“Eestlased armastavad latinokultuuri täie kirega,” lausub kuubalasest DJ Enrique. “Otsustasin, et kui suudan eesti keele selgeks õppida, siis jään siia ka elama,” lisas aserbaidžaanlanna Sänäm. Tallinna valivad elupaigaks üha eksootilisematest maadest pärit inimesed, kes tunnevad meie väikese riigi üle suurt uhkust.
“Varem käisin palju Rootsis, aga alati, kui seal toimusid salsa ja bachata peod, kohtasin neil ka eestlasi, kes kinnitasid mulle, et pean kindlasti ka siia tulema,” rääkis kuubalane Enrique Fabregas, kuidas ta esimest korda meie väikesesse riiki jõudis. “Lõpuks otsustasingi tulla ja vaadata, et missugune see Eesti siis ikkagi on. Ja nagu näete, olen ka kaksteist aastat hiljem ikka veel siin.”
Enrique tegeleb Eestis DJ-na siinsetele inimestele Kuuba kultuuri tutvustamisega. Siinset rahvast ei pea kuubalane sugugi külmaks – nagu eestlased ise end sageli nägema kipuvad. Hoopis vastupidi. “Eestlased on tõelised peoloomad!” kinnitas mees entusiastlikult. Ehkki inimeste üleskütmine võtvat meil veidi aega, siis pärast peohoo käivitumist ei saavat rahvast enam kuidagi peatada. “Kui tahad sellisel juhul pidu ära lõpetada, siis pead küll politsei kutsuma – muu siin ei aita!” naeris kuubalane.
Kuubas võib pesumasinast vaid unistada
Ka latiino kultuuri armastavad eestlased tema sõnul tõelise kirega. “Kui alguses siia tulin, siis olin veidi kartlik ja ebalev. See toimus ikkagi kaksteist aastat tagasi, latiino kultuur polnud siis veel nii tuntud ja populaarne kui praegu. Seepärast polnud ma ka kindel, kuidas eestlased asjaga kaasa tulevad,” rääkis Enrique ja lisas, et üllatuslikult tuli aga välja, et pealtnäha põhjamaised eestlased on n-ö pealmiste kihtide all tegelikult päris päikesekarva. “Kunagi pole olnud sellist asja, et keegi mind mu tumeda naha pärast vaenaks, vastupidi. Tihtipeale saan päeva jooksul koguni kahekümne-kolmekümne uue eestlasega tuttavaks,” kiitis Enrique siinse rahva sõbralikku loomust.
Eestit Kuubaga võrreldes leidis Enrique, et siinne elu on märksa rikkam ja mugavam kui tema kodumaal. “Näiteks pesevad seal väga paljud seniajani pesu käsitsi, sest raha masina ostmiseks lihtsalt pole!” rääkis ta. “Teie riik on arenenud meeletu kiirusega, jõudes kolmekümne aastaga rikkusesse, millest meie praegusel ajal ainult unistada võime. Ja see areng pole peatunud, vaid kestab ikka edasi. Seepärast ma ei arvagi, et eestlased peaksid Kuubalt midagi õppima – hoopis vastupidi, Kuuba peab õppima Eestilt!”
Nii peab Enrique Eestit ka oma uueks kodumaaks, eelistades seda igatahes oma sünnimaale. “Eesti eest oleksin valmis ka sõtta minema, Kuuba nimel aga mitte,” tõdes mees. “Siin tunnen end osana teie riigist ja kogukonnast. Eesti on võtnud mu avatult vastu ja andnud võimaluse end arendada. Kui vaja, siis läheksin kohe homme Eesti sõdurina kodumaad ja vabadust kaitsma!”
Tunnistan ausalt, et vahel läheb mul isegi meelest, et olen tegelikult Aserbaidžaanist pärit – mul on siin nõnda palju sõpru ja nii suurepärane elu lihtsalt.
Ka aserbaidžaanlanna Sänäm Äliyeva, kes on Eestis elanud juba kakskümmend aastat, peab meie riiki oma teiseks kodumaaks.
“Tunnistan ausalt, et vahel läheb mul isegi meelest, et olen tegelikult Aserbaidžaanist pärit – mul on siin nõnda palju sõpru ja nii suurepärane elu lihtsalt,” naeris naine.Ometi oli Sänäm esimest korda siia sattudes üsna šokeeritud, kuna tegemist oli detsembrikuuga ning kõikjal laiusid vaid lumeväljad. “Alguses olin ikka päris ehmunud ja mõtlesin, et see on minu jaoks küll liiga külm koht – meil Bakuus ei saja kunagi niimoodi lund ega ole ka sellist pikka külmaperioodi,” meenutas naine. “Ka inimesed tundusid mulle ääretult külmad ning see ei paistnud kohe üldse minu kohana. Kui siia aga kaheksa aastat hiljem, 2003. aastal uuesti tagasi tulin, siis toimus see augustikuus ning kõik paistis täiesti teistmoodi – inimestest looduseni välja. Otsustasin, et kui suudan eesti keele selgeks õppida, siis jään siia ka elama.”
Kasvatab kodanikke
Sänämi tütar, kes oli toona kolmeaastane, hakkas peagi Kopli lasteaias käima ning aserbaidžaanlannast ema otsustas samasse lasteaeda õpetaja abina tööle minna. “Ütlesin direktorile, et olen iseseisvalt juba eesti keele grammatikat ja lähtealuseid õppinud, aga vajan praktikat selleks, et keel ka päriselt suhu saada. Ehkki mul oli juba siis kaks kõrgharidust, olin valmis rõõmuga koristama ja muid selliseid töid tegema, kui mulle ainult võimalus antaks. Ja antigi!” rääkis ta. “Pärast seda hakkas kõik juba lepase reega minema – keele õppimine ning töö edenes, sigines üha rohkem sõpru ning õppisin siinset kultuuri ja inimesi tundma. Nüüd töötan haridusspetsialistina ning olen üles kasvatanud kaks Eesti kodanikku, kellest üks õppis arstiks ning teine õpib praegu meditsiini. Olen väga uhke, et meie riigile kaks nii vajalikku spetsialisti üles kasvatasin.”
Peamine vahe seisab selles, et minu sünnimaa inimesed on emotsionaalsemad.
Ehkki Sänämi esimene kogemus Eestiga oli ehmatav, siis leiab naine praegu, et tegelikult Aserbaidžaani ja Eesti kultuurid väga erinevad polegi. “Peamine vahe seisab selles, et minu sünnimaa inimesed on emotsionaalsemad ja näitavad oma tundeid rohkem välja,” märkis ta. “Aga see ei tähenda, et eestlased oleksid seepärast kuidagi halvemad. Kindlasti mitte. Mulle isiklikult tundub, et inimese temperamenti määrab suuresti ka kliima – meil on tõepoolest väga soe ja päikseline, ning seda on näha ka inimeste käitumisest. Siin on aga ilmad sellised, et isegi mina, sünni poolest lõunamaa inimene, tõmban selles kliimas veidi tagasihoidlikumaks ja kinnisemaks.”
