Sellist sügavust, tähelepanu ja läbinägelikkust, millega kirjanik, dramaturg ja Linnateatri lavastaja Diana Leesalu vaatleb ümbritsevat elu, inimsuhteid ja iseenda muutumist ajas, ei kohta just iga päev. Diana raamatuid tasub lugeda ja tema lavastusi vaadata, kuna see on väga hea võimalus halli argipäeva rägastikest end välja murda.

Olete olnud väga produktiivne nii kirjatöös kui ka lavastajana ja samas, mulle tundub, et erakordselt tagasihoidlik. Te ei räägi just valju häälega, mida ja miks teete. Kas olete võtnud hoiaku, et küll töö räägib enda eest ise?

No see oleks kõige toredam variant, kui töö räägiks alati enda eest ja ma arvan, et kõik loojad pürgivad selle poole. Aga samal ajal ma usun, et kõik teatritegijad on huvitatud sellestki, et see töö jõuaks õigete inimesteni ja siis aeg-ajalt oleks ikkagi hea natukene kuskil midagi rääkida ka. Ehkki inimesed on muidugi erinevad – leidub neid, kellele rääkimine on meeldivam ülesanne ja neid, kes parema meelega räägivad nii vähe kui võimalik. Ma tunnen enda puhul, et kui juba rääkimiseks läheb, siis mul selle vastu otseselt küll midagi ei ole.

Üsna pea toote ühes Linnateatri mängukohtadest, Hobuveskis, lavale näitemängu nimega „Esietendus“. Üsna väljakutsuv – teatris mängitakse teatrit. Miks te just selle tüki valisite ja mille järgi te materjali lavastamiseks valite?

Ma ei tea, kuidas teised lavastajad tunnevad, aga minu jaoks on õige materjali leidmine vist lavastajatöö juures üks kõige keerulisemaid etappe. Kui see otsus on tehtud, siis edasi on sammu võrra juba lihtsam. Aga ma usun, et tekstid tulevad väga erineval moel lavastaja juurde. Üks asi on see, et sõna otseses mõttes tuleb neid otsida. Tuleb lugeda võimalikult palju, see on üks moodus, teine võimalus on vana hea internet. Vahel lihtsalt vaatan, mis mujal maailmas põnevat tehakse ja arutlen, kas seda või teist materjali peaks ka ise lugema. Nii sattus minu huviorbiiti „Esietendus“, mis on tegelikult John Cassavetes`i, ameerika režissööri 1977. aastal valminud film. Internetis kolades leidsin, et kakskümmend aastat tagasi tehti seda Amsterdami teatris ja siis tekkis uudishimu, mis nad seal tegid. Vaatasin filmi ära ja kuidagi ta mulle külge haakus, nii et enam lahti ei saanud. Ja see, mis külge haagib, on tekstide juures sageli väga erinev asi. Meie kunagine õppejõud, tänaseks lahkunud Mladen Kiselov rääkis, et vahel on see üksainus lause terve teksti peale, mis ütleb, et see on nüüd materjal, kuhu ma tahan sukelduda. Aga äratundmine võib tulla ka põnevast teemast, väga hästi kirjutatud tekstist, millega tekib samastumine. Mul peab tekkima ka tegelaste suhtes empaatia. Sümpaatia ei pea tekkima, aga empaatia küll, muidu ma ei saa lavastada. Igal lavastajal on hea näitemängu või hea materjali sõnastamiseks oma seisukoht.

Ma tooksin ühe võrdluse – igaüks, kes läheb metsa seenele huupi, võib sealt tagasi tulla tühja korviga. Igaüks, kes läheb metsa seenele teades, kust otsida, võib sealt tagasi tulla saagiga. Ehk teisisõnu: te vist peaksite teadma ka, kust otsite?

