“Pidasin president Lennart Meri rollis Pärnus vabariigi aastapäeva kõnet ja üks vanem härrasmees kurtis mulle oma rasket elu. Lohutasin teda, vanainimene oli väga liigutatud ja tänulik, ta arvas ilmselt, et olengi päris president,” meenutas üht seika oma kirevast elust näitleja Egon Nuter (68), tuues lagedale veel ühe muheda mälestuse. “Kui olin Eestis mänginud paaris filmis, kohtusin oma Rootsis elava isaga. Ta suhtus mu töösse Hollywoodi kriteeriumide järgi ja arvas, et olen nüüd jahtide ja majade omanik. Samas on kasvõi meie sotsiaalsed garantiid Rootsi või Soome näitlejatega võrreldes väga erinevad.”

Egon Nuter on näitleja, kelle pärast käiakse teatris. Tema rollide nimistu on pikk ja silma torkavad nii tõsised kui ka naljakad tegelased. Ehk kui väljendada vabas vormis üht näitleja enda mõtteavaldust, siis meeldib talle kõige rohkem olukord, kus tõsine ja naljakas omavahel põimuvad. Just nii nagu see elus igal sammul ongi. Eluline, lihtne ja sõbralik on Egon ka ise. Piisav põhjus, et rahva lemmikuks saada ja jääda.

Äsja valmis Eesti-Soome-Rootsi-Belgia ühistöös kaheksaosaline suurejooneline sari parvlaev Estonia hukust, kus sinagi koos teiste eesti näitlejatega kaasa lööd. Milline oli isiklik suhe laevahukuga?

Mind ennast ilmselt kõigevägevam säästis lähedaste kaotusest. Olid tuttavate tuttavad, kes merepõhja läksid. Samas mõjus masendavalt Urmas Alenderi hukkumine – just nii nagu suuremale osale eesti rahvast. Kogu see tragöödia vajutas oma pitseri kõigile meie tegemistele, ja seda terveks eluks.

Kuidas filmi tegemine kulges ja keda seal kehastad?

Mina kehastan seal Andi Meistrit ja pühendun uurimiskomisjoni tööle. Filmis on minu tegelase nimi Rooste ja tegu on siis tollase teede- ja sideministri Andi Meistriga, kes seda uurimiskomisjoni juhtis ja lõpuks komisjonist lahti ütles. Meelde on jäänud tohutult hea töömeeleolu kogu võtteperioodi jooksul. Avastamist oli ka üksjagu. Näiteks ei olnud ma enne näinud, et kogu tehniline pool – heli, valgus, rekvisiidid jne – oli omavahel kõrvaklappide ja mikrofoniga ühendatud, nii et nende hääli võtteplatsil ei kuulnud üldse. See tagas täieliku vaikuse. Kui oli mingi kaadrivahetus või väike paus, siis sai režissöör rahulikult näitlejatega rääkida, midagi täpsustada, parandada jne. See vaikuse atmosfäär lõi aga iseenesest sellise pinge, et me reaalselt nagu tegutsesimegi seal komisjonis. See on ääretult tõsine töö, mida me praegu teeme. Väga meisterlikult olid Belgias tohutute veepaakidega varustatud stuudios fragmendid filmitud laevahukust, tuukrite brigaad igaks juhuks põhjas asjade käiku turvamas.

Kas teadsid Andi Meistrit natuke või mille pealt sa hakkasid seda kuju looma?

Ega ma ei teadnud ja vabastav asjaolu oli tegelikult see, et minu tegelase nimi oli muudetud, nagu teistelgi seal filmis. Muidugi, need sündmused seal filmis on ju ikkagi elust ja kuuldud tunnistajatelt, kes seal laevas viibisid. Täiesti tõepärased. See on niisugune pooldokumentaal, kuigi kunstitõde ja elutõde ei pea alati kokku minema. Oma rolliga seoses ma veidi guugeldasin, aga need olid sellised üldteadmised, sest Andi Meister oli ju mitukümmend aastata vait, enne kui suu lahti tegi. Tema nägu oli mul loomulikult silme ees ja kogu see katastroof ikkagi ripub meil mälus, kuigi sellest on nüüd möödas 29 aastat. Castingul jäädi minuga millegipärast üsna ruttu rahule. Ja isegi peaprodutsent jagas lausa kuhjaga kiitust. Jumal, ma pole elus nii palju kiita saanud. Need välismaalased kiidavad alati meeletult, seda on ühest küljest imelik, aga teisest küljest ka hea kuulda. Meistrit – filminimega Roostet – oli huvitav mängida sellegi tõttu, et uurimiskomisjoni liikmete vahel oli ju aeg-ajalt ka üksteise mittemõistmist ja vaidlusi. Konflikte on aga alati põnev mängida.

