"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Näitleja ja muusik Kalle Sepp: Pingetest vabanemiseks käin sepikojas metalli tagumas. Teen ise sõpradele kingid valmis (5)
22. november 2023
Kalle Sepp astub lavalaudadel üles nii laulja kui ka näitlejana. Foto: Jelena Rudi

“Kuidas saada hakkama teadmisega, et selles maailmas on sõjad, ülekohus ja palju kurjust, seda arutasime “Ooperifantoomi” poovides lavastaja Georg Malviusega,” ütleb näitleja ja muusik Kalle Sepp (41), kes valutab südant ka õpetajate palkade pärast. “Mida nad seal Toompeal mõtlevad, kuidas on võimalik õpetajate palkadega koonerdada, sellest ma aru ei saa,” märgib ta.

Kunagine klaveriõpetaja oli väikesele Kallele teatanud, et pianisti poisist ei saa, kuna tal on töömehe näpud. Millegi ehitamist, parandamist ja ümbertegemist on töömees Kalle tõepoolest lapsest saadik armastanud. Sealt on tulnud ka visadus ja sihikindlus, mis hilisemas meelelahutusmaailmas igati ära kulunud. Särada revüüprogrammis või muusikalides tähendab tohutut füüsilist vastupidavust ja miks mitte ka eluterve töömehe hinge.

Kas oma kätega mingi eseme meisterdamine või millegi parandamine on teile armas tänini?

Jah, kindlasti. Talvel on selles suhtes raske, kuna mul ei ole siin Tallinnas oma töökoda, garaaži, kuuri või keldrit, kus nokitseda, nii et talve jooksul hakkavad näpud korralikult sügelema. Aga suve saabudes saab minna maale ja teha seal kõike seda, millest külmal aastaajal puudust tunnen.

Ma arvan, et see kõik on lapsepõlvest saadik kuidagi sees. Meie vennaga näiteks ei lõhkunud oma mänguasju, pigem üritasime neid parandada. Kohutavalt kahju oli, kui läks katki mõni lemmikmänguasi ja sa ei suutnud sellega midagi ette võtta.

Minu isa on tisler, vanaisa oli keraamik ja oskas teha kõike alates meie sünnikodu ehitamisest, kus me elasime ja kus vanemad ka praegu elavad. Nii et minu kirg ja huvi igasuguse meisterdamise vastu on verega kaasas, DNA-s sisse kirjutatud, ma arvan.

Kus see sünnikodu asub?

Pääskülas, Tallinna äärelinnas. Nii et Nõmme poiss olen ja pärast Kivimäe põhikooli sain keskhariduse Nõmme gümnaasiumis.

Aga teie muusikahuvigi ilmutas end juba lapsepõlvest saadik. Mõlemad koolid, kus õppisite, osutusid ka muusikalises mõttes nö tublideks hooandjateks.

Jah, ja tõsisema alguse sai see kõik  põhikooli kuuendas klassis. Kivimäe koolis oli igasuguseid pille, mis olid  sinna nõukogude ajast jäänud, ja kuskilt nad millalgi ilmusid välja. Ja siis kutsus meie kooli vilistlane Margus Hermast õpilasi bändiringi. Meil kujunes seal ikka suurem orkester, flöödid ja vahepeal ma mängisin üldse mingisugust huvitavat Vermona süntesaatori taolist orelit.

Seejärel anti mulle kätte basskitarr ja lõpuks kitarr ja nõnda me seal siis  kombineerisime, kes mida mängis. Mäletan, et olin kaks aastat vanem meie bändi trummarist, tema käis alles neljandas klassis. Mängisime jõulupidudel ja muudel pidudel ning vanemate klasside lapsed olid väga üllatunud, et ohoo! meil on oma kooli ansambel, mängige veel, mängige veel! Kuigi me ju eriti midagi ei osanud, aga täitsa põnev aeg oli ja sealt võib-olla tõesti see pisik ka sisse tuli.

Samas arvan, et selline laulmise alge oli juba varem olemas, sest kui enne oli juttu vanaisast, kes kõike oskas, siis kõige muu kõrval oskas ta ka laulda. Rääkimata sugulasest Mati Palmist, kes oli ju võimas ooperisolist. Isa küll ütles mulle, et ega sa ju viisi ei pea, aga tahtmine oli mul ikkagi väga suur.

Ometi ei läinud te edasi muusikat õppima, vaid hoopis tööõpetust. Miks nii?

