"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
ABI TURVAKESKUSEST: Kärgperede lapsi vaevab üksindus, nad ei sobi justkui kummassegi perre (4)
27. november 2023
Lilleküla turvakoduga on liidetud ka Nõmme tee üksus, mille sihtrühma kuuluvad sõltuvus- ja käitumisprobleemidega noored. Pilt: Sergei Trofimov

“Leidub vanemaid, kes toovad lapse turvakodusse mugavusest, et oma asju ajada. On ka neid, kes viivad lapse meilt koju nagu koti, ning neid, kes oma lapsega kohtumisest keelduvad lausa purjus peaga räusates,” räägivad Tallinna vanima, Lilleküla turvakodu töötajad. “Vahel ei vasta vanemad telefonilegi. Nad on lubanud lapse kasvõi nädalavahetuseks koju viia või temaga koos kuhugi sõita, kuid ei tee seda. Siis kukub kolinal kokku kogu see töö, mida me oleme turvakodus lapse heaks teinud.”

1990ndatel tegi muret vaesuse ja tänavalaste probleem ehk turvakodusse sattusid kerjavad lapsed otse tänavatelt või Balti jaama tunnelist. “Veel 2000ndate algul võis korraga saabuda ühe pere viis last, kellest noorim oli alla kolme,” meenutab Lilleküla turvakodu sotsiaalpedagoog Ülle Soe. “Sellistel puhkudel oli vaesuse taustal vanemate alkoholism ja neist peredest liikusid lapsed tavaliselt juba asenduskodudesse.”
Praegu satub turvakodudesse suurperesid haruharva, kuid see ei tähenda, et mure laste pärast oleks lõppenud.

Aastas käib nii Lilleküla kui ka Männi turvakodust läbi sadakond 3-18-aastast last. Endiselt on vanemate põhiprobleem enda elustiilist (alkoholi või uimastite tarbimine, vägivaldsus) tingitud toimetulematus. “Neile on lisandunud kärgperede lapsed, kes justkui ei sobi kummassegi perre,” nendib Tallinna laste turvakeskuse juhataja, lastepsühholoog Tiina Simson. “Jagub ka peresid, kus vanemad on ise vaimselt tasakaalutud ja laste igapäevarütm on seetõttu ebastabiilne, samuti tuleb meile lapsi hooldusperedest, kes arvavad, et ei tule enam lapsega toime.”

Eriti teismelisi vaevab üksinduse ja suur tähelepanust ilmajäämise tunne, mis paneb nad trotslikult käituma. “Selle taga on lapse täitmata vajadused ning destruktiivse käitumisega ta tähelepanu endale ehk rohkem saabki, kuid lõpuks kasvab kõik tal ka endal üle pea,” räägib Soe. “Eelmisel aastal sattus meile väga palju just 14-aastaseid tüdrukuid, kellel olid konfliktid kodus väga suureks läinud.”

Praegusaja noorukid on depressiivsemad ja ärevamad, esineb enesevigastamist. Teisalt julgevad nad oma muredest rohkem rääkida, leiduks vaid kuulaja.

“Oleme Tallinna vaimse tervise keskusega ühiselt täheldanud, et viimasel ajal on sagenenud laste ja noorukite hulk, kelle kohta vanem ütleb: ma kardan oma last ega julge temaga haiglast koju minna,” lausub Simson. “Vahel ei mindagi lapsele haiglasse järele, või ütleb laps ise haiglas, et koju ma küll ei lähe!” Siis tuleb turvakodu appi.

Laps saagu kuude kaupa ise hakkama!

On peresid, kus vanemad töötavad välismaal ja arvavad, et 15-aastane nooruk on piisavalt iseseisev, et üksinda elada ja koolis käia. “Ühes korteris toimusid noorte kokkusaamised, kuni lõpuks sekkus politsei ning nooruk toodi turvakodusse,” räägib Simson. “Kui teatasime emale, selgitas ta, et ta on arst ja töötab Soomes ega saa lapsele järele tulla…”

Simson nendib, et kõik lapsed tahavad elada kodus ja mured ei teki üleöö. “Kui lapsed juba turvakodusse satuvad, on kodus kindlasti eelnenud ärevust, depressiooni, hirmu ja/või agressiooni,” nendib ta. “Teinekord varjavad lapsed enda abitust agressiivse käitumise taha, sest teisiti nad ei oska. Palju on ka teadmatust, mis saab edasi. Väiksemad süüdistavad vahel ennast, et nad ei käitunud kodus korralikult.”