Filmi režissöörid on teatavasti rootslane Måns Månsson ja soomlane Juuso Sürjö. Kas sa tajusid Rootsi ja Soome režissööri puhul mingisugust erinevust Eesti režissööridega või üldse kõigi oma seniste režissööridega võrreldes? Kiitus on üks asi, aga muus osas?

Eks režissöörid ole kõik igaüks enda nägu. Selge on see, et mõlemad on väga profid ja usaldavad miskipärast väga näitlejat. Nad ei tee suuri korrektiive või kui teevad, siis nii kavalasti, et sa vähemalt ei tunne ennast puudutatuna, nagu oleksid midagi valesti teinud. Pakuvad lihtsalt, et teeme ühe versiooni veel. Proffidega on muidugi hea töötada. Praegu näeb seriaali Telia Inspira kanalil, tegelikult on see film, mis vajab suurt ekraani ja kinos näitamist. Ehk sünnib see tulevikus. Aga mis võtteperioodi veel puutub, siis tore oli seegi, et seal oli minusuguseid kuuskümmend pluss vendi veel nii Soomest kui ka Rootsist. Filmivõtetest vabadel hetkedel sai siis omavahel võrreldud, et kuidas elab näitleja Soomes, kuidas elab näitleja Rootsis ja kuidas Eestis. Ja osa probleeme on ju hästi sarnased, samas kui sotsiaalsed garantiid on jälle väga erinevad.

Milles siis seisneb näitlejate sotsiaalsete garantiide erinevus Rootsis, Soomes ja Eestis?

Ka siin tuleb mängu märksõna raha. Soome ja Rootsi näitlejate pension on vähemalt paari tuhande euro ringis, Soomes lisandub osal näitlejatest veel riigipoolne stipendium, u 800 eurot kuus. Kui eesti näitleja jääb pensionile, kukub tema elukvaliteet kordades. Seega, kui vähegi võimalik, ei kiirustata meil koosseisulisest kohast loobumisega.

Kinofilmides, teles ning seriaalides kohtab sind ikka ja jälle, filmile on jäädvustatud sinu näitlemisi üle 20 kindlasti. Millised neist lugudest ja rollidest on kõige rohkem kõnetanud või saanud ehk lausa pöördeliseks kogu sinu näitlejakarjääris?

Võib näiteks nii öelda, et “Õnne 13” on pöördeline või ka pöördumatu, olen seal oma 30 aastat Jürkana ringi vantsinud. Aga ma ei oska nüüd teab mida esile tuua, sest ega neid filme mul nii palju ka ei ole. Filmirollid tekivad mul suure vahemaa tagant, nii et võtab ikka aega, enne kui midagi jälle ekraanile pääseb. Praegu küll jookseb vist ka Triin Ruumeti film “Must paradiis”, aga ma ei ole jõudnud seda vaatama. Olen seal üks tätoveerija mees. Võib-olla kõige pöördelisem oli hoopis üks esimesi filme, kus ma kaasa lõin, see oli “Nipernaadi”, mis linastus 1983. aastal. Paul Poom, Margus Oopkaup ja mina mängisime seal kolme lolli venda ja kogu see kinotegemine oli siis minu jaoks niivõrd uus. Ma ei olnud enne mitte midagi säärast teinud ja see on meelde jäänud. Muud asjad võivad ununeda, vahepeal ei pruugi meeldegi tulla, kus ma mänginud olen. Uued asjad tulevad peale ja siis pead ju sinna kettasse ruumi tegema, vanadest asjadest lahti laskma.

Mis on “Õnne 13” fenomen?

Seriaal annab päris hea ettekujutuse Eesti ühiskonna kulgemisest läbi aja. Naljakas, et kultuuripäevadel Austraalias Adelaideis oli kohalik eesti kogukond “Õnnest” pöörases vaimustuses ja ülivõrretes räägiti ka minu kehastatud Jürkast. Kõik lihtsad ja inimlikud teemad on alati rahvast huvitanud, eriti kui nende arengut on saanud jälgida läbi aastakümnete.

