Režissöör Peeter Simm on väga muhe inimene. Sõbralik ja naeruhimuline. Isegi kui ta seda niiväga ei oleks või üldse ei oleks, saaks temast ikka rääkida kui suurepärasest kaasmaalasest. Andeka ja viljaka režissööri nimega on seotud 79 filmi, teisisõnu on seda rohkem kui Peeter Simmil tänaseks eluaastaid. Eesti kino suurkujuga on tore juttu ajada ja osa saada tema ellusuhtumisest, mis läbi aastakümnete on erineval moel kajastunud ka tema linateostes. Kui Peeter Simmi olemuse peaks ühte lausesse kokku võtma, siis meenutaksin Colas Breugnon`i sõnu „Elame veel!“. Mis ka ei oleks.

Minu hilinenud õnnesoovid suure juubeli puhul! Aga mida tähendab 70. eluaasta täitumine Eesti parimaks peetud filmirežissööri elus? Võiks ju arvata, et energilisest ja seiklushimulisest noorest loojast on saanud tunduvalt rahumeelsem ja soliidsem härrasmees, kelle juhtlause on kas „tark ei torma“ või „tark enam ei torma“…

Kui ei torma, siis muudel põhjustel, mitte psühholoogilistel. Minu jaoks on väga oluline olla huvitatud peaaegu kõigest, kuna see elukutse viib paratamatult kokku elu kõige erinevamate tahkudega. Nii peadki olema füüsik ja lüürik, keemik ja lüpsja ning seejuures üheaegselt. See ei tähenda, et ma peaks ennast sundima, hambad ristis midagi tegema nagu see näiteks kohustusliku kirjanduse puhul vahel käib ehk mäluma seda lehekülgede kaupa, eks ole. Aga maailmas on nii palju põnevat, erineva isiksuse jaoks erinevat põnevat, et katsun võimalusel ikka asjadest osa saada. Muidugi annab vanus tunda – kui ma siiani sõitsin 4500 kuni 5500 kilomeetrit jalgrattaga, siis praegu ei ole ma saanud juba kolm nädalat ratta selga, sest kardan randmeid põrutada.

Lisaks õppejõutööle Balti filmi- ja meediakoolis tegutsed mõistagi ka ise jätkuvalt filmimaailmas. Mis parasjagu teoksil on?

Võib öelda, et hetkel on meil õnnepäevad, sest liigume vaikselt edasi projektiga, mida me oleme ette valmistanud 40 aastat koos kursusekaaslase ja väga hea sõbra Hans-Werner Honertiga, toakaaslasega Moskva päevilt. Me oleme väga kaua otsinud baltisakslasi puudutavat kirjanduslikku materjali, aga pole midagi leidnud, kuigi lugesime praktiliselt läbi kõik, mis seda puudutas. Alates Vladimir Beekmanni „Eesli aastast“ ja Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödiast“.

Ja siis tuli praktiliselt ühel ajal kaks suurepärast baltisakslaste ajalugu käsitlevat dramaatilist näidendit. Üks on Õnnepalu „Sajand“ teise nimega „Veranda“ ja teine on Toomas Suumanni „Viimase öö õigus“. Viimast soovitas mulle Üllar Saaremäe ja kui ma selle läbi lugesin, siis tõepoolest – näidend on saanud 2013. aastal parima Eesti draamateose preemia. Näidendis on üks tegevuspaik, mõisa saal, mis on natuke räämas, aga kinos on kõik võimalik. Ühesõnaga: me tahame teha filmi, kus on vaatemängulisust, põnevust, erinevaid karaktereid, ajaloolist dokki ja nii, et selle tegevus algab 1914. aastal ja lõpeb Vabadussõja lõpus 1920. aastal ja selle aluseks on armastuskolmnurk. Nii et sellega me liigume ja edaspidi tahan ka oma tudengitele näidata, kuidas toimub dramatiseerimine.

Eesti filmi andmebaasis on Peeter Simmi nimega seotud 79 filmi, see on rohkem kui sul praegu eluaastaid. Millal sa said enda jaoks selgeks, kelleks saada tahad?

