Praeguses Löwenruh´ pargis laius sajandeid tagasi hoopis heinamaa, kuid mitte ainult. Sealt võis leida ka suvemõisa, mille jääkeldris toodeti šokolaadi ja jäätist, kümblus- ja lõbustusasutuse, aga ka tööstuskeskuse.
Vanalinn võtab Tallinna territooriumist enda alla ainult üheainsa protsendi, aga sellel ülejäänul 99 on terve rida alasid ja objekte, mis väärivad meie tähelepanu. Osa neist on üpris eakad, sest Tallinna linnal oli nimelt saras, kuhu kuulusid metsad, aasad, põllud ja saared. Juba väga ammu oli vanalinna elanikel tahtmine aega veeta ka looduses, jalutada, pidada pikniku või ka midagi suvilalaadset.
Üks selliseid ettevõtmisi, mida teame juba 17. sajandist rootsi ajast, olid suvemõisad. Üks nendest on endine suvemõis Löwenruh. Miks aga selline saksapärane nimi nagu Löwenruh, mis tähistaks justkui lõvide puhkepaika? Lõvid siin mõistagi elanud pole, see-eest oli siin aga kunagi üks Eestimaa asekuberner Friedrich von Löwen, kes ostis ühe tüki Kristiine heinamaadest, et rajada sinna oma suvekodu. Hiljem on see Löwenite valdusest üle läinud Rosenitele, mil seda nimetati Roseni mõisaks. Peale neid tulid veel ka Nolckenid ja veel teised, kuid Löwenruh nimi on lõvide toreduse tõttu siiski säilinud.
Kui minna ajas üle 200 aasta tagasi, mil Löwenruh suvemõis rajati, siis loomulikult ei olnud siin niisugust metsapargi laadset puuderohkust. Siin oli lage, soine ja allikaline. Selleks tuli aga kaevata kuivenduskraave ja tiike, mille järglaseks ongi seal praegu asuv võimas kanal.
Esimene peahoone rajati siia juba rootsi ajal, mis pidas vastu üle 100 aasta, kuni 1884. juhtus hukatuslik tulekahju ning hoone maha põles. Peahoone asupaigaks oli aga praegune pargi südamik.
Suvemõisa juurde, mida valdasid kõrgülikud, kuulus ka mitmesuguseid hooneid – mõistagi pidi olema transpordikeskus, hobuse tall vankri- või tõllakuuriga, valitsejamaja, teenijate maja ning ka ait, kus hoida tagavarasid. Sellest kõigest on praeguseks järele jäänud vaid üks hoone – jääkelder, kus toodeti nii šokolaadi kui jäätist. Muidugi võis siin riknemise eest hoida ka liha, kuna külmkappe ju tol ajal veel polnud.
Mis puutub haljastusse, siis mõne aja eest toimunud revisjoni põhjal on siin pargis ühtekokku 670 puud. 19. sajandi keskel tehti küllaltki korrapärane puudeistutus ning eelistati selliseid puid nagu remmelgas, vaher ja hobukastan. Kõige suuremaks harulduseks on siin aga punane tamm.
Löwenrude ajal kasutati suvemõisa põhiliselt perekonna, lähemate sõprade ja külaliste majutamiseks, linna kümblus- ja lõbustusasutus tekkis siia alles 18. sajandi lõpul, alates 1798. aastast. Siis olid omanikuks Rosenid ja selletõttu nimetati paika ka Roseni mõisaks. Siin paiknes suplusasutus, kuna oli ju palju tiike ja kanal ning selle juures ka raviasutus, restoran ja kondiitriäri. Kümblusäri paraku aga õitsele ei läinud ning 1800. aasta paiku müüdi mõis Rosenitelt Nolckenitele, kes rajasid sinna tööstuskeskuse. Ka teise maailmasõja eel oli mõis veel eravalduses, Eesti uusajal on sellest saanud aga Tallinna ajalooline park ja puhkeala, kusjuures lisandunud on veel üks väga oluline objekt.
Kuigi meil on põhjust nõukogude aega kiruda, siis tuleb tunnistada ka mõningaid toredaid ettevõtmisi, mis sel ajal toimusid. Sinna hulka kuulub ka 1976. aastal Löwenruh´ pargi põhjaalale huvitava kompositsiooniga hoone ehitamine. Toona oli see nimetatud väga pidulikult – Tallinna koolinoorte ja pioneeride palee. Tuleb kiita pioneeride palee juhtkonda, kes Eesti uusaja tulles ja pioneeriseisuse kadumisel suutsid selle sujuvalt edasi arendada noorte huvikeskuses „Kullo“.
Löwenruh keskus on suutnud ühendada nii mineviku, oleviku ja ka tuleviku niisugusesse harmoonilisse kaksikrusikasse, mistõttu peetakse teda Lilleküla üheks peamiseks vaimseks ja kultuuriliseks keskuseks.
