“Tänavale on lihtne jõuda, aga abi pead ise otsima. Inimesed annavad vaid topsi sisse raha,” räägib 36-aastane Eiko Hallkivi, kes on end tänavaelust välja rabelenud ja elab praegu Varre tänava sotsiaalmajas. Paari aasta tagune uuring näitas, et Tallinnas elab 827 koduta inimest, kellest 82 elab tänaval. Praegu on kodutuid hinnanguliselt juba 900.

Eiko Hallkivi (36) jõudis Tallinna sotsiaaltöö keskuse kõige uuemasse, Varre tänava sotsiaalmajutusüksusesse Ranna Rantšo kaudu, kus ta tegi vabatahtlikku tööd, et samas elada saaks.

“Ema-isa ei hoolitsenud meie eest, ainult peksid,” räägib Kullamaal sündinud mees oma lapsepõlvest. “Olin 8-9-aastane, kui pöördusin ise lastekaitsesse abi otsima. Algkooli ajal elasin internaatkoolis, seejärel läksin Palivere lastekodusse.”

17-aastaselt võttis Eiko naise, elama asuti abikaasa vanematekoju Kakumäel. “Mina käisin tööl ja andsin kogu oma palga naise kätte, tema aga ei tulnud koju,” meenutab mees. “Uurisin, kus ta võiks olla, ja siis selgus, et oli teiste meestega.” Kui naine ta maha jättis, hakkas ka Eiko elu allamäge veerema. “Tänavale on lihtne jõuda, aga abi pead ise otsima. Kui seda ei tee, ei oska keegi aidata, annavad küll topsi sisse raha, aga muud abi ei saa.”

Üürivõla tõttu tänavale

Nüüd ei ole Eiko juba tükk aega alkoholi tarbinud. “Olen Solarise keskuses täiskohaga tööl, algul Lidos ja nüüd all toidupoes, kus saab eri töid teha,” mainib mees. “Varsti saab kassasse ja siis on kõik ametid teada. Mulle meeldib töötada, sageli teen 12-13-tunniseid vahetusi.”

Eiko unistab oma elamispinnast, et saaks edasi liikuda. “Maksan siiani sõbra võetud kiirlaenu, mille otsa ta mind jättis,” märgib mees. “Nüüdseks on jäänud alla tuhande euro maksta. Hea, et meil naisega lapsi ei olnud, muidu peaks veel alimente ka maksma.”

Aivar oli abielus, käis tööl ja andis palga naise kätte, et too maksaks üüri ja ostaks toiduained. “Elasime Põhja-Tallinnas, lapsi meil ei olnud,” meenutab Aivar. “Kui krooniaja alguses ilmusid välja välismaalt endised omanikud, kellele majad tagasi anti, tuli välja, et naine ei olnudki üüri maksnud – ei tea, kuhu ta selle raha pani. Üürivõla tõttu visati meid tänavale, siis nalja ei tehtud.”

Aivari mäletamist mööda võis see olla 1994. aastal. “Mul oli ka töökoht, olin Balti jaamas postioperaator, kõik kursusedki tehtud ja paber käes. Taotlesin laenu, et võlg ära maksta ja tööl edasi käia.”

Laenu aga ei antud ja lõpptulemusena jõudis Aivar ikkagi tänavale. “Rändasin mööda Eestit, vahel olid õnnelikud päevad – tervist oli rohkem, tegime nn musti otsi,” räägib mees. “Külmal ajal tarbisin ka alkoholi. Mis mul muud üle jäi – viin hoidis sooja sees. Varjupaiku, kuhu öömajale minna, toona veel ei olnud.”

Aivar ei ole kaugeltki pensionieas, aga tema põlved ja selg on läbi. “Praegu teen kahetunniseid tööotsasid, masinapesu, aga see on raske füüsiline töö,” lausub mees. “Koolis olin õppinud elektriremondi lukksepaks ja mööblitisleriks, aga praegu läheb vaja võõrkeeleoskust ja autojuhiluba, mis mul puuduvad. Juhiluba enam ei anta ka, sest üht silma mul enam ei ole ja teisel oli kae.”