Aga mida said kaasa kodust?

Vanemad olid kumbki teise elukutse inimesed, kuivõrd nad mõistsid sinu pürgimusi? Ma olin suhteliselt vaba oma otsustes, ega keegi mulle midagi peale ei surunud, takka ei pressinud ja kiirustama ma ka ei pidanud. Pärast keskkooli proovisin kahel aastal Tartu ülikooli geograafiasse sisse saada. Esimesel aastal jäin esimesena joone alla ja teisel olin sellest joonest juba palju maad allpool. Aga keegi ei hurjutanud ka ega sundinud millekski. Siis töötasin Tallinna polütehnilise instituudi tehniliste õppevahendite teenistuses. Ja see oli aeg, kui toimusid kõik kinoklubid ja eesti bändide kontserdid, TPI klubi oli niivõrd kuulus! Tarkovski “Peeglit” ja mida seal kõike näidati. Igatahes lasti mul seal rahus olla, nii ma seal siis selle peda üles leidsin. Kas mu vanemad olid rahul? Ma ei tea, aga nad vist ei häbenenud ka midagi. Mäletan küll, et kui ma hiljem juba Vanalinnastuudios olin, siis ema kord ütles, et kuule, su silmad ei ole õnnelikud, tule sealt ära. Ma tulin tõesti ära. Umbes kakskümmend aastat hiljem, kui ma juba Rootsis elava isaga kohtusin, arvas ta, et olen kindlasti jahtide ja majade omanik. Sest olin paaris filmis mänginud. Suhtus mu töösse Hollywoodi kriteeriumide järgi. See oli päris naljakas.

Millist mõju avaldas isa lahkumine Rootsi?

Suhtusin sellesse mõistvalt. Isa oli ju rannarootslase verd ja sõja ajal läks pool tema suguvõsa Rootsi. Seitsmekümnendatel käis isa Rootsis matustel ja kui ta soovis viisat pikendada, koheldi teda Nõukogude saatkonnas väga inetult. Seepeale isa vihastas ja jäigi Rootsi. Kuni ta elas, ei katkenud meie kontaktid, suhtlesime nii palju kui võimalik.

Tuleme nüüd korraks ikkagi geograafia juurde tagasi. Mis sind nii väga tõmbas, et tahtsid just seda ainet õppima minna?

Unistus oli umbes nii, et siis saab looduses olla ja sturma selga panna ja ekspeditsioonile minna ja see kõik on kindlasti põnev. Looduses mulle meeldib siiamaani käia, ega see halb otsus ju ei olnud. Ma küll ei kujuta ette, mis pärast oleks saanud, mis ma selle diplomiga ette oleks võtnud ja kuhu see elu oleks viinud. Aga praegu olen ma sellisel seisukohal, et enam ilmselt geograafiat õppima ei lähe.

Aga oled sa ka seda meelt, et kui inimesel on näitlejaametile lisaks mõni hoopis teisest valdkonnast oskus, et kas siis selline mitmekülgsus tuleb põhiametile väga kasuks?

Jah, võib-olla tõesti. Ma olen küll selline kõva puutöötegija, aga kuidas see nüüd kasuks tuleb, seda ei tea. Aga kui ma midagi meisterdama hakkan, siis see tähendab, et mu aju täielikult puhkab ja lülitan ennast kõigest välja. Ja näitlemisega võrreldes on siin see tore erinevus veel, et pärast näed oma silmaga, mida sa tegid. Siis võid istuda ja nautida.

Oled mänginud Vanalinnastuudios, Vana Baskini teatris, Endlas, Kuressaare linnateatris ja lühiajaliste projektidega mujalgi, praegu oled Tallinna linnateatri koosseisus. Oled sel teekonnal kohtunud lavastajaga, kes on sinus kui näitlejas avastanud külgi, millest sul endal aimugi polnud?

