“Meie noorte probleemid on tihti väga rasked. Oma mina otsimine, narkootikumid, lähisuhte vägivald, tänavaelu,” tutvustab PÖFF-i vedav Tiina Lokk tänavuse festivali programmi, mis on suurelt jaolt pühendatud lastele ja noortele. “Meilt on isegi küsitud, et kuidas te nii julged olete, et kõike seda nii otsekoheselt näitate. Berliinis on ka noortefilmide festival, aga nemad ei julge seal kõiki teemasid nii otse linale lasta.”

Kohtume Lokiga hotellis, kus on üles seatud justkui filmifestivali staap ning kus peatuvad festivali tähtsad ja kauged külalised. Lokk on heatujuline ja nõus kohe pikka intervjuud andma, kuigi tema selja taga ootab mitu inimest järjekorras jutule pääsemist.

Maailmas on ärevad ajad, käib mitu sõda, töötus kasvab, majandus teeb grimasse. Kas see on mõjutanud ka PÖFF-i ja jõudnud siin näidatavatesse filmidesse?

Mängufilmidesse see kõik veel otseselt jõudnud  ei ole. Aga dokumentaalfilmidesse on Ukrainas käiv sõda loomulikult  jõudnud.

Filmi tegemine on pikk protsess ja paljusid praegu linastuvaid filme on hakatud tegema veel enne suure sõja algust. Ja ega Ukrainas endas see filmide tegemine praegu kerge ei ole. Enamus sealseid filme tehakse tänu koostööprojektidele. Nagu näiteks mängufilm “Hapnikujaam”, mis valmis Ukraina, Tšehhi, Rootsi ja Slovakkia tegijate koostööna. See on just selline film, mis loob taustüsteemi praegusele sõjaajale. Me hakkame vaadates paremini aru saama, mis nüüd toimub. See on täpne ajalooline draama armastusest ja tuletab selgelt meelde, et sissetung ja Ukraina okupeerimine algas ammu enne Krimmi poolsaare hõivamist 2014. aastal. Niisugused filmid on väga olulised.

Kunstikeel on vahel väga mõjus, sama lõikav kui näiteks dokumentaalfilm “20 päeva Mariupolis”. Ukraina ajakirjanik Mstõslav Tšernov varjas end koos oma võtterühmaga paarkümmend päeva, et neid koledusi jäädvustada. Kas see film tõi teile ka pisara silma?

See toob loomulikult pisara silma. Kas on üldse võimalik vaadata seda ilma pisarateta? See sõda on minu enda maailmapilti väga palju muutnud. Kui hakkasin võrdlema praegust aega Teise maailmasõjaga, siis tekkisid meie inimeste saatuste ja Ukraina inimeste saatuste vahel tugevad paralleelid.

Tõsi, olete ju ise ka osalenud vägivallast kõnelevate filmide tegemisel.

Jah, 1989. aastal tegime Tallinnfilmis  filmid “Äratus” ja “Inimene, keda polnud”. Nüüd saan selgelt aru, et siinne küüditamine ja inimeste saatustega mängimine ning Ukraina praegune olukord on ju üks ja seesama asi. Mõlema filmi puhul töötasin arhiivis ja lugesin küüditatute päevikuid. Ja kui Ukrainas suurem sõda lahti läks, siis tundsin iga rakuga, et see kõik on ju ühe ja sama nähtuse põhjustatud kurjus. Meil oli samasugune punane terror, mis on võrreldav olukorraga okupeeritud Ukraina aladel. Inimesed kaovad, neid lastakse lihtsalt maha. Väga tugeva deja vu tunne tuleb peale. Kõike seda on juba nähtud ja kogetud. See nüüdne sõda on sundinud meid ka poole valima.

See poole valik on näha ka PÖFF-i filmikavas.

Jah, kui te peate silmas seda, et meil pole siin ühtegi Vene riigi toetatud filmi. Ja ilmselgelt ei tulegi vist niipea. Aga loomulikult aitame me kõiki Venemaa teistimõtlejaid, kes teevad filme kas siis Venemaal või väljaspool seda. Ma olen seda mitu korda öelnud, et kui me ei aita Vene opositsiooni, teisitimõtlejaid, siis kaob ju igasugune lootus. Kui keegi enam ei võitle, mis siis saab? Diktatuur võib langeda ikka seesmise tegevuse tõttu, seda ei kukutata  väljastpoolt. Meie PÖFF-i meeskond toetab üksmeelselt Venemaa teisiti mõtlevaid filmiinimesi.