Õigupoolest mahub turvakodudesse väga väike osa abi vajavatest lastest – kahtlemata leidub arvukalt neidki peresid, milleni lastekaitsetöötajate silmad ei ulatugi. Pahatihti pöörame pale ära, kui naabrite peres probleeme aimame – pole meie asi, kinnitame iseendale.

“Kindlasti ei peaks sekkumine olema selline, et vanem põlvkond hakkab noortele tegema etteheiteid stiilis, et meie ajal nii ei käinud, või et lapsel on püksid jalas jälle katkised või mürgeldatakse toas liiga kõvasti,” märgib Soe. “Kuid on olukordi, mis ei ole kuidagi aktsepteeritavad. Kui silmnähtavalt esineb oht lapse elule ja tervisele, võib alati kutsuda politsei, kes selgitab välja, mis seal tegelikult toimub.”

Simson lisab, et kui naabrilastega ei ole kõik korras, tuleks kindlasti informeerida lasteabi või linnaosa laste heaolu spetsialisti. “Lapse mure ei oota, ta vajab abi kohe! Laps vajab täiskasvanut, sest üksi ei tule ta toime. Seega: olgem oma laste jaoks olemas iga päev ja leidkem aega ja huvi lapse tegemiste vastu.”

Vanemat asendavad kambad

Kui varem pidid lapsed turvakodus saama täidetud oma baasvajadused ehk turvaline koht, söök ja öömaja, on nüüd esiplaanil teistsugused vajadused. “Praegusaja lapsed vajavad rohkem vaimset tuge, nõu eakaaslastega suhtlemiseks, ümbritseva eluga kohanemiseks ning kuuluvustunde leidmiseks,” lausub Soe. “Lastel on probleeme enda identiteediga,” lisab psühholoog Natalja Zaitseva. “Internetis liigub väga palju infot, aga kui vanemad ei süvene ega selgita, jääb laps infokülluses hätta. Siis suhtleb ta hoopis oma kambaga.”

Simson rõhutab, et lapsed vajavad piire – sel juhul nad tunnevad, et neist hoolitakse. Turvakodus on kindel päevakava, mis loob turvatunde. “Iga päev on korraga tööl kaks sotsiaalpedagoogi, kelle vahetus kestab 24 tundi,” loetleb ta. “Päeval tegeletakse lastega, kes ei käi veel koolis või on koduõppel. Pärastlõunal õpitakse koos. Osa lapsi suundub trenni, lasteaialastele läheb sotsiaalpedagoog järele – nii nagu kodudes, käib ka turvakodu igapäevarütm laste päevakava ja tegemiste järgi.

Turvakodu töötajad teavad, et südames loodavad kõik oma purunenud pere taas kokku saamist. Vasakult: Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja, lastepsühholoog Tiina Simson, Lilleküla turvakodu sotsiaalpedagoog Ülle Soe ja psühholoog Natalja Zaitseva.
Pilt: Aleksandr Guzhov

Mõni saab võib-olla päriselt koju, teise juurde tulevad sõbrad või vanemad ja koos psühholoogiga arutatakse tulevikuplaane.” Õhtul kell 21 lähevad magama väiksemad, kellele sotsiaalpedagoog loeb unejuttu, suuremad suunduvad voodisse tund hiljem. Osa lapsi viiakse lasteaeda või kooli autoga – turvakodusse võivad lapsed sattuda nii Piritalt kui ka Põhja-Tallinnast, aga kool asub ehk hoopis Lasnamäel.

Nädalavahetustel käiakse teatris, kinos ja mujal, et pakkuda uusi kogemusi ja elamusi.
Mõnele vanemale tunduv turvakodu nagu mugav koht tüütust teismelisest lahti saamiseks – lapsel söödetakse kõht täis ja arvet maksma ei pea. “Näiteks viimasel aastal on olnud paar juhtumit, mil vanem arvas, et läheb reisile ja toob oma teismelise selleks ajaks turvakodusse,” mainib Simson. “Oleme omavahel rääkinud, et lastega tuleme toime, kuid vanematega on tunduvalt keerulisem.”

