Kuigi toidu hinnatõus on pisut pidurdunud, rebitakse sooduspakkumisi lennult, sest vähestel on sissetulek kasvanud nõnda palju kui hinnad kauplustes: paljudel toodetel 40-50%. Kui arvate, et kõige soodsamalt suudavad teie toidulaua katta vanad ja kogenud kaubandushundid, siis eksite. Need on hoopis kaks hiljutist koolipoissi, kes hindade poolest hiidudele pika puuga ära teevad.

“Kuidas küll need siia on sattunud!?”

Tõusev täht kaubandustaevas, Oliver Sebastian Lamp keerutab jahmunud ilmel käes ukrainakeelse kirjaga Laysi krõpsude pakki. Neid on seal suur kastitäis. Ilmselt on mõnes suures Euroopa kesklaos midagi sassi aetud ja osake Ukrainale mõeldud partiist mõnda Eesti hulgilattu saadetud.

Nüüd jääks vaid üle need meie hulgilaost prügimäele kupatada, sest tarnija nii väikest hulka tagasi ei võta ja kohalikud tavapoed ei taha taolist võõrkeelsete kirjadega kraami müüki võtta. Aga õnneks on olemas Oliver Sebastian Lamp ja ta äripartner Joosep Kaljula – alles hiljuti tavalised koolipoisid. Oma internetipoes müüvad nad selle kraami odavalt maha. Jüri tööstuspargis on neil ladu, kuhu kogutakse toiduained, mis lõpetaksid muidu suure tõenäosusega prügilas.

Krõpsud krõpsudeks. Nendega igapäevast toidulauda ei kata. Tegelikult kauplevad noormehed kõigega, mis hulgiladudes üle jääb ja ähvardab aeguma hakata. Välja arvatud muidugi liha ja piim. Kuupäevaga “kõlblik kuni” on asi selge. Kui aeg on läinud üle pakendil märgitud kuupäeva, ei tohi toodet enam müüa.

Samas on suur hulk toidukaupua, mida suured poed ei taha müüa pärast seda, kui on kukkunud “parim enne”  kuupäev – kuigi odavalt ju võiks. Makaronide, toiduõlide, kohvi ja veel palju muuga ei juhtu tegelikult midagi, kui “parim enne” möödas. Seadus lubab ja tarbijad on tänulikud.

Päästetud 164 tonni toitu

Oliver Sebastiani ja ta kaaslaste poodi lähevad müüki ka need hulgiladude ja suurkettide laojäägid, millel pole isegi parim enne kuupäev kukkunud. Võrreldes tavapoodidega pakutakse kaupa 30-70% odavamalt.

Lühikese, veidi enam kui aastase tegevusajaga on päästetud umbes 164 tonni toitu. 95% sellest müüvad noored kaubandustegelased internetipoes. Ja viis protsenti käibest annab Balti jaama turul hiljuti avatud müügikiosk.

“Meil on kõigi suuremate hulgiladude kontaktid,” mainib Oliver Sebastian.

Äri alustades pidid nad ladudele ja poekettidele üsna palju peale pressima, sest nendega ei tahetud tegemist teha. Poodide-ladude toidukaona põlevad aastas mitmed miljonid, samas otsib tavakodanik paaniliselt allahindlusi. Siiski on mugavam toitu nii-öelda maha kanda.

Oliver Sebastiani sõnul tegutsevad taolised toidu päästmise poed Saksamaal ja Hollandis. Seega jalgratta leiutamisega tegemist pole. Tõsi, seal müüakse internetis, kuid meie poisid – vabandust koduse nimetuse pärast – on ka n-ö füüsilise poekese avanud.

“Ilma meieta läheks hävitamisele veelgi enam toitu,” ütleb Oliver Sebastian.

Leidub suurkontsernide kaubamärke, mille omanikud põhimõtteliselt ei taha, et nende parim enne tooteid pärast viimast kuupäeva müüakse. Siin taga pole sageli muud kui ainult maineküsimus. Ei taheta näidata, et kaup võib seisma jääda ja aeguda. “Brändi mainet tuleb üleval hoida,” lisab Oliver Sebastian.

Üks suurimaid hiljutisi müügihitte on algajatel kaupmeestel näiteks Šveitsi šokolaadi 200-grammised karbid. Suvel aga müüdi odavalt 30 000 liitrit Borjomi mineraalvett, millest kauplusekett tahtis lahti saada. Tootjatehase juhtkonna kodakondsuse tõttu valitses segadus, kas Borjomi kuulub Venemaa suhtes rakendatud sanktsioonide alla või mitte. Teisalt oli õigem tervisevesi odavalt maha müüa kui kanalisatsiooni valada.