Kui niisugust põnevamat varianti pakkuda, siis oli see Nõo asula külakinos, kus ma pärast Poola filmi „Kõik müügiks“ tundsin, et see on nii põnev, et ma tahaksin sellega tegeleda. Umbes 15 aastat tagasi rääkisin sellest kuskil telesaates ja ütlesin, et kui ma nüüd seda filmi vaataksin, siis see võib-olla hoopis masendaks mind, seda on juhtunud teiste filmidega. Ja kujutad ette, järgmisel päeval kill-kõll ukse taga, kuller ütleb: tere, ma olen Poola saatkonnast, seal vaadati seda saadet ja saadeti teile see film. Ja siis ma võtsin mõned lähemad sõbrad kokku, hiljem näitasin seda tudengitele ja see film on selle aja jooksul paremaks läinud. Kõik need võtted, mis tollal oli dokumentaalse ja mängufilmi segu, autentsete isiksuste sündmustel põhinev lugu – see niimoodi elas, oli täis niisugust elavat kino, et see on uskumatu. Filmid, mis omal ajal võeti vastu absoluutselt mõnitamise saatel, tõusevad tihti üles. Teatud aja möödudes see tinglikkus muutub, võõrandub omast ajast ja me saame kõige viletsamast filmist tohutu informatsiooni, me näeme seda, mida võis tol ajal näidata, seda, kuidas võis tol ajal näidata, saab mingi informatsiooni selle kohta, kui on tegu ajastufilmiga.

Oled Kiviõli poiss, seal oli su lapsepõlvekodu. Milline see kodu oli, mida sealt tulevaseks eluks kaasa said?

Kodu oli väga sõbralik, põhilise aja olin kodus vanaema Baabuga, ta oli Mariupolist pärit pool ukrainlanna, pool kreeklanna. Rääkisime temaga vene keeles, kuigi ta purssis eesti keelt ka, kuna tuli Nanseni passiga koos vanaisaga, kes oli seal Mariupolis ülikooli keemiateaduskonnaga praktikat tegemas. Baabuga sain hea vene keele oskuse. Ema oli haiglas arst, hiljem peaarst ravi alal ja isa oli kaevanduses meister. Tema 50. juubelil käisin kaevanduses esimest korda, sest osa külalisi tahtsid maa alla minna ja siis ta mangus välja, et meid lubati sinna tõesti pühapäeval minna. Sellest on nüüd möödunud 60 aastat. Kes praegu tahab seda näha, siis ülipõnev koht on põlevkivimuuseum. Asub Kohtlas.

Sinu eluloos seisab kindlal kohal fakt, et 15-aastaselt lahkusid kodust, sest tahtsid minna kuulsa Nõo keskkooli füüsikakallakuga klassi. Millist rolli see otsus sinu edaspidises elus mängis?

Väga olulist rolli, on lihtne vastus, sest need on aastad, mil isiksus nö vormistub, enne seda oli rohkem vanemate hool, mis lastel ikka on. Ja siis avaneb see maailm, kuhu sa edasi lähed. Koolid on mõlemad olnud väga head, näiteks Kiviõli 1. keskkooli aegadel käisime alalõpmata Tallinnas teatris ja Nõos polnud jälle mingit füüsikute vastandamist lüürikutele. Seal oli põhimõte, et on olemas ühtne kultuur, kohe esimeses tunnis tehti selgeks. Ja huvituda soovitati kõigest. Pärast ma olin veel kultuuriorganisaator ja tegelesin sellega, et nii kool kui ka klass võimalikult palju käiksid vähemalt Vanemuises, aga kellel rohkem huvi, siis ka ülikooli aulas kontsertidel. Väga hea kool legendaarse direktori Kalju Aigroga, kes oskas suurepärased inimesed sinna kokku koguda. Ja suurem osa klasse hoiavad kokku tänase päevani.

Olid 18 aastat vana, kui Moskvasse üleliidulisse kinematograafia instituuti õppima pääsesid. Kust sul see hulljulge mõte tuli?

