"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
VARJATUD KODUTUS: Kes aitaks peavarjuga noori ja peresid, kel pole iialgi asja pankade marmorpõrandatele? (10)
07. detsember 2023
Kinnisvaraasjatundja Erve Lettermo sõnul paistab turg olevat hangunud just keskmisele perele mõeldud korterite osas, sest seoses kasvanud intressidega on pangast keeruline laenu saada. Kallimat kinnisvara, mis maksab umbes 400 000 ja rohkem, müüakse mühinal edasi. Foto: Aleksandr Guzhov

Tavakujutluses tähendab kodutu rääbakat, kes uinunud purjuspäi bussipeatuses, kange õlle pudel kaisus. Siiski kõnnib meile tänaval ühtelugu vastu hoolitsetud ja hästi riides, vahel suisa kallilt lõhnastatud kodutuid. Ainult et me ei tea, et nad on kodutud. Eriti palju on taolisi noorte hulgas.

Tallinn pakub sotsiaalmajutuse kaudu peavarju 125 kuni 30-aastasele noorele. Nemad moodustavad siiski vaid Tallinna  noorte kodutuse jäämäe veepealse, ehkki kõige keerulisema osa. Kodutuid on märksa rohkem: eri põhjustel ei suuda umbes iga kolmas noor teenida piisavalt, et osta oma alaline kodu, kuigi tahaks. Mõnel võib olla näiteks päranduseks saadud korter, kuid selle kordategemiseks pole jaksu. Ja nii elatakse, kus juhtub.

Mõistetud igavesti rändama

Kui jagada noored kodutud tinglikult rühmadesse, siis Tallinna sotsiaalmajutusüksustes on muidugi kõige raskemad juhtumid. Sageli sõltlased ja/või psüühiliste häiretega ning lisanduvad igasugused võlad.
Noorte kodutute niinimetatud hierarhia kõige edukamad on aga need, kes võimelised isegi endale suurema või väiksema korteri üürima. Sageli rännatakse ühest kohast teise. Üüriraha – sageli üsna suured summad, 600-700 eurot kuus – võiks aga kasutada hoopis kodulaenu makseteks. Kuid samas ei teenita piisavalt, et saada kokku umbes 20% omaosalust.

“Ma arvan, et me ei saakski laenu enam,” ütleb kolme lapse ema Eleonora. “Mina ei tööta juba aastaid, olen lastega kodune ja mees käib praegu välismaal tööl, et ära elaksime.”

Saan Eleonoraga jutule Facebookis. Kinnisvaratehingute gruppides on alatihti üleval kuulutused, et noor pere või keegi üksik otsib üürikodu. Eleonora jahtis üürikat Mustamäele ja nüüdseks on selle leidnud.
“Me üüriksime korteri pigem ajutiselt, sest on plaanis perega välismaale kolida, sest siin meie riigis ei kannata enam elada,”  teatab Eleonora resigneerunult. “Rahaliselt on siin ikka väga raske.”  

Plaan on neil lihtne. Majake on tegelikult olemas, ainult et see tuleb korda teha. Kuna pankade silmis ei olda remondilaenu kõlblikud, siis siirdutakse võõrsile raha teenima. Ehk tullakse kunagi tagasi. Võib-olla.

Enamus palgast kulub korterile

Age, kes mitme lapsega samamoodi korterit otsib, klõbistab sõnumivahetuse aknasse, et tal pole üldse nii palju tööstaažigi et laenu peale mõelda. Üürikorteri on ta leidnud ning 60% palgast kulubki nüüd üürile, kommunaalarvetele, elektrile.

Millalgi loodab Age Tallinnast kuhugi väikelinna, kust ta on tulnud, tagasi kolida. Õigupoolest laenust ta isegi ei unista. Realistina saab suurepäraselt aru, et ükski pank teda laenuklientide nimekirjas näha ei taha.
Mõnede 1999. a ajalehtede lugemine paneb siinkohal nukralt muigama. Mitte alati pole Eesti riik noorte kodutusse ükskõikselt suhtunud. 1999. a otsustas valitsus alustada Paljassaares noore pere projekti, mida hakanuks vedama majandusministeeriumi alluvuses sihtasutus Eesti Eluase. Toonitagem, et perede jaoks soodustingimustel. Kuigi toonane president Lennart Meri käis noorte tulevikuareaali oma silmaga kaemas, sinna see õilis projekt suri.

