Nädalavahetusel avati Mustamäel ja Lasnamäel juba liuväljad, seetõttu tasub meenutada uisutamist Tallinnas läbi aegade.

Tänapäeva tallinlaste esivanemad on uisutamisega tegelenud vähemalt kaks ja pool sajandit. Ei saa välistada, et siin uisutati ka keskajal. Kuid tänapäevaste uiskude eelkäijaid pole Tallinna arheoloogidel veel õnnestunud leida.

Praegu leitud kirjalike allikate järgi sõitsid Tallinna noored 18. sajandi viimasel kolmandikul kaubasadama lähedal lahe jääl meelsasti uiskudel. Weimarist pärit koduõpetaja Christian Schlegel märkis oma reisiülevaates, et kartmatud uisutajad võtsid uiskudel olles kätte ohjad ja libisesid hobujõul liugu lastes mööda jääd “paari minutiga miili”.

Ta mainib ka inimesi, kes julgesid uisutada alla jäistest küngastest, mille agulielanikud Vene turu – praeguse Viru väljaku – lähedusse vastlapäeva eelõhtul püsti panid.

Järgmisel sajandil said liuväljadest Tallinna elanike talvise vaba aja veetmise lemmikkohad. Kõige esimene neist rajati tõenäoliselt Toompea jalamil asuva linna vallikraavi säilinud lõigu, tänapäeva mõistes Snelli tiigi jääle: ajaleht Revalsche Zeitung kutsus sinna uisutama juba 1860. aastate keskpaigas.

Eliitliuväli eliitkooli hoovis

Järgmisel kümnendil valati esimest korda uisuväljak praeguse Tallinna reaalkooli hoovi, kuhu nüüd kerkib selle uus maja. Paiga populaarsust saab hinnata vähemalt selle järgi, et uisuväljaku 25. aastapäeva tähistamiseks peeti pidustusi, mille mälestuseks anti välja spetsiaalne postkaart.

Reaalkooli liuvälja peeti eliitpaigaks, peale kooli õpilaste pääses siia vaid erikutsetega, ja isegi siis ainult neil päevadel, kui jääl polnud rahvast.

Gonsiori tänava ja Narva mnt vahelises kvartalis asuv uisuväli spordiseltsi Kalev aias oli palju demokraatlikum ja linna suurim. Kahekümnendatel-kolmekümnendatel rajati liuväljad ka Kadrioru Luige- ja Alamtiigi pinnale, Gustav Adolfi gümnaasiumi hoovi ning Politseiaia territooriumile.

Kuni eelmise sajandi kuuekümnendate keskpaigani pidid Tallinna uisutajad lootma ilmale: kui talvel oli vähe pakast, polnudki kuskil uisutada.

1964. aastal tuli tehnika appi neile, kellele meeldis jääl liugu lasta: Kadrioru tennisehallis avati Tallinna esimene kunstjääga väljak. Tõsi, see ei asunud vabas õhus ja oli väike, enamasti treeniti seal iluuisutamist õppivaid lapsi. Iluuisutamine oli moes.

Tugev valgus siiani meeles

Teine kunstjääga väljak avati mõne aasta pärast, 1967. aasta sügisel Kristiine ja Haabersti linnaosa piiril Tallinna ekskavaatoritehase tootmispargi vahetus läheduses Pirni tänaval. Nagu ajaleht Õhtuleht entusiastlikult kirjutas, võimaldas kunstlik jahutussüsteem jääl treenida igal ajal, ka sula ja vihmaga, lausa kaksteist kuud aastas.

Võib-olla oli reporteri rõõm liialdatud: suvel liuväli ju ei töötanud. Kuid sügise algusest kuni kooliaasta lõpuni oli see jäähoki ja iluuisutamise austajatele alati avatud.

Kui mitte liuväli ise, siis selle võimsa valgustuse tuled, mis paistsid Väike-Õismäele sõitvate busside ja trollibusside akendest sisse, on neljakümne-viiekümneaastastele ja vanematele tänapäeva tallinlastele ilmselt meelde jäänud.

On isegi üllatav, et Tallinna esimese vabaõhu-kunstjääga liuvälja täpne valmimisaeg pole täpselt teada: see juhtus kuskil 1990ndatel. Seda võib ju viimased poolteist aastakümmet Harju tänaval linlasi ja külalisi rõõmustanud liuväli õigustatult oma otseseks esivanemaks pidada.