Kes küll poleks fantaseerinud päevast, mil ta end energiavõrgust täielikult lahti ühendab ja kogu vajamineva elektri ja soojuse endale kodus ise toodab? Veel pole see päev käes, kuid hoogu koguv vesinikurevolutsioon annab lootust, et varsti on meie energia nii puhtam, odavam kui ka privaatsem. „Umbes nagu maagaasikatel kodus,“ maalib tulevikupilti Alexela arenguprojektide juht Artur Dianov.

„Tuleb trass koju ja läheb kütuseelementi. Toodad kogu koduse elektrienergia ja natuke ka soojust,“ jätkab Dianov fantaasiat.

Veel pole tulevik nii kaugel, kuid vesinikuenergiast kõneledes on kodumaised eksperdid ühel meelel: mitmeid aastakümneid fossiilkütustele puhta alternatiivina üles kiidetud vesiniku tähetund on peagi käes. Varsti tulevad Tallinna juurde kaks esimest vesinikutanklat Eestis. Salamahti valmistatakse ette hanget isegi vesinikupraamide jaoks.

Võiks peaaegu öelda, et riiki on tabamas vesinikumaania. Dianov selgitab, et peagi jõuab Eesti etappi, kus taastuvenergia hulk on piisav selleks, et hakata puhast kodumaist vesinikku tootma. „Teatud hetkedel on väga palju tuult ja päikest, mis toob vesiniku hinna alla.“

Nimelt pole vesinik aine, mida looduses puhtal kujul leiduks. Selle tootmine käib läbi elektrolüüsi, mille käivitamine vajab omakorda elektrit. Elektrit, mida saab toota „mustalt“ ehk fossiilkütuste abil (nagu teevad lätlased praegu gaasiga). Või siis puhtalt ehk roheliselt tuuleparkide ja päikesepaneelide abil, nagu kavatseb teha Eesti.

Pealinnas peetavale ühele Euroopa suurimale rohetehnoloogia messile NEXPO Talinn kogunenud ei ole kiitusega vesinikule kitsid. Üheks tema suureks vooruseks on kerge kohaldumine parasjagu valitsevate oludega. „Toodad siis, kui on tuult või päikest,“ ütleb Tartu Ülikooli füüsikalise keemia teadur Ove Oll. „Tarbid ükskõik mis ajal.“ Nagu rohelisele pöördele kohane, raisku ei läheks midagi.

Eesti vesinikutulevikku konkreetselt maaliva projekti Vesinikuorg kaart näitab, et elektritootmine arvestaks igati loogiliselt meie geograafiliste eripäradega. Tallinna, Narva juurde, Pärnusse ning saartele rajataks elektrituulikud, Tartusse ja mujale sisemaale lisaks rohkelt päikesepameele. Kõik ikka selle tarbeks, et puhtalt sündinud elekter vesinikuks muundada. Et protsess end ära tasuks, peaks vesiniku eraldamiseks mõeldud elektrolüüserid töötama vähemalt 45% ajast.

Projekti muudab ahvatlevamaks asjaolu, et Eesti naudib siin suhtelist iseseisvust. „Kui muidu teeb rohetehnoloogia maailmas ilma Hiina, siis elektrolüüserite valdkonnas on esirinnas Euroopa, Eesti sealhulgas,“ räägib Oll. Aina konfliktsemas ja rahutumas maailmas, kus eriti energia vallas ei saa kellegi abile loota, mõjub see teadmine kahtlemata rahustavalt.

Kogu puuduva infrastruktuuri peaksid looma seega eestlased ise. „No siis, kui on piisavalt tarbijaid, et hoida üleval ühte väiksema suurusega ettevõtet,“ vastab Alexela juhatuse liige Tarmo Kärna küsimusele, millal saaks kodumaine huviline reaalselt kogu majapidamise vesiniku peale ümber kolida. Tehnoloogia pole odav ning mida saab endale lubada Tartu Ülikool, ei saa lubada tavatarbija.

„Väga lihtsustatult öeldes on küsimus mahus,“ ütleb Dianov. Mida suurem maht, seda madalamaks muutub omahind. Vähemalt autode puhul on tasakaalupunkt ekspertide sõnul juba käes. Sajakilomeetrise läbisõidu peale kuluks 0,8 kilogrammi vesinikku, mis ümberteisendatuna on võrdväärne sisepõlemismootoriga auto tarbimisele. Tehnoloogiline edenemine parandab seda näitu ainult veelgi. Kui ainult tanklaid oleks rohkem…

Initsiatiiv selleks tuleb kõige kõrgemalt ehk Euroopa Liidust. Ühendus kavatseb ehitada vesinikutrassi, mis ühendaks kõiki meie piirkonna riike. „Poolas ja Saksamaal on hulgaliselt soolakoopaid, mis aitavad vesinikku salvestada,“ jutustab Kärna. Kui kõik saaks kord omavahel ühendatud, tähendaks see jällegi madalamaid hindasid.

Moodsa vesinikuauto tankimine võtab jaamas aega viie minuti ringis, seejärel saab nautida sõitu 600 kilomeetrit. „Ning ta ei ole tundlik väga kõrgete ja väga madalate temperatuuride suhtes,“ kiidab Oll. Teisisõnu oleks vesinikuauto ideaalne valik maainimesele, kes künnab regulaarselt pikki vahemaid, vähemalt 100 kuni 200 kilomeetrit päevas. Roheliselt mõtleval linnavurlel oleks ilmselt ökonoomsem jääda klassikalise elektriauto juurde. Pikamaasõitude jaoks mõeldud raskeveokid aga – vesinik on nende jaoks nagu loodud. Eriti võttes arvesse, et vesinikumootorid on nagunii keskmisest natuke kopsakamad.

Üks peagi ilmavalgust nägev vesinikutankla Väos on nimelt mõeldud teenindama raskeveokeid ja busse. Teine, Peterburi tee algusesse plaanitav, võtab sihtrühmaks sõiduautod. Mõlemad neist avatakse järgmise aasta oktoobris.

Lõppsõna jääb ikkagi autojuhile ja tema väärtustele. Sest nagu küsib Oll filosoofiliselt: mis on hind? Kas ainult raha, mis tuleb puhtama sõiduvahendi eest välja käia? Või on märksa väärtuslikum ja kallim loodus, mida selle abil säästame?

Vesiniku põhjal töötavast kodusest jõujaamast unistajad peavad aga veel vaid natukene aega kannatama. Tehnoloogia on olemas, tuleb vaid turgu järele oodata.