"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
LUKSUSMÄÄRUS. Linn keelas 16. sajandi prostituutidel uhkete riiete kandmise (2)
04. detsember 2023
Varajasel uusajal pidid naised hoolega vaatama, kui uhke kleidi nad endale teha lasid. Riided olid käsitööna väga kallid ja neid pärandati põlvest põlve.

Kõlvatud naised ei tohtinud kanda vääriskividest ning -metallist ehteid ja kaunistusi ning sametist või siidist mütsi asemel oli neile ette nähtud hoopis villasest riidest peakate.

Hiljuti ilmunud Tallinna linnaarhiivi ajalookogumikus “Vana Tallinn” nr 32 (36) kirjutab Inna Põltsam-Jürjo põhjalikumalt 16. sajandi teise poole naistemoest, aga ka tol ajal teravalt päevakorral olnud kõlvatuse küsimustest.

Pärast usupuhastust hakati Liivimaa linnades karmilt võitlema kombelõtvusega. Keskaja katolik kirik oli selles suhtes vaoshoitum. Pole ka ime, sest Martin Luther oli äge prostitutsiooni keelustamise eest seisja. Talle oli täiesti vastuvõetamatu keskajal valitsenud vaade, et prostitutsioon on “kasulik pahe”.

Rooma õiguse kohaselt said abielurikkujad olla ainult naised.

Rooma õiguse kohaselt said abielurikkujad olla ainult naised. Tallinnas kehtinud Lübecki linnaõiguse 1282. aasta koodeksis räägitakse abielurikkumisest kui kellegi tabamisest abielunaise juures. Alles 1586. aasta Lübecki õiguse redaktsioonis käsitletakse teemat võrdsemalt. Üks esimesi otsuseid, mis Tallinnas pärast pildirüüstet vastu võeti, käis lõbunaiste kohta. Neil keelati linnas avalikult oma ametit pidada. Harju värava lähedal asunud bordelli, mida kutsuti Punaseks kloostriks, oli raad maha müünud juba 1522. aastal, et teha sinna vanadekodu. Naistele määrati tol ajal prostitutsiooni eest karistuseks häbipostis nüpeldamine ning linnast välja kihutamine. Ja kõiki isikuid, kes niisuguste naistega läbi käisid või neid mingil moel abistasid, näiteks peavarju pakkusid, koheldi vahele jäädes samamoodi nagu hoorajaid.  

Naiste kõlvatusest ja hooramisest ei räägitud tollal sugugi ainult prostituutide puhul. 1576. aastal kehtestas Tallinna raad naistele niinimetatud luksusmääruse ja sellest nähtub, et ettekirjutused olid suunatud neitsitele ja leskprouadele, kelle seksuaalkäitumine polnud kooskõlas kehtivate moraalinormidega. See tähendas eeskätt liiderlikkust enne abielu ja abieluväliseid seksuaalsuhteid.  

Keelatud luksus

Aastal 1576 käis Liivi sõda. Oli päris karm aeg, aga Tallinn erinevalt paljudest teistest Liivimaa paikadest polnud langenud Vene võimu alla. Linnas oli palju sõjapõgenikke, kõik küünid ja nurgatagused olid sisse voorinud talupoegi täis. Linnas oli ka hulk sõjamehi, nii oma sõjasulaseid kui ka palgasõdureid. Viimastega liitusid sageli ka nende naised. Sõjameeste kohalolek andis hoogu prostitutsioonile. Kui tollest ajast rääkiv film “Viimne reliikvia” seab Ivo Schenkenbergi halba valgusse, siis tegelikult polnud see nii. Raad nimetas julguse ja vaprusega silma paistnud mehe talupoegade pealikuks ning nõnda said stiihilised röövretked Vene vägede vallutatud aladele organiseerituma ilme. Pikk sõda tähendas ka linlaste vaesumist ning luksuslike rõivaste kadu. Balthasar Russow kirjutas oma kroonikas, et siis kadusid kõik uhked naiste tanuehted, kukrud, kuldketid ja iluehted, samuti meeste vooderdatud rõivad. Kadusid ka  neitsite kullatud pärlipaelad.

Harju värava lähedal asunud bordelli, mida kutsuti Punaseks kloostriks, oli raad maha müünud juba 1522. aastal, et teha sinna vanadekodu.

Nagu sellest veel vähe oleks, keelas raad oma luksusmäärusega halva kuulsusega naistel toretsevaid rõivaid kanda. Uut korda põhjendas raad linnas valitseva hooramise ja kõlvatusega, mis raehärrade meelest oleks nagu kaotanud vahe ausate neitsite, naiste ja matroonide ning autute ja karistusväärsete vahel. Võrreldes varasemate samasisuliste piirangutega oli uus riietuse keeld palju üksikasjalikum. Luksusmääruse esimene punkt sätestas, et ausatesse pulmadesse ja pidustustele jäetaks kutsumata niisugused neitsid ja leskprouad, kes “oma kihlaajal või väljaspool seda on elanud kõlvatuses ja hooraelu”. Niisiis ei jäänud halva kuulsusega naised ilma pelgalt pidustustel oma rõivastega uhkeldada, vaid nad tõrjuti üldse seltskonnast välja.