Eks ma ikka proovisin peale keskkooli, mõtlesin, et nüüd on minu hetk ja ma lähen Otsa kooli kitarri õppima. Aga täitsa vale valik, sest ega ma kitarri väga mängida ei osanud. Oleks võib-olla pidanud proovima laulu, aga siis ma väga julge laulumees veel ei olnud. Nii et see Otsa kooli kitarri proovimine oli siis selline…

Ihkasin tohutult lavale, tahtsin olla kasvõi kuuseke nurgas.

Huvitaval kombel mäletan esimest konsultatsiooni, kus Ain Varts rääkis meile, kümnekonnale poisile, kuidas Eestis on üldse kaks-kolm kitarristi, kes normaalselt ära elavad. Ja lisas, et mõelge nüüd järele, kas te ikka tahate kitarristiks õppida. Ja siis oli veel üks teine konsultatsioon, minu mäletamist mööda tegi seda Mart Soo, ja siis anti noot ette – nii, palun mängige see ära.

Noh, ma pole elu sees mitte midagi noodist mänginud, teadsin G-duuri, C-duuri ja D-duuri ja nendega sai juba enamus lugusid ära mängitud. Samas, kui neli meest mängisid ees üht väikest viisijuppi, siis suutsin selle kuulmise järgi ja väikeste vigadega järele mängida, aga sest kõigest jäi muidugi väheks, et kooli sisse saada. Küll aga on mul väga hea meel, et näiteks Priit Jääger, kellega ma kunagi hiljem olen bändi teinud, tookord sisse sai.

Niisiis, tööõpetus oli mul ju ka niikuinii üks nendest valikutest, mida õppima minna.

Kuidas see siis täpsemalt juhtus, et korraga avastasite end keset tulede säras plinkivat sõumaailma?

See oli muidugi puhas juhus. Mäletan, et kui linnahallis etendus “Grease” Liisi Koiksoni ja Priit Võigemastiga peaosades, siis ma vaatasin neid reklaame, käisin ka seda etendust vaatamas ja olin kindel, et ma ise oleks hoopis paremini kõike teinud.

Tegelikult ei vastanud see muidugi absoluutselt tõele, ma poleks mitte kuidagi suutnud seda teha, olin tagasihoidlik vaikse häälega koorilaulja Tallinna Ülikooli meeskooris. Aga miski mind seal justkui hammustas, olin lummatud ja mõtlesin, et tahaks olla kasvõi kuuseke seal nurgas, et natukenegi seda kõike maitsta. Samas ma ei teadnud mitte kedagi, kes mind sellele natukenegi lähemale oleks juhatanud. Alati sain ma ettelaulmistest teada umbes kaks-kolm nädalat hiljem, kui need olid juba kuskil olnud.

Lõpuks sain ootamatult  tuttavaks Kelli Uustaniga, kes on olnud meie muusikaliteemaga väga tugevalt seotud. Olime tol hetkel mõlemad lastelaagris kasvatajad. Palusin siis Kellit, et ta edastaks mu numbri nii paljudele selle valdkonna tegijatele-otsustajatele, kui vähegi võimalik. Kelli andis mu numbri edasi Mikk Purrele, kes linnahallis toimetas muusikalidega. Kaire Vilgats pani aga just siis kokku “Romeo ja Julia” taustalauljate punti.

Käisin seal, laulsin ette ja eks sel ajal mingi kogemus mul juba oli, laulsin Tallinna Ülikooli meeskooris aastast 2001, nii et valju häält julgesin teha küll. Igatahes võeti mind vastu ja see oli tõenäoliselt 2005. aasta, kui sai mõlema muusikaliga ka algust tehtud. Sealt edasi oli juba selles mõttes tore, et kutsuti ka järgmisesse, sealt omakorda järgmisesse jne, jne.

Meelelahutusmaailm nõuab välise sära kõrval ka töökust ja visadust. Kuidas teie läbi lööte?

Ma pigem arvan, et seda töökust pole mul just üleliia, võiks tunduvalt rohkem olla, see viiks paremini edasi. Juba viies aasta üritan end käsile võtta, et õppida selgeks steppimine. Nii et vahelduva eduga – kord käin ja siis jälle ei käi. Kuskile ma sellega veel jõudnud ei ole, nii et seda töökust võiks tõesti natuke rohkem olla.