Justkui lapse uueks loomine

Kui alguses võivad lapsed turvakoju jõudes olla õnnetud – palju on teadmatust ja hirme –, kohanevad nad mõne aja möödudes ning olemine muutub rõõmsamaks, kinnitab Soe. “Püüame hoida kodust õhkkonda, kus oleks natuke kohustusi ning natuke puhkust ja mängimist,” räägib ta.

“Kui lapsed tulevadki kaosest, kus piire pole pandud ning stabiilsust, rutiini ega traditsioone ei ole, annab päevakava turvatunde.” See on hea stardipakk, kust üles ehitada tavapärast suhet vanematega ja kooliskäimist, kui lapsed taas koju lähevad.

Turvakodu töötajate igapäevasteks rõõmudeks on kahtlemata laste edulood. “Näiteks tuli meile suvel üks nelja-aastane, kelle kõne ei olnud eakohane – peaaegu võimatu oli temast aru saada, sest kõne oli häälitsuste moodi,” ütleb Zaitseva.

“Kui laps läks pärast suvepuhkust tagasi lasteaeda, olid töötajad üllatunud, et ta on nii kiiresti õppinud ja end nüüd väljendada suudab. Ta laulab, räägib, seletab ja on aktiivne. Sellises vanuses võib arenguhüpe väga kiire olla.” Paraku on emal tugev alkoholism, mis tekitab siiani probleeme ja praegu pole teada, mis mudilasest edasi saab.

Edulugudeks võib pidada ka väärtushinnanguid, mida varem täheldada ei saanud. “Teinekord kuuleme mängus, et laps on kuidagi muutnud oma seisukohta millegi osas, millest me oleme rääkinud,” ütleb Soe. Rõõmu teeb, kui koolis hakkab paremini minema ning seal leitakse sõpru.

“Pean väga oluliseks, et turvakoju sattunud lapsed leiaksid endale eakaaslastest kamraade. On nukker kuulda, kui laps ütleb, et tal on õppida, aga ta ei tea, mida täpselt, ning kui soovitad tal helistada klassikaaslasele, siis ta vastab, et tal ei ole ühegi klassivenna ega -õe telefoninumbrit, ta sõbrad on ainult kuskil seal Koplis.”

Kojuminek tihti hoopis trauma

Kui turvakodusse sattumine on lastele trauma, siis sealt kooli ja ebaturvalisse kodusse tagasi pöördumine uus trauma. “Täheldame kahjuks sageli, et kui vanem tuleb lapsele järgi, ta tegelikult ohkab: “Eks lähme siis nüüd koju”, ning võtab lapse nagu koti kaasa,” nendib Soe.

“Mõni laps käib veel kolm korda oma kodus ja tuleb sealt uuesti meile tagasi. Samas on liigutav näha, kui vanem võtab lapse uuesti omaks ja armastab teda sellisena, nagu ta on, ükstapuha, mis laps kokku keeras. Peamine on teadmine: lõpuks oleme koos, saame nüüd edasi minna ja asju lahendama asuda.”
Rasked on aga olukorrad, kus vanem küll lubab midagi, aga seda ei tee.

“Näiteks juhtub seda nädalavahetuseks koju või ema-isaga kuskile sõita lootnud lastega: külastus on kirja pandud, laps ootab, kuid vanem ei tule ega ei vasta ka telefonile,” räägib Soe.

Kärgperede puhul esineb paraku sedagi, et üks pereliige tahab last koju, teine aga kindlasti mitte, või peab üks vanem valima, kas ta võtab oma lapse tagasi või läheb mees/naine tema juurest ära. “Eks lapsed üritavad ka oma bioloogilise vanema ja tema uue elukaaslase vahele kiilu lüüa,” tõdeb Soe. “Nad on filmidest õnnelikke lõppe näinud ja usuvad, et nii et võimalik oma vanemaid veel tagasi paariks saada. Südames nad loodavad, et pere saab uuesti kokku.”

