“Raimondi sõda ei olegi kuhugi kadunud. See on ka täna meiega ja ronib siia veel lähemale. Inimene ei õpi sõjast kunagi. Üks põlvkond ehk õpib, aga järgmine juba unustab kõik,” lausub Raimond Valgrest uue etenduse kirjutanud ja tema senitundmatud lood arhiivist välja toonud multitalent Mart Sander.

Sander kirjutas näidendi “Peaksime rääkima Raimondist”, tähistamaks Raimond Valgre 110. aastapäeva. Enne intervjuu tegemist olin pisut skeptiline, et mida uut meie ühest enam räägitud legendist ikka veel teada saada võib. Mu suhtumine muutus aga kohe, kui 19. oktoobril Kaja kultuurikeskuses esietendusel käisin. Laval esitatu on sügav ja mõtlemapanev lugu, mis näitab selgelt, kuidas võib inimeste kadedus, kurjus ja ülipüüdlikkus teisi hävitada.

Panite oma äsja esietendunud näidendi pealkirjaks “Peaksime rääkima Raimondist”. Kas Valgrest pole juba küllalt räägitud?

Me peame Raimondist rääkima, kui on midagi uut öelda. Legendi kordamisel ei ole tõesti mõtet. Seda on tehtud juba väga palju. On olnud neli etendust, mis on olnud head. Kuid samas on nad kõik olnud nagu müüti loovad. Raimondit on vaadatud läbi roosade prillide. Kui lavastaja Jaanus Nuutre pakkus mulle idee välja kirjutada näidend Raimondist, siis kõigepealt ma ei olnud nõus seda tegema.  Ütlesin, et seda on tehtud nii mitu korda ja jääb mulje, et me lihtsalt lüpsame seda populaarset teemat. Lisasin, et võin asja ette võtta ainult juhul, kui me suudame teha midagi sellist, mida pole varem tehtud, kui me leiame mingi täiesti uue rakursi. Ja siis me mõtlesime ja tulidki ootamatud ideed. Pakkusin siis selle välja. Nuutre leidis, et väga huvitav, seda ei ole tõesti tehtud. Nüüd me siis olemegi nii kaugel, et vaatame, mismoodi publik selle vastu võtab.

Väga põnev – mis see uus vaatevinkel siis on?

Ma arvan, et vaatajatel on palju ootusi. Kas tuleb kontsertetendus või operett või siis selline traditsiooniline lugu armunud, kannatavast kunstnikust. Aga see pole ükski neist. On hoopis väga tume ja tõsine lugu, milles on rõhk nendel inimestel, kes Raimond Valgre, nagu tänapäeval öeldakse – tühistasid. Lugu nendest, kes ajasid teda sellise vältimatu huku poole. Ehk siis luubi all on negatiivsed kangelased.

Me ju teame seda lugu ja Raimondi kuulsusetut lõppu. Kas muusiku allakäigus olid siis süüdi need antikangelased või hoopis aeg, mis ei võimaldanud tal end teostada?

Kõigepealt – aja teevad ja võimalused loovad ikka inimesed. Nagu öeldakse ka fašismiaastate kohta: et kurjus saaks võimutseda, on piisav, kui head inimesed ei tee midagi.
Kes tegelikult mõistsid Valgre loominguliselt surma? Need ei olnud mingid Moskva funktsionäärid, need ei olnud NKVD mehed. Ei! Need olid kohalikud Eesti muusikud ja funktsionäärid, kes siin otsuseid tegid ja tahtsid olla Moskvale meelepärased. Ja igaks juhuks leiti, et väga turvaline on teha selline mittetähtis inimene nagu Valgre näidiseks, kuidas läheb nendel, kes ei suuda loobuda formalismist, lõpetada lääne ees lömitamist ja kes ei lähe kaasa uue, nõukoguliku muusikalise mõtlemisega.

Aga kui palju võis tegemist olla ka lihtsalt inimliku kadedusega endast andekama ja parema vastu?