Vahel on see väga vaevaline ja kui olla repertuaariteatris palgaline lavastaja, siis on ju reaalselt ka tähtajad. Ei saa oodata seda, et mulle ei ole praegu midagi sülle sadanud või pole vaim peale tulnud. On vaja, et järgmisel hooajal tuleks  lavastus välja ja siis on need on üsna ebamugavad hetked, kui tuleb nö jõuga otsima asuda. Aga tegelikult – kui juba teadlikult seenele minna tahtes sealt midagi leida, siis lõpuks alati ka leiab, võtab see siis aega, mis võtab. Tuleb olla tähelepanelik ka selles osas, mis on õhus, kes mida põnevat luges. Ega üksinda ei jõua ju tervet maailmakirjandust läbi lugeda, tuleb rääkida inimestega, küsida teiste kogemusi, märkmeid teha, tähele panna. Vaadata, kas on mõni romaan dramatiseeritud, avastada – nagu nüüd juhtuski –, et keegi on filmi stsenaariumi põhjal näitemängu teinud. Mul ei ole õrna aimugi, mida tollane lavastus endast kujutas, see tehti pea kakskümmend aastat tagasi. Ja teater on selline kunst, mis kaob minevikku või haihtub õhku. Ühesõnaga – aus vastus on, et huvipakkuv materjal jõuab minuni igasuguseid teid pidi.

Arvestades, et koos uuslavastusega olete publiku ette toonud pea kakskümmend kaks etendust, siis kas ja kuivõrd on ajapikku teie nö käekiri muutunud? Või maitse? Alustasite kümmekond aastat tagasi. 

Raske hinnata. Aga tõenäoliselt vastselt teatrikooli lõpetanud ja vette hüpanud noore lavastaja ning kümme aastat teatris töötanud lavastaja vahel mingi erinevus ikka on, mingisugused otsingud on tõenäoliselt läbi tehtud ja mingid jalgrattad leiutatud. Mingid põdemised on ka põetud. Aga ma usun, et peamine, mis lihtsalt ajas paratamatult pilti muudab, ongi seesama teemade ring, mis huvi pakub. Ma usun, et kümme-üksteist aastat noorem Diana mõtles ühtedele asjadele ja see, kes praegu lavastab, teistele asjadele. Seesama miski, mida ta näitemängus või mis iganes materjalis ära tunneb, on võib-olla hoopis midagi muud. Aga ega seda nii täpselt sõnastada ongi raske.

Aga mis siis on see teemade ring, mis praegu huvi pakub?

Kuna praegu on töös juba eelpool mainitud „Esietenduse“ näitemäng, siis hetkel pakubki huvi sealne teemade ring. Etendus on see vorm, millesse lugu on valatud, aga julgeks arvata, et see lugu tegelikult räägib väga paljust muust, kui sellest teatrist endast. Lihtsalt tegevus toimub parasjagu teatris, mitte kinos või toidupoes või kolmandas kohas. Reaalselt on need tegelased lihtsalt grupp inimesi, kellel on üks hästi tugev ühine eesmärk kuskile jõuda. Ja siis korraga üks inimene ütleb, et ta ei saa aru, kuhu nad lähevad ja kuidas teised inimesed kõik üritavad talle oma mätta otsast või oma nägemuse põhjal selgeks teha seda, kuhu nad lähevad. Samas on kõikide nägemus sellest, kuhu minnakse, erinev ja keegi ei suuda veenda seda ühte inimest. Mis juhtub sellises inimkoosluses ja kuidas selliseid situatsioone lahendada, on näiteks üks teema.

Neid teemasid, mida saab seostada meid ümbritseva tänase elu ja inimsuhetega, võib lõputult lavale tuua ja neid armastate loomulikult ka teie.

Kindlasti, sest millest siis veel rääkida, kui sellest, kes me sellised oleme ja miks me sellised oleme nagu oleme. Mis meile rõõmu toob, mis meile muret valmistab.

Kuna kõrgemas lavakunstikoolis õppisite lavastamise kõrval ka dramaturgiks, siis on see ilmselt tugevaks tagatiseks kirjandusliku materjali dramatiseerimise ja näitemängude kirjutamise juures. Võib nii öelda?

Peaaegu ehk siiski sellise väikese parandusega, et ma tegelikult ei õppinud lavastamise kõrval dramaturgiks, vaid risti vastupidi – teatrikoolis õppisin dramaturgiks ja kuna meil, dramaturgidel, lasti aeg-ajalt täita ka lavastaja ülesandeid, siis hakkas see osa teatrist sümpatiseerima ja anti ka võimalusi. Ja kui Elmo Nüganen mind lõpuks linnateatrisse kutsus, sattusin hoopis lavastaja ametipositsioonile. Aga jah, tekstiloomega on mul kogemust küll.

Olete niisiis neid lavastajaid, kes dramatiseerib, juba valmis näidendeid muudab, täiendab, oma nägemuse sinna juurde lisab. Nii on see ka „Esietenduse“ nimelise looga, mille dramatiseerisite John Cassavetes`i filmistsenaariumi järgi ja hulk näiteid veel. Kas siit võib aru saada, et täpselt teie maitsele vastavat näitemängu, stsenaariumi jm ei olegi nii kerge leida? Sellist, kus midagi muuta ei tahaks.

