"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
16 aastat lõputut nikerdamist: Tsaariaegse hoone taastamine näis olevat otsatu töö, kuid tulemus toob vaid rõõmu (0)
25. oktoober 2023
Süsta 1 viie korteriga elamu, mille kavandas kuulus Peterburi arhitekt, akadeemik Aleksandr Dmitrijev, ehitati valmis esimese maailmasõja aastatel. Selle taastamine on Teet Parvele jt majaelanikele vaatamata keerukusele pakkunud ühtlasi kordumatu süvaekskursiooni kunagise laevatehasega seotud Vene-Balti asunduse ajalukku. Foto: Aleksandr Guzhov

Kas muinsuskaitsealuse maja kordategemine on piirangute tõttu rist ja viletsus ja kinnisvara väärtus hoopis langeb? Teet Parve, kes tegeles 16 aastat jutti Koplis nn professorite külas tsaariaegse puitmaja korrastamisega, tunnistab, et teekond polnud tõesti kerge. “Tänu sellele, et meid hoiti nii-öelda ora otsas, saimegi taolise tulemuse – ise me võib-olla ei oleks nii palju tahtnud teha,” paitab ta pilguga omaaegse kuulsa arhitekt Dmitrijevi uuele elule äratatud loomingut.

Muinsuskaitsealade kaitsekorra eelnõu, mille on koostanud riigi muinsuskaitseamet, tekitab vastakaid arvamusi. Leidub neid, kelle arvates on uus kord loodud vaid kinnisvarafirmade huvides, sest kaitsmise või säilitamise nõudeid jääb osa hoonete puhul vähemaks ja turule peaks objekte juurde tulema.

Kui eelnõu loojate meelest muutuvad piirangud muinsusmaja omanikule tõepoolest leebemaks, siis omanike keskliit on risti vastupidisel arvamusel. Leevendav eelnõu võiks olla veelgi enam leevendav, arvatakse seal – ja eriti häirib see, et stalinistlikku hoonepärandit endiselt kaitse all hoitakse. Teisalt paistab, et meil on riiklikku kaitset hoopis liiga vähe. Nii on hävimisohus viimased paneelelamute otsapannood, mille autoriteks sellised kunstiklassikud nagu näiteks Enn Põldroos.

Liiga palju kaitset?

“Võttes arvesse, et Eestis on riikliku kaitse all 16 000 ehitist, samas kui Soomes kaitstakse riiklikult 2000 ning Norras 5000 ehitist, siis on Eesti siin ilmselgelt bürokraatiaga liiale läinud,” väidab omanike keskliidu tegevjuht Andry Krass.

Omanike liidu visiooni järgi võiks muinsuskaitse all hoida vaid märgilise tähendusega objekte nagu kirikud ja linnamüüride tornid. Ülejäänud hoidmist ja säilitamist vääriv ehituspärand jäägu miljööalade staatusesse, sest seal on piirangud vähem koormavamad.

Tallinnas tegeleb muinsuskaitsega linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakond, kellele riiklik amet on andnud volitused. Osakonna juhataja Carolin Pihlap ütleb arvamuse peale, et valitseb riiklike mälestiste liigküllus, et võib tuua vastupidiseid näiteid riikidest, kus kaitse all on Eestiga võrreldav hulk või oluliselt suuremgi kogus ehitisi.

“Nii Soomes kui ka Norras kaitstakse lisaks väga suurt hulka hooneid planeeringute abil,” nendib Pihlap. “Tallinna vanalinn on siiski UNESCO maailmapärandi nimekirjas.”

Kui keeruline või kurnav on aga ühe kultuurimälestise korrastamine vastavalt praegustele reeglitele, mis uue kaitsekorraga muutuvad küll pisut leebemaks?

Omaniku jaoks ei ole siin mingit märkimisväärset vahet, kas mälestis asub vanalinnas või hoopis Koplis. Lähtuda tuleb samadest eeskirjadest – nagu näiteks, et töid tohib teha vastavalt litsentseeritud ehitaja ja nii edasi.

Vaata galeriid (6)

“Renoveerimise algusest kuni lõpp-punktini kulus 16 aastat,” ütleb Süsta 1 maja loo kohta Teet Parve, kes on olnud hulk aastaid ka üks sealse asumiseltsi eestvedajaid. “See oli ikka pikk protsess, iga ringiga tulid ikka uued nõudmised.”  

Viie avara korteriga maja, kus elamisvajadusteks kohandatud ka pööning ja kelder, saadi korda pangalaenuga. Ja isegi mitte väga ulmelise summa, vaid 100 000 euro eest, millele praeguste ehitushindade järgi tuleks muidugi juba pool otsa panna. Toetusi ei kasutatud, sest nii näis lihtsam.

