“Vaatasime programmi jaoks läbi üle saja keskkonnateemalise filmi ja valisime neist teosed, mis räägivad inimese vastutusest keskkonna eest,” ütles keskkonnafilmide programmi koostaja Mikk Granström. Ta tõi välja filmi  “Rohelisem Tallinn”, mis viib vaataja avastama Eesti pealinna nurgataguseid kohti – see on justkui “Tuulte tahutud maa” Tallinna miniversioon, mis näitab, kui mitmekülgse loodusega linnas me elame.

Tänavu 3.-19. novembrini toimuval Pimedate Ööde Filmifestivalil esitleb Tallinn kui Euroopa roheline pealinn 2023 keskkonnafilmide eriprogrammi, mille juhatas sisse originaalmuusikaga lühifilm “Rohelisem Tallinn”. Tegu on pealinna loodusest jutustava vaatefilmiga, mida võib pidada režissöör Joosep Matjuse “Tuulte tahutud maa” minivariandiks ja Tallinna versiooniks.

Joosep Matjuse ja Katri Rannastu 18-minutilise lühifilmi eesmärk on näidata, kui mitmekesine elurikkus pealinna ümber asub. Film jälgib Tallinna linnaloodust ja elurikkust viiel aastaajal kevadest kevadeni ja on üles võetud 2022. ja 2023. aastal. “Olen mõtisklenud, miks kujunes Tallinnast pealinn – selleks on olulised looduslikud tingimused, näiteks jookseb siit läbi Balti klint, millel kõrgub Toompea ja on hea juurdepääs merelt,” rääkis Matjus. Filmimees ise näeb Tallinnat ühe osana Lahemaa sopilisest rannikust: “Tõenäoliselt on see üks kõige mitmekesisema maastikuga piirkond kogu ülemisest Põhja-Eestist.”

Aastaaegade vahetus filmis ja muusikas

Pahatihti läheb maastik, mille peale Tallinn on ehitatud, kaduma – seda ei pruugi igapäevaelus oma toimetusi tehes märgatagi. “Ega minagi polnud enne filmimist kuigi põhjalikult analüüsinud, milline on Tallinna loodusmaastik, aga kui hakata vaikselt uurima, leiab siit jõed, järved, rannikud ja märgalad,” rääkis Matjus. “Filmis näeme metsikuid nurgataguseid, mille puhul ei saagi aru, kus need filmitud on. Ei võta aga kuigi kaua aega, et jõuda näiteks Rocca al Mare roostikku, kus Tallinn kaob üldse silmapiirilt ja hetkeks ei pane tähelegi, et oled kesklinna külje all.” Samalaadsed kohad on filmimehe sõnul Paljassaare märgala ja rannik ning Pirita jõeorg, kus elab palju huvitavaid ja haruldasi liike. “Võib öelda, et Tallinna piires saab loodusfotograafia ja -filmiga tegeleda küll,” tõdes Matjus.

Pealinnas koolis käinud ja praegu Matsalus elav filmitegija nentis, et pahatihti võib Tallinn seostuda kaose ja närvilisusega, kus pigem ei tahaks viibida. “Eks see ole paratamatult linna teine külg,” mainis Matjus. “Antud film ei ole siiski probleemi-, vaid potentsiaalifilm, mis näitab helgemat poolt. Linateos räägib rohelisest poolest ja potentsiaalis on Tallinn väga kihvt koht, kus on esindatud kõik Eestile omased elupaigad: jõed, järved, mereäär, mets, pankrannik, luited ja raba, see on nagu Eesti väike mudel.” Asudes pealinna eri maastikutüüpe lahti harutama, osutuski režissöörile suurimaks üllatuseks, kui põneva koha peal Tallinn tegelikult asub.

“Eri linnu- ja putukaliike kohtab pealinnas rohkesti ning osa neist näeme ka filmis,” rääkis Matjus. “Samuti oleme uudistest lugenud, kui palju loomaliike siia ära eksib: igal kevadel nähakse põtru, aga on kohatud ka ilvest, šaakalit ja hunti. Siin on ka mõtlemiskoht – tegelikult peaksid Tallinna läbima rohekoridorid, kust loomad saaksid läbi liikuda.”

Pimedate Ööde Filmifestivali keskkonnafilmide programmi avamine kujunes tänavu eriliseks, sest avafilmi “Rohelisem Tallinn” muusika kõlas elavas ettekandes. Filmile on loonud originaalmuusika “Aastaajad” Tauno Aints. Kohapeal esitas seda filmi esilinastumisega koos Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhtimisel. “On omaette väärtus, et filmil on helilooja loodud originaalmuusika ehk kõik see kokku kõlab väga suurejooneliselt,” tunnustas Matjus.

Kui üldiselt kirjutatakse filmile muusika n-ö peale siis, kui filmirida on valmis, mindi “Rohelisema Tallinna” puhul teist teed. “Joosep Matjuse ja Katri Rannastuga arutades pakkusid nad, et kirjutaksin kõigepealt muusika,” meenutas helilooja Tauno Aints. “Algne idee oli jaotada muusika nii, nagu vahelduvad aastaajad, et seal oleks kenasti kevad, suvi, sügis ja talv.” Sellest koorus hiljem välja lahendus viie aastaajaga, kus kevadet on kaks korda ehk film algab ja lõpeb kevadega.

Keskkonnamured liigutavas vormis

Tallinna Euroopa rohelise pealinna aasta juht Krista Kampus selgitas, et PÖFF-i keskkonnafilmide programm võimaldab vaatajal näha ja tunda keskkonnaprobleemide mõju mõistetavas vormis. “Filmikeel räägib ja kõnetab tihti rohkem kui mitukümmend lehekülge teksti, sest see suudab keerulisi teemasid lihtsamalt selgitada,” ütles ta.