Kui laps läheb tagasi oma perre, jätkab turvakodu tugiprogrammi. Lapsed võivad nõustamisel edasi käia. Nii saab turvakodu jälgida, kuidas kodus olukord püsib.

Vanaemad tundku rohkem huvi!

Statistika järgi elatakse turvakodus valdavalt kaks-kolm kuud – selle ajaga olukord peres mingil moel laheneb ja võib märgata positiivseid edasiminekuid. Umbes 80% lastest läheb pärast turvakodus veedetud aega oma koju tagasi.

20% turvakodus viibijatest liigub edasi kas asenduskodusse, hooldusperre või eeskostele lähisugulaste juurde. Lilleküla turvakodus on praegu neli last, kes ootavad järjekorras, et jõuda hooldusperre või asenduskodusse. “Väga hea meel on, kui mõni laps leiab endale uue pere ning me näeme, kui innustunud on uued vanemad,” mainib Soe.

Kuigi turvakodu meeskond püüab lapsi toetada, korraldada koolikohustuse täitmist ja võõrutada sõpradest, kes halvale teele meelitavad, see alati ei õnnestu. Kinnine lasteasutus (KLAT) on mõeldud viimase abinõuna lastele, kelle käitumine ohustab tõsiselt lapse enda elu, tervist ja arengut, või teiste elu või tervist. Kinnine lasteasutus on mõeldud kas suure abivajadusega või ka väär- või kriminaalteo toime pannud alaealistele, keda on võimalik sinna suunata ainult läbi kohtu.

“Üks kinnine lasteasutus asub näiteks Nõmme teel,” räägib Natalja Zaitseva. “Seal viibivad lapsed pika sotsiaalprogrammi raames terve aasta ehk 12 kuud ning õpetajad käivad neid kohapeal õpetamas. Samas on ka seal kokkulepped ja reeglid, kuidas saab laps kohtuda vanematega ja kodus olla, ning vanemad teevad koostööd psühholoogidega.”

Nõmme tee üksuses on veel sotsiaalprogramm noortele, kellel on sõltuvus- ja käitumisprobleemid. Selle programmi raames viibivad noorukid üheksa kuud teenusel ja kohapeal toimub ka kooliõpe.
30 aastat turvakodus töötanud Ülle Soe paneb imeks praegusaja vanaemade vähest huvi.

“Vanaemad ei asu kuidagi appi, kui perel on rasked ajad, vaid pigem sätivad oma prioriteetideks töö, reisimise ja muud asjad,” nendib sotsiaalpedagoog. “Tahan vanaemade südametunnistusele panna: tundke huvi, kuidas teie lapsed ja nende pered hakkama saavad!”

Turvakodu tähistab 30. sünnipäeva

  • Tallinna vanim, Lilleküla turvakodu tähistas kuu algul oma 30. tegevusaastat. Selle aja jooksul on sealt läbi käinud 3061 last.
  • 1990ndatel tegid muret vaesus ja tänavalapsed – turvakodusse sattusid kerjavad lapsed otse tänavatelt või Balti jaama tunnelist. Veel 2000ndate alguses võis korraga saabuda ühe pere viis last, kellest pisim oli alla kolmene. Muret tegid vaesus ja vanemate alkoholism ning neist peredest liikusid lapsed tavaliselt juba asenduskodudesse. Praegu satub turvakodudesse suurperesid harva.
  • Aastas käib nii Lilleküla kui Männi turvakodust läbi sadakond 3-18-aastast last. Praegu on mõlemas kümme elanikku. Lilleküla noorim asukas on nelja-aastane.
  • 2000. aastal liideti Lilleküla turvakoduga Nõmme tee üksus, mille sihtrühmaks olid sõltuvus- ja käitumisprobleemidega noored. 2016. aastal ühendati asutusega ka Männi turvakodu, mis töötab samadel põhimõtetel nagu Lilleküla turvakodu. Seal on kuue aasta jooksul elanud 795 last. Viie aasta eest liideti organisatsiooniga veel ema ja lapse turvakodu.

Kust saab hädas laps abi?