“Maksame ja nutame ja maksame,” ütleb Parve kõrgele tõusnud laenuintresside kohta. Ta ise on muljetavaldava teadustööde nimekirjaga energeetikateadlane ja sobitub seega Professorite külasse igas mõttes.

“Maksame ja nutame ja maksame,” ütleb Parve kõrgele tõusnud laenuintresside kohta.

Tegemist on muidugi pretensioonika ehitusega. 1936. aastal asus inseneriharidust andma loodud tehnikaülikool tegutsema endise Vene-Balti laevatehase peamajas, kus praegu asub tehnikaülikooli ühe osana mereakadeemia. Õppejõududele jm personalile jagati kortereid kunagise laevatehase ametnike majadesse. Linna peal hakati siinset piirkonda kutsuma Professorite külaks.

Süsta 1 suure puitvilla laadne kortermaja, mille kordategemisega pikalt vaeveldi, oli tsaariajal laevatehase arstide maja. “Korter, kus ma ise elan, kuulus varem peaarstile,” mainib Parve.

Lõputu nikerdamine detailide kallal

Korterid olid seal kõigile tohtritele ühesugused, kirurgi ei peetud ülemarstist halvemaks. Tegemist on Eestis ainsa taolise kaitsealuse korterhoonega, mille katusekatteks on ette nähtud tõrvapapp – nagu see ehitamisel pandi. Abiks olid muu hulgas vanad fotod, mille järgi taastati kunagised rõdud.

“Pööninguaknal on isegi üks klaas puudu, nagu fotol,” viitab Parve, kes on suurenduse maja sõjaeelsest pildistusest piirdeaiale riputanud. Raam ümber pildi on tehtud maja vanadest voodrilaudadest. Hoovinurka kaunistab 2012. aasta augustis president Toomas Hendrik Ilvese kingitud noor tammepuu – riigipea jalutas toona Kopli läbi ja külastas Professorite külagi.
16 aastat suuremaid või väiksemaid pingutusi – ühelt poolt paneb see muidugi mõtlema. Arhiiviotsingud autentsuse säilitamise nimel. Paljude osade, näiteks voodrilaudade eritellimused. Lõputu nikerdamine lõpmatu hulga ajalooliste pisiasjade kallal, mis peaks andma tervikpildi. Ja väga harva on nii, et lähed poodi ja ostad. Isegi koridori postkastid on vana aja stiilis. Selle 16 aasta jooksul jõuab üks inimlaps kasvada hällist peaaegu ülikooli-ealiseks.

Teisalt on tulemus võimas. Väravatest sisse astudes sisened justkui ajamasinasse. Seal saaks filmida stseene esimese ilmasõja eelsest ja järgsest ajast ilma, et peaks midagi muutma. Kõige uuem osa, mida pole algsel kujul taastatud, on ilmselt kanalisatsioon: vanad kaevud olid laotud veel tellistest.

Tagantjärele ei kahetse Teet Parve ette võetud teekonda vaatamata kogu selle raskusele. “Tänu sellele, et meid nii-öelda ora otsas hoiti, saimegi taolise tulemuse – ise me võib-olla ei oleks nii palju tahtnud teha,” ütleb ta ja lisab, et on iseäranis rahul vanade rõdude, aga ka korstnate stiilipuhta taastamisega.

Omanike keskliidu vaates ei peaks aga taolisi 16-aastaseid epopöasid siiski esinema. Kirikud, kindlustornid kaitse alla, ülejäänu suhtes rakendugu samad reeglid mis miljööaladele, kõlab nende seisukoht. Hoonete fassaadid ja näiteks aiad peaksid vastama teatud reeglitele, ülejäänusse sekkumine on kurjast. Kaitsekorra kehtestamine – mis muudab praegused nõuded kultuurimälestiste osas küll hoopis leebemaks – riivab omanike liidu arvates põhiseadusega tagatud omandipõhiõigust.

Andry Krass toob ühtlasi lihtsa näite: “Võrrelge elu Tallinna vanalinnas ja Kalamajas. Üks on riikliku kaitse all, teine miljööväärtuslik ala. Kindlasti tegutsevad inimesed Kalamajas igas plaanis elavamalt kui vanalinnas. Võtkem kasvõi Paks Margareeta või Niguliste: seadus lubab need kaitse alla võtta üksikehitistena. Pragu on nii, et igas linnas on umbes sada maja kaitse all, aga see tähendab ühtlasi kinnisvara väärtuse vähenemist omaniku jaoks.”