Just, väga palju oli ka seda, ja sellest me räägimegi. Toome vaatajani ka need vanad legendid, millest muusikud tihti rääkisid, aga millest ei ole eriti kirjutatud. Paljudel puhkudel, eriti helilooja viimastel eluaastatel, tema loomingut  lihtsalt ei võetud vastu. Põhimõtteliselt. Vahel andis ta neid oma laule õlle või viina eest vähem andekatele kolleegidele, kes viisid siis neid võib-olla mõningate tekstiparandustega uuesti komisjonile. Ja siis võeti need vastu. Ja nendest said populaarsed laulud. Aga Raimondi autorlus seal taga vaikiti maha. Sellest sosistati päris avalikult vanemate muusikute seas, keda enam paraku meie keskel ei ole. Sellepärast ma ei hakka ka kellegi suunas näpuga näitama ega nimesid nimetama. Ma ei taha süüdistada kedagi, kes ei saa end ise kaitsta. Tundsin neid vanu muusikuid kunagi üsna hästi ja ei taha kellegi mälestust hakata rikkuma. Aga loomulikult peame sellele vihjama, kuna see on teema, millest on palju räägitud kitsas ringkonnas, nüüd siis toome selle ka avalikkuse ette.

Mis teid Valgre juures ikkagi võlub? Kas see on mingi hingesugulus?

Ma arvan, et iga aeg on teinud Valgre just enda jaoks võluvaks, ja legendi valem ongi see, et ta kirjutatakse vastavalt aja arusaamadele, mis oleks sobiv. Valgre suurus seisneb selles, et ta on olnud sobiv iseloomustamaks nõukogude ajal represseeritud kunstnikku, kes oleks võinud tõusta suureks, kui poleks olnud nõukogude terrorit. See on meie näidendi jaoks väga sobiv, aga sinna juurde on aja jooksul kleepunud veel väga palju roosamannat, mis pidi näitama teda kannatava kunstnikuna. Ent meie jaoks see kõik ei olnud nii väga roosamanna, mis Raimondiga toimus. Meie lahkame selliseid teemasid, mida legendi puhul võib-olla ei tohiks lahata. Kui kujuneb välja legend, siis see on justnagu püha. Seda ei tohi väga puutuda. Aga võib-olla on see legend muutunud juba natukene eilse päeva legendiks?

Ja see vana legend nooremat põlvkonda enam väga ei kõneta. Noorematel puudub Valgre vastu seetõttu huvi. Aga kui toome sellesse loosse uusi märksõnu, mis on inimestele arusaadavad, siis see suhtumine võib muutuda. Kui sa räägid noortele tühistamiskultuurist, sellest, kuidas Valgre oli tühistamiskultuuri esimene ohver, siis nad saavad aru ja tekib huvi.

Nii et see ongi teie missioon – hoida Valgre teema päevakorral?

Jah, see on meie missioon, et Valgre muutuks ka järgnevatele põlvkondadele tuntumaks.
Kõlab palju selliseid ilusaid laule, mida keegi veel ei tea. Ma leidsin riigiarhiivist ning teatri- ja muusikamuuseumi arhiivist palju laule, mida ei ole kunagi avaldatud. Näiteks üks laul, mille proovi te nägite, oli kirjutatud kirjas Ninale Leningradi. See oli ilma nootideta. Kirjas oli öeldud, et seda lauldakse nii, et igale laulureale vastab üks heliredeli noot. Kõigepealt do-st do-ni üles ja siis do-st do-ni alla. Ja kui Nina poleks toonud neid kirju Eestisse, siis me ei teaks sellest laulust midagi. Ja ma tegin siis sellest korraliku orkestriseade, see kõlas juba Valgre juubelikontserdil ja kõik, kes seda kuulsid, ütlesid, et see on uskumatu hitt. Et see on nii lahe ja geniaalne lugu, kuidas heliredelit lauldakse tegelikult sõnade peal. Ma usun, et see laul saab populaarseks. Kui meie tähtsaim helilooja, kes on varsti 75 aastat surnud, pakub meile veel terve albumitäie uut loomingut, siis see näitab, et surma piir on väga hämar ja nähtamatu. Kuidas me ütleme helilooja kohta, et ta on surnud, kui temalt tuleb veel uut loomingut!