See on sul õige sõna, see oli tõepoolest täiesti absurdne mõte, mis tekkis 10. klassi keskel. Ja ma olen väga tänulik muusikaõpetaja Imbi Kuusele, kes  muusika poole pealt väga suunas ja vedas meid Tartusse kontserdile. Samuti olen tänu võlgu eesti keele asendusõpetajale hr Haavasalule. Kahtlemata ka Enn Rekkorile, kes oli tollal Tallinnfilmi peatoimetaja. Igatahes pidas Tallinnfilm vajalikuks kohtuda inimestega, kes soovisid Moskvasse kinokooli õppima minna. Ja siis ma vedasin ennast kohale ning seal oli käputäis inimesi, võib-olla 10–15. Meid viidi isegi võtteplatsile praegusele Kaupmehe tänavale, kus tollal oli Tallinnfilmi paviljon. Ja mul on meeles, et seal filmiti ilmselt „Valget laeva“. Jüri Müür oli toona veel seal, filmi lõpetas Kalju Komissarov. Seal oli üks 16–17-aastane poisike, kinomehaanik ja tema arvas, et filmirežissööriks saab siis, kui ta kinomehaaniku erialale veel ainult natukene juurde õpib. Aga kui kuulis, et seal on konkurss üks 220-le ja kõiki muid hirmu- ja õuduse lugusid, lõi käega.

Aga mina siiski liikusin edasi ja Rekkor turgutas mind ka. Üheteistkümnendas klassis kirjutasin mingeid lugusid Rekkorile. Ja 20 aastat hiljem on välja tulnud, ema on tunnistanud, et nemad käisid koos isaga Rekkori käest küsimas, kas seal on üldse mingit mõtet või mis. Rekkor oli öelnud, jah, on küll. Mul aidati kõik vajalikud materjalid vene keelde panna ja ära saata ja siis ma olingi lõppude lõpuks kaheksateistaastasena sisseastumiseksamitel nagu idioot. Oli muidugi vabariiklik koht, aga eksamid pidi ikka vene keeles tegema. Tuli kirjutada kirjand, vene keeles vastama vene kirjandust jne. Aga üldiselt ma olin täielik naerualune. Naljanumber sisseastumiseksamite ajal. Pärast pool kursust tegi etüüde sellest, kuidas eestlane reipalt kõnnib ja kui keegi talle vastu tuleb, siis hõikab tervitus-tervitus! Küsimusele, mis hinded ka on, vastab ta rõõmsalt, et kaks ja kaks …

Ja oligi nii?!

Esimene oli erialaeksam ja hinne oli kaks, järgmine, kirjalik eksam oli jälle kaks ja kolmas, kuhu mind lasti vaid tänu vabariiklikule kohale, oli … viis. Ja sellepärast, et ma olin nii lapsik ja loll. Tegu oli näitlemisharjutustega ja mul oli väga lihtne ülesanne – pidin ette kujutama, et mu naine on haiglas 8. korrusel sünnitanud ja mina tahan teada, kas on poiss või tüdruk. Tegin igasugust lollust, tagusin jalaga ja õppejõu küsimuse peale, miks ma seda teen, vastasin, et taon jalaga vastu vihmaveetoru. Mulle öeldi, et üheksakorruselisel majal ei ole vihmaveetoru ja kui ma tahan saada režissööriks, pean olema tähelepanelik. Soovitati lausa vaatama minna, et veenduksin. Ma oleks võinud oma Nõo koolitarkusega muidugi ka selle peale tulla, et kui vesi kukub üheksandalt korruselt, siis on tal langedes selline kineetiline energia, et seal all oleks kolmemeetrine auk. Ja siis ma vaatasin, et nüüd olen hävinud ja kolmanda kahe kätte saanud. Mõtlesin, et enam pole kaotada midagi. Võtsin rahakoti välja, koukisin sealt kolmerublase, läksin komisjoni esimehe juurde ja ütlesin, et teate, mu naine sünnitas kaheksandal korrusel, aga nad ei taha mind sisse lasta, kas te saaksite selle asja ära korraldada. Ja vaata niisugust avalikku altkäemaksu andmist komisjonile polnud keegi veel näinud, nii et nad olid kõik naerust kõveras. Ma hakkasin uksest välja minema ja mulle öeldi, et võtke oma kolm rubla ikka ka.

Sealt edasi olid juba sellised lihtsamad eksamid. Kui sa olid seal juba viie saanud ja seda enam, et mul oli veel see vabariiklik koht ka, siis polnud probleemi. Aga see ei tähenda, et ma oleks mingi võitja olnud, ei, esimene poolaasta ma olin ikka täielik heidik. Olin ka kõige noorem, ilma igasuguste elukogemusteta, teised olid näitlejad, insenerid ja mida veel.