Ei noh, kas nüüd päris niimoodi, et millest mul endal aimugi ei olnud… Noh, seda ma teadsin, et ega ma ainult puhas komödiant ei ole, võin muud ka teha. Aga vast see kõige vägevam kohtumine oli Elmo Nüganeniga, sest tema mu lõpuks teatrisse tiris. Ju ma talle siis nii palju meeldima hakkasin, et selle sammu üldse ette võttis. Ega see siis nii väga lihtne ka ei olnud, seal pidi taotlema palgafondi muudatust linnavalitsuse kaudu ja niimoodi, sest need teatrikohad on ju loetud. Aga kui hakata meelde tuletama, siis vahepeal töötasin mingis viies teatris korraga, mis tähendab, et mul olid etendused Estonias, Vene teatris, Variuses, Endlas, Viljandis. Ma olin nagu elukutseline autojuht, sest pidin sõitma linnast linna. Vabakutseline olin kaheksateist aastat.

Vabakutseliseks olemine tasus ennast siis ära küll?

Nojah, eks vahepeal ikka tekkis väike mure ka, et ei tea, millal tuleb järgmine projekt või millega ennast ära elatada. Aga tavaliselt ikka tuli, nii et ma ei pidanud väga pikalt põdema. Kui üht-teist meenutada, siis väga huvitav oli teha etendust “Minu vana daam” Endlas, kus partnerid olid Lii Tedre ja Carmen Mikiver. See oli igavesti äge tegemine. Estonias mängitakse siiamaani vahelduva eduga Pipi Pikksukka, koolivaheaegadel otsitakse see jälle kolikambrist üles. Vene draamateatris oli üks selline nii-öelda integratsioonilavastus, kus olid eesti ja vene näitlejad koos. Toredaid töid on olnud hulgaliselt.

Tänaseks on sul lavarolle kogunenud ligemale sada. Aga kas on olnud ka mõni, mida oled tõesti ihaldanud, ent mis polegi sinuni jõudnud?

Mul ei ole selliseid ihalusrolle ja ausalt öeldes ei olegi endale midagi sellist välja ka mõelnud. Nad tulevad su juurde siis, kui nad tulevad, ja kui hästi hakkama saad, siis see ongi ihaldusväärne. Näiteks etenduses “Enigma variatsioonid”, mida me Andrus Vaarikuga mängime Hobuveskis, on selline roll, mida igatsed mängida. Seda kokkusaamist igatsed ja ootad. Ja katsud seda etendust mängida nii, nagu vähegi suudad. See sunnib end mobiliseerima ja ta on niisugune paras väljakutse. Ja noh, eks neid oli varasemal ajal veel, aga ei mäleta neist pooli. Kui hakkad ikka päris alguses kaevama, siis imestad ise ka, mida kõike on tehtud. Oleks võinud pooled tegemata jätta, aga kus sa saad!

Näitleja veri kisub igal juhul lavale?

Ei ta alati kisu, aga teatris peab tegema tihtilugu neid lugusid, mida nõutakse ja mida tahetakse.

Aga räägi natuke veel neist “Enigma variatsioonidest” – keda sa seal kehastad ja miks seda ikka ja jälle mängida igatsed?

No esiteks sellepärast, et ta on väga psühholoogiline, sest mulle tundub, et selles uuemas teatris suhteid eriti ei mängita. Kuna ta on psühholoogiline, siis nägime sellega kurja vaeva. Meil oli tore lavastajaga Artjom Garejev Vene draamateatrist. See materjal on nii ootamatute pööretega, et publik saab petta igal juhul ja ta peab hakkama jälle asja nagu uuest vinklist vaatama. Seal on tegelikult üks varjatud tegelane veel, kes on olnud minu tegelase armastus ja teise tegelase abikaasa. Nii et on ka midagi kolmnurga taolist, aga sealt ei tohi mitte midagi ära rääkida, sest tegu on ka poolenisti põnevikuga, milleks ta peabki jääma. Kui ma midagi ära ütlen, siis on see ära öeldud ja ei ole enam huvitav. Ja kolmandaks tuleb öelda, et me oleme Andrus Kivirähuga vanad partnerid tänu etendusele “Meri ja Orav”, mida mängisime ju ka mitukümmend aastat. Me usaldame teineteist ja see on sellise kahe inimese tüki puhul äärmiselt oluline. Seda muidu mängida ei saagi. Ja partnerlus on ka üks selline asi, mis kas tekib või ei teki.

Kas sa oled mingitel perioodidel tundnud, et sinu eripära on võib-olla hakatud järjest enam mingis kindlas suunas ekspluateerima?