Aga nendest kõige tuntumatest lugudest, nagu “Muinaslugu muusikas” ja “Sinilind”, te ometi mööda ei pääse?

Me pääseme mööda! Ja ma ei taha, et keegi sellepärast pettuks. Ei, ma ei taha, et keegi tuleks seda tükki vaatama nagu kontserdile, et siin kõlab “Muinaslugu muusikas” ja teised tuntud lood. Need ei kõla. Meil on kohustus läheneda teistmoodi ja valgustada Raimondi elust aspekte, millest me pole veel kuulnud. Ja tuua rahvale tagasi laulud, millest meil pole olnud mingit aimu. Aga on seda väärt, et neid kuulata.

Kas siis nüüd saamegi enam küsida, mis on teie enda lemmiklood Raimondi loomingust?

Praegu ongi need kõige uuemad lood tema loomingu seast minu kõige lemmikumad! Ma nägin nendega nii palju vaeva. Ma töötasin need kõik läbi, tegin vajadusel noodiparandusi, mõtlesin välja harmoonia, mõnel puhul ka tõlkisin, sest osa laule oli kirjutatud saksa keeles. Ja kui nad lõpuks Raimondi sünniaastapäeval 7. oktoobril Vene kultuurikeskuses kõlasid suure orkestriga, siis tundsin järsku, et olen midagi tähtsat teinud Eesti kultuuriloos.
Olen toonud pärast 90 aastat ootamist välja need kaunid laulud, mida keegi pole senimaani viitsinud muusikasse panna. Kui siis publik lõpuks püsti seistes plaksutas, oli tõesti tunne, et nagu Raimond oleks Eurovisioonile läinud. Igatahes väga uhke tunne, et midagi uut on sündinud!

Ütlesite, et roosa udu Raimondi ümber pole vaja. Teie lavastus on siis tõepärane, ilma ilustusteta? Kas seal on ka niisuguseid asju, mis võisid olla, aga ei tea, kas tegelikult olid?

No seda on nüüd raske öelda. Nii palju on tema elust ka faktide pähe liikvel eri versioone. Näiteks tema abiellumisest. Kas see käis siis kihlveo peale? Et kell kolm peab tüdruk astuma sisse? Või ei olnud nii? Kusagil keegi võib öelda, et oi, see polnud üldse nii, et tegelikult kohtusid nad haiglas juhuslikult… Versioone on palju. Nagu tema surm. On täiesti võimatu tagantjärele öelda, mis moodi see ikka oli. Kas ta kukkus? Kas tema naise armuke viskas ta trepist alla? Kõige kohta on versioone, mis pretendeerivad tõele. Ja loomulikult valisin kirjanduslikult kõige huvitavamad ja sellised, mis panevad mõtlema või annavad fantaasiale tiivad. Ütlen kohe ette ära, et see kõik ei pretendeeri ajaloolisele faktitäpsusele.

Arusaadav, kuna keegi vist enam ei teagi, millised Raimondi kohta käivad legendid on ajalooline tõde. See aga paneb ka näidendi tegijad raskesse olukorda, eriti negatiivsete kangelaste kujutamisel. Nad ei ole teil konkreetsete nimedega?

Meil on laval üks naine, kes mängib kõiki konkreetseid naistegelasi. Alates tema emast kuni kõigi nende neidudeni, kellele on Raimond pühendanud oma laule. Nad kõik esinevad seal tegelike nimedega, nagu see päriselt oli. Aga mehed tema ümber on kõik sümbolid. Nad on sümbolid nendest sõpradest, aga samas ka hagijatest, kes teda ära kasutavad. Need on ka funktsionäärid, kes suunavad ta saatust, ajavad teda nurka. Kõik need inimesed, kes on Raimondi elus mänginud rolli. Nende puhul me jah ei nimeta eriti nimesid. Küll aga naiste puhul.