Praegu on Varre tänava kolmekorruselises majas 36 elanikku. Esimesel ja kolmandal korrusel elatakse tubades kahekaupa, teisel korrusel elab kümme inimest toas üksi. Mehi on rohkem kui naisi. Väikeste lastega elanikke Varre tänaval enam ei majutata, kahes toas elavad emad koos täiskasvanud poegadega.

“Üks pere on siia sattunud korteri kaotamise tõttu – et paremini elada, võeti algul pangalaenu, seejärel kiirlaenu, tekkis kommunaalide võlg ja korter pandi oksjonile,” räägib Varre üksuse juht Diana Mölder. Osal elanikel on vaimse tervise probleemid, mõned käivad psühhiaatriakliinikus ravil, aeg-ajalt käib kiirabi ka kohapeal. “Kui ravimeid ei võeta või tarbitakse kõrvale alkoholi, lähevad asjad paratamatult käest,” tõdeb Mölder.

Ljudmilla on argioskuste juhendajana töötanud Varre tänava üksuses ligi poolteist aastat. Et oma tegevust laiendada ja klientidega rohkem tegeleda, õpib naine tegevusjuhendajaks. “Raske ei ole, huvitav küll,” räägib ta. “Mulle meeldib elanike eest hoolitseda, neid aidata ja juttu rääkida. Oleme nagu üks suur pere, kõik on sõbralikud ja kallistavad. Maja kodukord siseruumides alkoholi omada ega tarbida ei luba, aga eks nad aeg-ajalt tipsutavad linna peal ja pärast poevad tasapisi tagasi nagu kutsikad, et vaikselt magama minna.”

Edulood toovad enim rõõmu

Üldiselt on kliendid iseseisvad: teevad endale süüa ja hoiavad oma toa korras, abiks argioskuste juhendaja. “Osa neist peab ka õpetama, et nüüd võta hari või pese põrand ja tee oma tuba puhtaks,” mainib Mölder.

Töötajad korraldavad üritusi, ühiselt mängitakse mänge ning iga kuu käiakse linnas tasuta muuseumipühapäevadel. “Suvel tegime pikniku Keila-Joal, hiljuti külastasime loomaaeda ning peagi tähistame kadripäeva, mille jaoks teevad kõik endale maskid,” räägib Mölder.

Osa elanikke ootab kogukonnas elamise teenusele pääsemist, teised on sotsiaalkorteri järjekorras, et edasi liikuda. On neid, kes käivad tööl ja korjavad raha, et toimetuleku paranedes saada suunamist Sõpruse pst ühiselamu resotsialiseerimisteenusele. Ühiselamus on ühe-ja kahetoalised toad oma köögi- ja dušinurga ning WC-ga. Mõni peab seal elamist kalliks, sest seal tuleb ka kommunaalkulud tasuda.

“Üks noormees läks meilt sinna elama ja lisaks bussijuhtide kursustele, tuli pärast siia külla ja rääkis, kuidas ta eksameid tegi – elasime kõik kaasa,” lausub Mölder. “Ta ütles, et jääb elu lõpuni tänulikuks, et seal parema võimaluse sai.”

Kõige suurem rõõm ongi Mölderi sõnul näha klientide edasiminekut – kui keegi end kokku võtab, võlad ära maksab, pahedest loobub ja eluga edasi läheb. Need on tõelised edulood.
Sotsiaalmajutusüksuse elanike vahel tuleb ette ka armastuslugusid. “Üks paar läks meilt ära, et oma korter üürida,” rõõmustab Mölder. “Ka praegu on siin ühed armunud, üks vene, teine eesti rahvusest, tahavad kangesti abielluda, saadavad mulle sõnumeid, et kuidas nad teineteist armastavad. Meie ikka ütleme: ärge kiirustage, käige niisama, jalutage, oodake abiellumisega.”