Odavat toitu on palju – aga ei jätku

Ilmselge, et mida enam kasvab toidu hind, seda enam otsivad inimesi allahinnatud kaupa. Oliver Sebastiani ja tema kamraadide kaudu jõuab müüki mõistagi vaid tilluke osa toidust, mis muidu läheks mahakandmisele.

Euroopa Komisjoni hinnangul on 10% kogu äravisatavast toidust seotud sellega, et inimesed mõistavad säilimisaja märgistust valesti. Tavaliselt ei tehta vahet mõistetel “parim enne”  ja “kõlblik kuni”.
Iga päev regulaarselt prügimäele rändava toidu kõrval tuleb meenutada, et see on alates 2020. aastast kallinenud tarbija jaoks 40%. Näiteks 2022. a jooksul, kui oli hinnatõusu tippaeg, kallinesid toidukaupadest enim ehk 53,6% jahu ja tangained, suhkur (50,9%), õlid (49,5%) ja munad (45%).

Eriti masendav on toidukadu muidugi praegusel hinnatõusu ajal, kui suhtelises ja absoluutses vaesuses elab meil üle 300 000 inimese. Stockholmi keskkonnainstituudi ja maaülikooli 2021. a avaldatud uuringu järgi on teatavasti kõige suurem osa toidukao tekkes kodumajapidamistel (41%) ja kõige väiksem toidutööstustel (4%).

Kogu toidutarne ahelas raisatud toidu väärtus kokku on hinnanguliselt 164 miljonit eurot aastas. Kuna siinkohal käib jutt 2021. a andmetest, siis nüüd võiks inflatsiooni taustal julgelt rääkida 200 miljonist eurost aastas. Kaupluste ja ladude osa selles on samuti märkimisväärne, moodustades 21%.

Kaupluseketid ja hulgilaod on püüdnud viimastel aastatel toidukadusid vähendada. Sellele vaatamata on nüüdki tõenäoliselt juttu aastas enam kui mõnekümnest miljonist prügimäele lendavast eurost.
Võiks veel märkida, et toidupanga 2022. a käive oli 4200 tonni päästetud toitu. Kümned tuhanded tonnid lähevad siiski mahakandmisele.

“Mingil hetkel on tulnud ka hävitada, aga võimalusel oleme alati püüdnud toidupanka anda,” märgib toiduõlidega kaupleva hulgifirma juht Meelis Murss.

Ta möönab, et “parim enne”  ületanud kaupa poed üldiselt odavamalt müüa ei taha. Muuhulgas peljatakse ostjate pahameelt. Ja edasi sõltub kõik lepingust. Pood kas vabaneb taolisest kaubast jäätmetesse saatmise kaudu või saadab hulgilattu tagasi.

Allahindlused on silmamoondus?

Oliver Sebastian Lamp tunnistab, et tarbijate suhtumine mängib oma rolli: on tõesti inimesi, kes parim enne kuupäeva möödumist kardavad. Süvenemata, et taolise söögikraamiga ei juhtu niipea midagi.
Toiduõlide, näiteks oliiviõli puhul tuleb eriti ilmekalt välja, kui jabur on pisut parim enne tähtaja ületanud õli hävitada.

“Oliiviõli on ise olemuselt säilitaja,” nendib Murss. “Äärmisel juhul võivad tema maitseomadused pisut muutuda, aga tavatarbija taolisi nüansse vaevalt küll et suudab tabada.”

Üldiselt jagunebki toidukaubandus kahte lehte: odavpoed püüavad pakkuda üha odavamaid hindu, kallimad ketid aga tarbijaid ligi meelitada üha uute ja uute sooduskampaaniatega. Ilmselgelt näib nende jaoks olevat kasulikum rõhuda üksikutele kampaaniatoodetele, mitte aga laiemalt hindu alandada, et muuhulgas “parim enne”  ja “kõlblik kuni”  toidukadu vähendada.

Odavpoode juhtiv Tarmo Lauring on kolleegide ja konkurentide sooduskampaaniatest kõneldes selgelt sarkastiline. Tema sõnul on need ajast maha jäänud ja ei taba ühiskonna ootusi.

“Ütlen ausalt, et ma ei usu ühtegi hindade tagasipööramise reklaami,”  sõnab ta. “Hinnad on aastatagusega võrreldes selgelt tõusnud, mida kinnitavad konjunktuuriinstituudi võrdlused. Kui mõned üksikud tooted välja jätta, siis tegelikult pole laiemalt võttes hinnad langenud ja seda pole mõtet ka edaspidi oodata. Me ise näeme, et sisseostuhinnad ei lange.”  