Sellised ekstsentrilised ja pentsikud tegelaskujud näikse sulle ikka väga sobivat: Ippolit Vorobjaninov “12 toolis”, hiromant Pastelli “Tagahoovis”, sõjaveteran Raimond “ENSV-s”. Ja otse loomulikult ka Lennart Meri. Nojah, aga nad on kõik siiski inimlikud tegelased oma väikeste veidrustega. Ega ma ei vaagi ennast seal päris täpselt, kas olen ekstsentriline või midagi muud. On tähtis see tõde sinna taha saada ja et mul oleks publiku ees hea olla. Niisugust väga suurt analüüsi küll ei ole. Asjad, mida sa oled laua taga kokku leppinud, laval tihti ei tööta. Nii et analüüsima peab, aga mitte lõputult. Lava on see, kus selgub tõde.

Räägime nüüd, kuidas kuidas president Meri sinu kehastuses õieti alguse sai.

Üks Baskini estraadietendusi kandis nime “Prügikastid”. Eesti Vabariik oli sündinud ja lavale jõudsid esimesed satiirilised lood. Toomas Kall oli sinna kokku kirjutanud igasuguseid tegelasi nagu Savisaar, Meri, Rüütel jne. Nii palju kui mäletan, ei olnud mul seal rohkem kui mingi kaks-kolm lauset. Aga kuidagi sain need niimoodi ära öeldud, et sealt hakkas asi arenema. Tuli ka televisioon ja leidus inimesi, kes tõemeeli arvasid, et näe, ongi Lennart Meri. Aga kuna need olid Eesti esimesed iseseisvusaastad, käis tohutu ülesehitamine, kaubanduskeskuste, bensiinijaamade ja sildade avamine pluss kõiksugused firmapeod ja saatkondade peod. Siis päris Lennart ei jõudnud ju igale poole. Mina pidin need kohad läbi jooksma ja avama.

Võis vabalt tekkida situatsioon, kus keegi arvas, et näe, ongi president ise.

Ja neid situatsioone oli! Mäletan, et pidasin ükskord Pärnus Eesti Vabariigi aastapäeval kõne ja minu juurde astus üks vanem härrasmees kepiga. Ütles, et tema on selle ja selle grupi invaliid ning olukord on väga raske, sest pension ja haigustoetus on väga väikesed. Ja siis ma üritasin kuidagi niimoodi rääkida, et vaadake, me oleme alles päris alguses, aga olge kindel – läheb veel natukene aega ja hakkame elama järjest paremini. Vanainimene oli väga liigutatud ja tänulik, et sai lohutust, eks ta arvas ilmselt endistviisi, et ma olengi päris president. No ma ei hakanud ju ütlema, et, kuulge, ma ei ole sugugi päris.

Sul on juba iseenesest presidendiga sarnane kõnemaneer – või pidid sa siiski juurde harjutama?

Ta on siiski nii värvikas, et seal on, millest kinni võtta. Lennart Meri lihtsalt on väga ilmekas. Ja ilmekat inimest on alati hea ilmekalt esitada.

On teada, et sa oled ka presidendi endaga selle rolli teemal põgusalt mõtteid vahetanud.

Ta vaatamas ei käinud, aga telefonitsi oleme paar sõna rääkinud küll. Meri helistas mulle kord ühes teises asjas ja ma vabandasin, et härra Meri, peab teid jälle parodeerima, et Kivirähk on kirjutanud uue loo “Meri ja Orav”, mille peale president ütles, et no kuule, tööd peab ikka tegema! Sellega meie jutt lõppes.

Kuidas sünnib kultusroll?

Saan aru, et selleks on vaja head kirjanikku või dramaturgi, andekat näitlejat ja tugevat lavastajat. Aga ehk ikka midagi veel? Midagi peab veel olema, jah. Televisioon on siinkohal muidugi üks kindel tegija. Kuigi meie rahvas on tuntud oma teatriarmastuse poolest, olen raudselt veendunud, et ega pooled teatris ei käi. Ja sa võid seal teatris imesid teha, suurt tuntust selle kaudu ei tule. Tuleb vast mingisuguses ringis, aga televisiooniga ei anna seda võrrelda. Ja siis pead sa seda hästi tegema ja see peab sulle sobima. Aga kõiki faktoreid ma muidugi ei tea, ütleme nii, et see ka lihtsalt juhtub. Kui on määratud juhtuma, siis juhtub. Ja ega sa ju iga päev kramplikult selle poole ei püüa, et oi, ma tahan sellest nüüd kultusrolli teha …

Kas komöödiat on raskem mängida kui draamat?

