"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Kirjanik Mati Undi muuseum kasvab Eesti 1960ndate kirjandust uurivaks keskuseks (0)
02. detsember 2023
Muuseumis saab näha kirjaniku kodu nii Kadriorus kui ka Mustamäel elamise ajal. Foto: Mats Õun

Tallinna kirjanduskeskus sai päriselt endale varem eraomanikule kuulunud korteri, kus elas kirjanik ja lavastaja Mati Unt. Keskus tahab nüüd seni ajutisest näitusekohast soliidse muuseumi kujundada.

Mati Unt elas Kadriorus aastatel 1995-2005. Koidula 17 asuva muuseumi kohta võib julgelt öelda, et kirjanik vaatab siin külastajale kirkalt vastu. “Punane oli nagu matiundilik värv, mida ta kasutas oma lavastustes ja mis oli kohe nagu talle sobiv “tango”. Nii et kui külastaja tuleb siia muuseumisse, siis loomulikult vaatab Mati Unt talle igalt poolt vastu,” rääkis kirjanduskeskuse juhataja Maarja Vaino, kelle hoole all on nüüd lisaks Tammsaare ja Vilde muuseumile ka Undi oma.

Muuseumis on kõik ehe. Siit vaatab meile vastu Mati Undi kolmanda korruse korter, diivan, ka portfell, mida kirjanik kandis. Ja tasub vaid võtta telefonitoru, kui kuuleb kirjaniku häält.

Eraldi väljapanek Undi elust ja loomingust pärineb ajast, kui kirjanik elas veel Mustamäel paneelmaja kolmetoalises korteris. Näiteks laud, mille taga Unt töötas, trükimasin, millel valmisid ta käsikirjad, ning kasside ärakriibitud tugitool. Mati Unt oli suur kassiarmastaja.

Kirjandustänava festivalil 2019. aastal küsis kirjanduskeskus eraomanikult loa teha Mati Undi endisesse korterisse ajutine muuseum. “Sellega tahtsime juhtida tähelepanu asjaolule, et muuseumide loomise aeg ei peaks olema ainult mingis kauges minevikus, vaid et ka lähiajaloost leiab isiksusi ja loojaid, kes muuseumi väärivad,” mainis Vaino.  

Abilinnapea Tiit Teriku sõnul sai selgeks, et muuseumi tasuks säilitada. Esialgu võttis keskus korteri rendile, siis aga asus linn omanikuga läbi rääkima, et korterit muuseumi tarbeks endale saada. Pärast pisut pikale veninud asjaajamisi jõutigi kokkuleppele. “Nüüd on ka volikogu andnud oma heakskiidu, et selle kinnisvaratehingu võib ära teha,” märkis Terik.

Kogu 1960ndate kirjanike põlvkonna muuseum

Vaino sõnul soovivad nad kujundada korterist soliidse püsinäituse paiga koos uurimiskeskusega, kus saab korraldada haridusprogramme, raamatuesitlusi jm – tegelda kõige sellega, millega muuseumid tänapäeval tegelevad.

Möödunud sajandi 60.-70ndate eesti kirjanduse uurimise ja üldsusele vahendamisega ei tegele Eestis seni ükski muuseum ega asutus. Vaino sõnul on muuseum oluline, sest Unt saabus 1963. aastal kirjandusse imelapsena, kes keskkooli viimases klassis kirjutas murrangulise romaani “Hüvasti, kollane kass”. Ta lisas, et Undi kuuekümnendate aastate looming tähistab meie kirjandusloos uue ajastu algust. Lavastajana on Undil hiljem suuri teeneid ka teatriuuenduses.

Mihkel Mutt: “Miks te üldse minu käest küsite, kas Undi muuseumi on vaja?! Meie põlvkonna inimesed ütlevad kõik, et loomulikult on seda vaja!”

Undiga koos tuli kirjandusse terve hulk tänaseks legendaarseid autoreid, näiteks Paul-Eerik Rummo, Viivi Luik, Hando Runnel, Jaan Kaplinski jpt. “Muuseumi eesmärk on seega tõmmata tähelepanu kogu sellele erakordsele ajastule eesti kirjanduses, mis muutis nii üldist kultuuripilti kui ka andis meile tüvitekstideks muutunud kirjandusteoseid,” selgitas Vaino ja lisas, et sellisena täidab Mati Undi muuseum lünga meie kultuuris, säilitades, uurides ja vahendades ühe murrangulise ajastu kirjanduspärandit. Seega on uue muuseumi roll vastutusrikas ja palju suurem kui ainult ühe kirjaniku mälestuse jäädvustamine.  