Nüüd oled sa Balti filmi- ja meediakoolis õppejõud. Kuivõrd tunnetad praeguste tudengite hulgas tulevasi meistreid ehk teisisõnu – kas on neid, kelle puhul särav talent paistab kaugele ära? Või tasuks siinkohal võtta rahulikult, et andkem aega, küll inimene avaneb jne.

No mingi valiku peab sisseastumiseksamitel tegema ja põhimõtteliselt on ka meil sellised voorud nagu olid Moskvas. Ja minu meelest on need siin olnud märksa paremini tehtud, kui Moskvas kinoinstituudis. Tänapäeval on ka võimalused, et mobiiliga saab filmida uhkemalt kui filmikaameraga. Telefoni pilt on selgem kui kui 1960–1970. aastate kroonikafilmikaamera oma. Nii et minu meelest meie sisseastumiseksamite ja loominguliste voorude efektiivsus on tõhusam, kui oli tollases kinoinstituudis. Ma muidugi ei tea, mis seal praegu on. Aga mis sisseastujatesse puutub, siis esmapilgul saab ju mingil moel potentsiaali näha. Meil ei ole üks inimene, kes otsustab, meil on seal vanemate kursuste tudengid ja paar komisjoni liiget, kes seda teevad. Rahvas on väga tähelepanelik nende suhtes, kes oskavad ennast presenteerida ja kes mängivad, üritavad ennast komisjonile meeldivaks mängida, aga see ei tähenda, et nad on halvad. Ja on inimesi, kes on vaiksed, ja ütlevad paar-kolm sõna, näitavad ühe pildi ja on ka selge. Nii et teataval määral, ma ei hakka protsentidest rääkima, on potentsiaal nähtav päris alguses.

Üldse on palju filmitegijaid, kes mitte ainult sisseastumise juures ei räägi palju, vaid nad on vaiksemad ka võtteplatsil. Woody Allen teeb viimases hädas näitlejatele märkuse. Ta ütleb, et las teevad oma duubleid ära ja harilikult nad teevad õigesti. Kui lugu süžee mõttes lihtsalt rappa läheb, siis ta ütleb, et nii ei saa teha, see lugu peab edasi minema. Ühesõnaga nendest täiesti varjatud andega inimestest võib vaikselt midagi tulla. Suur üllatus võib tulla. Ma nägin seda oma kursusekaaslaste seas, nägin oma tudengite seas, kes on erinevad. Minu omaaegne õpetaja Aleksander Stolper, keda me kõik väga armastasime, pani professionaalse aluse sellele, mida tähendab konservatiivne film. Kus on algus, keskpaik, lõpp, täpsed karakterid ja kui on täpne karakter, siis sa tead, mida ta teeb. Seda olen ma Moskvas õppinud ja sealt omandanud, saanud muidugi ka sõimata nii, et vähe pole. Kui on kindlad alusteadmised, võib Fellini ja Bergmani filme vaadata nii palju kui soovid.

Räägime nüüd sinu loomingust. Nagu eelpool mainitud – 79 filmi on sinu nimega seotud, oled teinud ka pisikesi rolle, dokumentaali ja filmikroonikat, aga siiski – alahindamata teisi, on mängufilm selles seltskonnas ikkagi kõige atraktiivsem. „Arabella“, “Ideaalmaastik“, „Puud olid …“, „Tants aurukatla ümber“, „Head käed“, „Georg“, „Vee peal“, „Karikakramäng“ jne. Erinevatel aegadel sündinud kinohitid. Lisaks heale režissöörile määravad filmi saatuse ka head näitlejad. Kas võib öelda, et näitlejate valimine on vahel olnud paras nõiakunst?