Jah, seal on tegelikult niimoodi, et on kaks võimalust, mida omale algmaterjaliks valida – kas kirjutada täiesti ise, algusest peale teatritekst või luua see koos trupiga. Kui olla ise sajaprotsendiliselt teksti autor, siis on veel kaks võimalust – kas võtta valmis kirjutatud teatritekst, nö näitemäng või siis dramatiseerida mõnda teist kirjandusvormi. Näiteks luua mõne romaani põhjal draamatekst või inspireeruda kasvõi mingist luuletusest, filmist. Aga seda, et ma oleks näitemängu päris ümber kirjutama hakanud, seda tegelikult ei ole. Mis puudutab romaani, mida ma olen mitmel korral dramatiseerinud, siis see ongi tegelikult ju täiesti teistsugune situatsioon, sest seal on vaja kirjandusteos muuta teatriteoseks. Kui seejuures võtta selline 600–700-leheküljeline proosateos, siis paratamatult tulebki teha autori mõtetest valik, mida lavale tuua. Aga väga palju on juhtunud nii, et mõni näitemäng on sada protsenti täpselt see, millele ma alla kirjutaks ja nii ta lähebki.

Eestis ei ole just mitte liiga palju naislavastajaid, võimsamad on minu vaatevinklist võib-olla Kaarin Raid, keda enam meie hulgas ei ole, ja Merle Karusoo. Ehk tunnetate nendega mingit sidet?

Tore küsimus! Kaarin Raidiga pole mul kahjuks elus kohtuda õnnestunud. Aga Merle Karusooga on meil küll teinekord väga vahva kokku saada ja natuke juttu ajada ning mul õnnestus ka kooliajal, praktika vormis, ühe tema lavastuse juures kaasas olla. See oli mulle väga kasulik õpilase seisukohast, nii et julgeks Merlet isegi teatud moel, kuigi ta ei olnud mul koolis otseselt õppejõud, oma õpetajaks nimetada. Lihtsalt selle läbi, et ma olen tema poole väga alt üles vaadanud.

Teie puhul on parajalt üllatav see, et pärast Põlva keskkooli hõbemedaliga lõpetamist läksite hoopis maaülikooli loodusvarade kaitset ja kasutamist õppima. Lõpetasite cum laude. Nii et teater ei tulnud tollal pähegi või kuidas sellega oli?

Cum laude ja hõbemedalid on asjad, mida ei pea üle tähtsustama. Võib-olla ma lihtsalt olin selline noor ja totaalne maksimalist selles hetkes. Aga tegelikult, jah, seda täitsa lapsest saadik teatritegemisest unistamist minu puhul ei olnud. Ma elasin Põlvas pisikeses kohas, kus meid selle kaheteistkümne aasta jooksul viidi klassiga teatrisse umbes kaks korda. Korra käisime Ugalas, teise korra Vanemuises ja kokkupuude professionaalse teatriga sellega piirdus. Tõsi küll, näiteringikene oli meie koolis ka, kus ma paar-kolm aastat olin ja millega ka näiteringide festivalidel käisime. Ma tean, et ma mõtlesin selle teatri peale, aga kuna näitlejat endas ei näinud või ei tundnud või ei julgenud tunda, siis nii see jäi. Kuigi kui lõpuni tunnistada endale, siis seal kuskil sügaval võis see soov olla, aga ma tõenäoliselt lihtsalt argusest välistasin selle variandi. Ja siis ma ei tegelenudki sellega, läksin hoopis õppima teist eriala. Esialgu võib-olla selleks, et olla üks aasta lihtsalt kuskil ära ja siis vaadata, mida ma tegelikult tahan. Aga kuna ma sattusin sellisele kursusele, kust ma olen saanud oma elu kõige ägedamad ja paremad sõbrad, siis ma lihtsalt ei raatsinud sealt enam tulema tulla ja otsustasin selle teekonna nendega koos lõpuni käia. Ja lõppude lõpuks on ju nii, et igasugune uue teadasaamine maailma kohta avardab teatavasti inimese silmaringi ja ma loodan, et see kõik mingil määral minu maailmapilti ka kuskile suunas ja mudis.

