"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
REKORD. Saja aasta eest elas vanalinnas lausa 11 600 inimest ja see põhjustas tõsise eluasemekriisi (0)
24. november 2023
Kõige rohkem elas inimesi vanalinnas ametlikel andmetel 1920ndatel. Mitteametlikel aga kohe pärast sõda, kui pooled Tallinna elamutest, sealhulgas pildil oleval Niguliste tänaval, olid puruks pommitatud. Õnneks jäi suurem osa vanalinnast siiski terveks ja nii asusid inimesed pärast sõda seal elama, kus aga said.

Ametlikel andmetel elas vanalinnas kõige rohkem inimesi saja aasta eest ehk möödunud sajandi 20. aastate alguses. Samuti oli seal korteripuuduse tõttu asustus tihe pärast teist maailmasõda.

Enamiku oma kaheksa sajandi pikkusest eluloost oli praegune vanalinn “lihtsalt linn” – elukoht, kui mitte kõigile, siis igatahes olulisele osale neist. Leibkondade arvu ja aastamaksu maksjate arvu põhjal võib oletada, et 14. sajandil elas all-linnas 5500 inimest ning 15. sajandil kasvas see arv 6300-ni.
Toompea seisis eraldi, moodustades omaette haldusüksuse, mis ei allunud raele. Arvatakse, et keskajal elas seal umbes 200 aadlikku ja umbes 800 neid teenindanud käsitöölist, kaupmeest ja teenijat.
Praeguse vanalinna elanike arv saavutas oma esimese ajaloolise maksimumi ilmselt Liivi sõja eelõhtul – Toompea mäe ja äärealade elanikke arvestamata elas Revalis umbes 6500 linlast.

Sõjad 16. sajandi teises pooles ja 17. sajandi esimeses kolmandikus, nendega kaasnenud epideemiad ja Rootsi aja lõpu suur näljahäda tõid kaasa selle, et 1708. aastal elas all-linnas umbes 4500 inimest.

Hädad nõudsid osa

Põhjasõja aegne piiramine avaldas linnaelanike arvule veelgi dramaatilisemat mõju: Peeter I vägede piiratud linnas puhkes katk, nii et kapituleerumise ajal elas vallide ja linna kaitse all vaid 1732 hinge.
Vene võimu esimese paari-kümne aasta majanduslik olukord tallinlaste arvu taastumisele palju kaasa ei aidanud: merekaubanduse võtsid üle Riia, Pärnu ja uus konkurent Peterburi sadam. Nii et kui 1754. aastal elas all-linnas 6521 kodanikku, siis üheksa aastat hiljem langes nende arv 5638 inimeseni, kõikudes selle ümber kuni 1773. aastani.

Revali väljaarvamine kindlustatud linnade nimekirjast pärast Krimmi sõda, raudteeühenduse avamine ja industrialiseerimise algus tõi kaasa linnarahvastiku kasvu. Seda ennekõike eeslinnade arvelt, kuid kindlustuste ringi sees olevad kvartalid ei jäänud üldisest trendist kõrvale: 1881. aastaks elas all-linnas juba 9948 inimest.

Otsustades selle järgi, et Tallinna ajaloolise südamiku territooriumile ei ehitatud peaaegu mitte ühtegi korrusmaja (erinevalt näiteks naaberriigist Riiast), võib rääkida olemasoleva elamufondi selgest ülerahvastatusest.

Mingil ajal tuli isegi Kiek in de Köki torni korrused ühiskorteriteks kohandada.

Eluasemekriis muutus veelgi teravamaks pärast seda, kui Tallinnast sai vastse Eesti Vabariigi pealinn. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel elas all- ja ülalinnas kokku 11 635 inimest. See on absoluutne rekord!
Kolmekümnendate aastate esimese poole ehituspoliitika, mis seadis esikohale uue moodsa pealinna rajamise väljaspool vanalinna, viis selleni, et 1934. aastaks oli ajaloolise tuumiku elanike arv kahanenud 9618-ni.

Sõda tõi ka Kiek In de Kökki korterid

Kümme aastat hiljem saabusid uued katsumused. Kurikuulsa märtsipommitamise tagajärjel kaotas keskaegne keskus õnneks vähem kui 10% oma elamispinnast, samal ajal kui linn tervikuna üle poole. Tulemus oli etteaimatav: tulekahjuohvreid hakati massiliselt ümber asustama enam-vähem sobivatesse hoonetesse, nii et mingil ajal tuli isegi Kiek in de Köki torni korrused ühiskorteriteks kohandada.
Selle tulemusena võis vanalinna elanike arv kaasaegsete hinnangul eelmise sajandi neljakümnendate aastate lõpuks ulatuda 15 000-ni, kuigi sõjajärgse perioodi ametlikud dokumendid seda ei fikseeri.

1984. aasta vanalinnapäevade korraldajad teatasid, et kümme aastat varem elas vanalinnas 9038 tallinlast, kuid selleks ajaks oli nende arv langenud 6017-ni. Keegi ei väljendanud selle üle kahetsust. Pigem vastupidi: Tallinna ajaloolise kesklinna arengukontseptsiooni järgi peeti optimaalseks, et linnusemüüride rõngas elaks mitte rohkem kui 5000 kodanikku. See näitaja saavutati nõukogude võimu lõpul, nii oli 1989. aasta rahvaloenduse andmetel vanalinna elanikke 4596. Kel vähegi võimalik, oli mõnda uude paneelmajasse korteri hankinud. Kuid rahvaarvu vähenemine jätkus ka iseseisvuse taastamise järel.

Üksteist aastat hiljem toimunud rahvaloenduse andmed andsid tunnistust, et linna keskuse rahvastik oli vähenenud peaaegu kaks ja pool korda – siin elas 1939 inimest. 2011. aastal nimetas vanalinna oma elukohaks 2325 kodanikku, siis aga keeras nende arv taas kergelt langusse.

Märksõnad:
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Seotud artiklid