  • Turvakodu on ajutine kodu 3-18-aastastele lastele, kes kannatavad koduste tingimuste käes ning vajavad kohta, kus turvaliselt viibida. Abivajavast lapsest peaks teavitama linnaosavalitsuse lastekaitsetöötajat või helistada lasteabi telefonil 116 111.
  • Tallinna laste turvakeskuse alla kuulub kaks laste turvakodu, kus on kokku 28 kohta: Lilleküla turvakodus 12 ja Männi turvakodus 16. Teenusele suunab kas laste heaolu spetsialist või politsei või siis tuleb abivajav alaealine ise. Info www.lasteturva.ee, info@lasteturva.ee
  • Käitumis-ja sõltuvushäiretega laste sotsiaalprogramm 30 lapsele vanuses 10-17 aastat (Nõmme tee 99). Teenusele suunab linnaosa laste heaolu spetsialist. Laps viibib teenusel ühe õppeaasta. Kokku on kohti 20 tüdrukule ja kümnele poisile. Tegeldakse lapse sõltuvuskäitumise ja käitumisprobleemidega, osutatakse psühholoogilist ja sotsiaalset nõustamist. Last toetatakse koolikohustuse täitmisel.
  • Vanema ja lapse turvakoduteenus, 15 kohta. Teenusele suunab sotsiaaltöötaja või tuleb vanem ise koos lastega.
  • Joobes alaealise öine turvakoduteenus, neli kohta (Vana-Pärnu mnt 9a/2, Männi turvakodu). Politsei toob teenusele alaealise, kelle on öisel ajal tabanud Tallinna tänavalt ja kelle kojutoimetamine ei ole eri põhjustel võimalik. Laps saab viibida teenusel kl 22-10.

Igaühel meist on seadusest tulenev kohustus teavitada abivajavast lapsest

Abilinnapea Betina Beškina sõnul annab turvakodu uue võimaluse paljudele raskusesse sattunud lastele ja nende peredele. “Turvakodu toetab lapsi ja valmistab neid ette elus toimetulekuks,” märkis ta. “Samuti on turvakodule oluline toetada raskustesse sattunud peresid – ja nii näeme, et ehkki aastas satub turvakodudesse üle 200 lapse, pöördub 80% neist lõpuks koju tagasi.”

Beškina sõnul ei ole turvakodusse sattunud lapsi võib-olla õigel ajal märgatud ja abistatud või puuduvad vanematel paraku vanemlikud oskused.”Need lapsed on juba hädas. Teisalt ei pruugi kõik nad olla riskiperedest, turvakeskusesse satuvad lapsed ka pealtnäha tavalistest peredest,” lausus ta. “Seepärast ongi oluline, et lisaks laste abistamisele tehakse keskuses tööd ka vanematega.”

Tallinnas on praegu kaks laste (vanuses 4-18 a) turvakodu: Männi ja Lilleküla. Lisaks on linnas väikelaste turvakodu, kuhu satuvad kuni kolmeaastased lapsed.

Lilleküla turvakodu tähistas hiljuti oma 30. sünnipäeva ja siinsed töötajad teavad, et aastatega on laste probleemid muutunud. “Kui enne 2000ndaid olid probleemideks eri sõltuvused, siis tänapäeval kimbutavad lapsi pigem vaimse tervise probleemid,” ütles Beškina. “Nii on ka turvakodust saanud koht, kus lisaks voodikohale ja soojale toidule pakutakse lastele ka igakülgset abi, seda nii teraapiate, psühholoogilise abi kui ka õpiabi näol.”

Tegelikult on kõige olulisem mõista, et laps ei ole kunagi halb, vaid tema käitumine on tingitud keerulisest keskkonnast tema ja pere ümber. “Seetõttu panen veel kord südamele: kui märkad last, kes vajab abi, tuleks sellest kindlasti kohe teada anda,” lausus abilinnapea. “Oluline on meeles pidada, et igaühel meist on seadusest tulenev kohustus teavitada abivajavast lapsest. Mis tahes mure korral tasub alati küsida abi või nõuandeid lasteabi telefonilt 116 111.”