Teatrikoolis olen hiljem aru saanud, et dramaturgid ja lavastajad on sageli kusagil koolis juba enne käinud, kas midagi lõpetanud või lihtsalt paar aastat muud õhku ka hinganud. Nii et see ei olegi väga haruldane juhus, pigem üsna sageli tuleb sellist asja ette. Ja see, et ma lõpuks sattusin teatrikooli, tuli ka üsna juhuslikult. Ma enne seda isegi ei teadnud, et kirjutajaid inimesi ka teatri juurde kutsutakse või et üldse Eestis saab kusagil sõna otseses mõttes kirjutamist õppida. Kuna see on ju nii loov asi, igasuguseid kultuuriteadusi saab veel omandada, aga see, et keegi reaalselt õpetakski kirjutajaid ja olekski kohe selline eesmärk, oli üllatav. Igatahes sattus mulle täiesti juhuslikult ette kuulutus, et teatrikooli otsitakse dramaturgi ja see oli vist ainus põhjus, mille pärast ma julgesin sinna oma nina pista. Mõtlesin, et ehk selle kirjutamise juures on midagi, mida mul on äkki arglikult pakkuda. Ja tuli välja, et võetigi kampa.

Kes olid teie õppejõud?

Meie kursuse juhendaja oli Elmo Nüganen ja konkreetselt dramaturgitööd juhendas Anu Lamp. Kahe nii autoriteetse inimese nime nägemine vastuvõtukuulutuses oli ka kindlasti üks mõjutav tegur, miks tekkis väga suur uudishimu sinnapoole vaadata.

Kui mitmekülgse intellektuaalse taustaga peaks olema tänapäeva näitleja? Nüüd peab vist kesk-  või alla selle haridusega näitlejat tikutulega otsima, aga mitte kaua aega tagasi polnud selles midagi imelikku. Eriti kui tegemist oli ilmselge andega. Võib-olla piisaks praegugi üksnes andest, ilma talendita ei saa ju lõpuks kuidagi …

Peab olema midagi müstilist, seletamatut miskit, mis selle näitleja eriala juures inimese huvitavaks muudab. Minu õpetaja Anu Lambil oli alati ütlemine, et mille pealt see linnukene laulab. Ehk teisisõnu – et inimene oleks huvitav, peab tal mingit sorti pagas kuskil peidus olema. Kas see on raamatutarkus või see on elutarkus või mingit sorti oskus huvitavalt maailma näha, mõtestada? Mine võta kinni, mis see kõige olulisem on, aga täitsa tühja kotiga rahva ette minna pole kindlasti mõtet. Lihtsalt sellist inimest poleks põnev vaadata. Ükskõik, milles tema erilisus avaldub, aga midagi kuskil võiks ikkagi olla.

Aga millest te nö haistate, et inimene on andekas?

Väga-väga raske küsimus. Natuke olen kõrvalt jälginud kas või teatrikooli vastuvõtukomisjonis õppejõude, kes peavad ära tundma selle, et seal on potentsiaal. Mõnikord pannakse paratamatult ka mööda. Ikka juhtub, nii üht kui ka teistpidi: jäetakse mõni anne ukse taha, ei tunta ära või võetakse vastu keegi, kes ei jõua seda teekonda lõpuni käia. Väga keeruline küsimus. Lihtne on öelda, et see ongi seletamatu miski, aga samal ajal on see ka mingit sorti taju, mingit sorti intuitsioon, mis selle vastuse annab.

Vaatasin paar päeva tagasi teie menukat lavastust „451° Fahrenheiti“, mille dramatiseerisite Ray Bradbury 1953. aastal kirjutatud ulmeromaani põhjal. Teie lavastust nimetatakse allegooriliseks looks ühiskonnast, kus on keelatud kõik, mis võiks tekitada arutlusi, küsimusi ja kahtlusi. Eriti raamatud. Lihtsustatult hargneb lugu hea ja kurja vahelise võitlusena ning julgen öelda, et ühtki saalis olijat see külmaks ei jäta. Kuidas jõudsite sellise raputava looni, ehk keegi soovitas?

Jõudsin ikkagi lihtsalt otsides, aga kuulnud sellest olin enne. Ma arvan, et viimase aja kõige tuntum Fahrenheiti lavastus tuli välja Moskvas, kus Adolf Šapiro lavastas ja Elmo Nüganen mängis peaosa. Sellest saab nüüd üksteist aastat või natuke rohkem ehk toimus see ajal, kui meie olime alles teatrikoolis.

