Liikuvus- ja linnauurijad Mari Jüssi ja Tauri Tuvikene tõdesid autovabal päeval antud lühiusutluses, et autostumises on nüüd liidrirollis vaesem keskklass, sest neil on vähem valikuid, kus tööl käia ja elada. Samas on linn rattaradade arendamisega õigel teel, sest nendel sõitjate arv on mitmekordistunud.

Tallinn on autostunud kiiremini kui nii mõnigi teine Euroopa pealinn. Jõukad samas eriti enam autost ei hooli, sest nende töö- ja elukohad on mugavalt kesklinnas. Üsna palju mängib autostumises seega rolli lihtsamate töökohtade üha suurem kolimine linna servadesse ja kaugemalegi, kus arendamine ja kinnisvara majandamine odavam.

Tallinna Ülikooli professor Tauri Tuvikene tõdes, et sama suundumust näeb paljudes maailma linnades. Ühistransport aga pole sellele piisavalt kiiresti järele jõudnud. Ja nii olid paljud ka rahvusvahelisel autovabal päeval sunnitud ikkagi töölesõiduks rooli istuma.

Viiendik tahaks, aga ei saa

Tallinna rattastrateegia ühe kaasautori Mari Jüssi sõnul kasutaks laias laastus viiendik praegustest Tallinna autokasutajatest, kes sõidavad iga päev tööle-koju autoga, teisi liikumisviise, kui see oleks alternatiivina sobilik. “Nii võibki auto muutuda sundvalikuks,” nentis Jüssi ja lisas, et siin ei ole muud võimalust kui arendada edasi kergliiklusteede võrgustikku, ja muidugi ühistranspordiliine.

“Tallinna rattateede kasutatavus on paari viimase aasta jooksul tõusnud kaks korda, nii et siin liigume õiges suunas,” tõdes Jüssi. Tema arvates oleks autostumise vähendamiseks näiteks vaja, et Harjumaa elanikele oleks ühistransport senisest odavamalt – et ühe piletiga saaks taskukohaselt sõita nii rongis, bussis kui ka trammis. Aga muidugi eeldab see omavalitsuste koostööd riigiga.

Linnas peab olema mõnus kooserdada

“Tuleb luua mugavaid ümberistumiskohti linna äärealadel,” rääkis Tuvikene veel ühest võimalusest ühistranspordi populaarsust täiendavalt kasvatada. Ülemiste, Kristiine – neist kõigist võiks tema sõnul saada mõnusad sõlmjaamad, mis muudaks liikumise kusagile linna servadesse või kaugemalegi ühistranspordiga võimalikuks.

Tauri Tuvikene ise on lisaks rattasõidule suur jalakäimise austaja. Ta kasutab meelsasti sõna “kooserdaja”: rahulik ja isegi sihitu lonkija, kel ei tohiks kesklinnas tekkida tunnet, et ta saab kohe nahka pandud. Tuvikese sõnul ei peaks jalakäijasse suhtuma karmide käskude-keeldudega, vaid nad peaksid saama kesklinnas vabalt liikuda ehk voolata nagu vesi. Valgusfoore pole tingimata vaja. “Tänavaruumi võiks ohutuks kujundada selle disainiga, ja muidugi vähendada autode kiirust,” sõnas ta. Tallinn on seda teinud mitmetel asumitänavatel.
Tõepoolest pole teada uuringuid, et valgusfoorid linnades õnnetusi vähendaksid, küll aga teeb seda madalam ja sujuvam sõidukiirus. Tänavaruum võiks olla selline, et saaks kesklinnas rahulikult igal pool üle tänava minna.

Nii Tuvikene kui ka Jüssi ütlevad häid sõnu vastavatud Vana-Kalamaja tänava kohta – autovabaduse mõttes on nende sõnul tegemist ühe parema kingitusega linlasele. Seal on just tegemist sellise jagatud ruumiga, kus autodel võimalik vaid üsna aeglaselt kulgeda.

Autovaba päeva algatused tekkisid juba 1973. a naftakriisi ajal. Laiemalt tähistatakse seda jalakäimise ja rattasõidu propageerimise kaudu 1995. aastast. 2000. aastal nimetas Euroopa Komisjon autovaba päeva üleeuroopaliseks tähtpäevaks.