Pealegi, uhkus ei luba teisi alt vedada, nii et kui mind on juba kuskile kutsutud ja usaldatud mingi roll, siis tuleb nii kaua pingutada, kuni see asi välja tuleb. Laiskusest tuleb lahti saada. Olen läinud ka niimoodi muusikaliproovi, et pole teadnud eelolevast tööst mitte midagi. Lööd esimest korda raamatu lahti ja jube piinlik on. Mul on sellised toredad kolleegid nagu näiteks Nele-Liis Vaiksoo ja Hanna-Liisa Võsa, kellega koos esineme, teeme kontserte. Nad on nii profid, et ma ei saa minna nende kõrvale niimoodi, et veerin kuskilt maha ja kõik. Ja kui ma näen, et nemad suudavad väga kiire elu kõrvalt repertuaari perfektselt omandada, siis tuleb endal ka rohkem pingutada.

Aga lõppude lõpuks on ju vaja ennast laadida ka. Puhata, teha hoopis midagi muud. Kuidas teil sellega on?

Ma puhkan kõige paremini Saaremaal, seal on mu maakodu. See on see koht, kuhu tahad minna. Kui Väikese väina tamm juba paistab, siis tunned, et kodu on lähedal. Ivo Linna on mulle pikalt rääkinud, et peab õppima vedelema, aga see tuleb ajaga.

Olen õppinud, et rabelemise asemel võibki vahel lihtsalt võrkkiiges pilvi vahtida või raamatut lugeda.

Sest muidu on ju maale minnes pidevalt selline tunne, et peaks kogu aeg midagi tegema. Ei taha väga hilja ärgata, sest muidu läheb pool päeva raisku. Mõtteviis, et maale jõudes peab kohe midagi tegema hakkama, vajaks küll kriitilist ümbermõtestamist. Nii olen ka ise viimase paari-kolme aastaga õppinud, et kogu aeg ei peagi tegema, võibki lihtsalt visata võrkkiiges pikali, vahtida pilvi või lugeda raamatut. Kogu aeg ei pea käed õlised olema.

Aga kuidas end linnas maandate? Alati pole ehk võimalik Saaremaale minna.

Linnas on mul autod, mis vajavad tegemist, ja rattaga meeldib samuti sõita. Aga äsja sain valmis ühe elektrimootorratta, millega nüüd praegu küll sõita ei saa, sest ilm on ära keeranud. Aga sedasorti asjadega tegelemine pakub kuidagi hingerahu.

Ja ega kõik ettevõetud asjad ei pea ju kohe valmis saama, mõnda projekti võib teha mitu aastat, mõnega aitavad välja head sõbrad. Kuna mu onupoeg on sepp ja tal on siin Tallinnas oma sepikoda, siis ma ikka käin aeg-ajalt tema juures ka. Tihtipeale on vaja läinud näiteks sünnipäevakingitust, siis lähed sinna sepikotta ja tegutsed päeva või paar.

Ja kõik telefonid jätad ka maha, et tegeleda selle metallitükiga seal. See on kuidagi väga vabastav, et sa lihtsalt teed oma pea täiesti tühjaks ja mõtled ainult sellele ühele asjale, millega parasjagu ametis oled. Väga hea puhkus.

Aga kuidas mõista teie mainitud kirge oma autode vastu? Minu kujutluspildis on see nii, et kui keegi külla tuleb, siis avate mingi pika garaažide rivi uksed nagu miljonär ja vastu vaatavad läikivad limusiinid, üks röögatum kui teine …

Ei, ei, ei, kohe kindlasti mitte! Ehkki, mis saaks mul muidugi selle vastu olla … Kahjuks pole mingeid limusiine, aga meie suguvõsas on kõigil väike Saabi haigus.

Tegelikult on selles süüdi veel Raivo Tafenau, sest tema tõi kuskil kaheksakümnendatel ühe Soomest ja siis käis seda minu onu juures parandamas. Onu oli autoremondiluksepp ja onupoeg siis vaatas kõrvalt. See oli ju hoopis teistsugune auto kui need Žigulid ja Moskvitšid, ikkagi nagu auto juba. Töökindel ja võimas. Onupoeg tõi endale ka. Ja siis lõpuks saigi alguse see, et Anti tegi siis esimese Saabi esinduse.

Hellitavalt kutsutakse teda Saabi-Antiks ja sealt on see pisik läinud nii-öelda laiali: minul, venna, isal, onudel ja onupoegadel on kõigil need autod ja mitu tükki pealegi. Ja nüüd on minul siis ka neli Saabi. Üks neist on mu esimene auto aastast 1977, niisugune ilus ümmargune muna, muidugi on see nüüd ilusti korras ja seisab maal garaažis. Kevadel lähen välja ja teen mõned sõidud.