Miks ma selle raamatu üldse kätte võtsin? Esialgu lihtsalt ka uudishimust. Ma olin seda keskkooli ajal lugenud, aga palju sa ikka mäletad ja tekkis lihtsalt uudishimu, et mis seal siis toimub. Aga see minu üle lugemine sattus täpselt sellesse aega, mil see praegune kohutav sõda oli just alanud. Ja seal olid nii üllatuslikult paljud asjad ja faktid ja laused, mis vastasid sellele, mis parasjagu toimus, et see tekitas tõelist hämmingut. Kõike taolist ma lugesin ju samal ajal meie meediast, alates sellest, et need on lihtsalt õppused, mitte midagi muud. Mitte midagi ei toimu kohe. Lugesin, kuidas vene meedia kajastas toimuvat ja kuidas neil on maailma kõige toredam president. Kogu see kultus jne. Ühesõnaga see, mis Venemaal samal ajal toimus ja millest meil siin kirjutati, andis mõistmise, et 1953. aasta romaan ja mingisugused laused sealt kujunesid hetkel toimuvaga üks-ühele.

Bradbury romaan on minu arust väga fenomenaalne oma allegoorilisusega ja seesama allegoorilisus mind ka väga köitis. Mõistsin, et pole mõtet hakata praegu Eesti inimestele rääkima totalitarismi, isikukultuse ja sõja õudusest, me teame seda kõik niigi. Aga kui ma tulen tagasi selle Bradbury romaani allegoorilisuse juurde, siis see romaan oma kujundliku keelega räägib nii paljust täiesti muust. Ja tegelikult lavastajana on lausa võimalik valida, millest ma tahan, et see lugu räägib.

Mul ei ole enne sellist asja ette tulnud, et näiteks autor Bradbury järeltulijad, enne seda kui nad andsid meile õigused selle tüki lavale toomiseks, palusid, et lavastaja kirjutaks neile sellises essee või kirja vormis, millest see lavastus rääkima hakkab. Ja see oli päris huvitav, täitsa ootamatu asi, et selline küsimus esitati, aga ma sain aru, miks nad seda küsivad. Lihtsalt nii on, et Bradbury teksti on võimalik panna väga paljude asjade teenistusse ehk valik, mida selle abil öelda, mida seal alla joonida ja kuidas, on tavatult suur. Oleneb, millisesse ühiskonda, millisesse kohta see tekst asetada. Niisiis tänu sellele, et raamat räägib täiesti erinevatest asjadest, leidsin ma, lisaks sellele esmasele sõja tasandile, sealt üles asjad, mis mulle tundusid väga põletavad ja põnevad uurida ja nii ma sinna kinni jäingi.

Olete etendusse kaasanud pea terve Linnateatri trupi ja hea oli saalis tunnetada, kuidas te selles lavastuses kõigi näitlejatega ühes taktis hingate. Samas – kui pingutav see ikkagi on, terve trupp iseendaga ühele lainele tuua? 

No ma usun, et algpunktiks on tore see, et üldjuhul töötavad teatris inimesed, kes tahavad seda tööd teha, see on stardiks juba väga-väga hea koht. Ehk siis nad tahavad saada kaasa võetud. Muidugi, kui näiteks lavastaja ise ei tea, mida tahab, miks ta on selle asja valinud ja on ebalev ega suuda näitlejat sütitada, siis võib juhtuda, et projekt liigub ligadi-logadi oma tulemuseni. Aga üldjuhul, kui lavastaja on veendunud selles, mida ta tahab öelda selle teksti kaudu ja võtab näitlejad sellele teekonnale kaasa, siis näitlejad on alati valmis talle järgnema.

Samas on muidugi huvitav, kui palju on selliseid lavastajaid, kes lavastama asudes tulevad trupi ette ja ütlevad, et ega ma ise ka täpselt ei tea, mis saab, aga proovime midagi.

Ei oska öelda, kuna ma pole kõikide lavastajate proovides käinud, aga ma arvan, et see võib isegi olla teatav stardikoht. Ehk teisisõnu – kõik variandid on võimalikud. Aga tegelikult ei ole see piisav ettevalmistus või ei ole piisavalt lõpuni mõeldud tööprotsess, kuhu me jõuda tahame. Jah, sellist „hakkame vaatama“ asja ma olen kuulnud, ikka tuleb ette. Aga see on pigem siis ikka negatiivne juhus. Kui võtta oma kolleegide elust kaks või kolm kuud ja tõmmata nad mingisugusesse teemasse, siis peab ikkagi püüdma nii hästi kui võimalik asjad läbi mõelda.

