"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
LUMEKÜSITLUS. Perearst: Esimese lume ja libedaga kukuvad inimesed kõige rohkem (0)
28. november 2023
Perearst Le Vallikivi. Foto: Mats Õun

Esimene lumi ja tuisk on kohal. Pealinn uuris, kuidas suhtuvad tuntud inimesed lumelükkamisse ning teistesse lumelükkajatesse.

Olümpiavõitja Erki Nool: Mõtleme nii, et lume lükkamine käib jõusaali treeningu ette

Siinses kliimavööndis elades peaksime ju lumega harjunud olema. Aga eks see tuleb alati ootamatult ja me pole kunagi selleks valmis. Muidugi muutub siis elu palju. Tuleb hakata lund rookima, mõnikord kaks, vahel lausa kolm korda päevas. Aga sellega peab lihtsalt toime tulema. Kui vaja, toon lumelabida keldrist välja. Laussajuga ei saa loota ainult selle peale, et mingi traktor või auto lükkab kohe lume ära. Viskame ikka oma väravataguse ja aiaesise ise puhtaks! Kui talvel paar tundi lund lükata, polegi vaja sel päeval jõusaali minna, see on ju täiesti treeningkorra eest. Miks on kojamehed ka kõrges vanuses hea tervise juures? Aga sellepärast, et nad on kogu aeg õues ja teevad füüsilist tööd, see hoiab vormis. Kehaline pingutus lume lükkamise näol tuleb mõelda endale meeldivaks, siis on kõik korras.
Samas ei maksa linnaplaneerijatel arvata, et meil on kogu aeg ainult suvi ja soe kevad. Kõik need jalgrattatee postid ja piirded, ka ringteed võiksid olla paika pandud nii, et sealgi oleks lumekoristamine võimalik, et lumesahk mahuks sõitma. Igalt poolt pole ju võimalik lund käsitsi lükata.

Ehtekunstnik Jaan Pärn: Kui lumi kohe ära lükata, siis hoov väga libedaks ei muutugi

Eelmisel talvel sai minu meelest vanalinn üsna mõistliku aja jooksul lumest suhteliselt puhtaks, kuigi tänavanurkadele neid hunnikuid ikka kogunes. Kodus Nõmmel roogin majaesise ikka ise ära, vastas on Võidu park ja sinna puude alla on hea laia kühvliga lund visata. Tänavalt käib sahk igal hommikul läbi, selle koha pealt pole midagi ette heita. Aga vall värava eest tuleb endal ära lükata – ma ei kujuta üldse ette, et sahk peaks seda tegema. Kui lumi kogu aeg eest ära lükata, siis ei kasva vall nii kõrgeks, et jõud enam üle ei käi. Vahel jään siiski selle rookimisega hiljaks, sest ma pole kodune inimene, kes jõuab iga hetk lumesajule reageerida. Minu töökoht on vanalinnas ja seal hoovis tuleb meie töötajatel vahel ka ühiselt lund lükata.

Perearst Le Vallikivi: Esimese lume ja libedaga kukuvad inimesed kõige rohkem

Nii kui lund sadama hakkab, ilmuvad vastuvõtule inimesed, kes on kukkudes viga saanud. Esimesed libedaga päevad on alati kõige hullemad, sest inimesed ei ole veel harjunud ettevaatlikud olema. Vanemad ja krooniliste haigustega patsiendid ei julge lume ja libeduse tulles üldse kodunt välja tulla, ka mitte arsti juurde, pigem kannatavad kodus.

Isegi meie vastuvõtumaja ümbrus Tammsaare tee ja Sõpruse puiestee nurgal on vahel olnud nii libe, et liigume kolleegidega vaat et neljakäpukil. Kui sajab ja pärast on külmakraadid ja tuul, saame oma maja ette künka peale ikka päris korraliku uisumäe. Ja kui on väga hullud tuisupäevad, siis oleme oma ja ka patsientide autosid lumest välja kaevanud. Aga igapäevase lumerookimisega on maja haldusfirma siiski hakkama saanud.

Mina elan Kalamajas ja seal on lume ja libedusega lood veel hullemad kui Mustamäel, jään seal talvel pidevalt autoga lumme kinni. Sõidutee aetakse sahaga puhtaks, aga kitsa kõnnitee peale tekib lumevall. Kui tahad seal liikuda, tuleb alalõpmata lumelabidaga askeldada. Mul ongi see kogu aeg auto pakiruumis, kunagi ju ei tea, kus ja millal võib vaja minna.

Laulja ja näitleja Kristel Aaslaid: Igatsen aegu, mil hanged olid puusani

Paar esimest lumega päeva on alati veidi ehmatavad. Aga kui esialgne paanika üle läheb, pole minu meelest häda midagi. Eks peab muidugi majaelanikega kokku leppima, kes mis päeval trepiesise ja tee majast kõnniteeni lumest puhtaks teeb. Lumelabidas on meil elukaaslasega olemas. Igatahes on ebamugavus, mida lumi kaasa toob, väike häda ilusa pildi kõrval, mis aknast paistma hakkab, kui valge vaip jälle maad katab. Nii et ka suurem lumesadu pole mu elus kunagi katastroof olnud. Pigem igatseb hing seda vana head aega, mil sai puusast saadik lumes sumbatud. Kõige parem on aga see, kui tulevad valged jõulud. Tallinnas on lume koristamisega ikka hakkama saadud, kui seda just korraga palju ei tule.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.