Tallinna Patarei merekindlus kuulub Euroopa ohustatud kultuurimälestiste nimekirja. Need seinad seal näinud aga nii mõndagi – mida täpselt ja kuidas on edenenud renoveerimistööd, käis uurimas heerold.

Teatavasti on Patarei merekindlus objekt, mis on justkui takerdunud ja mis kuulutati vahepeal isegi Euroopa ohustatud maailmapärandi hulka kuuluvate objektide hulka. Selle remondiks ja uuendamiseks loodeti saada euroraha, kuid see ei õnnestunud. Nüüdseks on Patarei merekindluse renoveerimistöödega alustanud ettevõtja Urmas Sõõrumaa. Praegu näemegi, et selle suure ja võimsa paekivist hoone kolossi ees on tühi plats, kust on lammutatud hilisemad nõukogudeaegsed väärtusetud ehitised. Alles on jäänud vaid katlamaja korsten, millele on suurte tähtedega kirjutatud “merekindlus”.

Mitte enam väga pika aja pärast saab tähistada kompleksi 300. aastapäeva. Kui patarei rajati siia 1766. aastal -, siis mitte tühjale kohale, vaid siin asus rootsiaegne väikene patarei, mis sai hiljem Läänepatarei nime, Kadrioru kanti rajati aga Idapatarei.

Kompleksil on üsna haruldane sõjaajalooline karjäär, kuid siit pole tehtud ühtegi pauku mere suunas. 1790. aastal toimus küll Tallinna mere lahing, kuid laevad olid siis kaugemal ja patarei ei saanud sekkuda. Hiljem, Krimmi sõja ajal, ei tulistanud siit ei inglased, prantslased ega ka venelased mitte.

Esimese maailmasõja ajal tulid ühed sisse, teised välja ning selles mõttes sõjalist kuulsust kompleksil pole. Rahvusvahelist negatiivset mainet lisas aga natsiaeg, kui siia toodi hukkamiseks juute.

Kui hoone tsaariajal rajati, oli eesmärk sulgeda sissepääs Tallinna sadamasse suurtükiväe tornide ja patareidega. Selleks rajatigi see suur hoone, mille esimesel korrusel on võlvitud ruumid laskeavadega mere poole. Ülemisel korrusel asuvad karnisoni eluruumid, abiruumid, köögid, raamatukogud ja kabel ehk olemas on kõik, mida toonased mereväelased vajasid.

Sõdurid ja meremehed polnud aga eriti rahul, sest kindlusel olid väga paksud paemüürid ja võlvid, mis tekitasid niiskust ja külma. Hoonet ei saanud soojaks kütta ja see tõi kaasa haigestumisi – radikuliidid ja kõiksugused niiskusest tingitud haigused kuni tuberkuloosini välja.

Samuti hakkas vähenema kindluse sõjaline otstarve, kuid üllataval kombel sai hoone uue funktsiooni just Eesti vabadussõja ajal, kui siin käisid madinad nii lõuna- kui ka idarindel. Nii rajas äsja loodud Eesti Vabariik siia vangla, kus peeti kinni ka 1924. aasta mässust osavõtjaid. Hiljem, Nõukogude ajal, sattusid siia kapitalistid, natsionalistid ja muud rahvavaenlased. Patarei omandas sellest ajast peale väga suure kurikuulsuse, mistõttu on siinne aura üsna pahaendeline.

Patarei merekindluse juurde sattudes võib esmalt jääda mulje, et see koosnebki ainult ühest tiivast, kuid tegelikult on seal neli tiiba ja suur avar siseõu, kus kasvavad isegi paar puud. Õu oli mõeldud ka vangidele jalutamiseks, aga neid ei lastud siia mitte kogu õue ulatuses. Nende jaoks olid välja ehitatud puidust kõrgete seintega puurid, mille katus oli kaetud okastraadiga, et vangid ei saaks plagama panna. Igale vangile oli ette oli nähtud 20-30 minutit jalutamist päevas, mis oli üks nende vanglaelu nii-öelda helgemaid hetki.

Kui vaadata hoonet mere poolt, siis näeme, et suurem osa vangla-aegseid avasid on trellitatud. Suurtükid laskeavade eest trelle ei vajanud ja üllatav on, et need laskeavad teisel korrusel niivõrd suured on. Keskaegsetel kindlustel on laskeavad tavaliselt üsna väikesed, aga tol ajal, kui kindlust ehitati, oli suurtükkide võimsus nii suur, et lähenevate laevade suurtükke ei peljatud.

Mis puutub sellesse liigendusse, siis näeme, et ta on kumer ja siin-seal on ka mõned eenduvad osad. Seetõttu ei saa seda pidada vaid tuimaks kroonulikuks ristkülikuks, vaid selle kavandamisel on rakendatud fantaasiat ja püütud jätta veidi esteetilist muljet.

Seistes siin, Läänepatarei ees, taustal hüljatud korsten kirjaga “merekindlus”, võib loota, et mustemad päevad on kompleksil möödas ja jääb loota, et hüljatud ja lagunenud patarei ning selle tühjaks jäänud ümbrus saavad uue elu. Ehk muutub see piirkond Tallinna üheks kõige populaarsemaks vaatamisväärsuseks juba vähem kui kümne aasta pärast.