Räägime ka Kinoteatrist. Kirjad ütlevad, et selle rajas sõpruskond kõrgema lavakunstikooli 25. lennu lennust – Diana Leesalu, Paavo Piik, Henrik Kalmet jt. Aasta oli siis 2012. Kuidas selline mõte tekkis?

Me olime siis kolmandal kursusel ja saabus see hetk, kus hakati järjest tegema diplomilavastusi. Õppejõud organiseerisid võimalusi, kus peamiselt olid kaasatud näitlejad, mina ja Paavo Piik dramaturgi tudengitega ja siis veel vennad Kalmetid, Kaspar Velberg ja nooremalt kursuselt Jörgen Liik. Õhtul koolimajas istudes ja juttu ajades jõudsime arusaamisele, et tahaks ise ka midagi teha, midagi, mis ei ole õppejõudude tekitatud ja juhendatud. Niimoodi kergelt ta tuli, tegelikult üsna proovimise näol. Oli isegi mingi üritus, kuhu kutsuti, et tulge ja lugege kasvõi luuletusi. Meie aga mõtlesime, et luuletusi me loeme lavakõne tunnis ka, äkki teeks midagi põnevamat. Poisse kuidagi väga köitis see stand-upi maastik, mina ise sellega nii palju kursis ei olnud. Ja see oli aeg, kus väga palju seda žanri Eestis ei olnudki, nüüd on see-eest kohe rohkesti. Ja tehakse nii mis mühiseb, isegi liiga palju, aga kuna sel hetkel ei olnud, siis oli põnev proovida. Ja kuidagi sealt siis asi niimoodi liikuma hakkas. „Kinoteater“ oli tegelikult esimese lavastuse pealkiri ehk sel hetkel ei olnud see loodava teatri nimi, vaid sai selleks hiljem. Koondnimetuseks siis.

Kui kerge või raske on teatritegemisega ametis olevas sõpruskonnas leida tasakaalu arvamuste paljususe hulgas? Ilmselt ikka vaidlete seal Kinoteatris üksjagu, aga kompromiss peab ju ka tulema – muidu laguneb kõik laiali ….

Eks sellises pisikeses koosluses nii ongi, kui mingi asi on sõpruskonna poolt loodud. Niikaua kui aetakse ühte asja või ollakse mingites asjades ühel meelel, siis sõpruskond püsib ja kui kõikides asjades enam ühtemoodi ei mõelda, siis tuleb minna oma rada. Ja tegelikult ongi praegu niimoodi läinud, et mina olen pigem Linnateatri juurde jäänud ja minu kursavennad on Kinoteatriga edasi läinud. Nii läks ja see on paratamatu ning samas ju tore ka, et inimesed saavad teha seda, mis süda ütleb.

Teil on olnud huvitav kogemus lavastada iseenda otsast lõpuni kirjutatud näidendeid nagu „Kriipsud uksepiidal“, „Suur mees juba“ ja „Offline“. Kas see pole mõnikord kaasa toonud keerukas-koomilist situatsiooni, kus autor Diana pole nõus lavastaja Dianaga? Või siis hoopis midagi sellist, kus dramaturg tahab üht, lavastaja teist ja näitleja kolmandat? Kuidas sellised olukorrad lahenevad?

Jah, kas või praegusteski proovides on niimoodi, et kuna see tekst on ka enda loodud, siis nüüd tuleb proovis sellele otsa vaadata. Aga tegelikult ei ole see kahesus minu puhul vähemalt suur, nii et mulle tundub, et see on selline jätkuv protsess ehk mina olen ikka mina ning ma ei tekita sellist lõhet kirjutaja ja lavastaja vahel. On mingisugused ideed, mingisugused mõtted, mis tulevad kodus arvuti taga kirjutades ja siis see protsess lihtsalt jätkub. Ehk nüüd tuleb minna järgmisse etappi, siis tulevad juurde uued ideed, mille peale üksinda kodus kirjutades ei tulnud. Teistega koos arutledes on nüüd võimalik ka teiste ideedest-mõtetest midagi kinni püüda või tuleb näitlejate suu läbi seda teksti kuuldes endale uusi ideid juurde. Minu jaoks on see tegelikult üsna selline jätkuprotsess. Jah, vahel võib lihtsalt nalja teha, kui saad aru, et see kodus kirja pandud lause tegelikult päris nii ei tööta, nagu seal mõeldud oli, siis võib lihtsalt naljatamisi suunata seda autorit, kes selle lause kirja pani.