Kommentaarid (4)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

kes neid sünnitab või juhib häiresse?
2. dets. 2023 06:41
tundub, et haiged inimesed sünnitavad ? psüühika häired on geneetiliselt kaasuvad, midagi on rikutud . Geenivaramu seisukohad ?
Kogemus
1. dets. 2023 09:40
Meie lapsel tekkis probleem ühe perevälise täiskasvanud isikuga, kes hakkas teda igapäevaselt ahistama ja terroriseerima. Püüdsime selle isikuga rääkida, kuid tulemusteta. Nägime, kuidas meie enne rõõmsameelsel lapsel hakkasid tekkima juba vaimse tervise probleemid, hirm ja ärevus. Püüdsime teda toetada nagu oskasime, kuid saime aru, et siin on vaja rohkemat. Pöördusime KOV lastekaitseametniku jutule ja palusime temalt oma lapsele abi. Ent mitte mingit abi me oma lapsele temalt ei saanud, selle asemel hakkas ta otsima vigu hoopis meist. Laps kuulati üle, kusjuures tolle perevälise isiku tegevuse kohta ei esitatud mitte ainustki küsimust! Vaid kõik küsimused olid kohe algusest selgelt suunavad ja kallutatud, näiteks: "Kas su ema karjub su peale? Kas su isa on sind löönud?" Olime äärmiselt jahmunud lastekaitseametniku niisugusest "tööst". Uurimise käigus ei õnnestunud tuvastada, et peres miskit viga oleks. Siis tuli too imelik lastekaitseametnik salaja keset päeva minu lapse kooli, teavitas direktorit, kes ta on, ja nõudis minu last enda juurde. Laps toodigi tunnist välja, ning siis hakkas see ametnik last moosima, et too läheks turvakodusse. Teismeeas laps keeldus, kinnitades, et ta kodus on kõik hästi. Selle peale oli ametnik muutunud silmnähtavalt lööduks ja kurvaks. Lõpuks andis lastekaitseametnik alla ning soovitas lapsele, et too ei peaks rääkima oma vanematele, et ametnik sedasi keset koolipäeva lapsega kohtus ja teda turvakodusse moosimas käis. Nagu näha, üritas lastekaitseametnik õõnestada lapse ja perekonna omavahelisi suhteid ja lüüa usaldusse kiilu. See KOV lastekaitseametnik tegi kõik selleks, et laps jääks üksi, ilma turvavõrgustikuta, ega saaks seda abi, mida ta vajab. Seejärel üritas too LOV ametnik nui neljaks suunata mu last suhtlema turvakodu noortega, tahtis, et mu laps leiaks sealt endale sõpru, saatis mulle meile igasugu turvakodus toimuvate "toredate" koolituste ja kursuste kohta. Ehk siis, ta tahtis, et mu laps hakkaks suhtlema probleemsete noortega. Lastekaitseametniku ilmumine koolimajja direktori jutule põhjustas õpetajatepoolse koolikiusu mu lapse suhtes, algasid kuulujutud, oletused et mida "see laps" küll teinud on, et sedasi LK ametnik sisse sajab jne. Ent algne probleem, millega abi paludes me üldse tema poole pöördusime, sellega ei tegele ta absoluutselt, ehk siis lastekaitseametnik topib mu last poolvägisi turvakodusse selmet teha oma tööd ja anda lapsele seda abi, mida too tegelikult vajab. Ja pere on jäetud selliste isetegevuslaste eest täielikult kaitseta, sest riigil puudub LOV lastekaitseametnike tegevuse üle igasugune kontroll. Probleem kestab edasi ega ole lahendust saanud. Ajakirjanduses aga ilmuvad reeglina üksnes teise osapoole ehk siis ametnike-spetsialistide vaatenurgast kirjutatud kirjutised, mis kirjeldavad toimuvat olukorda kahjuks ikka väga ühekülgselt ja tendentslikult.
Murelik
5. dets. 2023 13:39
Seda oli küll väga valus lugeda, et lähed nõu küsima ja abi otsima, aga tõmbad hoopis lisa murekoorma kaela! Ja seda inimestelt, kes nagu just abistama peaksid! Loodan siiralt, et leiate siiski inimese, kes teile nõuga abiks on, edu probleemi likvideerimisel.
M
30. nov. 2023 22:03
Tegelen töö tõttu psüühikahäiretega inimestega, sh abi vajavate lastega. Turvakodudest on VÄGA suur abi! Aitäh kõigile, kes seal lapsi toetavad❤️