Me näeme omalaadset katkestust mitte ainult Vene filmikunstis, vaid juba kultuuris üldiselt.

Praegu räägime Vene kultuuri üheksandast emigratsioonilainest. Väga suur osa Vene kultuuritegijatest, nende seas filmitegijad, on nüüd emigreerunud. Nad ei ela enam Venemaal ja on ka väga selgelt välja öelnud oma seisukoha käimasoleva sõja kohta. Nad on hakanud ka filme tegema, just mängufilme. Kui nende seas on nii tugevaid filme, mis võiksid olla ka PÖFF-i kavas, siis hoiame neil igal juhul silma peal. Praegu neid veel polnud, välja arvatud Gruusias tehtud film “Patsient#üks”. Aga ootan päris suure huviga, millised filmid neilt Vene tegijatelt siis viimaks tulema hakkavad. Neid tegijaid on praegu mitmel pool Euroopas ja ka Ameerikas.
Mul on praegu Vene kultuurist sügavalt kahju, sest kõnekas, tugev ja omapärane tegijate seltskond on kodumaalt lahkunud. Nad ei saa sellise paine all oma kunsti teha. Nad pole tahtnud minna sellistele kompromissidele, mis tapab loomingu. Et filmi tegemiseks Venemaal raha saada, pead olema kuulekas ja täitma nõudeid, mida sulle esitatakse.

Tänavune PÖFF juhatati sisse Serbia režissööri Dragan Bjelogrlici põnevsusfilmiga “Süsteemi valvurid”. Balkani filmikunstist teame me üldjuhul üsna vähe – kas see film andis mingi kammertooni ka kogu festivali jaoks?

Ei, ma arvan, et see ei anna kammertooni mitte meie festivali jaoks, vaid loob fookuse Serbia ja laiemalt Balkani riikide filmide jaoks, mida meil tõesti halvasti tuntakse. Meil on seekord esindatud Serbia, Põhja-Makedoonia, Horvaatia, Sloveenia ja Montenegro. Põhiliselt on need kõik koostööfilmid – just nende riikide vahel on see eriti tihe. “Süsteemi valvurid” on väga hea autorifilm ja sellisena võib teda võtta ka kogu PÖFF-i iseloomustama, sest me hindame väga häid autorifilme, mis leiaksid ka publiku poolehoiu. See film on eelnevatel festivalidel juba saanud publiku auhindu.

Kas PÖFF on ka meie kodumaiste filmide tutvustamise koht?

Loomulikult. Meilt võivad need saada tuule tiibadesse. On väga tähtis, kus sa oma maailma- või rahvusvahelise esilinastuse teed. Ja see ei puuduta mitte ainult Eesti, vaid ka Läti ja Leedu filme, kaasa arvatud neid, mis on juba linastunud mõnel teisel suurel festivalil, aga pole saanud seal sellist tähelepanu, nagu saavad meie Balti filmide programmis.

Muide, PÖFF_il on tänavu esindatud 73 riigi filmid. See teebki meie festivali omanäoliseks. Meil on ka kaks alafestivali: lühifilmide ja animatsiooni festival PÖFF Shorts ning noorte- ja lastefilmide festival Just Film. See võimaldab meil valikut laiendada ning ka rohkem Eesti filme näidata. Ja mul on selle üle väga hea meel. Ma saan aru, et pole olemas ühtegi inimhinge, kes suudaks kõik PÖFF-i filmid ära vaadata, aga teisalt annab PÖFF siiski väga hea ülevaate sellest, mis kogu maailmas filmi vallas toimub.

Millised on teie silme läbi üldse läbi aegade kolm parimat Eesti filmi?