Muidugi elavad kinnisvaraomanikud, kellel mitu maja või korterit, täna nagu või sees. Kuigi maaklerid räägivad, et üürihinnad viimasel ajal isegi langevad, on see pigem marginaalne. Iga odavama otsa üürikorter rebitakse lennult.

100 000 euroga saab soetada ühetoalise kuhugi paneelrajooni.

Pangad ütlevad enam-vähem kooris, et tavaliselt peab laenutaotlejal jääma muude jooksvate kulude katmiseks vähemalt 50% netosissetulekust. Luminor on meedias olnud pisut täpsem: kui üksik inimene, kellel pole ülalpeetavaid, soovib kodu ostmiseks võtta laenu 100 000 eurot, peaks tema netopalk olema vähemalt 1600 eurot. Kui on kaks last, siis juba 1900 neto.

Ilmselt on noori, kes teenivadki oma esimestel töökohtadel 1600 eurot neto. Neile näib olevat siiski ahvatlevam Eestist lahkuda. 100 000 euroga saab soetada ühetoalise kuhugi paneelrajooni. Teadmisega, et pere loomist taolistes oludes hästi ette ei kujuta.

Tuntud kinnisvarategelane Martin Vahter sõnab, et loomulikult ei ole siin tegemist pahade pankadega, kes häid kliente ehk noori jutule ei võta. “Meenutagem ühte eelmist suuremat kriisi 2008-2009, kui pea igaüks võis saada kinnisvaralaenu. Ja kui suure häda see kaasa tõi. Nüüdses kriisis pole seda juhtunud. Paljuski ka tänu eurodirektiividele: pankades vaadatakse ikka väga hoolega, kas sa oled võimeline säästma.”
Vahter lisab, et paljude noorte arvates ei ole üüriturul asumine probleem. See annab vabadusetunde minna mõnda teise kohta nagu ise tahad.

Kus on kurva kodu?

Paljud noored seda ilmselt just nõnda sõpradele ja tuttavatele presenteerivadki. Kodutus on valus teema. Sellest ei taheta rääkida, seda peidetakse ja häbenetakse, ütlevad mõned sotsiaaltöötajad. Ilmselt see nii ongi: kui Facebookiski mõnelt üürikorteri otsijalt põhjusi uurida, kumab vastustest vahel kunstlikuna mõjuvat üleolekut. Sisimas ilmselt tajuvad paljud, et üürile andjate nuumamine megasummadega on mõttetu.

Kui jätta Tallinna 1833 kõigi mugavustega munitsipaalkorterit kõrvale, siis Eestis – erinevalt Lääne-Euroopa maadest – teatavasti pole sotsiaaleluasemeid.

Sotsiaaleluruumide eest küsitakse arenenud Euroopa maades võrreldes vabaturuga madalamat üüri, kuigi korterid oma kvaliteedilt maha ei jää. See tähendab, et neid subsideeritakse maksumaksja rahast.

Mis on sotsiaalpindade eelis? Muuhulgas see, et noored, kes päris oma kodu soovivad  – kas üksikud või pered –, saavad eraüüriturgu rikastamata kinnisvaralaenu jaoks stardikapitali koguda.

“Kui täna sulle ehk lubatakse teatud tingimustel laenu, siis kui oled need tingimused lõpuks täitnud, siis vahepeal on elu nii palju eest ära jooksnud, et on juba uued tingimused,” kirjeldab kinnisvaraekspert Erve Lettermo tõusvaid laenuintresse. “Kui varem lubati laenu 180, siis nüüd 150 000 eurot.”

Tavaperel panka asja pole

Kohtun Ervega Kalamaja ühe maalilise vana puumaja juures, kus ootab omanikku renoveeritud avar korter. Suisa unelm. “Kõigest” pea 400 000 euro eest.