Varjupaigast oma koduni

Kes üldse on kodutu? “Kuna Eestis ei ole koduta inimese ühtset definitsiooni, räägime me siinkohal nii neist, kel puudub oma eluase ja kes vajavad resotsialiseerivaid teenuseid, kui ka neist, kes elavad tänaval ja kasutavad öömajateenust,” selgitab abilinnapea Betina Beškina.

Tavaellu tagasipöördumiseks pakub linn kolme päästerõngast. Varjupaigateenusel öömajas saavad ajutise ööbimiskoha täisealised inimesed, kes ei ole võimelised seda endale ise tagama. Järgmiseks võib taotleda kohta sotsiaalmajutusüksuses, mille eest tuleb kuus maksta 45-100 eurot, ning kolmas, kõige kõrgem aste on ühiselamu, mille eest tuleb välja käia olenevalt toast 70-90 eurot kuus pluss kommunaalkulud.

Ühiselamus elavad inimesed vajavad reeglina veel sotsiaaltöötaja nõustamist ja juhendamist, kuid järgmiseks sammuks on kolida juba päris oma koju, olgu selleks sotsiaal- või munitsipaalkorter. Kindla sissetuleku ja iseseisvuse saavutanud võivad mõistagi üürida ka turuhinnaga korteri.

Paraku on teatud hulk inimesi, kes öömaja teenuselt edasi liikuda ei taha. Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja Raimo Saadi sõnul on oma mõju kindlasti avaldanud asjaolu, et linn avas aasta algul (Alasi tänava asemel) uue, mugavamate tingimustega öömaja Suur-Sõjamäel.

“Kodutud on selle teenuse võtnud paremini vastu kui varem,” tõdeb Saadi. “Pigem on see hea, et inimesed jõuavad teenusteni, sest seni oli probleem, kuidas neid rahvakeeli n-ö kätte saada ja neile nõustamist pakkuda, et tavapärasele elule tagasi aidata. Lihtsam on aidata neid, kes on koduta olnud lühemat aega.”

Kodutud kasutavad Tallinnas 60-80 öömajakohta, 20 ööpäevaringset varjupaigakohta ning 600 voodikohta sotsiaalmajutusükstes. Tänaval ehk hüljatud majades, keldrites, vanades garaažides ja muudes taolistes kohtades elas mulluse loenduse järgi 50-60 inimest, kes ei kasutanud öömaja ega varjupaiga teenust, nagu kinnitas Tallinna sotsiaaltöö keskuse direktor Kersti Põldemaa.

“Et öömajades viibijad oleksid valmis liikuma järgmise etapi teenustele sotsiaalmajutusüksuses, mis oleks järgmine samm iseseisvamale hakkamasaamisele, on öömaja ja päevakeskuse sotsiaaltöötajate igapäevase töö osa neid nõustada ja motiveerida,” mainib Saadi.

Üks põhjus, miks varjupaigas ööbijad ei liigu edasi sotsiaalmajutusüksusse, on seegi, et seal tuleb juba kohatasu maksta, seevastu öömaja teenus on linnaelanikule tasuta.
Kahjuks on majutusüksustesse pääsemise järjekord pikenenud. “Kui veel mõned kuud tagasi oli ootel umbes 50 inimest, siis praegu on neid jälle 70,” tõdeb Kersti Põldemaa.

Majanduslangusega tõuseb sotsiaalabi vajajate arv

Tavaloogika kohaselt kasvab majandusolukorra halvenedes ka sotsiaalteenuste ja sotsiaalabi vajajate arv. “Pikemas perspektiivis avaldab majanduslangus kindlasti mõju ka kodutusele, aga kodututele mõeldud teenused on sisuliselt viimased, mida omavalitsus abivajajale pakkuda saab,” nendib Saadi. Enne on päris mitmeid vaheetappe.