Oi, seda on küll raske paugupealt öelda. Kui te küsiksite kümmet filmi, siis ma vastaksin kohe.
Ma võin öelda, millised on minu meelest kolm uue iseseisvuse aja parimat filmi: Veiko Õunpuu “Sügisball”, Zaza Urušadze “Mandariinid” ja Martti Helde “Risttuules”. Järjekord on siin suvaline.
Aga kui kaugemasse aega minna, siis tooksin välja Jüri Sillarti “Äratuse”, Kaljo Kiisa “Nipernaadi” ja Leida Laiuse filmid “Varastatud kohtumine” ja “Naerata ometi”.

Teil on tänavu valikus palju noortefilme. Millest need räägivad, mis on peamised teemad noorte jaoks?

Jah, nagu öeldud, meil on laste ja noortefilmide alafestival, mis toob igal aastal ekraanidele poolsada filmi. Kui me selle alafestivali lõime, siis tegime endale selgeks, et me ei hakka elu ilustama. On võimalik ju panna kogu programm kokku ka nii, et kõik on väga ilus. Aga meie noored elavad oma elu, mis ei ole sageli lihtne. Nende probleemid on tihti väga rasked. Oma mina otsimine, narkootikumid, lähisuhte vägivald, tänavaelu…

Meilt on isegi küsitud, et kuidas te nii julged olete, et kõike seda nii otsekoheselt näitate. Berliinis on ka noortefilmide festival, aga nemad ei julge seal kõiki teemasid nii otse linale lasta. Me oleme jah julged, sellepärast, et meil on väga tihe koostöö õpetajatega. Ega me ei jäta noori väga tõsise filmiga üksi. Meiega teevad koostööd õpetajad, kes aitavad neid raskeid filme lahata. Noorel peabki tekkima filmi vaadates äratundmine. Ja kuigi mõni probleem võib olla dramaturgiliselt võimendatud, puudutab ta nii või teisiti ikkagi kõiki noori. Meil on avameelsed filmid ja see pole üldse halb.

Tõesti, näiteks Eeva Mägi “Kellele ma naeratan” või belglaste “Käsi rusikas” räägivad valusalt purunenud perekonnast. Kas see ongi tänapäeva norm, et pole enam terveid peresid?

Ei, see pole tänapäeva norm, sellest on nüüd lihtsalt hakatud rääkima ja mul on hea meel selle üle. Enne ei räägitud nendest asjadest ja paljudes kohtades mujal maailmas ei taheta nüüdki rääkida. Ega me vägisi ei saa ühtegi perekonda koos hoida, kuid lagunenud perekond tekitab palju probleeme just noortele. Eva Mägi dokumentaalfilm räägib tegelikult sellest, kui võimatud on meie omaenda institutsioonid, kes on ellu kutsutud selleks, et kaitsta laste huve. Aga tegelikult nad kahjuks enamasti ei kaitse laste huve. Ma olen ka sellega kokku puutunud ja saan aru, et laps jääb nendes asjades hoopis tagaplaanile ja hakatakse arutama vanemate huvide üle. Aga kas see ühtib ka lapse huviga? Kas ta peab olema vägivaldse vanema hoole all? Meie jaoks on maailm avatud ja inimesed abielluvad välismaalastega, sageli lähevad need perekonnad lõhki. Aga ei ole normaalne, et me ei oska selles olukorras õigesti käituda, ei leia normaalseid lahendusi. See kõnealune film küsibki: kus on need probleemid tegelikult ja miks me ei oska neid näha? Öeldakse, et me ei saa anda last ema hoole alla, kuna ta ei jaksa last üles tõsta. Ma võtaksin kohe vastutusele selle ametniku, kes niimoodi ütleb!

Tegemist on nimetuse järgi lastekaitseametnikuga, kes tegelikult last ei kaitse?

Jah. Just nii see on, kujutage pilti! On oluline, et nendest asjadest räägitakse ja ekraan peab talle ütlema tõtt. Ja mitte ainult lihtsad ametnikud. Eks see ka näitab midagi, kui sotsiaalkaitseminister minister Signe Riisalo tõuseb liiga terava küsimuste-vastuste vooru ajal püsti ja lahkub saalist. Just niisugune asi juhtus meil dokumentaalfilmi linastamisel. Selle asemel et kuulata ja süvenda asjasse, sest see on otseselt tema valdkond, ta lihtsalt läheb minema. Ma lähen nüüd emotsionaalseks, aga see sotsiaalkaitse valdkond meil ju ei tööta.