Lauringu sõnul üldine inflatsioon jätkub, tõusevad nii palgad kui ka tootmiskulud, varsti ka käibemaks. Hindade näitlik külmutamine käib üldjuhul nii, et pakutakse kuu või aasta tagasi kehtinud tavahinda praeguse soodushinnana.

“See on pelgalt silmamoondus,”  sõnab Lauring kampaaniamüükide kohta. “Kallimad ketid on iseenda suurte püsikulude pantvangid. Ma arvan, et varsti näeme ka esimesi sulgemisi. Seni on Eesti turul kummaline fenomen – mida rohkem poekett käivet kaotab, seda kallim reklaamikampaania tellitakse, mitte ei üritata oma kulusid kokku tõmmata. Iga väljaloositud auto maksavad kõik kliendid solidaarselt saia-leiva juurdehindlusega kinni.”

Vaadates, kui kiiresti kollase või punase allahindlussildiga kaup ära ostetakse, pole odavpoe nišš vaatamata Lidli jõulisele sissemurdmisele kaugeltki veel täis. Kui võrrelda toidupoodide kettide kolmanda kvartali, aga ka eelmise aasta käibeid, siis on näha, et inimesed üritavad rohkem kokku hoida. Kallimate poodide mahud vähenevad ja odavamatel kasvavad. Tänu inflatsioonile kasvab ka kallimate poodide käive, aga odavpoodidel poole rohkem. Sisuliselt näitab kallimate kettide käive olulist langust ning see suundumus jätkub. 

Vale oleks veeretada patukoormat, et tehakse palju sooduskampaaniaid, aga toidu mahakandmine jätkub, vaid poekettide hoovi. Palju on kinni inimeste harjumustes ja suhtumises. Lisaks sellele, et aetakse segi “parim enne” ja “kõlblik kuni”, tundub osale poekäijatele kuidagi häbistav osta rohkem allahinnatud toidukaupa. Kui paljud poed ei taha “parim enne” ületanud kaupa riiulitel näha või pagendatakse see kuhugi silma alt ära (maineküsimus), siis paljud tarbijad ei taha seda osta (samuti maineküsimus).

Ei saa eitada, et viimastel aastatel on kettides hakatud enam pingutama, et toit enne mahakandmist ikkagi inimesteni jõuaks. Kui 2021. aasta toidukao uuring näitas masendavat pilti, siis nüüdseks on olukord ilmselt pisut parem. Nii räägib Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht Katrin Bats uuest IT-süsteemist, mis ei kurna kaupluste personali igale allahinnatud tootele hinnakleebise lisamisega.

Uus lahendus pakub laojääke, aga ka müüke arvesse võttes välja igale tootele sobiva allahindluse. Nii pole vaja enam iga paki või pudeliga eraldi jamada.

Parim turundus on massiivne allahindlus

“Uue süsteemi eelis on, et see vähendab toidukadu,” ütleb Bats. Kui varem lisati käsitsi allahindluse kleepekaid, siis ei jõudnud süsteemi info, et näiteks pool kaubast müüdi allahindlusega. Kuna nüüd jõuavad läbimüüginumbrid ühtsesse andmepanka, saab tellida vastavalt reaalsele läbimüügile.

Nii mõnegi toidutootja, aga ka müüja hinnangul, on praegu parim turunduskampaania võimalikult palju kollaseid allahindlussilte. Kas hinnad jätkavad tõusu, ja tarbijate tormijooks odavtoodetele jätkub, selles on kaupmehed eri meelt.

“Ma arvan küll, et hinnad tõusevad edasi,” kostab Oliver Sebastian Lamp. “Mull pole veel lõhkenud.”
“Käibemaksu osas on reaalsus, et kõik kaupmehed lisavad selle hindadele juurde,” ütleb odavpoodide ketti A1000Market tegevjuht Tarmo Lauring. “Küsimus on, millal seda tehakse.”

Rimi ostujuht Talis Raak näeb pilti optimistlikumana: “Kõik hinnad ei muutu kindlasti võrdselt, mõne toote hind võib tõusta natuke rohkem, mõnel tootel vähem kui kaks protsenti, ning on ka tooteid, mille hinda ei muudeta.

Lauringu sõnul on tal infot, et mitmed ketid tõstavad juba praegu vaikselt hindasid. Seepärast võiksid inimesed rohkem jälgida, kuidas nende keskmise toidukorvi hind lähikuudel muutub. “Kui see tõuseb euro asemel juba viis-kuus, siis on midagi valesti,” mainib Lauring, ja soovitab sel juhul hääletada jalgadega.