Undi juubeliks ehk uksed valla

Kirjanduskeskus loodab Undi muuseumi uksed avada juba tuleval aastal, mis on ühtlasi kirjaniku juubeliaasta. Üsna pea, juba 1. jaanuaril tähistatakse tema 80. sünniaastapäeva, kuid muusemi avamiseni kohe aasta alguses veel ei jõuta. “Selleks, et avada nii Mati Undi isikut ja loomingut kui ka 1960ndate põlvkondlikku tausta ja laiemat konteksti, on vaja muuseumisse luua kohane püsinäitus,” mainis Vaino.

Rendipinnal ei ole olnud võimalik võtta ette suuremaid ehitustöid ega ümberkorraldusi, mida ühe püsinäituse loomine tänapäeval tähendab. Ajutine muuseum oli vaid põgusa teabega näitus, mis ei võimaldanud  näidata kõike, mis tegelikult kasutada on.

KIrjanik Mati Unt.

Seega on muuseumi järgmine suur ettevõtmine luua püsinäitus, mis koosneb Vaino sõnul kahest osast: külastajatele suunatud mängulisest alast, kus saab teada nii Mati Undi loomingu, isiku kui ka teatriuuenduste kohta, ning eraldi ruumist Untium. “See kujutab endast kuuekümnendate-seitsmekümnendate  aastate eesti kirjanduse uurimiskeskust,” selgitas Vaino. Lisaks tol ajal ilmunud kirjandusele on muuseumi käsutuses Mati Undi arhiiv, mida juba kasutas päris mahukalt näiteks Mihkel Mutt oma raamatu “Liblikas, kes lendas liiga lähedale” kirjutamisel.

Nii püüab uus muuseum  ühendada kaks olulist poolt: olla ligitõmbav oma püsinäitusega ning samal ajal teha uurimistööd ja tegutseda kompetentsikeskusena.

JAN KAUS: Me ei kujuta ette eestlaste kultuuri ilma Tammsaare, Vilde ja Undita

“Mulle meeldib, et raamatute lugemise kahanemise ajal tekib linna kohti, kus lugemine on esmatähtis,” lausus kirjanik Jan Kaus.

Mati Undi sõber, kirjanik Mihkel Mutt ei kahtlegi, et Undi muuseumi on vaja. “Miks te üldse minu käest küsite, kas Undi muuseumi on vaja?! Meie põlvkonna inimesed ütlevad kõik, et loomulikult on seda vaja!” lausus ta. “Me kõik elame tema muuseumi loomisele kaasa, selles pole kahtlustki. Me oleme ju Undiga samast ajast. Aga mind näiteks huvitab, mida arvavad muuseumist nooremad kolleegid, kes pole Undiga kokku puutunudki.”

Noorema põlvkonna kirjanik Jan Kaus kostis seepeale, et talle meeldib väga Mati Undi muuseum ja selle asukoht Tammsaare ja Vilde muuseumi vahel. “Sedasi kangastub muuseum nagu mingi ruumipoliitiline vastuhakk – kui raamatute lugemine kahaneb, suureneb samas raamatuid kirjutanud inimeste jalajälg tänavail. Üldjoontes on väga asjalik, et Tallinna tekivad kohad, kus kirjandus ja lugemine on esmased. Sedasi on tegelikult saadud mööda Koidula tänavat Rohelise Aasani ulatuv kirjanduslik pidevus, mida tähistab ka seal peetav kirjandustänava festival. Ja ma loodan, et Undi muuseum on lihtsalt üks samm sellel väga pikal teekonnal. Nii mõnigi sealkandis elav kirjanik kuulub samuti elavate klassikute ritta.”
Kaus peab tähtsaks kirjasõna ise, mis ütleb midagi meie, eestlaste kohta. “Seega on tähtis ikka Tammsaare, Vilde ja Undi looming, mitte niivõrd nende elulugu, sest me ju ei kujuta oma kultuuri ilma nende loominguta ette.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.