Eks see on olnud ikka paras loterii, jah. Mul on olnud raskusi ja samas olnud õnn sattuda huvitavate näitlejate peale, kes on edasi läinud. Kui näitleja on juba rolli kinnitatud, siis ma lähtun tema andest, ma vaatan, kuhu saab teda suunata sellega, mis temas endas on ja sellega, mismoodi ta ise seda teha tahab. Näiteks „Vee peal“ filmile me ei saanud rahastust ja meil lükkus kogu asi aasta võrra edasi ning poiss, kes pidi mängima peaosa, sai aasta vanemaks. Ja nii palju suureks, et ei sobinud enam sinna. Andsime talle filmis teise rolli ja siis tuli Rasmus, Rasmus Ermel, kes oli ka meil filmi proovis käinud koos vennaga. Meil oleks filmi ülesehitus eelmise poisiga hoopis teine olnud – tegu olnuks sellise poisiga, kes on tõrjutud, kes ei ärata esimesel pilgul erilist empaatiat ja kes alles filmi lõpuks peaks muutuma vaatajale lähedaseks. Hoopis teine kontseptsioon. Aga Rasmuse puhul oli selge, et me läheme teist teed, et see poiss võidab kohe esimesest hetkest peale vaataja usalduse. Ja see filmiliikumine, mis oli esimeses variandis, jääb ära, tuleb teistele asjadele üles ehitada – väga täpsele olustikule, väga täpsetele inimsuhetele ja need inimsuhted ei pea olema tavalised, need on grotesksed. Suhted nagu „Tagahoovis“, Gorki „Põhjas“ või suhted Akira Kurosawa “Trammikolina” saatel. Ühesõnaga, siin on inimesed, kes on valinud endale niisuguse hulkuri piiril oleva elu, kus varastatakse elektrit, jäetakse üür maksmata, tegeldakse öise viinamüügiga – selline tore rõõmus maailm.

Oled vahel tagantjärele kahetsenud, et saatsid castingul tegelikult ikka õige inimese uksest välja? Või oled alati täkkesse pannud?

Ma pean tunnistama, et esimest korda jään mõttesse selle küsimuse üle. Ma ei saa sulle seda praegu põhjalikumalt vastata, sest vajan natuke mõtlemisaega. Aga ma võin sulle täpselt öelda, et lavastaja läheb edasi seda teed, mis on valitud. Ma olen alati ka tudengitele toonud selle näite, et see meenutab väejuhi planeerimist – sa planeerid selle lahingu nii ja nii ja kui esimene pauk on käinud, läheb kõik teistmoodi. Aga sa pead seda plaani oskama muuta, nii et kui ma olen kellegi välja jätnud, siis raskete valikute tulemusena. Aga mõnel juhul on see kujunenud ka niimoodi, et kui on kaks näitlejat ühe rolli peale, siis filmi lõppvariandis on teine näitleja andnud oma hääle. Nii juhtus Arabellaga, nii juhtus filmi „Inimene, keda polnud“ peaosalisega.

Milline režissöör sa võtteplatsil oled? Despootlik või pigem avatud ühistele aruteludele?

No filmi stsenaariumiga lavastusprojekti töötamise faasis ja stsenaristika töötamise faasis on niisugune aeg, mida võib nimetada „jah“ ajaks. See tähendab, et arutad stsenaariumi käiku, mingisuguseid karakteri muudatusi ja oma partneritele sa „ei“ sõna ei ütle. Otsustatu ei pruugi meeldida, aga inimene paneb selle kirja. Ja võib-olla see järgmisel hommikul tundub talle geniaalne, kuna ta on aru saanud mingisugusest keerulisest käigust, mis selle välja võib tuua. Ma ei pea end despoodiks, kuid olen ühe inimese vallandanud. Me tegime dokumentaalfilme tuletõrjujatest ja palusime, et ta tooks meile kirsasaapad, et me saaksime süte ja vee sees solberdada. Ta tõi mulle kolm numbrit väiksemad ja kui ma ütlesin, et too palun kolm numbrit suuremad, hakkas ta minuga õiendama. Ja siis ma ütlesin: head aega.

No see oli asja eest. Räägitakse, et kuulus komöödiameister Gaidai – kes ei teaks „Briljantkätt“ – oli paras despoot küll. Kui näitlejad võtteplatsil natuke nalja tegid ja meeskond naeris, oli ta käratanud, et naerab vaataja saalis, mitte teie siin.