Tundub kummaline, aga ostjaid just taolisele kallima otsa kinnisvarale jagub endiselt. Nõnda sellelegi. Aga korterite osas, mis on sellised keskmised, hinnaklassis 150 000 ja ülespoole, tavalisele perele, paistab turg Erve Lettermo sõnul olevat kinni jooksnud. Pered, eelkõige noored, kes taolisi ostaksid, ei vasta pankade laenutingimustele. Intressid on sedavõrd tõusnud, et tavainimene pole järele jõudnud. Odavama otsa korteris aga lapsi ei kasvata.

Intressid on sedavõrd tõusnud, et tavainimene pole järele jõudnud.

Erve Lettermo juhib ühte väiksemat kinnisvaraettevõte, mis on üks vähestest taolistest, kus mõeldakse n-ö kastist välja.

Sa võid leida endale selle ettevõtte kaudu meeldiva eluaseme ja seal üüri makstes seni elada, kuni oled kokku kogunud omafinantseeringu osa. Siis saad pangalaenuga selle endale soetada.

Kuni omafinantseering koguneb ja saab pangast laenu küsida, kuulub kinnisvara seega Erve ettevõttele, kellele sa ühtlasi üüri maksad.

Tavaliselt on just eriti noorte perede mure, et kinnisvara kallineb kiiremini kui koguneb tavaliselt 20-30% omafinantseering. Samas pakutakse ettevõttes hinna fikseerimist näiteks viieks aastaks. Kui kinnisvara hind mõne aastaga tõuseb, on see juba ostja võit.

“Meiega tehing ei tule aga kuidagi odavam, kui otse pangast laenu võttes,”  möönab Erve Lettermo samas. Seetõttu soovitab ta inimestel kõiki võimalusi kaaluda. Aga on muidugi neid, keda taoline variant aitab. Omafinantseeringu kogumine on üks põhilisi komistuskividest.

Varjatud kodutuseni võib viia õnnetuski

“Eesti inimesi kahjuks iseloomustab, et enda laenuvõimet hinnatakse sageli üle,” ütleb Erve Lettermo.
Ta räägib peredest, kes anuvad endale korter leida, lubades laenu maksmise ajal toituda hädaabist ja kanda vaid kasutatud riideid.  Samuti mõnest noorest üksikemast, kes arvab, et suudab laenu maksta lastetoetuste abil.

“Sotsiaalkodude vajadus üha süveneb, sest stressitase on väga kõrge ja hakkab juba koolist peale, peegeldudes noorte enesetappudes,”  räägib Erve. “Täiesti tavalised, normaalsed inimesed võivad jääda tööst ilma ja mure röövib omakorda tervise. Noored pered kannatavad ikka tõsiselt.”  

Näitena toob Erve Lettermo oma nooremapoolsed peretuttavad, kes tulevad toime kuidagi läbi nõelasilma. Laenu küll pole, aga üürigi jõutakse vaevalt maksta.

Tallinna sotsiaalmajades tegeldakse 125 noore muredega

Tallinna sotsiaalmajutusüksustes tegeldakse iga päev ümmarguselt 600 raskustesse sattunud inimesega, kellele linn pakub peavarju, kuni nad taas jalad alla saavad ja oma käe peale elama lähevad. Kuni 30-aastaste kodutute noorte hulk näitab pigem suurenemist: neid on praegu linna varju all 125.

“Sageli vaevavad neid eri sõltuvusprobleemid või psüühikahäired ja vanemad lihtsalt lükkavad nad kodust välja, sotsiaalhoolekandele,”  sõnas Tallinna sotsiaaltöö keskuse direktor Kersti Põldemaa. “Seejuures on vanemad ise tavaliselt täies elujõus.”  Tänavakodutute hulgas, keda võib Tallinnas olla 50-100, leidub noori siiski vaid üksikuid.

Kui taolise noore võimed lubavad, püüavad sotsiaaltöötajad neid aidata omaette elu peale. Oluline on siinkohal töökoha leidmine: edaspidi peab olema noor võimeline tasuma eluaseme eest. Linn toetab siin esimese kuu üüri maksmisega.

600 nii-öelda kliendi juures saadetakse neid iseseisva elu peale aastas 20 ringis. “Rõõmustav, et üürihinnad on langema hakanud,” märkis Kersti Põldemaa. “Kõrged eluasemekulud on inimeste järje peale aitamisel tõsine takistus.”

