Suur hulk politsei- ja päästeameti trahvidest aegub, sest nende maksmisest vingerdatakse kõrvale. Järgmistel aastatel selline olukord lõpeb. Riigi nõudeid hakkab kohtutäiturite asemel sisse kasseerima maksu- ja tolliamet. Kui tegemist on sarivõlgnikuga, muutub teiste võlausaldajate olukord aga halvemaks, sest riik trügib järjekorras ette ja teised lükatakse tahapoole.

Valitsuse kaval võtta maksmata trahvide sissenõudmine kohtutäituritelt ära ja anda see üle maksu- ja tolliametile on muidugi oma positiivsed, aga ka negatiivsed küljed. Hea on, et täitetasud muutuvad võlgnikele kordades väiksemaks.

“Kui keegi saab näiteks 20 eurot trahvi, läheb pea sama suur summa täitemenetluse alustamise tasuks,” nentis Tallinna sotsiaaltöö keskuse võlanõustaja Riina Kuremaa. “Inimesed maksavad vahel põhivõla ära, aga täituritasud jäävad sageli omakorda võlana pikalt üles.”

Täitetasud suuremad kui trahv ise

Kui inimesel on palju võlgu ja täitetasud on samas omakorda kolossaalsed, siis moraali see muidugi ei tõsta, sest tunnetatakse ebaõiglust. See lisab vett tulude varjamise veskile. “50 euro suuruse trahvi puhul tuleb kohtutäiturile eraldi tasuda umbes 70 eurot,” lausus Kuremaa.
Trahvid on praegu võlgade sissenõudmise järjekorras samas kolmandad või neljandad. Esikohal asuvad täiturite jaoks mõistagi elatisraha nõuded, seejärel tulevad teised tsiviilnõuded.

“Ühte arestimisakti  täidetakse korraga, kui töökohas palgast võlgu kinni peetakse,” rääkis Kuremaa. “Võidab see võlausaldaja, kelle täitur on jõudnud esimesena saata akti võlgniku töökoha raamatupidamisse. Kui inimesel on palju võlgu, jäävad trahvid kusagile tahaplaanile, kuni muid võlgu makstakse. Vahel need aeguvad.”

Näiteks liiklustrahv, kui ta on saadetud täitmiseks täiturile ja too pole suutnud seda sisse nõuda, aegub, kui jõustumisest on saanud viis või seitse aastat. Mupo trahvid, mis ilmselt samuti riiklikku keskusesse haaratakse, aeguvad neljaga.

Nüüd on sellise suuremeelsuse aeg ümber, kus riik piltlikult öeldes reveranssi tehes teised võlausaldajad endast ette laseb. Kavandatava reformi kehvem külg on, et mida enam haukab võlgnikelt riik, seda vähem jääb raha teistele võlausaldajatele – või seda aeglasemalt nad selle kätte saavad.

Nagu ütleb üks võlanõustajatest, on maksu- ja tolliametil (MTA) võimalik maksmata trahve hakata kinni pidama muuhulgas liigselt makstud tulumaksu tagastustest. Elatisraha sissenõudeid käsitletakse praegu esmajärjekorras, sest nii sätestab seadus. Teisalt, kui MTA tulumaksu tagastusest maksmata trahvid enne endale napsab, pole kaevata kuhugi.

Esimene reformikatse maandus sahtlis

Taolist täitereformi, mis oleks võtnud leiva paljudelt kohtutäituritelt ja jätnud nad tegelema ainult eraasjade ehk tsiviilnõuetega, kavandati juba 2018-19. Tõsi, kui praegu on fookusesse võetud ennekõike politsei- ja piirivalveameti haldusalas määratud trahvid, siis toona räägiti kõikide riigi nõuete koondamisest maksu- ja tolliameti kätte. Põhiline, et riigi nõuded asuksid ühes keskuses. Retoorika järgi saaks seega märksa odavamalt, kuid samas tulemuslikumalt võlglastelt raha sisse kasseerida, sest enam ei pea kinni maksma täiturite kui eraettevõtjate kasumit.

Juunis 2019 saadeti eelnõu kooskõlastusringile. Kuid järgnes vaid suur vaikus. Nagu ütles justiitsministeeriumi vabakutsete talituse nõunik Aleksandr Logussov: “Selliste suurte muudatuste elluviimine nõuab alati suurt rahalist, ajalist ja inimpanust. On võimalik, et mingist ressursist jäi tookord puudu.”

Sundtäitmisele antavaid riigi nõudeid on suhteliselt palju – kaks kolmandikku kõikidest täiteasjadest. Praegu räägitakse ennekõike maksmata politseitrahvide suunamisest maksu- ja tolliameti kätte. Ometi pole põhjust arvata, et teised riigi nõuded süsteemi arenedes täituritele jäetakse.

