"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
KOROONA KOKKUVÕTE. Kas järgmine kord saaksime paremini hakkama? Viroloog Irja Lutsar: Pandeemia peab lõppema meie peades (1)
21. november 2023
MASKID MAHA! Irja Lutsari sõnul pole sugugi kindel, kui palju pandeemia ajal maskidest tegelikult kasu oli. Mats Õun

Millal jõuab viimaks kätte see hetk, mil pole surmapatt restoranis või ühistranspordis korraks köhima puhkeda? Ilma, et sulle saaksid osaks kõigi ümbritsevate kõõrdpilgud ja kõik ei tõmbuks sinust eemale nagu pidalitõbisest? Natuke läheb veel paratamatult aega. „Kõige rohkem elab pandeemia edasi inimeste peades,“ tõdeb Irja Lutsar.

Mikrobioloogia professor ja viroloog, üheks koroonakriisi sümbolnäoks saanud Lutsar teab seda enda kogemusest. Puhkes kord naine Tartus bussis nuuskama ja läkastama. Ei saanudki lõpuks muudmoodi, kui kobis sõiduvahendi pealt poole tee peal maha ning läks jala koju. „Ning mida rohkem mõtled ja üritad tagasi hoida, seda rohkem köhid,“ jagab Lutsar kogemust.

Teisipäeval terviseameti ruumides peetud Covid 19 pandeemiast kokkuvõtte teinud pressikonverents oli asjaosaliste sõnul väga tõenäoliselt kõige viimane omasuguste seas. Pärast ligi 700 00 viirusesse nakatunut ning ligi 3000 selle kätte surnut. Mis siis, et viirus elab tegelikult meie seas edasi ja kõigil leidub mõni tuttav, kes mitmekordsest vaktsiinidoosist hoolimata veel viimase paari kuu jooksul uuesti koroonasse nakatunud.

Tõsi, igal asutusel on endiselt voli soovi korral nõuda, et külastajad kannaksid maske. Nendegi osas valitseb ekspertide seas nüüd tagantjärgi tarkusena arvamus, mille järgi ei saa olla sada protsenti kindel nende mõttekuses ja kasulikkuses. „Alguses ja lühiajaliselt olid nad õigustatud, aga muus osas on nende kohta käivad uuringud vastuolulised,“ ütleb Lutsar.

Tagasivaates ütlevad eksperdid, et Eestis ametlikult 11. märts 2020 kuni 5. mai 2023 väldanud Covid-pandeemiaga saime tegelikult hästi hakkama. Ida-Euroopa riikide suremuse edetabelis troonib Eesti uhkelt kõige viimasel kohal. Kõrvutatult Rootsiga – mille elanikud said pea kogu pandeemia vältel suhelda ja väljas käia nagu tavaliselt – jääb Eesti nakatunute-surnute protsent lõpu poole üsna samasugusele tasemele.

Ühe olulise erinevusega. Kui viirus 2020 märtsis saabus, keeras Eesti end erinevalt ülemerenaabritest lukku ning see kajastub kohe statistikas. „Rootsi-laadset suremust poleks me suutnud välja kannatada,“ ei kahtle Lutsar riigi esialgse lukku keeramise vajalikkuses. Ilmselt poleks Rootsit jäljendades eestlaste suremus polnud mitte 3000, vaid pigem kuhugi 30 000 kanti.

Terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma sõnul ei erinenud Eesti kogemus koroonakošmaariga lõpuks kuigivõrd teiste maade omast. Ekraanile kuvataval Euroopa kaardil on pea kõik riigid värvitud ühtlase tumerohelise tooniga. Kui esialgu kardeti, et pandeemia tippajal võib haiglates tulla nappus voodikohtadest, siis nii kriitilisse etappi ei jõutud kordagi.

Mis puutub hirmudesse, et COVID pole ju kuhugi kadunud ja endiselt tuleb iga päev uusi nakatunuid, jääb Lutsar stoiliseks. „Pandeemia peab lõppema meie peades – oleme sinnapoole teel, aga mitte veel kohal.“

Mille põhjal ei maksa eeldada, nagu oleks kõik laabunud sujuvalt. Kulisside taga korraldati kõike improvisatsiooni tasemel ning asjaosaliste küsitlus näitab, et sageli jäi puudu kooskõlastamisest eri asutuste ja ametkondade vahel. Harvad polnud päevad, kui mõni ametnik sai lõpuks magama öösel kell kolm, et seejärel hommikul kell kuus juba peaministri juurde ilmuda.

Kas järgmine kord saaksime paremini hakkama? Oktoobris käis Eestis Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ekspertdelegatsioon, mis hindas meie valmisolekut potentsiaalseteks kriisideks ning andis tuleviku tarbeks nõuandeid. Kõige esimesena tasub meil nimelt vaadata üle suhtlus ametkondade vahel. Eesti-suguse väikeriigi puhul käib kõik mõistagi suust suhu meetodil, kuid just seda tuleks muuta. „Kriisijuhtimine tuleb saada natuke ametlikumalt kirja,“ ütleb Härma.

Vähemalt koroonaviiruse osas võib Lutsari sõnul olla kindel, et mingi uus ja hirmutav variant meid ei ähvarda. Ei ole kusagil mõnda Kurrunurruvuti saart, kus midagi totaalselt uut võiks välja areneda. „Kõik need haigused on tulnud ikka Aasiast,“ nendib ta. Selle asemel võib südamerahuga oodata, et varem või hiljem ilmub lagedale mõni uus viirus. Mis puutub hirmudesse, et COVID pole ju kuhugi kadunud ja endiselt tuleb iga päev uusi nakatunuid, jääb Lutsar stoiliseks. „Pandeemia peab lõppema meie peades – oleme sinnapoole teel, aga mitte veel kohal.“

Nagu professorile ikka rõhutada meeldib, siis viirused on elanud maailmas kauem kui inimesed. “Suure tõenäosusega jäävad nad siia ka kauemaks kui meie.“

Kasuks tuleks ainult, kui vahepealsetel aastatel läheks rohkem noori ülikooli epidemioloogiks õppima. Neist on meil praegu tõesti puudus.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Tõdemus
21. nov. 2023 18:58
Eestimaalaste auks tuleb täheldada, et erinevalt meie võimudest on inimesed kogu teemasse siiski lõppkokkuvõttes üsna rahulikult ja silma riivava hüsteeriata suhtunud. Pigem vastavalt vajadusele arukalt ja kaalutletult toimetades, kui üle reageerides peata kanade kombel tormates, millest lõppkuvõttes oleks kindlasti ka võimudel midagi õppida.