“Kui inimene kaotab keerukates majandustingimustes töö, tõuseb esmajärjekorras nõudlus eri sotsiaaltoetuste (näiteks toimetulekutoetuse) järgi,” nendib Saadi. “Linn aitabki eelkõige teiste abimeetmete kaudu, et kodutuks jäämine üldse ei ähvardaks.” Ei saa unustada, et tihti on kodutuks jäämise taustal alkoholismiprobleemid, sõltuvusained ja psüühikahäired.

Vahel püütakse tekitada muljet, et kodutus on midagi sellist, mida on võimalik võita, seljatada või ära kaotada. “Tegelikult ei näita ühegi suurlinna praktika, et seda oleks saavutatud,” rõhutab Saadi. Palju sõltub inimeste enda valikutest ja käitumisnormidest. “Küsimus on pigem selles, kui palju ja millisel kujul abi suudetakse kodututele pakkuda, et neid sellest välja aidata.”

Selles osas algab töö inimese baasvajaduste rahuldamisest ehk sooja ööbimiskoha pakkumisest, mille juurde kuulub vajadusel riideabi, samuti on nii öömajas kui ka päevakeskuses võimalus iseseisvalt toitu valmistada. Pluss nõustamine, kuidas vormistada dokumente ja taotleda eri sotsiaaltoetusi, aga ka näiteks tööd leida.

“Viimase kümne aastata on üürihinnad palju tõusnud ja eluaseme kättesaadavus oluliselt halvenenud,” tõdeb Tartu Ülikooli linnageograafia kaasprofessor Anneli Kährik. “Tallinna puhul paistab silma, et kättesaadavus on halvenenud üsna hüppeliselt ning rohkem on nähtavale tulnud piirkondlikud erinevused – kesklinn ja Põhja-Tallinn on eest ära minemas ning elukoha eraldatus ehk segregatsioon suurenemas.”

Oma rolli mängib Kähriku sõnul ka eluasemepoliitika – Eestis leidub väga vähe kättesaadava üürihinnaga üürikortereid, mis oleks riiklikult või omavalitsuse poolt subsideeritud. “See on tüüpiline Ida-Euroopa erastamisjärgne nähtus, mida kohtab ka mujal riikides,” nendib Kährik.

“Kui Lääne-Euroopa riikides, näiteks Hollandis, moodustab sotsiaalpindade osakaal umbes kolmandiku kõigist eluruumidest, on see Eestis ainult 2%. Tallinn küll ehitas vahepeal uusi hooneid munitsipaalkorteritega, kuid need olid suunatud pigem linna saabuvale tööjõule, kelleks olid spetsialistid ja noored pered ehk tööturul juba kanda kinnitanud ja haritum kontingent.”

Pidades silmas kõige haavatavamaid ehk neid, kes elavad sotsiaalmajutusüksustes, möönab Kährik, et nende jaoks napib võimalusi sealt edasi liikuda ning pakkumisi on vähe. “Küsimus on ka prioriteetides,” lisab Kährik. “Probleemi teadvustatakse, aga mõjukamate ja suuremate sammudeni ei ole jõutud.”

Parem eluasemepoliitika aitaks nii noori kui kodutuid

Enim mõjutavad eluaseme- ja üürihindu majandustsüklid ja nõudlus. “Kiirema majanduskasvu perioodil kipub eluaseme kättesaadavus halvenema,” nendib Kährik. “Meie majandusel läks hästi aastatel 2010-2020 ja suuresti selle tõttu üürihinnad kallinesid – Eestisse ja eriti Tallinnasse tuli sisse palju välistööjõudu, kellest suure osas moodustasid tippspetsialistid. Nemad ajasid nõudluse üüriturul nii kõrgele, et ka hinnad said tõusta.”

Nõnda on ka noortel raske vanematekodust lahkuda ja oma eluaset soetada. “Tegime hiljuti uuringu noorte kohta, millest selgus, et ainult pooled noorema põlvkonna rühmadest on eluaseme omanikuks saanud,” mainib Kährik.