Politseitrahvid – kõige segedamini on need määratud liiklusrikkumiste eest – moodustavad täiturite käes olevatest täiteasjadest laias laastus 60-65% ehk riigi nõuetest üldse suurima osa. Lisaks on riigiasutustest kostnud juba aastaid kriitikat, et trahvid on jäänud täiturite silmis liiga tahaplaanile. Peamiselt tegeletakse tsiviilnõuetega, kus täitetasud märksa suuremad. Täiturid on meil teatavasti sisuliselt eraettevõtjad.

Kuna iga riigiasutus alates politsei- ja päästeametist ning lõpetades keskkonnaametiga tegeles enda haldusala trahvidega ise, puudus ka keskne pilt, milliste kändude taha riigitrahvide sissenõudmine kinni jookseb. Põhiline, et seni on olnud võlgade sissenõudmisel esikohal inimene oma muredega, nüüd aga tuleb asemele riigikassa. Vähemalt miljoni aastas võib siin rohkem kokku koguda küll, ollakse riigiaparaadis arvamusel.

Päästeameti trahvidega eriti kehv seis

“PPA puhul on edukalt sundtäitmise kaudu täidetud nõuete protsent läbi ajaloo püsinud 50% ja 60% vahel,” märkis justiitsministeeriumi vabakutsete talituse nõunik Aleksandr Logussov. Mõistagi ei olda sellega rahul. “Teiste riigi nõuete puhul sellist tulemust ei pruugi nähtuda,” lisas ta. “Näiteks päästeameti nõuete sundtäitmise edukus langes viimase kahe aastaga 50%-lt 29-ni.”

Seega kaotab suur osa riigi määratud karistustest – mis trahv ju on – oma mõtte. Ja seda just keerulisema kontingendi, näiteks saririkkujate puhul, sest nii-öelda juhurikkujal või korralikul inimesel on ikka raha, et trahv tasuda.

Näiteks politseist saadetakse maksmata trahv täiturile, kuid sageli jääb see sisse nõudmata. Kui inimesel on palju võlgu, makstakse otsast peale kõigepealt tsiviilnõudeid nagu elatisraha, pangakrediidid jms. Lisaks peab inimesele palgast midagi ka elus püsimiseks kätte jääma. Ja nii need trahvid aeguvad.

Justiitsministeeriumis igal juhul usutakse, et reformi eesmärk on tõsta trahvide laekumist vähemalt 50%. “Kokkuvõtteks, kui reform on ellu viidud, võiks nõuete sundtäitmise edukus ulatuda 88%-ni,” mainis Logussov.

Kuidas see kõik reaalses elus välja näeks?

Kogu lootus arvutiprogrammil

MTAs töötatakse välja uus IT-lahendus, mis haarab kõiki riigivõlglasi. Muigamisi võiks seda nimetada elektrooniliseks superinkassaatoriks, mille maksumuseks koos lisanduva tööjõukuluga hinnati neli-viis aastat tagasi kaheksa-üheksa miljonit eurot. Tõsi, MTA süsteemid on aastatega edasi arenenud, seega võib tulla ka odavam. Kuid selge, et riigi võimalustega ei suuda nii-öelda põlve otsas arvutisüsteeme paika sättinud kohtutäitur võistelda.

Põhimõtteliselt tegutsevad kohtutäiturid praegu nagu kõrgelt tasustatud arvutioperaatorid ja nende tellitud IT-süsteemid kontrollivad pidevalt andmeid. Mõni täituribüroo võistleb teiste täituritega arvutiprogrammi kiiruses: kes suudab maksu- ja tolliameti töötajate registrist kiiremini näiteks äsja tööle asunud võlgniku töökoha tuvastada ja tolle palgale n-ö käpa peale panna. Kes ees, see mees. Sageli on ühel võlgnikul palju täiteasju. Arvestades, et ühel täituril võib neid olla 10 000-20 000, teebki põhitöö arvutiprogramm.

Mõne täituri büroos kontrollitakse iga võlgniku töötamist töötajate registri kaudu mitu korda päevas. Vara registreid ehk kinnistusraamatut, liiklusregistrit, väärtpaberite registrit jne kontrollitakse kord kuus. Pangakontode olemasolu kontrollitakse kord kvartalis. Juhul kui võlgnikul avastatakse uus töökoht, vara või konto, arestitakse see kohe.

Kui arvutiprogrammid igasuguseid registreid üha uuesti läbi kammides midagi ei avasta, võib võlgnik jääda aastateks või aastakümneteks pika ninaga ootama.

Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kantsleri Helen Rivese sõnul liiguksid riigi nõuded võlgade hulgas kui mitte päris esimesele kohale, siis üsna ette. Ta nõustub, et teiste võlausaldajate positsioon muutub märgatavalt halvemaks, sest kas või liiklustrahvid on meil üsna kõrgeks kasvanud ja tuhandetki eurot makstakse vahel kuude, kui mitte aastate viisi.