Ja ega siis pole ka ime, et meie noored mässavad ja ei taha enam neile kehtestatud normide piiresse mahtudagi.

Just. Seepärast ongi vaja, et noored näeksid, et nad pole nende muredega üksi, et on veel inimesi, kes tunnevad sama. See ehk paneb nad mõtlema, kas see kõik peabki niimoodi olema või saaks ka muud moodi.

Tallinn on tänavu Euroopa roheline pealinn ja PÖFF on alati tegelnud rohelise temaatikaga. Nii ka tänavu – see on teil lausa üks kandev teema.

PÖFF hakkas rohelise teemaga tegelema juba enne, kui sellest laiemalt rääkima hakati. Oleme saanud aru ka oma eksimustest, mida me enam ei korda. Nüüd oleme aru saanud, kuidas me saame panustada keskkonnakaitsesse mõistlikul moel.

Teie keskkonnaprogrammi avaseansil näidati Joosep Matjuse ja Katri Rannastu dokumentaalfilmi  “Rohelisem Tallinn”, mida tutvustatakse kui austusavaldust meie loodusele.

Seda võib tõesti pidada austusavalduseks loodusele, mis asub siinsamas linnas meie ümber. Joosep Matjuse eelmine film “Tuulte tahutud maa” võitis paljude eestlaste südamed ja näitas meile, millises idüllis me elame. Ja see on järg, ma ei tea, kas väga paljudele on üllatuseks, et loodust on meil Tallinnas küll ja küll, tuleb ainult osata vaadata ja need ilusad kohad üles leida. Ma arvan, et Tallinna linnale tehakse liiga. Ütlen seda täiesti siiralt – Tallinn on viimaste aastatega muutunud väga palju paremaks. Mitte ainult looduskeskkonna hoidmisel, vaid üleüldse. See on palju rohelisem, palju inimsõbralikum kui varem. Oli aeg, mil Tallinnas peaaegu mitte midagi ei tehtud. Viimasel viiel-kuuel aastal on olnud palju suurepäraseid muutusi. Ja kes neid ei näe, on kas pime või pahatahtlik. Igapäevast elu ei tohiks ära politiseerida. Kahjuks näeme seda ka roheteema puhul. Palju kriitikat tehakse ainult poliitilisel eesmärgil.

Millised on teie lemmikkohad Tallinnas? Kus armastate ikka ja jälle käia?

Täiesti tundmatuseni on muutunud Põhja-Tallinn, kus mina elan. Stroomi rand ja sealsed pargid on väga kenaks tehtud. Väga mõnus on sealkandis jalutada. Enam pole seda hirmu, et keegi joodik kusagilt põõsast välja kargab. Kui ta tahab, siis ta võib seal laua taga istuda ja kabet mängida. Ja see ongi tähtis, see loob meie linnas inimväärse elu.

Muidugi meeldib mulle ka Kadrioru pargis jalutada, aga sellega ma ilmselt pole väga originaalne. Kellele siis seal ei meeldiks! Kõik meie pargid on inimsõbralikuks muutunud. On ilmunud pingid kõnniteede äärde. Üha rohkem on meil jalgrattaid ja tasapisi tuleb neid aina juurde. Hea on vaadata, et kõik läheb paremaks. Jah, midagi siin elus läheb ka paremaks!

Kuidas on lood PÖFF-i enda pargiga?

Sellega on kurb lugu. PÖFF tahtis kinkida Tallinnale pargi, aga see asi on jäänud seisma juba kolmandat või isegi neljandat aastat. See oli seoses venima hakanud filmilinnakuga, sinna pidigi see tulema. Ma ei teagi, mis sellest üldse edasi saab, aga loodan, et see kõik kunagi ikka teostub. Ainult ei tea, millal.

Filmifestivale on maailmas palju. Mis teeb PÖFF-I eriliseks ja hinnatuks ka mujal maailmas?