Mõlemad on nauditavad. Nali on sedavõrd riskantsem, et kui sa nalja ära teed ja sellele saalist mingit reageeringut ei järgne, siis on õige kehv olla. Aga dramaatilises rollis õpid vaikust kuulama, seda, kuidas inimesed tasapisi enda taha saad ja nad kuulama paned. Sellel vaikusel on oma nüansid ja võlud. Nii et üks ei välista teist ja teatris ongi nii, et need asjad hakkavad segunema, mis meeldib mulle veel kõige rohkem. Kui loos on nii tõsist kui ka vaimukat ja naljakat ehk siis kipub nagu tragikomöödiaks … Need žanrid hakkavad justkui põimuma, lisandub veel liikumist ja kõik hakkavad üksteist kuidagi mõjutama.

Eestis on praegu väga populaarne stand-up komöödia. Kuidas need tunduvad ja kas sinu meelest meil võimekaid tegijaid jätkub?

Ma ei ole väga suur jälgija. Käisin küll festivalil Pärnus, kus oli neid tegijaid üle maailma, aga kuna ma ei saanud keelest ja nende nüanssidest nii hästi aru, siis mul oli natuke igav. Ma ise ei ole stand-upi tegija sellepärast, et mulle meeldib, kui mul on laval partner. Aga ma arvan, et meil ikka mõningaid võimekaid tegijad siin on, Tõnis Niinemets näiteks. Ise ei ole eriline stand-upi fänn.

Kui palju oled saanud vaadata teatrietendusi väljaspool Eestit ja millisid on olnud muljed?

Ma olen käinud Vaba Lavaga üsna palju välismaal mängimas, isegi Indias ja Iraagis. Ja Iraak on ju kummaline maa, kus asjad on keelatud. Samas nad olid lavastanud mägedes “Godotd oodates” ja mängisid seda garaažis. Ja see trupp oli võimekas, see lavastus oli võimas ja seal koosseisus oli ka üks näitleja, kes järgmisel päeval lendas Hollywoodi Bruce Willisega mängima. “Miss Saigoni” käisin kunagi Iirimaal vaatamas, seal hämmastasid lavatehnilised võimalused. Meil peab selleks, et mingisugune kuhi liiguks, lavamees all olema ja lamp kummiga ümber pea. Seal käisid sellised asjad mootoritega. Aga mis üldse puudutab näiteks võõrsil mängimist, siis teatri importimise või eksportimise poolt ma eriti ei ole. Kui ma mängin kodus, siis ma valdan sedasama keelt, mida valdavad inimesed saalis. Ja kui ma vaatan mingit võõrama etendust või võõramaalane vaatab mind, siis ma arvan, et sealt tõlkest läheb kindlasti midagi kaduma. Kultuuriruumid on tegelikult maade vahel väga erinevad ja igaüks saab asjadest omamoodi aru. Kui saab. Seetõttu olen mõnevõrra skeptiline. Käisin küll ka Sydneys, et näha, mida kuulus ooperimaja endast kujutab, ja vaatasin ühtlasi ka “Madam Butterfly” etendust. No see oli nii naljakas, et naera puruks. Seda ma ei suutnud tõsiselt võtta!

Miks?

Eks ikka selsamal põhjusel, mida ooperites aeg-ajalt ette tuleb – esimene armastaja on juba teatud eas ning seejuures hästi suur ja paks. Ja siis ma ei suuda keskenduda ainult vokaalsetele võimetele. Proovisin silmad kinni panna, aga see ei aidanud. Kui ei usu, siis ei usu.

Oled omal nahal tundnud, et näitleja töö võib olla ka tervistkahjustav? Paar päeva tagasi helistasin sulle tänase kohtumise asjus üle, siis oli sul hääl ära ja tuju paha. Olid tuulisel võttepäeval saanud selga liiga õhukese kostüümi.

Jah, ma ülehindasin ennast, oleks pidanud sooja pesu kaasa võtma. Aga üks golfiteemaline tükk ei unune vist kunagi. Mängisime golfimeeskonda, kordamööda lõime ning samal ajal rääkisime juttu. Ja siis lendas mul golfikepp käest ära. Õnneks sai mees publikust käe ette, aga see kepp tabas ikkagi tema abikaasat. Nii et seal oli tohutut šokki, hammaste kaotust ja kiirabi. Vaat selliseid asju ei tahaks, ma ei tea, siis tuleb see kepp kasvõi paelaga käe ümber siduda, et niisuguseid asju rohkem ei juhtuks. Seda on kohutav meenutada ja endal oli pärast väga kehv jätkata.