“Kogu selle kava ellu viimine nõuab seadusandluse muudatust ja ametnike arvu suurendamist,” lisas Rives, märkides, et süüdistused, nagu teeniksid täiturid riigi nõuete sissekasseerimise pealt liigkasu, on alusetud. Samal ajal kui riigi võlgade sissekasseerimisse süsteemi loomiseks MTA-s kavatsetakse kasutada maksumaksja raha, investeerivad täiturid ise pidevalt oma töösse.

“Praegu puudub kahjuks usk ja veendumus, et plaanitav reform on lõppkokkuvõttes riigile soodsam ning täitmine saab olema efektiivsem,” väitis Rives. “Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja hinnangul ei ole reform põhjendatud, see on ennatlik ning ei põhine kaasajastatud analüüsidel. Sundtäitmise korraldus peab olema õiglane ja võrdne kõikide sissenõudjate jaoks ja täitmisega kaasnevad kulud peavad olema kõikidele võlgnikele ühtsed.”

Sellega viitab Rives, et seega saab riigi võlgu edaspidi maksta soodsamate täitetasudega kui eravõlgu, kuid võlgnikke peaks siiski võrdselt kohtlema.

Suure tõenäosusega kaotab vähemalt kolmandik täituritest – praegu on neid 38 – edaspidi oma töö, sest ainult tsiviilnõuetest endi ja oma büroo ülalpidamiseks siiski ei piisa. Tõsi, täituriteta ei saa ka riik läbi. Plaani järgi saab olema nii, et kui MTA leiab, et võlgnikul pole trahvi tasumiseks kontodel raha, antakse kohtutäiturile ülesanne tema vara nõude katteks sundmüüki panna.

Miks riik eravõlausaldajaid ei aita?

Võlanõustaja Evelin Laanemäe on reformi osas kriitiline. Tema arvates võiks juhul, kui riik kurdab, et ei saa trahviraha kätte, täitureid kohustada sellega prioriteetselt tegelema – selmet süsteem laiali lüüa. Lisaks peaks asja parandama teisitigi.

Riigiportaalis eesti.ee seisavad võlglase vastu suunatud nõuded üleval ning kuigi täituritel on justnagu kohustus andmeid uuendada, kui osa on makstud, seda sageli ei tehta. See aga demoraliseerib võlglast.

Märkimisväärne, et riik sööstab küll oma kauka huve kaitsma, aga ehk võiks mõelda kõigi võlausaldajate peale?

Paljud võlgnikud kasutavad tavapankade kontode asemel Revoluti-taolisi globaalseid lahendusi ja tulude varjamiseks sõprade-sugulaste pangaarveid. Täiturite käed jäävad siin sageli lühikeseks ja riigil on märksa avaramad võimalused tulude varjamisele jälile saada.

Sisekaitseakadeemia finantskolledži juht Kerly Randlane on 2017. aasta uurimistöös välja toonud, et võlgade sissenõudmise tsentraliseeritud süsteemid, mis haaravad kõiki, nii era- kui ka riigi nõudeid, on loodud mitmetes Euroopa riikides.

Rootsi maksuameti juures tegutsev üksus kasseerib sisse kõik, nii era- kui ka avalikõiguslikud nõuded ühtsetel alustel. See süsteem olevat väga efektiivne. Samamoodi käib asi Taanis.
Riiginõuete kokku kogumine ja nende riiklik sissenõudmine kirjutati kevadel valitsuse tegevusprogrammi. Novembris vaagitakse rahandusminister Mart Võrklaeva eestvedamisel asja valitsuses ja ilmselt järgmisel aastal saab eelnõu valmis ning muudetakse seaduseks. IT-süsteemide arendamine võtab siiski veel mitu aastat.

Abi saab linna võlanõustajalt

Tallinnas on võimalik võlgadega seotud küsimustes saada nõuandeid linna sotsiaaltöö keskuse võlanõustajatelt.

Võlanõustaja räägib võlglase õigustest ja kohustustest, otsib võimalusi võlgnevuste vähendamiseks või likvideerimiseks. Tallinna elanikele on nõustamine tasuta.

Nõustaja aitab:

• suhelda vajadusel kohtutäiturite ja võlausaldajatega ning  koostada avaldusi ja dokumente;
• õpetab vältima uusi võlgnevusi: analüüsima tulusid-kulusid, koostama pere eelarvet, oskuslikult majandama jms;
• lahendada muid võlgnevusega seotud probleeme.
   
  Võimalik on saada ka majandamisnõustamist, mille eesmärk on aidata inimestel paremini toime tulla: kuidas oma rahalisi ressursse oskuslikult kasutada ja võlgadesse sattumist ära hoida.
  Täpsem info https://www.tallinn.ee/et/teenused/volanoustamine või tel 6660886. E-post: volanoustaja@swcenter.ee