Kas kitsas vaade kodutusele tähendab probleemi pisendamist?

Sotsiaalpoliitikate rahvusvaheliselt tunnustatud uurija Suzanne Fitzpatrick on öelnud, et valitsused defineerivad kodutust kitsamalt, et vältida probleemi suurust, millega tuleb tegeleda.

Eestis pööratakse kodutusele üldiselt vähe tähelepanu – riik kohustab kohalikke omavalitsusi tagama ainult vältimatu abi toidu, riiete ja peavarju näol. Lisaks puudub meil ühtne kodutuse definitsioon. Uuringutes kasutatakse Rootsi määratlust, et kodutu on inimene, kellel puudub isiklik või üüritud eluase või alalised majutusvõimalused.

Euroopa kodutuse ja eluasemepuuduse isikute tüpoloogia näeb probleemi aga laiemalt. Kodutusena käsitletakse suutmatust endale püsivat eluaset leida.  Noorte kodutus erineb täisealiste kodutusest oma varjatud iseloomu poolest. Noored ei jää enamasti tänavale ega pöördu varjupaikadesse. Nad leiavad endale ajutisi elamisvõimalusi. Varjatud kodututena käsitletakse ka oma vanemate juures elavaid juba täisealisi lapsi, sest võimetus enda eluaset soetada segab neil peret luua ja lapsi saada. Sama võib öelda noorte kohta, kes suudavad üürida vaid ühte tuba või korterit kamba peale jne. Varjatud kodutuse mure on terav ka Ühendriikides ja Euroopas, sh Soomes. Samas aitavad Euroopas noori madalama üürihinnaga sotsiaaleluasemed, mis Eestis – kui Tallinn kõrvale jätta – üldiselt puuduvad.

Eestis pole noorte varjatud kodutust kahjuks teadaolevalt eraldi uuritud. Toetudes kaudsetele andmetele ja uuringutele võib väita, et varjatud kodutus võib puudutada vähemalt  iga kolmandat noort. Euroopaski on seis segane.

Teada on kodututega töötavate riiklike organisatsioonide Euroopa föderatsiooni 2015. a uuring. Selgus, et 45% 18-34-aastastest elasid koos oma vanematega ebakindla töösuhte tõttu. 15% 20-29-aastastest pidid aga läbi ajama ülerahvastatud eluasemega või oli raske üüri maksta. Samas on varjatud kodutus nii meil kui mujal kahjuks sageli n-ö päris kodutuse lävepakk, kust edasi ollakse sunnitud ööbima varjupaigas. Sotsiaalpoliitikate rahvusvaheliselt tunnustatud uurija Suzanne Fitzpatrick on öelnud, et valitsused defineerivad kodutust kitsamalt, et vältida probleemi suurust millega tuleb tegeleda.

Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimise seaduse (2012) järgi on Eesti liitunud harta artikliga, mis sätestab iga elaniku õiguse kaitsele ja vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest. Samas ei ole Eesti liitunud artikliga, mis sätestab iga elaniku õiguse eluasemele.

Allikana on kasutatud Kristi Kähäri magistritööd “Noorte teekond varjatud kodutuseni noorte endi ja spetsialistide vaatenurgast”.

