Idee Toompeale viivast Patkuli trepist sündis, kui linlased nägid ajutisi kaldteid, mida mööda töölised ehitusmaterjali ülalinna toimetasid.

120 aastat tagasi muutus tee Balti jaamast Toompeale jalakäijatele lihtsamaks, nimelt avati 6. oktoobril 1903 praegune Patkuli trepp.

Üldtunnustatud seisukoht on, et suurema osa Tallinna ajaloost ühendas ülalinna muu maailmaga kaks teed: sõidutee Pikk jalg ja jalakäijate tänav Lühike jalg. Ilmselt polnud need siiski ainsad omataolised, igal juhul oli üks väike värav Toompea kindluse lõunakülje müüris ilmselt olemas juba keskajal ja küllap viis sellenigi mingi tee.

Olukord muutus kardinaalselt 17. sajandi viimasel kolmandikul, kui Rootsi võimud otsustasid Revali kindlustusi moderniseerida, püstitades olemasolevate kindlusmüüride ümber bastionirõnga. Samal ajal ehitati ülalinna uus, Riia-nimeline värav, tuntud ka kui Toomvärav. Tõnismäelt ulatus nende poole pikk puusild, mis kulges mööda tänapäeva Toompea tänavat.
Neljas ja viies tee Toompealt all-linna tekkisid pärast Revali kindluse demilitariseerimist ja endiste kindlustuste andmist linnavõimu valdusse – 1856. aastal ehitati Falgi tee, neli aastat hiljem Komandandi tee.

Kasu kogu linnale

Mõneks ajaks piisas sellest täiesti, kuid juba 19. sajandi lõpuks tegi Eestimaa kubermangu halduskeskuse rahvaarv enneolematu hüppe. Pealegi kolis 1891. aastal sajand varem mõisnik Peter von Stenbocki ehitatud häärberisse talupoegade maaomandi küsimusi lahendanud kohus ning 1900. aasta kevadel pühitseti sisse Aleksander Nevski õigeusu katedraal, mille koguduseliikmetest märkimisväärne osa ei kuulunud balti aadli hulka ega elanud ka Toompea häärberites. Sai selgeks, et olemasolevatest teedest üla- ja alalinna vahel ei piisa ning täiendava tee rajamine oli vaid aja küsimus.

“Linna eri osadega sidevahendite tarnimine kuulub linnavalitsuse kohustuste hulka,” kirjutas 1902. aasta suvel ajalehes pseudonüümi Igamees kasutanud autor. Ta märkis, et mitme riigiasutuse külastamiseks peab Balti jaama taga elav linlane tegema tiiru vanalinnas, enne kui jõuab Pika jalani. “Praegu käib töö raudteejaama poolse mäekülje tugevdamise nimel,” jätkas ajaleheartikli autor. “Pealegi ehitatakse kallakule tööliste ja ehitusmaterjalide tõstmise jaoks puidust käiguteed.”

Seda tõusu kasutavate ehitusmeeste igapäevane jälgimine panigi korrespondendi mõtlema, miks mitte ehitada kaldteede asemele püsitrepp, millest kogu linn kasu saaks. Nii oleks vähenenud näiteks Kalamaja elanike aeg all-linnast Toompeale jõudmiseks vähemalt veerand tunni võrra. Lisaks oleks sellest tõusnud tulu riigiametnikele. “Mingil määral laheneb ka paljude ülalinna töötajate eluasemeprobleem,” arvas Igamees. “Töökohale ligipääsu hõlbustamiseks on neil võimalik rentida kortereid raudtee taga.”

Lipp andis märku, et trepp on suletud

Kasu Toompeale uue tõusu ehitamisest, lisas Igamees, saavad veel majaomanikud, kes kurdavad, et Kalamajas üürivad eluasemeid peamiselt need, kel erinevalt riigiteenistujatest pole piisavalt raha üüri maksmiseks.

“Püsiva trepi hind on ilmselt 250-300 rubla,” märkis kirja autor.

Igamehe arvutused tundusid olevat liiga optimistlikud. Linnavõimud leidsid, et projekt on liiga kallis. Kuu aega hiljem teatas linnavalitsus, et ehitab trepi vaid juhul, kui ettevõtmisse panustab ka kohus, mille hoovi kaudu kulgeks lühim tee Toompeale. Lisaks märkisid linnaisad, et vabaks läbipääsuks läbi kohtu territooriumi on vaja justiitsministeeriumi eriluba.

Puhkuselt naastes oli maakohtu esimees hr Svistunov ettepanekuga nõus, pealinna võimud andsid loa ja juba 1902. aasta oktoobris teatasid ajalehed, et uue trepi ehitamine võib alata.

Rangelt võttes ei olnud tegemist treppidega – pigem kergelt kaldus, kruusaga üle puistatud kaldteede kaskaadiga, mis üksteisesse voolasid ja Toompeale kulgesid. Nende äärde otsustati paigaldada puidust piirded, kolm gaasilampi ning jalakäijatele puhkamiseks pingid. Ainult tõusu kõige ülemine osa oli varustatud 50 graniidist astme ja metallist käsipuudega. Huvitaval kombel pidid need algselt viima vaateplatvormile, mis pidi olema ehitatud 19. sajandi lõpus.

Tõus lõppes sepistatud väravaga, mis oli avatud hommikul kaheksast kuni kohtuametnike vastuvõtu lõpuni. Õhtul kell viis pandi uksed lukku ja nende kohale riputati lipp, et anda märku: pole mõtet asjata mäkke ronida.

Pärast veebruarirevolutsiooni hakkasid ajakirjanduses ilmuma arvamused, et on saabunud aeg pääseda ööpäev läbi endisesse Balti parunite kindlusesse, kuid värav trepi lõpus oli suletud kuni 2010. aasta lõpuni.

Uus trepp avati 6. oktoobril 1903, tänapäevane nimi kinnistus sellele paarkümmend aastat hiljem. Käibel on legend, et trepi kujundajaks oli insener Patkul – kas Rootsi ajal Revali viimase komandandi Dietrich Friedrich von Patkuli nimekaim või koguni järeltulija. Ajalehe Revalsche Zeitung artiklis mainitakse aga silla autorina eranditult ehitusettevõtjast parun Meidelit ja linnaaednik Walkerit, kedagi teist lisamata. Trepile aga ei andnud nime tema loojad, vaid muldkindlustused, nimelt Patkuli reduut.

Patkuli treppi uuendati pool sajandit tagasi ja siis omandas see lõpuks kogu oma pikkuse, 157 astet. 1990ndatel uuendati treppi taas.