Keskkonnafilmide programmi koostaja Mikk Granströmi sõnul tuli PÖFF-i meeskonnal keskkonnafilmide programmi koostamiseks ära vaadata ligi sada keskkonnateemalist filmi.  “Meie valik langes nendele filmidele ja teemadele, mis on praegu maailmas kõige põletavamad ehk inimese vastutus keskkonna ees,” ütles ta. “Kuidas peaks inimkond edasi liikuma, kui suurenevas energiavajaduses võivad keskkonnaküsimused jääda tahaplaanile?”

Kampus avaldas lootust, et PÖFF-i keskkonnaprogramm aitab paremini mõista, kuidas inimtekkelised kliimamuutused mõjutavad nii inimesi kui ka keskkonda kogu maailmas. “See pole pelgalt kuskil kaugel toimuv asi, mis meid ei puuduta ja millega me ei pea tegelema,” tõdes Kampus.

Maailma esilinastused

PÖFF-i juht Tiina Lokk kinnitas, et iga aastaga lähevad festivali filmid aina paremaks ja tugevamaks. “Oluline nende juures on ka eksklusiivsus – need on maailma esilinastused,” rõhutas ta. “Meilt hakkavad need tiirlema ega pruugi siia enam tagasi jõuda. Festivalil on ka väga tugev kõrvalprogrammide rida, aga sellest tuleb ikkagi suur osa filme levisse.”

Lisaks Tallinna loodusfilmile on keskkonnaprogrammis veel kuus linateost, mis on sel aastal maailma teistel festivalidel palju tähelepanu äratanud. Kohe pärast filmi “Rohelisem Tallinn” linastus avaseansil “Ma olen Maa” (Tšiili). Lisaks linastuvad programmis Norra film “Maa laulud”, mis valiti esimest korda ajaloos dokumentaalfilmina riiki esindama võõrkeelse filmi Oscarile, Saksamaa film “Fantastiline plastik”, “Kõikvõimas Afrin: üleujutuse aegu”, (Kreeka, Prantsusmaa), “Planeet Maa kaitsjad” (USA, Itaalia) ja “Vihmade vahel” (Keenia).

Neljandat aastat otsib PÖFF Tallinnasse oma pargi rajamise võimalust. Esialgu on see mõeldud filmilinnakusse, paraku pole veel linnakutki. Kas sellel või muul põhjusel otsitakse pargi rajamise võimalust edasi. “On plaanis rajada park koos Tallinna linnaga, nii et igal aastal saaks sinna võitjate ja oluliste preemiate saajate auks istutada puu. See oleks kummardus filmitegijatele, kes on PÖFF-ile märgilise tähendusega,” mainis Granström.

Iga-aastane filmipidu on alanud!

• Pimedate Ööde Filmifestival kestab 3.-19. novembrini, piletid on müügil Piletilevis.
• Rohkem infot PÖFF-i keskkonnafilmidest ja programmis https://poff.ee/euroopa-roheline-pealinn-2023-esitleb-p-oe-f-fi-keskkonnafilmide-programm

Võimalus on vaadata filme nii üleujutusest kui ka võitlusest põuaga

Keskkonnafilmide programmis linastuvad veel:

Kõikvõimas Afrin: üleujutuse aegu

Bangladeshi rannikualal asuva Brahmaputra jõe ääres elab 12-aastane orvuks jäänud tüdruk Afrin. Tema kodu on üleujutusest räsitud ja elektrita saar. Afrin võtab paadiga ette ohtliku teekonna üle tohutute veeväljade, et leida isa, keda ta pole kunagi näinud.

Ma olen Maa

Säästev põllumajandus, bioloogiline mitmekesisus, taastuvenergia – kõik see ja paljud teised toetavad tegevused aitaksid keskkonda hoida ja jätkusuutlikult majandada. Kui lahendused on olemas, miks neid ei kasutata?

Maa laulud

Režissöör Margreth Olini film “Maa laulud” viib vaataja Norra maagilisse loodusesse, kus režissöör mõtiskleb nii elu ja surma kui ka looduse ja maailma üle tervikuna. See on eksistentsiaalne rännak, kus inimene on alati elanud kõrvuti looduse ürgjõuga ning suutnud vastutustunde ja piisava aupaklikkusega leida tasakaalu enda ja looduse vahel. Maailmas on aga kõik muutumises, ka see, mis tundus igavene.

Planeet Maa kaitsjad

Inimeste tekitatud ohte meie keskkonnale on võimatu üles lugeda. Kas meie planeedile saab inimkond hukatuslikuks? Kas inimene peab kohanema loodusega või peab loodus kohanema inimtegevusega? Anne de Carbuccia dokumentaalfilm “Planeet Maa kaitsjad” näitab, mis on inimeste tegevuse tagajärg, kui hoolimine keskkonnast kaob.

Vihmade vahel

Dokumentaalfilmis näeme ühe kogukonna võitlust pikaajalise põuaga, mille taustaks on noore poisi, kelle elusaatust on kliimatingimused Keenias suuresti mõjutanud, täiskasvanuks saamise lugu. Ülemaailmne kliimakriis ei ole pelgalt sõnakõlks, vaid võib mõjutada inimesi kõige sügavamal tasandil, kus tuleb muuta nii enda maailmavaadet kui ka väljakujunenud harjumusi, sest ellujäämiseks muud võimalust lihtsalt ei ole.