Nad on kõik kuidagi erilised ja ütleme, et laias laastus siiski suveautod, sest tahavad kangesti roostetada. Siis on talvel kahju nendega sõita. Praegu neid ei toodeta ja eks nad ongi siis juba haruldused. Võin öelda, et olen andnud oma panuse Saabi päästmisse.

Aga tuleme ikkagi tagasi teie tööga seonduva juurde. Praegu teie esinduslikku ja enesekindlat kuju vaadates ei tuleks selle pealegi, et omal ajal olite suur kahtleja, mõnevõrra pelglik ja pikalt hoogu võtja. Aga vahel tulid appi vist ka õnnelikud juhused?

Kusjuures jah, nii ongi. Palju asju minu elus on juhustes kinni… Ja kõhkleja olen loomulikult ka olnud. Näiteks ettelaulmiste puhul olen ma kindlasti kõhelnud, kas see on ikka mulle jõukohane või kas see roll üldse sobib mulle jne. Ning seejärel otsustanud, et parem ei lähegi.

Päev enne aga mõtlen ümber ja ikkagi lähen. Ja siis selgub, et tuleb hoopis mingi roll ka veel tänu sellele, et otsustasin minna. Mul on natuke kahju, et see julgus tuli siis, kui olin 24-25. Ja et alles siis läks asi käima. Oleksin võinud palju varem end kokku võtta, avada mõne tähtsa ukse ja öelda rõõmsalt, et tere, mina tulin ja ma tahan laulda.

Eestis on palju muusikale, kus ka teie mänginud olete. Rahvast on olnud alati murdu – kui rahule olete ise nende etendustega jäänud?

Tegelikult mulle tohutult meeldib tüki ettevalmistusprotsess. See on hästi võimas ja kestab tavaliselt kaua ja kahju on, kui lõpeb. Ühine töö suurepäraste kolleegide ja sõpradega.

Võtame näiteks “Ooperifantoomi”, siis olime juuli lõpust kuni oktoobri alguseni kogu aeg Tartus ja tegime proove. Ja me sõitsime kogu aeg jalgrattaga mööda Tartut ringi – külalistemajast teatrisse ja tagasi ja kuhu iganes oli vaja minna. Maria Listra oli veel pakiraamil. Oli tohutult ilus ja lõbus aeg ning hea seltskonnaga koos teatrit teha on parim, mis üldse juhtuda saab.

Kalle Sepp: Palju asju minu elus on juhustes kinni… Ja kõhkleja olen loomulikult ka olnud.

Proovides lahkasime koos suurepärase lavastaja Georg Malviusega tüki ideed ja seda tohutut mitmekihilisust, millest “Ooperifantoomi” puhul rääkida saab. Kuidas saada hakkama teadmisega, et selles maailmas on sõjad, ülekohus ja palju kurjust.

Millist rolli mängib Fantoomi armastus ja kiindumus noore andeka tüdruku vastu… Mulle õudselt meeldib proovi teha nii, et ma saan järjest teha kõike läbi, ja nii jääb see ka hästi meelde. Üldse ei meeldi istuda kodus arvuti ees ja õppida teksti pähe. Nagu vanasti õpiti koolis luuletusi, mulle see kuidagi ei meeldinud.

Kultusmuusikalis “Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu” kehastate te noort Kalmer Tennosaart. Kuidas see roll teil valmis ja kas mõistsite seda kunagist rahvalemmikut??

Ma loodan, et mõistsin. See oli taas hästi meeldiv, aga samas veidi kummaline tükk, sest ma mängisin Kalmer Tennosaart, kelle tütar on Liina Tennosaar, ja Liina mängis selles etenduses minu ema.

Ja see kõik oli igatpidi pea peale pööratud. Meist Liinaga on saanud head sõbrad. Liinast oli tohutult palju abi selle tüki puhul, tema käest sai proovide ajal ka teada, mismoodi üks või teine asi tegelikult oli.

No mis inimene oli noor Kalmer Tennosaar, mida või keda ta endast kujutas?

Eks ta oli selline lõbus, seltskondlik tüüp, kes tahtis laulda ja oskas seda väga hästi. Ta oli väga šarmantne laval ja selline elunautija oli ta ka. Liina rääkis sedagi, et kui Kalmer oli juba päris haige, viibis voolikute külge aheldatuna haiglas, läks ta isa vaatama ja puhkes ukse peal nutma.

