Kuidas teavad Tallinnasse elama kolinud türklased, ukrainlased või iraanlased, mismoodi meil siin Eestis asju ajada? Kuidas näiteks leida endale head perearsti või esitada veenäite? Või kuidas on meil tavaks naabritega suhelda?

Eesti uussisserändajatele tekitab pidevaid igapäevaseid takistusi just teadmatus sääraste pisiasjade suhtes. Tallinna töötab nüüd sellessamas Niine tänava majas, kus algselt võeti vastu vaid Ukraina sõjapõgenikke, püsiv uussisserändajate keskus, kuhu võib pöörduda mis tahes murega.

Alles 2022 märtsis avati seal ajutine põgenikekeskus, kuhu iga päev jõudsid sajad sõja eest põgenenud ukrainlased. Neile jagati süüa ja riideid, aidati traumanõustamise ja paberimajandusega.

Tänaseks on keskus Eestisse rännanute seas juba tuntud kui maja, kuhu saab tulla ükskõik millise küsimuse või murega. Enam mitte ainult ukrainlased, külas käivad nii afgaanid, iraanlased kui ka näiteks Vietnamist siia kolinud inimesed. Sekka satub neidki, kes on Eestis elanud juba viis-seitse aastat – küsimusi jagub kõigil.

„Meil ongi sellised töötajad, kes lähevadki inimesega arsti juurde kaasa,“ räägib uussisserändajate kohanemise toetuse keskuse juhataja Kaisa Üprus-Tali. „Lähevad poodi ja näitavad kuidas mingit kinkekaarti kasutatakse. Ja nii edasi ja edasi.“

Võiks ju oletada, et kogu info on tänapäeval interneti teel kiiresti leitav, pealegi on Eestis olemas sotsiaalabi ning kümned sisserändajatele mõeldud projektid. Ometigi on viimase poole aasta jooksul sattunud Niine keskusesse keskmiselt 20-30 külalist päevas.

Varasemalt eri riikides immigratsioonitemaatikaga tegelenud Üprus-Tali ütleb, et Eestisse sisse rännanutel jääb kõige rohkem puudu just informatsioonist.

„On olnud mitmeid juhtumeid, kus inimene on jäänud tegelikult täiesti üksi,“ ütleb keskuse juhataja. Sisserändaja avastatakse lõpuks räbalas vaimses olukorras, täiesti isoleerununa ja omaette. Teadmata, et tal on tegelikult võimalus kuhugi pöörduda, leida mingit abi ja kuhugi jõuda. „Ma olen neid inimesi näinud küll,“ ohkab Üprus-Tali.

Hoiatav näide Rootsist

Keskuse lõimumisjuht Mihhail Jakovlev toob hoiatava näite, mis võib juhtuda, kui uustulnukatega kohe algusest peale ei tegeletud: Rootsi. „Inimestel tekkis trots, et sihtriigi ühiskond ei saa neist absoluutselt aru,“ ütleb Jakovlev.

Esimene suurem põgenike laine jõudis Rootsi 70ndatel, aga suurema haardega algatused, mis üritasid sisserännanuid sihilikult kohalike kogukondadega lõimida, said hoo sisse alles paarkümmend aastat hiljem.

„Kuna aega oli läinud mööda, siis muidugi oli raske,“ nendib Jakovlev. Inimesed olid jõudnud tekitada juba omaenda piirkonda ning luua täiesti paralleelse ühiskonna. „See on ka üks ohtlik asi ja põhus, miks vajame lõimumist: et ühes ja samas riigis ei tekiks paralleelühiskondi.“

Kuni Ukraina põgenike saabumiseni oli rändeküsimus Eestis pigem nišiteema. Statistika järgi pole tallinlastest pea 15% ei eesti ega vene rahvusest. Kõige suurema osa ülejäänutest moodustavad ukrainlased, keda on 6% pealinna elanikest. Kasvamas on ka türklaste, aserite ja armeenlaste kogukonnad.

Kõigil neil on elamisluba, mis annab õiguse käia tööl ja panna laps lasteaeda. Siinsete oludega kohanemiseks panebki õla alla aga just Niine keskus.