Kommentaarid (10)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Miss Veronica
24. jaan. 2024 16:50
Pročitajte moje svjedočanstvo o tome kako sam dobio zajam od pouzdane tvrtke. Pozdrav, ja sam Veronica iz Hrvatske. Bio sam u financijskoj situaciji i trebao sam kupiti kuću. Pokušao sam potražiti zajam od različitih kreditnih tvrtki, privatnih i korporativnih, ali nije išlo, a većina banaka mi je odbila kredit. Ali kako bi Bog htio, upoznali su me s privatnim zajmodavcem koji mi je dao zajam od 90,000 eura i danas imam svoju kuću i vlasnik sam tvrtke i trenutno mi je dobro, ako morate ići na tvrtka za osiguranje zajma. bez kolaterala, bez provjere kreditne sposobnosti, samo 3% kamatna stopa i supotpisnik s boljim planovima i rasporedom otplate, kontaktirajte Davidson Albert Loan (davidsonalbertloan@gmail.com). On ne zna da to radim, ali sada sam tako sretna i odlučila sam dati ljudima više informacija o njemu i želim da ga Bog još više blagoslovi. Možete ga kontaktirati putem njegove e-pošte. davidsonalbertloan@gmail.com
Iiris
10. dets. 2023 21:51
Kodutust loob juurde ka tänane kohtutäiturite poolt seadusest tulenev elatusmiinimumi kehtestamine. See on täna ca 280 eurot. Seega võetakse võlgu jäänult, kes ei oma võlgadeta kinnisvara, ära võimalus omada eluaset. See summa ei võimalda laenu teenindada ega ka eluaset üürida, muudest kuludest rääkimata.
Arvamus
11. dets. 2023 14:31
Võimalik, et ka eksin, kuid 280 eurot on ikka summa, mis peab inimesele igal juhul kätte jääma peale igasuguste võlgade ja kohustuste, nende hulgas ka eluasemekulude maha arvamist, mitte, et sellest keegi veel korterit üürima peaks. Ja kehtestatud on elatusmiinimumi määr seadusega ning sellest kinni pidamine kohustuslik nii pankadele kui ka kohtutäituritele, mitte et viimased siin kuidagi ise midagi kehtestada või muul viisil omavolitseda võiksid. Lisaks on sellise sissetulekumäära juures võimalik juba vajadusel taotleda ka erinevaid riiklikke ja kohalikke toetusi ja seda sõltumata oma vaesuse esialgsetest tekkepõhjustest.
to Iiris
13. dets. 2023 10:28
täpsuse huvides: elatusmiinimum on täna 303,38 eurot
...
8. dets. 2023 00:57
Noorte aitamine on kõige nunnum, aga keskmine noor elab paremini kui teised vanuserühmad. Ilmajäetust on noorte seas kõige vähem. See tähendab, et selles vanusegrupis saavad inimesed endale kõige rohkem lubada, kasvõi vanemate toel. 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist, 8) kulunud riiete asendamist uutega, 9) vähemalt kaht paari heas seisukorras ja meie kliimas sobilikke välisjalanõusid, 10) kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal, 11) regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist, 12) vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokkusaamist, et koos süüa-juua või 13) vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist. Ei ole õige, et meile üritatakse näidata, otsekui oleks noortel kõige raskem. Kõigil üks elavatel madalapalgalistel (alla 1000 euro kuus) on raske elada kogu elu üürikas või olla kodutu. Kodulaen on kättesaamatu.
...
8. dets. 2023 00:50
vaesus ei sõltu vanusest. Alla 50-sed pole keegi saanud riigilt kingitust elukoha näol.
njah
8. dets. 2023 00:39
Üürihindu on kõrgel hoidnud ukride pidev nõudlus. Seda on ka kinnisvarafirmad tunnistanud. Nüüd on nõudlus väiksemaks jäänud, seepärast on üürihinnad langema hakanud. See oli ette teada, et ppagulaste võtmisega meie oma kõige nõrgemad inimesed kannatavad siis rohkem.
...
8. dets. 2023 00:35
Ka paljudel mitte enam noortel pole kodu. Siis tuleb kogu elu üürida. Nii on. Ei ole nii, et ainult noortel on see mure -jõuavad ainult ühte tuba üürida (nagu siin artiklis kirjas).
Jah
8. dets. 2023 12:16
Eks siis ootavad vanemate surma või vanavanemate oma, et elamispind saada.Radke saab olema neis peredes kus on noored sünnitajad ..siis ple oodata ka pärandust kuskilt enne kuldset keskiga
Tõdemus
7. dets. 2023 08:01
Eks siin nagu paljude muudegi probleemide taga ole lõppkokkuvõttes vaesus ja end jätkuvalt taastootvat vaesusest paraku ilukõnede, heade mõtete, supiköökide, öömajade jms. ei vabane. See on sisuliselt sama, mis vähki vaid paracetamoliga ravida. Heal juhul mõne esimese päeva ehk aitab aga, siis järgneb paratamatult valus ja kurb lõpp, kui midagi radikaalset ette ei võeta. Mingil hetkel sellised inimesed lihtsalt väsivad ja siis on just nemad see järgmine põlvkond purjuspäi bussipeatustes uinuvaid rääbakaid.