Kalmer oli seepeale öelnud, et ” mis sa nutad ja kurvastad, Liinake, ma olen ju kõik selleks teinud, et mul praegu väga raske oleks”. Sain aru, et Kalmer oli selline võib-olla naiivne, aga samas väga hea inimene, ta tuli kõigile vastu, oli osavõtlik.

Ilmselt on meis ka midagi sarnast, igatahes ütles Liina, et ma pidavat ikka täitsa tema isa moodi olema. Mulle on öeldud, et kui sa seda emotsiooni tahad laval õigesti edasi anda, siis sa pead mõtlema ka, et oled sel hetkel tema, pead panema end justkui tema kingadesse, siis tuleb see õigesti välja. Ma ei tea, kas see mul nüüd nii hästi seal õnnestus, aga eks ma nende parimate õpetussõnade järgi olen üritanud toimetada.

Olete mänginud ka Argentiina võimukat presidenti kultusloos “Evita”, mille Georg Malvius 2014. aastal Vanemuises lavale tõi. Teile usaldatud Juan Domingo Peróni roll tähendas parajat pähklit, kuidas sellega hakakma saite?

Evita rollis oli Evelin Võigemast ja Che Guevarat kehastas Vaiko Eplik, suurepärased tegijad mõlemad, kellega on võrratu koos proovis ja laval olla. Tegime kolmekesi siin teatriliidus proove, enne kui Vanemuisesse läksime. Etendus sai võimas ja lavastaja Geord Malvius on samuti võimas. Väga andekas mees.

Juan Domingo Peróni oli sügavalt vastuoluline isiksus, sama võib öelda tema naise Evita kohta, aga meie tahtsime välja tuua ja rõhutada nende kahe omavahelisi suhteid, täpsemalt nende suhete ilusamat poolt. Ma ei mõelnud rolli luues niivõrd Peróni negatiivse poole peale, see oleks mind seganud. Tahtsime uskuda, et Perónidel oli ilus armastus, ja seda ka mängisime. Nii, kuidas oskasime.

Aga mis on Eestis need probleemid, mis teid kõige rohkem riivavad?

Eks minagi valutan südant õpetajate pärast. Meil on suguvõsas palju õpetajaid ja loomulikult teeb haiget see, kui õpetajad peavad end pidevalt tõestama. Arusaamatu lisakoormus niigi stressirohkele tööle ja elule ning siis veel öeldakse, et streik on ebaseaduslik.

Meil on suguvõsas palju õpetajaid ja loomulikult teeb haiget see, kui õpetajad peavad end pidevalt tõestama.

Mis nad seal Toompeal mõtlevad ja kuidas on võimalik sellises valdkonnas koonerdada, sellest ei ole ma veel aru saanud ega saagi. Kui siin tahetakse hirmsasti sarnaneda Skandinaaviale, siis võib-olla tuleks alustada sealt, et Skandinaavias on hoopis teistsugused õpetajate palgad.

Teie ema on Kivimäe põhikooli direktor ja elab neid muresid samamoodi läbi, ilmselt veel sügavamalt kui teie. Olete omavahel vestelnud?

Muidugi oleme! Ema on öelnud sedagi, et ükski õpetaja ei tee ju seda miinimumi, teeb ikka maksimumi ja teeb endale neid töötunde juurde, et oleks võimalik normaalselt ära elada. Koolis on teisi ametikohti veel, mis seostuvad näiteks infotehnoloogia või haldusega jne. Aga see on ju mõnes mõttes ka õpetamise arvelt, sa ei saa siis keskenduda sada protsenti ainult oma põhitööle.

Samas – see on see eesti inimese asi, et kogu aeg on raske olnud, aga kuidagi elab ikka ära ja üldse mitte halvasti. Aga nüüd, kui on oma Eesti Vabariik, siis võiks ju rohkem toetada selliseid valdkondi. Mis veel mu tundeid riivab, ilma et see mind isiklikult nii palju puudutaks, on riigiteatri koosseisus olevate näitlejate väike palk. See puudutab ka tunnustatud näitlejaid, kes aastakümneid on publikut oma kunstiga lummanud. Kuskilt tekib naiivsemat sorti rahval petlik mulje, et näitlejad elavad glamuurset ja jõukat elu. Ühel hetkel tahaks näha ja kuulda mõistmist, et näitleja elu pole mingi meelakkumine ja miski ei saja neile sülle lihtsalt niisama.