Aastaid tagasi oli teil väga menukas noortelavastus „Krabat“. On lavastajaid, kes noorte tükkidega üldse ei tegele, laste lugudest rääkimata. Teie jaoks on see osa vaatajaskonnast oluline, lugejaskonnast ka. Kas oluline tänu lapsepõlves nähtud ja loetud headele asjadele, tundele, et oskate end noorte mõttemaailma raskusteta sulandada?

Ma arvan, et mingisuguse pagasi kogu minu loomingulisusele üldse andis lapsena loetud suur raamatute hulk. Ma olin lapsena raamatute neelaja ja eks see on mind mõjutanud. Aga mul on tunne, et ma veidral kombel ei ole kunagi otseselt valinud sihtrühma, vaid lihtsalt on lood, mis ühes või teises ajahetkes on kuidagi tulnud. Oma noorteromaanid kirjutasin peaaegu kakskümmend aastat tagasi, olin siis kahekümneaastane või natuke rohkem ehk inimene, kes oskas kirjutada oma esimesi asju selle pealt, mis sees pakitses. Samuti olid teemad, mis kõnetasid, mida ma enda ümber nägin ja siis panin kirja lihtsalt selles hetkes. Ja eks sellepärast noortele suunatuks need teosed saidki. Mis puudutab näiteks ka „Krabatit“. Mind köitis see lugu, me ei mõelnud trupiga vist kordagi, et valime sihtrühma sellele loole. Me tegime Krabati lugu ja see, et ta sai väga armsaks nooremale vaatajale ja õpetajad tõid noori inimesi vaatama, oli ainult boonuseks ja väga tore. Aga sellist otsest sihikut ei olnud, see lihtsalt kukkus nii välja.

No vahel vist ikka peab see sihtrühm kuskil mõlkuma, näiteks kui lavastate „Pöial–Liisit“, siis ju enam-vähem teate, kellele see läheb?

Ma arvan, et on võimalik ka „Pöial-Liisit“ nö sihtrühma üleselt teha. Aga, jah, võib-olla see Krabat on Pöial-Liisiga võrreldes veidi rohkem seal kahe vahel. Näiteks oli Linnateatris enne etendust üks tore üritus, kus me kohtusime kirjandusõpetajatega, vast oli teisigi pedagooge, aga igal juhul olid seal õpetajad, kes toovad oma noori teatrisse. Üks õpetajatest mainis sedasama „Krabatit“ ja ütles, et oli väga hea tuua seda vaatama just põhikooliealisi noori, kuna muidu kisub natuke sinnapoole, et teatrit tehakse rohkem nooremale vanuserühmale, samas kui 10.–12. klassi õpilased võivad vaadata juba ka täiskasvanuile mõeldud etendust. Aga vanuserühm kuuendast kuni üheksanda klassini on jäänud nagu pisut vaeslapse rolli. Ka sellist teatrit on vaja, mis seda vanuserühma köidaks ja vaatama kutsuks. Nii sattuski tookordne Krabat õigesse kohta ja tundus võluvat just nimetatud noorte gruppi.

Olete kirjutanud kolm huvitavat raamatut. Noorteromaanid „2 grammi hämaruseni“ ja „Mängult on päriselt“, mida on noorsooromaani võistlusel esikohaga pärjatud ning lasteraamatu „Mahajäetud maja“. Lugesin läbi „2 grammi hämaruseni“ ja arvan, et pole lugejat, keda see raamat narkomaanide elust poleks vapustanud. Kuidas see lugu sündis?

Ühest küljest olin noor inimene ja vaatasin, mis ümberringi toimub, samas on seal mingil määral sellist ilukirjandusliku loo jutustamist ka. Mul õnnestus olla seltskondades, kus kõik jäi mõistuse piiresse.