Väärtused, mida juurde ei tule

Tallinnas, nagu öeldud, esindab riiki muinsuskaitses linn.

“Ma ei saa nõustuda, et riiklik kaitse on liiga koormav,” räägib linna muinsuskaitse osakonna juhataja Carolin Pihlap. “Ja kindlasti ei nõustu ma väitega, et mälestiseks olemine alandab kinnisvara hinda. Asi on tunnistatud mälestiseks mingite temale eripäraste oluliste säilinud väärtuste tõttu ning needsamad väärtused hoopis tõstavad kinnisvara hinda.”

Pihlapi sõnul ei tooks kasvõi vanalinna laias plaanis miljööalana määratlemine omanikele erilist leevendust. Planeeringutega kehtestatud miljööalade piirangud ei pruugi muide olla leebemad riiklikest piirangutest, lisab ta. “Aga eesmärk ei ole ju piirangute seadmine, vaid meile olulise kultuuripärandi säilimine!”

Uus kaitsekord, mis on praegu veel eelnõu, tuleb praegustest piirangutest siiski paljuski mahedam.

Eelnõu järgi jagunevad muinsuskaitsealused vanad hooned A, B ja C kategooriasse. Suvel, avaliku väljapaneku ajal oli konservatiivseim võimalik variant. Linna muinsuskaitseosakond on koostöös riigi muinsuskaitseametiga sellesse palju leevendavaid parandusi lisanud. Nii on hulga hoonete kaitsekategooriaid muudetud A-st B-ks. Sealhulgas on vähendatud enamiku pärast sõda ehitatud hoonete kaitsekategooriat A-st B-ks ehk siis enam ei reguleerita nende interjööre. B-kategooria puhul piirdub muinsuskaitseline sekkumine vaid hoone välise mahu ja ilmega: need on fassaadid, katused, rõdupiirded jne. Järeleandmisi on tehtud ka vaatekoridoride osas, ja siinkohal möönab ka Carolin Pihlap, et esialgne variant sai liiga karm.

Esialgu välja pakutud kaugvaadete sektoreid on tublisti vähendatud, mis omakorda tähendab, et ehitamispiiranguid jääb vähemaks.

Samamoodi on maha võetud vanalinna tagaplaanile esitatavaid kõrguspiiranguid. Kaitsekorra juurde saavad jääda ainult vanalinna väärtuste, nagu näiteks silueti säilimiseks hädavajalikud piirangud.

Omanike keskliidu arvates võiks kultuurimälestiste alt välja võtta muuhulgas stalinistlikud ehitused. Kas Eestis peaks tegelema okupandi arhitektuuri kaitsmisega, kõlab liidust retooriline küsimus.

Stalinistliku hoone ajatu esteetika

Tõsi, taolist lähenemist saab liigagi lihtsalt ümber lükata. Demokraatlikult pole Eestisse sajandeid tagasi valitud ei Taani, Saksa, Poola-Leedu, Rootsi ega Tsaari-Venemaa valitsejaid. Nende ajastute pärandit kaitseme me samamoodi. Kui mõnda inimest võivad valusalt riivata viisnurgad, siis kedagi teist raudrüüde eksponeerimine ja aadlimõisate renoveerimine riigi toetusega.

Kui mõnda inimest võivad valusalt riivata viisnurgad, siis kedagi teist raudrüüde eksponeerimine ja aadlimõisate renoveerimine riigi toetusega.

Näiteks mõiste stalinistlik korterelamu alla mahub terve galerii hooneid aastatest 1940-1955: alates tagasihoidlikest puitelamutest kuni väga suurejooneliste kivimajadeni.

“Väga väike osa toonasest arhitektuurist kannab Nõukogude võimu sümboleid,” ütleb ettepanekute peale taolised majad n-ö lindpriiks kuulutada arhitektuuriajaloolane Oliver Orro. Tema sõnul sisaldavad taolised soovid piiranguid vähendada paraja annuse demagoogiat. “See aeg, mil nad ehitati, oli kahtlemata hirmus, aga tegemist on ikkagi korraliku uusklassitsistliku arhitektuuriga. Taoline esteetika mõjub ajatult.”

Ajaloolase sõnul on tegemist korraliku ja väärtusliku elukeskkonnaga, mis kindlasti väärib hoidmist ja säilitamist. Pingutavad ühistudki, ilma et neid keegi otse kohustaks: 90ndate plekkuksi vahetatakse maja valmimise aja stiilis puituste vastu ja nii edasi. Kultuurimälestise staatus taoliste rajoonide korteritelt hinda kuidagi alla küll ei ole viinud, vaid pigem vastupidi: hind on tõusnud kiiremini kui mujal.

