga poliitik on kaval – tema toob retoorikas välja selle, mis täna toetab tema soovi. See on pigem erakondlik agenda, kuidas tõsta ennast rohkem pilti.