Tegelikult on väga kummaline alati nendest, praeguseks juba üsna ammu kirjutatud, noorteromaanidest rääkida. Esimene oli 18 aastat tagasi ja mõni aasta siis veel siiapoole. Ega ma ju enam ei tea, kes see inimene oli, kes need kirjutas. Kuna ma olen ise juba nii palju teise kohta ennast elanud. Me tegeleme just praegu sama teemaga proovisaalis „Esietenduse“ lavastuses. Ja kui ma rääkisin meie jutuajamise alguses, et seal näitemängus on teatritrupp, kellel on tulemas esietendus, siis see materjal, millega nemad seal tööd teevad, kannab pealkirja „Teine naine“. Ja mida see teine naine tähendab? See tähendab täpselt seda, et mitu inimest ühe inimese sees tema eluaja jooksul tegelikult elab. Et kas ma viieaastasena olen seesama inimene, kes ma olen praegu? Mis teeb inimesest inimese või mis teeb temast tema. Selline teooria. Näiteks võib-olla ma olen üsna mitmes inimene juba iseenda sees. Seda sealsed tegelased mängivad ja mulle mingit sorti tõde selles kõiges nagu paistab. Praegu on tänapäeva noortel selline võimalus, et nendest on hästi palju video- a pildimaterjale. Ehk siis on telefoniga filmitud, mõni isegi võib näha iseenda sündimist või näha ennast läbi kogu oma elu video pealt. Meie põlvkonnal seda peaaegu ei ole. Mul on üks haruldane kaader, ma arvan, see kestab nii kümme sekundit, kus olen viieaastane ja lasteaia folklooripeol. Käin teistega koos ringiratast, löön käsi kokku ja olen hästi rõõmsa näoga. Kümme sekundit on mul on alles sellest inimesest, kes seal on. Aga tegelikult, kui ma seda videot vaatan, kas see inimene seal olen mina? Ma ei ole selles päris kindel ja arvan, et  see on keegi teine ja mina olen juba väga mitmes inimene iseenda sees. Teisisõnu – ma ei taha öelda, et ma ei ole oma noorte lugusid kirjutanud, vaid ma tunnen enda sees, et nad kirjutas ikkagi mingi teine mina.

Kirjanik Sass Henno võttis suure rõõmuga vastu selle raamatu, tagakaanel olid tema mõtted, et noorte kirjandus kiratseb ja on suurepärane, et selline teos „2 grammi hämaruseni“ ilmus. Kavatsete veel raamatut kirjutada?

Pole õrna aimugi. Minu jaoks on üks takistus see, et enesekriitika on läinud ületamatult suureks, noorel inimesel oli seda tõenäoliselt märgatavalt vähem. Ja teiseks – eks näis, kas tuleb veel mõni lugu kuskilt seest välja. Arvan, et oma loomingulise väljendusvajaduse saan praegu teatris rahuldatud ja teatri jaoks kirjutades. Ehkki – mine sa tea –, võib-olla tuleb midagi proosast veel kunagi, aga lubada ei julge.

Olete Tallinna Linnateatri lavastaja. Kas see tõsiasi võiks inspireerida ka mõne Tallinna teemalise näitemängu lavale toomist? Näiteks ehk Melhiori lood või Mardileib vääriksid ka teatritükki?

Mine sa tea, mis elu ette toob, millal see ühe või teise asja äratundmine tekib. Ma usun, et kõike võib juhtuda, aga ühtegi lubadust anda ei saa. Igakordse materjali valimisega kaasneb see seletamatu miski, mis ütleb, et jah, see on see, aga mis nüüd järgmine kord tuleb ega ei tea küll veel.

Sellest, millisel määral peab lavastaja olema kursis ümbritsevas elus toimuvaga nii Eestis kui ka mujal maailmas, oleme juba siin-seal rääkinud. Aga ometi – võib-olla mõni lavastaja või üldse kunstiinimene siiski arvab, et  piisab, kui ma olen kapseldunud iseendasse ja minu sisemaailm on ka väga huvitav. Muu aga korda ei lähe. Mida ütlete sellise nägemuse kohta?

Siis peab seal enda sees ikka jube põnev olema ja miks ka mitte. Aga muidu kordaks ikka sama, mida ma enne ütlesin – oma õpetaja lauset, et mille pealt see linnukelaulab. Mul on tunne, et selleks, et osata näha, osata märgata, osata mõeldaüht- või teistpidi, tuleb end kindlasti liigutada. Päris üksi kodus passides mina seda ei suudaks. Ma arvan, et minu jaoks on tarvissuhelda inimestega, vaadata, kogeda, püüda kuidagi seda kõike filtreerida ja siis väljendadatunnet, emotsiooni, mõtet, mis seepeale tekib.