Eesti suurima toidu- ja esmatarbekaupade hulgimüüja Kaupmees ja Ko tegevjuhi Ando Laine sõnul tõstab järgmisel aastal hinda lisaks käibemaksu kaheprotsendilisele tõusule veel diisliaktsiisi kasv. Karmimaks muutuvad alates jaanuarist ka nõuded pakendite käitlemisele. Need on nüüd kulud, mis otseselt toidu hinda üles suruvad.

Laine sõnul tulevad mängu ka täiesti ennustamatud hooajalised tegurid, mis hinda kujundavad. Näiteks võib mõne toidutoorme saagikus sõltuvalt ilmast jääda kesiseks.

Maailmas on toidutoorme hinnad sel aastal pigem langenud, selle mõju pole poodides aga peaaegu näha. Läti konkurentsiamet teatas juba suvel, et süveneb põhjustesse, miks see nende kauplustes nii on. Samamoodi on kõrgetesse hindadesse süvenenud mitmete teiste riikide , näiteks Ühendkuningriigi turuvalvurid.

Toorme hinnad on langenud, poehinnad peaaegu mitte

Tänavu oktoobris teatas ka meie konkurentsiamet, et hakkab uurima, kas Eesti jaekaupluste hinnastamisvõtted on mõistlikud ja ausad.

Konkurentsiameti juht Evelin Pärn-Lee märgib, et jaemüügi hinnad on meil kerkinud tõesti oluliselt rohkem kui tootjahinnad. Samas puudutab järelevalve meil vaid olulise turujõuga kauplusi ehk suuremaid jaemüügikette.

Igal juhul pole konkurentsiametil kuigivõrd mehhanisme, et kaupluste juurdehindluse poliitikat kuidagi mõjutada. Toidutootjad on samas väitnud, et hinnale keevitatakse poes juurde kohati kuni 40%. Normaalne oleks ehk poole vähem.

Eestis võimaldavad seadused üldiselt küsida taolist hinda, nagu pähe tuleb. Erinevalt näiteks Prantsusmaast, kus kaupmehi ohjeldab väga oluliselt juba 2017. aastast toimiv toiduraiskamise vastane seadus. Sisuliselt on kauplustel toidu prügimäele saatmine keelatud.

Loomulikult stimuleerib see kaupa odavamalt müüma. Ainus alternatiiv sellest lahti saada oleks muidu annetamine või tasuta jagamine.
Ilma Prantsusmaa-taolise riikliku toidupoliitikata jätkub aga ka Eestis olukord, kus toidu odavama müümise asemel on kauplustel ja ladudel kasulikum ülejäägid prügimäele kühveldada.

Uuring: kauplustes läheb mahakandmisele kümneid tuhandeid tonne toitu

2021. a uuring andis teada masendavatest toidukadudest. Seoses hinnatõusuga oleks nüüd vaja uut uuringut, et saada teada, kas ja kuivõrd on pilt seoses toiduhindade massiivse tõusuga paranenud.
      •Suures toidukaupluses jääb päevas toitu üle keskmiselt 204 kg (aastas 46 tonni).
      •Keskmise suurusega kaupluses jääb päevas keskmiselt 74 kg (aastas 11 tonni) ja väikeses kaupluses keskmiselt 25 kg (aastas 1,7 tonni) toiduaineid ühel või teisel põhjusel müümata.
      •Müümata jäänud toiduainetest vaid umbes 12% annetatakse.
      •Aastas jääb Eesti toidukauplustes müümata ning ei jõua ka annetuste kaudu inimtoiduks ligikaudu 20 000 tonni toiduaineid.
      •Ligikaudu pool (49%) kauplustes müümata jäänud toiduainetest moodustas puu- ja köögivili (puuvili eraldi 27% ja köögivili 22%). Suhteliselt suur oli ka pagaritoodete osakaal (keskmiselt 16%).
      •Mahakantud toiduainete üldkoguses oli valmistoidu osakaal 13%, lihatoodete osakaal 11% ning piimatoodete osakaal 8%. Kõige vähem kanti maha kalatooteid (2%) ja kuivaineid (1%).
      •Kui võtta aluseks Eesti keskmine palk (u 1400 eurot neto) siis tähendab see, et ühes kuus kulub toidule vähemalt kolmandik ühe inimese kuupalgast.

Allikas: uuring toidujäätmete ja toidukao tekkest Eesti toidutarneahelas