Teil juuakse laval hästi palju. Küllap see oligi tolle sõjajärgse aja uus käitumisnorm – juua palju viina. Kas võib öelda, et Valgre oli oma endisaegse karskuse ja hilisema joomisega tolle ajastu peegelpilt?

Alkohol aitab inimesel põgeneda triviaalsuse eest. Raimondil oli kindlasti vaja ühel hetkel luua endale mingi alternatiivne reaalsus, sest see reaalsus, milles ta tahtis elada ja oma laule kirjutada, kuulutati halvaks. Öeldi, et seda ei tohi lubada, nõukogude kord seda ei taha, meie rahval pole seda vaja. Ma arvan, et see alkoholi tarbimine oli talle lihtsalt selliseks peidupaigaks. Kahjuks. Loomulikult see peidupaik muutus lõpuks tugevamaks kui reaalne maailm. Mida vähem ta sai reaalses maailmas hakkama, seda rohkem ta ilmselt jõi. Kokkuvõttes teame, kuidas see lõppes. Kui lased alkoholil oma elu üle võimutseda, on sinuga lõpp. Ja siit moraal: juua tuleb rõõmust. Juua ei tohi mingil juhul selleks, et oma pettumust, kibestumist ja kurbust toita.

Siin näidendis on veel üks tegelane – sõda. See vastik tegelane oli nii Raimondi elus, kuid kollitab samamoodi meid praegu. Kui palju võib toonases elus näha paralleele tänapäevaga, mil samuti sõda meie tagaõues käib?

Kui me hakkasime näidendit trupiga esimesi kordi lugema, siis mida edasi, seda rohkem leidsime paralleele tänapäevaga. Kohe väga-väga täpseid paralleele. Mida lähemale sõda sinu elule tuleb, seda suuremat rolli ta su elus mängib. Tõesti, keegi ei saa öelda, et sõda poleks olnud Raimondi elus üks olulisemaid tegelasi. Ja see Raimondi sõda ei olegi kuhugi kadunud. Loomulikult on see nüüd ka meie elus ja kui ta ronib siia veel lähemale, siis muutub ta ka meie jaoks veel olulisemaks.
Võib-olla saame alles hiljem aru, mis rolli ta meie elus on mänginud.

Mida me siis sellest eelmisest sõjast õppinud oleme?

Inimene ei õpi sõjast kunagi. Oleksime me õppimisvõimelised, siis oleksime sõdadest õppinud juba tuhandeid aastaid tagasi. Aga nagu me näeme, mitte midagi kahjuks ei muutu. Õppimisega kaasneb unustamine. Üks põlvkond ehk õpib, aga järgmine juba unustab kõik.

Ja ma arvan, et ka sellepärast tasub niisuguseid lugusid, nagu on meie Raimondi oma, pidevalt kogu aeg rääkida. Ikka uuesti ja uuesti, sest tänapäeva noorem põlvkond ei ole selle peale mõelnud. Nende jaoks on selline sõda niivõrd kauge ja ebareaalne, et sel pole nende elu jaoks mingisugust tähtsust. Aga noor võib meie näidendit vaadates ette kujutada, mida tähendab see, kui korraga keelatakse ära muusika, mille järgi ta tahab pidutseda. Ja võib-olla tasub just sellisest aspektist vaadata neid lugusid. Mitte näidata sangareid ja kangelasi, vaid inimesi, kellelt on võetud midagi väga olulist. Kui kästakse kuulata mingit patriootlikku muusikat ainult. Siis saab igaüks aru, mis asi on terror.

Mis plaanid teil veel tulevikus on?

Ausalt öeldes on mul selle Raimondiga nii lähedane suhe kujunenud, et temast ma kohe lahti ei saa. On suur plaan kõik need laulud arhiivist välja tuua, aga see võtab kaua aega. Kõik need tuleb ükshaaval tolmust puhtaks pühkida. Kõikidele teha orkestriseaded, õppida selgeks ja siis salvestada stuudios. Ning anda välja album. Mul on unistus, et saaksin teha lähemal ajal täiesti uue albumi, kus on 20 uut Raimond Valgre laulu peal.