Arusaadav. Aga mida arvad neist uljastest kolleegidest, kes ütlevad, et ei vaja ohtlikes stseenides kaskadööri? Ehk oled isegi üks neist, mõtlen muidugi filmivõtteid.

No aga mõned võib-olla ei vajagi. Kes lavavõitlust teevad ja ratsutada oskavad,  neil ei tohiks olla probleemi. Nad teavad, mida teha, kuidas kukkuda ja kuidas olla. Kunagi oli üks Olav Neulandi film “Hundiseaduse aegu”, kus ma pidin hobusega harjuma. See ei kuuletunud mulle alguses üldse. Pärast sain ühe teise kronu ja sellega oli päris tore. Aga seal olid ju paljud esmakordsed ratsutajad, kuigi väike õpe sellele eelnes. Mäletan, kuidas ma vaatasin seda stseeni, kus kadunud Jüri Krjukov kihutas kapadi-kapadi  ja üks kole sõna käis tal sellega kogu aeg kaasas. Ja kui ta lõpuks hobuse seljast maha tuli ja põrutas, et kõik, et tema selle loomaga enam ei sõida, siis sellega oligi küsimus lahendatud. Kui oli vaja Krjukovit hobuse selga, siis pandi dublant. Sellised asjad on filmis ka loomulikud, ei pea kõike ise tegema. Sealsamas filmis oli Neulandil näiteks niisugune nipp välja mõeldud, et hobused olid toodud Keila-Joa tammi peale, sinna, kust vesi alla läheb. Minu külge oli kinnitatud terve kaadervärk koos odaga – pidi jääma mulje, et mind on oda läbistanud. Siis tõsteti mind hobuse seljast selle odaga nii-öelda õhku ja pidin samal ajal verd suust välja ajama ja hobune aeti kahele jalale. Ma mõtlesin, et kui ma nüüd siit alla sajan, siis ma olen surmalaps, sest seal on püsti kukkumise puhuks ainult üks sügavam koht, kõik see muu oli kivi. Ainult kaskadöörid, kes pidid hobuse seljast kukkuma, suutsid sinna auku hüpata.

Aga mis on need asjad väljaspool teatrit, mis sulle rahu ja turvatunde annavad?

Vaatan praegugi siit aknast välja ja imetlen seda rohelust, ilusat vaadet, ning juba ongi meel hea. Ma rohkem vaatangi sinna õue kui räägin. Juba see rahustab. Jah, eks elus on ilusaid asju teisigi, mida tuleb vaadata ja endale ligi lasta, ega kogu aeg viriseda ka ei jõua. Siis muutud torisevaks vanameheks ja sellisel juhul ei ole sinust mitte mingisugust kasu.

Ajad vahel juttu ka juhuslikult kohatud inimesega. Mida selline suhtlemine sulle Eesti elu kohta räägib?

Nii mõndagi. Teinekord on ju väga vahva, kui tullakse juurde, tänatakse mõne rolli eest ja nõnda edasi. Enamus ei taha loomulikult vastu mitte midagi, aga on ka neid, kes lõpetuseks küsivad, kas saaksin anda euro või paar. Kui ma saan, siis annan ka, ega mul kahju ei ole. Sest ta on oma eluga kuidagi sinnamaani jõudnud, et tal lihtsalt ei ole. Aga muidu on inimestega igavesti tore vestelda. Vahel, kui tunned jutukaaslases ära väikest viisi hingesugulase või mõttekaaslase, siis see on kindlasti hetk, mida pärast meenutada.

Kas lisaks Eestimaa ilule läheb sulle korda ka tema valu?

No ikka läheb, me oleme ju nii väike maa, et kõik, mis toimub, olgu Toompeal või mujal, jõuab pea igasse kodusse. Ma peaks elama väga kaugel, kui see mind ei puudutaks. Näiteks kuskil Läti piiri ääres, kus Kalju Orro pesitseb. Kui sa siis telekat ei vaata, oledki kohe rahulikum. Aga see, mis toimub, seda ma ikkagi tahes-tahtmata näen ja sellele ma elan kaasa. Tahaks, et asjad oleksid paremad, kui nad praegu on.