Jah, festivale on üldse üle kolme tuhande, aga me kuulume maailma 13 parima filmifestivali hulka. Spordis on võistluste klassifikatsioonid hästi selgelt välja kujunenud, aga kui me ütleme, et oleme A-klassi festival, siis saavad paljud aru, et see on midagi ikka eespoolsest otsast. Kultuuris on niisugune festivalide klassifikatsioon ainult filmikunstis. Ja sellepärast, et see filmimaailm on niivõrd suur ja lai. See on suur osa sõubisnisest ja seda tuleb siis kuidagi mingisse süsteemi panna. Praeguse seisuga on üle maailma 13 festivali, kellel on õigus oma võistlusprogrammid kokku panna nii, et ei lähtuta ühest või teisest teemast või geograafilisest asukohast, vaid neile on kogu maailm valla. Me ei ole enam Euroopa ja Aasia filmifestival, nagu olime algusaastatel. Meie ülesanne on tuua välja kõik huvitav, mis maailmas tehakse, ja tuua siia selliste filmide esilinastused. Võib ka öelda, et me toome need filmid kätte kogu maailma filmiärile ja meilt hakkavad nad käima mööda teisi maailmas toimuvaid festivale. Nende filmide elu algab siit meie festivalilt.

See on ühelt poolt meie kohustus, aga teiselt poolelt annab meile suure nähtavuse.
Möödunud aastal tõime Eesti riigile sisse 7,7 miljonit eurot. Ilma selle A-klassita poleks me seda teha suutnud.

Kuidas seda mõõta saab?

Seda aitas meil teha konjunktuuriinstituut. Nad vaatasid, kui palju meil iga külaline siin viibib ja palju raha Tallinnas kulutab. Meil käib ligi 2000 väliskülalist, nad ei ole siin ainult ühe päeva. Arvestatakse ka makse, me oleme seotud ligi 600 Eesti ettevõttega, mille teenuseid PÖFF ostab. Seega nagu mingi fond, mis jagab raha laiali. See toetus, mille me riigilt saame, läheb ettevõtlusele.

Ohoh, te olete siis mitte ainult väga mõjukas, vaid ka väga rikas festival?

Me oleme raha poolest ikka üsna vaene festival, kui võrrelda teiste omasugustega. Meie eelarve ei küüni isegi kolme miljoni euroni. Kõige vaesem suur filmifestival. Euroopas on isegi linnade filmifestivalil suuremad eelarved. Berliini festival opereerib umbes 30 miljoniga ja nii edasi.
See seletab, miks meil pole võimalusi tuua siia esinema suuri filmitähti. Me ei saa ka seda poolt eriti arendada, mis tooks siia veelgi enam turiste ja vaatajaid ja see omakorda tooks riigile raha sisse.

Nii et kui ikka korralikult PÖFF-i rahastada, saaks riik tagasi mitu korda rohkem, kui oleks see toetus.

Ma arvan küll… või õigemini, see on päris selge. Miks kõik riigid tahaksid saada sellist festivali endale ja on nõus sinna palju raha investeerima? Ikka sellepärast, et see osutub majanduslikult tulusaks ja annab riigile ka hea kuvandi ja nähtavuse.

Meie riik aga kordab meile päevast päeva, et raha peab kokku hoidma, peab kärpima. Ja eks need kärped tehakse siis suuresti kultuuri arvelt.

Ei saada aru, et kultuur, eriti filmimaailm. on ühtlasi ka suur äri. Eelmisel aastal kajastati 70 riigis meie festivali. Mõelge, nii paljudes riikides räägiti Tallinna linnast ja siinsest filmifestivalist. Mõnel pool pole Eestist veel eriti kuuldudki. Aga kui siin toimub selline festival, siis tekitab see ka inimestes kohe huvi meie külastamise vastu. Nii sünnivad ka uued ärikontaktid. See on ikka väga suur asi. Ainuüksi meie festivali potentsiaalsete meediakontaktide arv oli möödunud aastal 14 miljardit. Mitte kellelgi Eestis ega ka Skandinaavias pole midagi ligilähedastki ette näidata. Kahjuks tean ma ka, et enamik eestlastest ei saa sellest jutust üldse aru.

Ega ma ei tahagi PÖFF-i enam suuremaks ajada, siis ta kaotaks oma eripära. Filmide hulk on praegu täitsa paras.