Kui ma elus esimest korda tegin mängufilmi ja meil oli kasutada kaks digitaalset kaamerat, siis ma nautisin seda, et me saime teha kõik näitlejate pakutud variandid ära. Ma nautisin seda, et me saime teha näitlejatele keerulised või ütleme lausa ohtlikud stseenid mitme kaameraga korraga ühe duubliga. Nii et meil on see niimoodi. Me käime võttepäeva alguses kõik paigad operaatoriga läbi ja igaüks veel vaatab selle maailma oma pilguga üle. Nii oleme tihti jõudnud äratundmisele, et teeme ära mõlemad versioonid ja siis pärast valime, mis ekraanil parem on. Kusjuures meil on filmi sees kohti, kus on mõlemad variandid sees. Kui me oleme võtteplatsil, ma pean silmas natuuri või interjööri või miks mitte ka paviljoni, siis ikkagi tuleb lähtuda sellest, mis on su silme ees, mida kaamera näeb, mitte sellest, mis sa oled endale kunagi ette kujutanud.

Tuleb osata asjad ümber mängida. Kui operaator pakub, et teeme selle kaadri hoopis teistpidi siis, tuleb ka see variant läbi katsetada, aga kaadris peab olema elu. Seda tuleb üritada tagada iga hinnaga. Ja nii lihtne see ongi. Ja vaata, see atmosfäär filmigrupis, see tegelikult on ekraanil näha. Millised olid nende inimeste suhted, see soojus või vastupidi, jahedus, mis nende vahel valitses. See on ekraanil näha. Ma olen ise osalenud näitlejana oma kursusekaaslase mängufilmis Sherlock Holmes`ist, kus operaator ja lavastaja omavahel ei suhelnud. Nad rääkisid läbi assistendi, mis kõlas umbes nii, et küsige palun Nikolai Vladimirovitši käest seda ja teist. Mina olin seal filmis tantsija.

Tantsija!?

See oli katastroof. Lapsepõlves ma olen kolm korda käinud tantsupeol, nii et täisidioot ei ole. Pidin kehastama koomilist tantsijat. Ja niimoodi see jäi.

Eesti dokfilm on maailmas väga hinnatud. Piisab vaid mõelda, milline auhinnasadu ja tohutu levik sai osaks Anna Hintsi „Savvusanna sõsaratele“. Äsja tuli välja eluloofilm Hardi Volmerist. Kas võib öelda, et sinu dokfilmidel, olgu nad mis valdkonnast iganes, on ka üks absoluutselt ühine sõnum, mille nimel neid teed?

Ei, dokumentaalfilmile lähenemises on põhimõtteline erinevus, ma tahan maailmale öelda seda, mida maailm tahab endale öelda. Nii et kui ma olen teinud portreefilme kõige erinevamatest inimestest – sportlastest, kirjanikest, presidendikandidaat Rein Taageperast –, siis ma olen alati lähtunud sellest, kes nad on ja mis nad on. Ma ei ole kunagi neid seadnud mingisse erilisse olukorda, ma ei ole midagi lavastanud. Katsun tabada seda, mis on, ja nn kontseptuaalsust ma dokumentaalfilmis enda jaoks ei näe. Mark Soosaar on teinud risti vastupidi. Tema viib oma selle dokfilmi lavastaja tahte läbi, kui vaja, siis lavastab midagi juurde ja filmi on ju monteeritav asi, sa võid ühest materjalist teha kaks täiesti vastandlikku filmi. Ma olen sellest loobunud, katsun mõista seda, mis on ja ennast teha vaat nii pisikeseks.

Räägitakse ja loodetakse, et kultuur parandab maailma. Aga siiski – kas sa ei tunne vahel jõuetut viha, et kuigi kunsti tehakse üle terve planeedi nii kuis jaksatakse, juhtub ometi õudseid asju ning inimeste kurjusel ja õelusel ei näigi piire olevat?