Õigus trahvida ja karistada

Määruse rõivastuse pool sätestas, et kõlvatud naised ei tohi kanda vääriskividest, kullast, pärlitest ja hõbedast ehteid ja kaunistusi. Täielikult olid neile keelatud ka siidist, sametist, kärbinahast rõivad ning luksuslik sarlakkalev. Kuna kõlvatutel naistel polnud luba kanda sametist või siidist, hõbeda või pärlitega kaunistatud mütse, pidid nad katma oma pea villasest või peenvillasest kangast peakattega, valge rätiku või tanuga.

Juba varem oli mindud ka tavaliste ehk korralike naiste riietuse kallale. Näiteks 1524. aasta luksusmääruses oli püütud piirata liigset toretsemist, keelates naistele pikkade varrukatega ning kallist siidist ja sametist kleidid, pärlikraed, vääriskividega kaunistatud vööd ja kapuutsid.

Põltsam-Jürjo kahtleb oma kirjutises põhjendatult, kas ainult kõige jõukamate kihile kättesaadavate kallite väärisasjade ja kangaste kandmise keelamine oli liiderlikkusega võitlemisel ikka kõige tõhusam samm. Sõja ajal oleks puudust kannatanud kodanikuprouad oma väärisasjad pigem maha müünud kui püüdnud kõlvatu elu abil au kaotamise hinnaga nendega uhkeldada. Seda me muidugi ei tea, kui palju sõjasaagina Tallinna jõudnud varast läks kulla, kalliskivide, siidi ja sametina mõne neiu võiu leskproua valdusse. Selge see, et kingitusi kenadele naistele tegid mehed lahkel käel ka sel ajal. Üldse olid halva kuulsusega naiste  väljanägemine asi, mille pärast raehärrad ka mujal kui Tallinnas väsimatult muret tundsid juba enne ning pärast Liivi sõda. Igasuguseid sellesisulisi ettekirjutusi on ajaloo jooksul tehtud mitmeid. Iseasi, kas neist tegelikult mingit kasu ka oli, aga selle üle aulik raad oma pead ilmselt eriti ei vaevanud. Määruse lõpus sedastas vaid järgmist: “Aulik raad jätab endale kohase karistuse ja trahvi õiguse kõigi neitsite häbistajate ja nende üle, kes säärase hooramisega tegelevad.”

Ajaloo tundmine aitab ilukirjandusele kaasa

“Vana Tallinn” teeb seekord ka kummarduse tänavu 70. sünnipäeva tähistanud ajaloolasele Ivar Leimusele, sel puhul peab teda meeles arheoloog Erki Russov. Kes iganes tunneb huvi Eestis vermitud ja käibel olnud müntide vastu, peab lugema Ivar Leimuse kirjutatud artikleid.

Ajaloolane Jüri Kivimägi viitab samas kogumikus Tallinna 16. sajandi suurkaupmehe Jürgen Honerjegeri tegemisi käsitlevas artiklis samuti Ivar Leimusele, aga kui kirjanikule. Põhjuse annab asjaolu, et Leimuse kirjutatud ajaloolises romaanis ilmub ikka ja jälle välja raehärra Jürgen Honerjeger. Ta pole mitte kirjanik Leimuse fantaasia vili, vaid päriselt Tallinnas elanud ja tegutsenud suurkaupmees ning raehärra. Sügavad ajalooteadmised aitavad läbi lüüa ka ilukirjanduses.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

xyz
16. dets. 2023 15:44
Eesti arheoloogi nimi on siiski Erki Russow (mitte Russov; arheoloogi nime kokkulangevus kroonik Balthasar Russowi perekonnanimega on juhuslik kokkusattumus).
Ajaloohuviline
4. dets. 2023 20:36
Ah, et siis see, et raad soosis, toetas ja otseselt õhutas Inglise kuningakoja eeskujul talle mitte kunagi kuulunud aladel toimunud kontrollimatut röövimist, tapmist ning hävitustööd, seadis Ivo Schenkenbergi enda nagu ka ta tegevuse selles vallas kohe heasse valgusesse?! Ehk siis siingi läänemaailmas tänini tuntud ja täies elujõus arusaam õigusest, õiglusest ning heast ja halvast mille kohaselt eesmärk pühendab abinõud?! Ja mille kohaselt kõiki neid kes ei kuulu parasjagu meie hulka, võib rahumeeli tappa ja nende vara omastada, kusjuures see asjaosalistele veel lisaks üksnes au ja kuulsust toob? Pole siis midagi imestada, et lääneriikide maine neist väljapoole jäävas maailmas tänaseni peaaegu, et olematu või lausa negatiivne on.