Natuke täiustamist vajab veel ehk dokumentaalfilmide ja telefilmide sektsioon. On vaja natuke raha juurde, et tuua siia ka päris tähti, suuri nimesid. See oleks ka Eesti filmitööstusele kasulik, kui suured filmitegelased – produtsendid ja režissöörid ning filmitähed – siin käiksid. Kasu meie filmitööstusele oleks siis, kui nad selle järel tulevad siia ka filmi tegema. Et keegi oleks huvitatud siin filmi tegemisest, tuleks ta kõigepealt siia kutsuda. Ega ükski filmitäht ei hakka economy klassis Los Angelesest siia sõitma. Festival peab need kulud ise katma. Aga ma ei saa seda teha hirmust, et siis võib kogu PÖFF pankrotti minna. Ühe staari siia toomine maksab oma 100 000 eurot. Meil siin pole sellist glamuuri nagu teistel A klassi filmifestivalidel.

Mida see tähtede siia toomine meile annaks?

Iga filmimaailma kuulsus teeb siin imet, sest tal on miljoneid jälgijaid. Igal pool, kus ta siin käib ja klõpsu teeb, see koht saab kuulsaks. See oleks väga suur reklaam ja turismi promootor. Lihtsalt glamuuri pärast poleks mõtet sellega vaeva näha, aga see tooks meile palju rohkem tagasi kui need 100 000 eurot esialgset kulu.

Turustide vool oleks garanteeritud nii Tallinnas kui ka mujal Eestis. Vaadake, mis toimub Cannes´is. Terve linn elab seal filmist.

Kui palju on neid inimesi, kes õhkavad, et näe, siin on John Travolta või mõne teise kuulsuse käejälg, ta on siin olnud, hinganud sedasama õhku. Neid kohti minnakse vaatama nagu mõnd pühapaika. See kõik on meil siin tegemata. Meie PÖFF ei ole rahapuudusel saanud oma võimalusi teoks teha ja lõpuni õide puhkeda.

Nii te lõpetame Eesti Nokia otsimise, see on leitud – arendagem filmitööstust.

Nii see mitte ei võiks, vaid peaks olema. Meil on selleks olemas kõik eeldused. Filmitööstus annab tööd kõikidele loovsektoritele – näitlejatele, kunstnikele, heliloojatele, kirjanikele. Ja praegu, mil maailm sõjast nii säriseb, on pinget täis, aitab see inimestel hoida vaimset tervist ja üldse elus püsida. Ma mõtlesin ikka, et kuidas on meie inimestel raha käia teatris, kontserdil – ja ka meil on filmide saalid täis. Aga selles pole midagi imelikku. Kui on nii suured pinged, siis otsitaksegi kultuurist pidet.

Mina ei tea, mille muuga me saaksime praegu Eestit suureks teha kui kultuuriga. Kui meist mitte keegi mitte midagi ei tea, siis keegi meile sõja korral ka appi ei tule. Me peame maailmale jutustama oma loo. Aga seda saavad teha ainult kultuuriinimesed ja üks hea võimalus selleks ongi film.

Töötanud ka ajakirjanikuna

• Tiina Lokk on lõpetanud üleliidulise riikliku kinematograafia instituudi Moskvas filmiteooria ja kriitika alal.
  1997. aastast on ta PÖFF-i direktor, hiljem sai temast ka Euroopa Filmiakadeemia liige.
• Enne PÖFF-i töötas Lokk kümme aastat Tallinnfilmis stsenaariumide toimetaja, stsenaristi ja kunstinõukogu liikmena, samas ka vabakutselise ajakirjanikuna. Seejärel asutas ja juhtis ta filmilevifirmat FilmiMAX, olles üks selle omanikke.
• Lokk on olnud kultuurikorralduse õppejõud muusika- ja teatriakadeemias ja Balti filmi- ja meediakoolis (BFM). 2012 valis Tallinna Ülikooli senat ta BFM-i filmikunsti professoriks.
• Lokk on saanud 2002. a Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2010. a välisministeeriumi kultuuripreemia, 2010. a kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia PÖFF-i vedamise eest ja 2020. a Eesti Vabariigi kultuuripreemia.
• Tiina Loki lemmikfilmide hulka kuuluvad näiteks “Lendas üle käopesa”, “Kodanik Kane”, “Amarcord” ja “Pulp Fiction”.