Tema sõnul võiks sotsiaalpinna vajajate seas vahet teha erineva iseloomuga rühmadel ning pakkuda neile erineva hinnataseme ja võimalustega elamispindu. “See võib olla elu hammasrataste vahele jäänud või tööturult välja langenud töötu üksik meesterahvas, aga ka noor, kes saaks sotsiaaleluruumis elada üks-kaks aastat ning siis edasi liikuda,” räägib Kährik.

Kährik näeb seda iseäranis Tallinna probleemina ning tema sõnul on eriti haavatavad need noored, kel puudub kõrgharidus või kelle haridustee on pooleli jäänud. “Nii on selliste nn vahepealsete, korralikku elu võimaldavate elamispindade järele hädavajadus,” toonitab Kährik.

“Kindlasti peaks silmas pidama, et need ei oleks segregeeritud majad ehk et ei tekiks olukorda, mida ka vaesusetsüklisse sattunud noored on tunnistanud: elu sotsiaalkorteris, kus ümberringi elavad samasugused hädalised ja kus ollakse eri sõltuvuste küüsis, on nõiaring. Kui keskkond edasiminekut ei toeta, on äärmiselt raske edasi liikuda.”

Kust saada peavarjuta olles abi?

• Varjupaik Kauge 4. Teenusele saamiseks pöörduda tel 677 5871 või 677 5874.
• Varjupaik öömajas Merelahe tee 4 (tel 651 2944) ja Suur-Sõjamäe 6a. Teenusele saamiseks pöörduda öömajja selle lahtiolekuajal. Kohti vastavalt 26 ja 34.
• Päevakeskus Suur-Sõjamäe 6a. Pakutakse abi dokumentide taotlemisel ja vormistamisel, tagatud on pesemisvõimalus, toiduabi ja puhtad riided. Avatud esmaspäevast pühapäevani kl 9-19, tel 5615 9518.
• Sotsiaalmajutusüksused Akadeemia tee 34, Tuulemaa 6, Paagi 8, Männiku tee 92, Varre 7, Mahtra 44, Kadaka tee 153. Hinnad olenevalt sellest, mitmekohalises toas ööbitakse, 45-100 eurot kuus.
• Ühiselamu Sõpruse pst 5. Resotsialiseerimisteenus ühekohalises toas 90 eurot kuus, kahekohalises toas 70 eurot kuus. Lisanduvad kommunaalkulud (elekter, vesi ja küte).
• Täpsem info Tallinna eluruumide kohta: www.tallinn.ee/et/eluruumid-linnalt

Öömajades on kodutuid mullusest rohkem

Tallinna sotsiaalvaldkonda kureeriv abilinnapea Betina Beškina:

Viimasel aastal on tõepoolest üha rohkem inimesi leidnud tee nimelt öömajja, ent samas on linnas tänavakodutute arv  siiski vähenenud. Ehkki öömajades on kliente rohkem kui eelmisel aastal, on Tallinna linn seni nende abistamisega kenasti toime tulnud. Oleme selgel seisukohal, et vältimatu abi peab inimesele kindlasti tagatud olema, ja analüüsime parajasti ka seda, kas öömajadega seoses on vaja teha ümberkorraldusi.

Samuti on linnas lisaks öömajadele kodutute päevakeskus, kus inimestel on võimalik veeta mitmekülgselt aega – näiteks toitu valmistades, lugedes, arvutit kasutades või televiisorit vaadates. Lisaks on seal võimalik saada täiendavalt riide- ja toiduabi, sealhulgas hügieenitarbeid.

Tööpäeviti on päevakeskuses ka sotsiaaltöötaja, kes abistab külastajaid asjaajamisel. Kõik eelmainitud teenused on tallinlastele tasuta.

Tallinn eesotsas linna sotsiaaltöö keskusega on aastaid tegutsenud selle nimel, et koduta inimestele oleksid kvaliteetsed teenused kättesaadavad. Paraku on ebatõenäoline, et kodutus kui nähtus ühiskonnast päris kaoks, kuna mõned inimesed ei ole valmis abi vastu võtma. Sellele vaatamata jätkame pingutuste ja teavitustööga, et jõuaksime abiga võimalikul paljude inimesteni.