Oliver Orro lisab, et hoolimata kitsendustest ja piirangutest hoone välisilme osas on võimalik stalinistlikku hoonet ühtlasi oluliselt keskkonnasäästlikumaks renoveerida.

Riiklikku kaitset hoopis liiga vähe?

Kas millalgi võiks kultuurimälestisena kaitse alla võtta näiteks paneelrajoonidest mõne maja või selle osad? Vaevalt küll see teoks saab. Erinevalt stalinistlikest, umbes poole meetri paksuste seintega hoonetest on 1960ndate ja hilisema aja paneelelamute soojustamine ilma fassaade kinni katmata ilmselgelt võimatu. Kaitse alla võtmist nõudvaid osi leidub siiski uuemateski elurajoonides, ja sageli on juba pöördumatult hiljaks jäädud.

Arhitektuuriloolane Carl-Dag Lige toob esile Enn Põldroosi kavandi alusel valminud Akadeemia tee 22 otsapannoo, kus on kujutatud ilmselt võimleja motiiv. Karjamaa 6 pannoode puhul on naise ja lapse motiiviga töö samuti Põldroosilt. Kajakad on aga Valli Lember-Bogatkina kavandi järgi valmistatud 1962-63. Jutt käib siinkohal Tallinnas vaata et viimastena säilinud või soojustusega katmata monumentaalpannoodest varaste paneelkorterelamute seintel.

Okupatsiooni teenriteks vaevalt et keegi tahab neid kunstnikke kuulutada, sest nende tööd hävivad niigi, sõltudes vaid ühistute heast tahtest. “Me ei ole sellele mõelnud,” kostab Karjamaa 6 ühistu juht Reno, kui küsin, kas pannoo ikka säilitatakse, kui maja millalgi soojustama hakatakse. “Ühistu koosolek otsustab. Mina üksinda ei tee siin midagi.”

Tallinnas eraldati tänavu restaureerimistoetusteks 400 000 eurot

Tallinnas saab mälestiste või miljööväärtuslikel aladel paiknevate hoonete restaureerimiseks toetust küsida.
Restaureerimistoetusteks eraldatud summa 2023. aastaks oli 400 000 eurot ja tänavune voor oli avatud 1. veebruarist 13. märtsini. Toetuse maksimaalne määr on kuni 75% toetatava restaureerimistöö maksumusest, toetuse maksimaalne suurus objekti kohta 30 000 eurot. Restaureerimistoetuse taotlused vaatab läbi ja hindab vastav komisjon.

Info miljööväärtuslike hoonestusalade kohta koos uue kaardiga on kättesaadav Tallinna veebilehel https://www.tallinn.ee/et/ehitus/tallinna-miljooalad

Muinsuskaitsejuht: väärtuslik on iga asi, millele me ise väärtuse anname

Lisaks vanalinna muinsuskaitsealale on Tallinnas praegu 21 miljööala, mis jaotuvad kõigi linnaosade peale v.a Haabersti ja Mustamäe.

Teoreetiliselt on inimestel endal võimalik näiteks asumiseltside kaudu algatada oma kodupiirkonna miljööväärtuslikuks tunnistamine. Iseasi, et 60ndate või 70ndate elamute n-ö stiilipuhtamat keskkonda on juba väga raske leida, sest suur hulk maju on põhjalikult renoveeritud ja ümbrused ümber kujundatud.

Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Carolin Pihlapi sõnul ei ole miljööalade loetelu seega lõplik. Neid käsitletakse tervikliku piirkonnana, mitte vaid hoonete kogumina. Ala iseloomuliku ilme või paigakohatunnetuse loob lisaks hoonetele see, kuidas nad tänavajoonel või kruntidel paiknevad, lisaks mängivad rolli piirkonna tänavate struktuur, haljastus, piirdeaiad jms olulised asjad.

“Eriti tore on see, kui elanikud hoiavad oma piirkonna miljööd ise, ilma et seda oleks planeeringuga nõutud või ministri käskkirjaga kehtestatud,” lausub Pihlap. “Mälestiste nimekiri riiklikul tasandil, nagu ka miljööalad kohalikul tasandil näitavad kindlasti, et riik või omavalitsus seda eriliselt väärtustab, aga kindlasti ei tähenda see, kui miski kaitse all ei ole, et see oleks väärtusetu. Väärtuslik on iga asi, millele me ise väärtuse anname.”

Arhitektuuriajaloolase Oliver Orro sõnul leidub Tallinnas perspektiivseid miljööalasid. Näiteks võib tuua nõukogudeaegsete individuaalelamute tänavad Maarjamäe-Pirita piirkonnas.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.