Jah, eriti viimasel kahel aastal me võisime selles veenduda ja see lootus, et kultuur muudab maailma, on olnud tegelikult mingisugune propaganda osa. Esiteks, mitte kogu kultuur ja kirjandus ja film ja muusika ei ole see, mis seda teeksid. Teiseks, inimkonna praktika on olnud ka teistsugune. Nero, Antiik-Rooma imperaator oli luuletuste lugeja ja näitleja, kui hea või halb, on iseasi, aga sellega ta tegeles. Maailma ta paremaks ei muutnud või muutis hoopis põrguks. Või näiteks Heidrich oli natside ajal suurepärane pianist, intelligentne inimene ja samas niisugune jätis, et ilmaasjata teda maha ei löödud. Nii et jah, teatud aja pärast, kui tükk aega on olnud rahulik elu, siis võivad tekkida ja tekivad mikromuutused tavalises olukorras. Inimesed hakkavad käituma viisakalt, empaatiliselt, aga kõik tegelik avaldub kõige kriitilisemas olukorras ja selgub, et see kultuurikiht on õhem kui kullakiht odaval ehtel. Mis sealt alt välja tuleb, on juba iseasi, võib tulla teine kuld, võib tulla, teras, võib tulla saast. Tegelikult ma olen seda näinud oma ihusilmaga ehk läbi elanud sellise asja, millest on isegi raske rääkida. Rongikatastroofi nimelt. Inimesed on surnud mul kätel ja ma olen neid tükkhaaval välja tassinud – sa hakkad tegutsema külmavereliselt. Ja need inimesed, kellest sa seda kunagi ei ootaks, haprad naised näiteks, nad ongi külmaverelised, rahulikud, annavad ise käsklusi ja täidavad neid. Ja mingid mehed, kellest võiks abi oodata, nad kas minestavad verd nähes või siis selgub, et nad on üldse juua täis. Nii et mina olen sellise rongikatastroofi üle elanud ja nägin, mismoodi inimesed muutuvad tegelikult. Aga kui vaadata ringi, siis on olemas ka kunsti, mis ainult sellest räägibki. Esimene näide, mis mulle pähe tuleb, on „Viimane vahikord“, vana film Jack Nicholsoniga peaosas. Ühesõnaga – väga kena on olla kena, kui sul on kõik hästi ja siis korraldada mingisuguseid korjandusi. Kui asi on juba tõsine, siis tulevad mängu hoopis teised tunded. Siis tuleb välja, et need, kes sul eile õhtul näo üles lõid, on need, kes su päästavad. See on niisugune karm film Ameerika merejalaväelaste elust ja hästi huvitav, kellel tahtmist, otsige üles, vaadake.

Kes on maailma režissööridest sinu eeskujud ja miks?

Ma ei kasutaks sõna eeskujud. Sellepärast, et ma pole kunagi üritanud neid järgi teha. Eks iga inimene elab oma ajas ja minu jaoks on ikkagi Fellini, Tarkovski, Visconti – vaat see seltskond. Ameeriklastest Peter Bogdanovich. Aga ka Vassili Sukšin, Grigori Kromanov, Jüri Müür, Leida Laius. Miks need inimesed? Sellepärast, et nad on suutnud konserveerida ja edasi viia oma aja vaimu. Nii et need Tarkovski fantastilised filmid, need ei ole fantastilised filmid, need on kõigest sellest, mis ta oma aja maailmas näeb. Tal oli lihtsalt võimalus neid sellisel moel nagu paremini teha.

Oled üht-teist lavastanud ka teatris, minu teadmise järgi jäi viimane töö aastasse 2002. Tõid Rakvere teatris lavale enda ja Toomas Raudami kirjutatud näidendi „Kino-Mati“. Kas võib nii öelda, et said oma kogemuse kätte ja leidsid siis, et sinu pärisosa on ikkagi kino?

Ma tegin veel pärast suvelavastuse Viljandis Kaevumäel. Tüki pealkiri on „Viimane võttepäev“, mis räägib kinost ja mis räägib „Viimse reliikvia“ viimasest võttepäevast. See, kuidas me näitlejatega näitemängu ümber tegime, oli väga raske, minu jaoks tõeline hiina piin. Kokku olen teinud neli lavastust, üks neist ka Draamateatris. Kuigi see kõik polnud kindlasti minu pärisosa, on mul ikkagi sellest väga hea meel, et ma sain näitlejatega suhelda. Et see oskus nendega ühist keelt leida säilis ja arenes edasi, see kiirgab võtteplatsile ka. Samas – võtteplatsil olen ma absoluutne keiser, aga kui lähen Ugalasse või Rakverre, siis küsitakse, mis see Läti parim režissöör siit otsib? Filmi just ei tee, miks ta siia tuli …

Miks Läti?

Sellepärast, et olen kaks korda olnud Läti parim režissöör ja ükskord parim stsenarist. Pole ju paha, mis?

