Seiklusrikka eluga õpetaja leiutas trükitähtede kujulised tuhaplokid, millega oli kerge ja kiire maju ehitada.
Tallinna “kõige pedagoogilisema” linnaehitusliku ansambli – Õpetajate tänava – arendamine ajaloolises Veerenni eeslinnas algas täpselt sajand tagasi, 1923. aastal. Nüüdseks on sellest kujunenud üks Tallinna vaatamisväärsus. Eriline tänava juures on, et selle ehitasid õpetajad, siin elasid õpetajad ja siinsed majad projekteeris samuti õpetaja.
Vaevalt iseseisva riigi pealinnaks saanud Tallinna probleemidest osutus ehk üheks valusamaks eluasemekriis. Elamispindade nappus kerkis korduvalt üles isegi parlamendidebattides ja isegi riigivanem võttis sel teemal sõna.
Veel vaesel riigil polnud võimalust ise piisavalt maju ehitada. Kõige tõhusam oli omale ise kodu rajada, lüües soodsama hinna saamiseks kampa teistega. Moodustades näiteks elamu- ja ehitusühistuid, mis sageli ühendasid sama eriala esindajaid.
Elu nagu seiklus
Aprilli keskel 1923. aastal võtsid Tallinna linnavalitsusega ühendust kooperatiivi Oma Kodu aktsionärid, peamiselt Veerenni tänaval asuva munitsipaalalgkooli õpetajad ja töötajad. Nagu nimigi viitas, ajendas neid soov omandada võimalikult kiiresti oma maja, mille ehitamiseks eraldasid linnaisad maatüki Herne tänava äärde, katastrinumbriga 2522.
Piirkonda ei valitud suure tõenäosusega ainult selle läheduse järgi õpetajate töökohale. Pärnu maantee ja raudtee vahele tekkis nimelt korraga mitu sarnast ühistut.
Tolleaegsete ajalehtede järgi otsustades nimetasid linlased seetõttu piirkonda mitteametlikult Võla, Aktsiate või Aktsionäride külaks.
Linnaisad mõtisklesid taotluse üle pea kuus kuud, kuni 15. oktoobril 1923 sai kooperatiivi Oma Kodu juhatuse esimees volikogult loa esimese maja ehitamiseks.
Ühistut Oma Kodu juhtis järeltulijate poolt sootuks unustatud ühiskonnategelane Willem Vacher, kelle elu kulges peaaegu nagu seiklusromaan. Praeguse Otepää kandist pärit taluperemehe poeg lõpetas 1893. aastal Tartu õpetajate seminari ja õpetas Liivimaa, hiljem Peterburi ja Novgorodi kubermangus. Eksternina võõral maal matemaatikaõpetaja kutseeksamid sooritanud, tormas ta kodumaale – Eesti põllumajanduse Aleksandrikooli, mis tegutses praegusel Põltsamaal. Pärast seda, kui 1905. aastal vahistati ja viidi sõjakohtu ette Vacheri revolutsioonilise tegevusega otseselt seotud kolleegid, pidas ta targemaks end Soomes varjata. Helsingis sai ta saksa keele õpetaja diplomi ja 1910 võeti sellel erialal tööle Žitomiri kommertskooli, kus ta aga kohe tuvastati, vahi alla võeti ja seejärel välismaale küüditati.
Paguluses olles tundis rahutu õpetaja huvi uusimate tehnoloogiate vastu, astus Pariisi elektrotehnikakooli ja läks seejärel üle Saksamaa linna Neustadti tehnikumi, kus sai elektroinseneri diplomi. Järgnes aastatepikkune töö Saksamaal, Soomes, naasmine Venemaale pärast Veebruarirevolutsiooni, põgus õpetajakarjäär Tallinnas ja elektrijaama juhtimine Tartus Karlova linnaosas.
Lõpuks, olles taas Eesti pealinna elama asunud, sai Vacher õpetajatööle Prantsuse Lütseumis. Peagi juhtis ta lisaks täiskasvanud õpilastele mõeldud 1. linna õhtukooli.
Jääb vaid imestada, kuidas leidis Vacher veel aega seltskondlikuks tegevuseks, esperanto keele õpetamiseks ja propageerimiseks, aga ka eksperimenteerimiseks … ehitusmaterjalidega.
Innovatsioon ja traditsioon
Möödunud sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendate esimesel poolel jäi Tallinnas elamuehituses põhimaterjaliks puit: see oli odav, kiire ja tuttav. Erandiks polnud ka Võlaküla linnaosa – linnavalitsusele adresseeritud kirjas märkis Vaher aga, et õpetajate maja ehitatakse spetsiaalsest telliskivist, mille nimi oli “Vahcer’s”.
Tegelikult olid need tuhabetoonplokid, mis meenutasid ristlõikelt ladina tähti S, U, H, M, O, W. Ühtaegu kerged ja tugevad “kivid” patenteeris Vacher samal 1923. aastal.
Plokid olid tulekindlad ja hea soojapidavusega, samuti oli neid üsna odav toota. See tähendab, et nendest eksperimentaalelamute ehitamine võiks olla eeskujuks teistele suurlinnade ühistutele ja arendajatele. Teades hästi, et maja peab olema ka elegantne, usaldas Vacher selle ülesande professionaalile, arhitekt Tõnis Mihkelsonile. Viimane sai ülesandega hakkama: traditsionalismi vormides kujundatud hoone välisilme meenutas ehk kõige enam Rootsi võimu lõpu Narva või Pärnu barokkhooneid. Peamine erinevus seisnes ennekõike dekoratiivse kujundusega portaali puudumises. Nagu ka võimaluses otse tänavalt majja siseneda – sissepääs ja trepikoda asusid sisehoovis.
Selline Tallinnas ebatavaline lahendus võimaldas maksimaalselt ära kasutada kasulikku pinda: kuues kahetoalises korteris oli eraldi köök, aga ka vannituba.
Projekt osutus nii edukaks, et aastatel 1925-1927 korrati seda veel viis korda ning selle tulemusena kerkis Oa ja Herne tänava vahelisele kohale neli “õpetaja maja”.
Kodukäija
4. okt. 2023 16:36