Televaatajad said mõne aja eest näha sarja meeste tervise teemal. Kui ma õigesti mäletan, andsite te seal igasuguseid lubadusi …

Andsin lubadusi ja olen neid täitnud ka. Ütleme, et see tervise eest hoolitsemine on väga tihedalt seotud toitumisega, ja laias laastus ei ole mul mitte midagi viga, olen terve nagu purikas.

Nojah, mingid sellised tavalised jamad, mis hakkavad kiusama pisut üle neljakümneseid härrasmehi, need jamad on mul ka kõik olemas. Ehk siis kõrge kolesterool, ülekilod, aga nüüd ma siis tegelen sellega ning tundub, et asi töötab. Ja kohe on rohkem võhma ka näiteks Virus kabareelaval kepsutada. See on selline jätkuv protsess ehk kui ühel hetkel on vähem tööd, siis unustad kõik selle ära, aga kui rohkem, siis tuleb sellega hakata ka rohkem tegelema.

Kalle Sepp: Mulle see jõuluajal esinemine sobib palju rohkem kui jaanipäeva kandis, sest jaanipäeval ma tahan rahus maal olla.
Pilt: Jelena Rudi

Toitumise paika saamine on ikka päris keeruline. Kõik näitlejad teavad seda ja on omal nahal tunda saanud, et söömine ja ajagraafikud on omavahel üsna sassis. Enne etendust või kontserti süüa ei saa. Aga pärast etendust – näiteks hakkad kell kümme või pool üksteist Tartust tagasi sõitma ja teed ikka tanklas peatuse, sest kõht on lihtsalt nii tühi.

Aga mis sa sealt tanklast saad, mingisuguse rasvast nõrguva piruka või saiakese ja siis tuleb järgmine päev minna trenni, et see saiake seal maha saada. Selline söömise nö graafik on kõigil täpselt samamoodi ja siis peabki tegelema nende dieetide ja trendidega. Et jaksaks laval olla.

Kui tihe teil see revüüteatri graafik on?

Kuna me Bert Pringiga teeme seda kahasse juba viimased 14 aastat, siis on meil niimoodi kenasti ära jagatud – umbes kolm-neli-viis etendust kuus. Ei ole väga tappev, etendused toimuvad meil igal nädalavahetusel. Põhivaeva nägijad on muidugi tantsijad ja nemad peavad seal olema kõik päevad.

Publik on rahul, see on nii teistmoodi asi, mis ennast pea viieteistkümne aastaga tõestanud. Eesti rahvas vajab seda, ta tahab seal käia. Kui vanasti tehti sõud ikka rohkem põhjanaabritest turistide jaoks, siis praegu on valdav osa publikust eestlased ja muid keeli kuuleb seal suhteliselt harva. Meil on ka sellised stammkunded tekkinud, kes käivad igal aastal, vahel ka kaks korda aastas.

Käes on aasta pimedaim ja samas ootusrikkaim aeg. Siin-seal võib märgata teie jõulukontserdi kuulutust. Kuidas suudate lavale minna ajal, kui teised püha peavad?

Mulle see jõuluajal esinemine sobib palju rohkem kui jaanipäeva kandis, sest jaanipäeval ma tahan rahus maal olla. Aga jõulukontsert tähendab minu jaoks sellist mõnusat tööõhtut ja mulle traditsioonid meeldivad. Meeldib, et käiakse kirikus laulmas ja kõik muu, kuigi jah, usk on minust kaugelt mööda läinud. Aga ilus kontsert ilusas kirikus ilusate lauludega – see tähendab, et kõik on koos ja tunnevad üksteise lähedusest rõõmu.

Kommentaarid (5)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Sirts
28. nov. 2023 00:27
Kui minu silmhåhtavusse ilmus Kalle, siis olin lummatud. Nuudseks muidugi palju enam. On ikka toeline MEES !
kaido
27. nov. 2023 18:32
Kalle Sepp on väga tore mees,tean teda vaid YouTube vahendusel,laulab väga hästi.
Muti
27. nov. 2023 17:35
Olid jah paras pontsik juba ja tore, et tegeled sellega.Sa meeldid küll.Jõudu!
aga aga
26. nov. 2023 13:40
Mis värk nende käekelladega on? Hakkab silma iga pildi peal. Stilist käskis panna või tal mingi kiiks nendega.
aga
23. nov. 2023 16:52
Skandinaavias on hoopis teistsugused õpetajate palgad.... Ei ole. Õpetajate keskmine palk Euroopa Liidus ongi riigi keskmine palk. Meil tahavad nad saada oluliselt rohkem.