Sul oli eriline klapp eesti ühe omanäolisema näitleja, varalahkunud Arvo Kukumäega. Mis inimene ta oli ja millistel tasanditel tundsite erilist ühtekuuluvust?

No Arvo oli väga soe ja abivalmis inimene siis, kui ta oli heas seisundis. Ja enne seda, kui temasse hakkas kogunema pingeid, sest ta oli väga sallimatu igasuguse vale ja petmise suhtes. Aga ta oli ka ülekohtune. Nii et kui tal juba vedas mingisuguse mootori käima, siis ta võis olla mõnede inimeste suhtes ülekohtune. Ja ka võtteplatsil oli erinevaid aegu, ei olnud ühtemoodi. Üks faas oli siis, kui ta mulle suu sisse vaatas, tegime „Karikakramängu“. Teine, kui olime juba lähedased sõbrad ja tegime „Ideaalmaastikku“. Kolmas faas oli seotud „Arabella“ filmiga, kus Arvo oli mereröövli rollis ja oli tegemist, et ta üle parda ei sajaks. Ja pärast ta mängis suurepärase rolli „Puud olid ….“ filmis, kuhu ta jälle ideaalselt sobis. On filme, kus ta on rollist välja jäänud, kuigi olen eelmisel õhtul tema juurest läbi käinud, et öelda – Kuku, kurat, ära võta tilkagi! Ja järgmisel päeval on meil filmi esimene võttepäev ja ma olen olnud sunnitud vahetama näitajat. Loomulikult oleme seepeale tülli läinud, olen sõimata saanud jne. Muidugi oleme pärast jälle lähedasteks sõpradeks saanud, see on võib-olla niisugune Lõuna-Eesti inimeste kiire avanemine ja samas nad pidureid tihtilugu ei kasuta. Nad on nagu need praegu moes olevad jalgrattad, kus ei ole pidureid ega käiguvahetajat, käike ka mitte.

Kas oled vahel mõelnud paradoksile – nõukaajal oli raha, aga polnud sõnavabadust, tänases Eestis on sõnavabadus, aga pole raha. Küüniline küsimus – kumba varianti eelistaks režissöör, kes peab saama filmi teha, muidu sureb?

Ma pean ütlema niimoodi … no see on väga universaalne vastus. Et teatud vabadus oli ka siis, vaata, millised meistriteosed valmisid tollal, eks ole. Ja teatud piirangud on ka praegu. Praegu see ei ole enam kinokomitee peatoimetaja või kinokomitee esimees, kes filmi kinni võib panna. Tihtilugu kasutatakse sõna „tsensuur“ – see on ülimalt ebatäpne – lihtsalt selleks, et vaatajad aru saaksid, aga tsensuur tegeles täiesti formaalsete asjadega. Tegeles sellega, et dokumentaalfilmis ei oleks mingisuguseid sõdureid, keda ei tohiks Tallinnas olla, mingisuguseid objekte, mida ei tohi näha. Ideoloogiaga tegelesid kinokomiteed, peatoimetajad, need tegid märkusi. Aga praegu on need piirajad võttegrupis, produtsendis, režissööris, ühesõnaga neis kõigis endis sees, mida võib, mida ei või. On neid, kes need hülgavad. Me mõõdame vaatajate arvu, mis on kordades erinev Tallinnfilmi filmide aegadest. Seal oli suuri edulugusid ja nõukogude liidu rekordeid näiteks nagu „Viimne reliikvia“. Oli ka suuri läbikukkumisi. Harilikult ootasid läbikukkumised siis, kui üritati korrata eelnevat edu. Siis läheb kotermann sisse ja mitte üksi Tallinnfilmis, vaid kõikjal mujal ka.

Kuidas Eesti filmil praegu läheb?

Meie liikumine viimasel paarikümnel aastal on olnud üsna ühtlane. Ja ma arvan, et see jätkub. BFM-is tuleb noori peale, aga tuleb noori ka BFM-ist mööda. On juhuseid, kus me oleme olnud sunnitud ütlema noortele meestele, et poisid, teil ei ole siin midagi teha. Te olete valmis saanud ühe täiesti toreda ja vaadatava täispika filmi, mida te siin oma aega raiskate ja teiste inimeste võimalust haridust saada pidurdate. Meil on olnud niisuguseid huvitavaid jutuajamisi.