Kuidas need teie arvates vastu võetakse?

Ma ei tea, aga mulle tundub vahel, et inimeste mingi limiit on täis. Öeldakse, et me nii armastame Valgret, aga kas me siis hakkame neid uusi asju enam õppima. See on minu jaoks natukene imelik suhtumine. Aga loodan, et küll me saame sellest üle.

Teiseks on mul kavas sellestsamast näidendist ka filmiversioon teha järgmisel aastal. See oleks niisugune mittetradistiooniline jutuvestmine. Kui seda vaatama hakata, siis ta ei järgi ajanarratiivi. See käiks ajaga üsna vabalt ringi ja oleks mulle filmitegijana huvitav proovikivi.

See film hüppab siis ajas edasi-tagasi?

Mitte päris, no ma ütlen pealegi otse välja – see kulgeb tagantpoolt ettepoole. Seda võib olla alguses natuke segane jälgida, aga kuna me teame ju Valgre lugu, siis meil on see vaataja jaoks nagu šokiteraapia, et me ei kulge mitte algusest hävingu suunas, vaid vastupidi, läheme hullemast ajast helgema poole. Ja see võib olla isegi julmem kui kulgemine teadlikult lõpu suunas. Me läheme aina helgemaks. Ometi me teame, et see lõpeb halvasti.

Teie kirg on olnud ka kunst – kas teilt võib oodata midagi uut ka sellest vallast?

Mul on mõte teha üks film meie kunstniku Johann Köleri 200. sünniaastapäevaks. 2026 möödub tal 200 aastat sünnist.  Samuti möödub järgmisel aastal 200 aastat meie esimese akadeemilise haridusega naiskunstniku Julie Hagen-Schwarzi sünnist. Ta on minu lemmikkunstnik, kelle töödest ma olen ka teinud galeriis näituse.

Nii et nad olid umbes ühevanused. Ma kirjutasin ühe loo nende fiktiivsest kohtumisest Itaalia piiril. Hagen-Schwarzil oli tõusev karjäär Itaalias, kui ta oli noor naine. Aga paraku tema isa nõudis, et ta tuleks tagasi Tartusse, kust ta oli pärit, sest tema vanem õde suri. Nii ta siis abiellus oma õe lesega. Neil oli enne juba kirglik kirjavahetus selle ülikooli professoriga.

Samal ajal läks Köler Peterburi kunstide akadeemia stipendiumiga Itaaliasse. Minu jutus saavad nad siis kokku – Itaaliast lahkuv naiskunstnik ja sinna suunduv Köler. See on natuke müstikahõnguline lugu, mida ma väga tahaksin filmida, sest ka Köler on olnud minu suur lemmik lapsest peale. Ma tunnen, et tema 200 aasta juubel peab kuidagi saama tähistatud. Ma näen jälle, et noorem põlvkond pole Kölerist, rääkimata siis Julie Hagen-Scwarzist midagi kuulnud. Ma arvan, et seda lünka noorte teadmistes saab täita, kui neist meie suurkujudest luua meediakangelased mingi köitva looga.

Kavas minna etendusega ka tuurile

• Teater Nuutrumi järgmised etendused “Peaksime rääkima Raimondist” on kavas 4., 5., 17., 18. ja 19. novembril Kaja kultuurikeskuses. Pühapäeviti algab etendus kell 16, muudel päevadel kell 19.
• Kokku on selle aasta lõpuni kavas kümme etendust. Järgmisel aastal saab neid näha veel kevadeni ja siis loodab Nuutrum sama tükiga ka mööda Eestit ringi sõita.
• Etenduses mängivad Liisa Pulk, Mart Sander, Hardo Adamson, Nikolai Bentsler, Miika Pihlak, Kristjan Arunurm Salme teatrist ja Jürgen Gansen Kuressaare teatrist. Lavastaja on Jaanus Nuutre.
• Pileti etendusele saab Piletilevist https://www.piletilevi.ee/est/piletid/peaksime-raakima-raimondist-85538/