"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
LASTEKAITSJAD: Kümne aasta eest tuli lapsi ohtlikest peredest päästa, nüüd paluvad vanemad ise, et viige keeruline laps ära (2)
11. detsember 2023
Anneli Väär (paremal) ja Kristi Kensap panevad vanematele südamele: süüdlaste otsimise asemel tuleb mõelda laste heaolule ja võtta rohkem vastutust. Foto: Aleksandr Guzhov

«Lahutavatel vanematel on tahtmine kokkuleppeid saavutada väiksem kui kirg konflikti üleval hoida. Täiskasvanud inimestele tuleb meelde tuletada, et palun ära saada teisele vanemale koledaid e-kirju, palun ära halvusta teist vanemat lapse kuuldes või et palun enne mõtle ja siis ütle,» loetleb Kesklinna linnaosa lapse heaolu spetsialist Anneli Väär. «Samal ajal räägivad need ema-isad lapse heaolust ja väidavad, et nad tegutsevad lapse parimates huvides. Üks noor tunnistas kolleegile, et tema lastekodusse sattumine oli nagu miljoni dollari lotovõit.»

Ideaalis sooviks lastekaitsjad teha oma sisulist tööd. Näiteks aidata sõltuvusprobleemide või vaimsete hädadega vanemate lapsi või hoolitseda, et pere väiksemad ei kannataks vägivalla all. Tegelikult kulub lõviosa nende ajast hoopis lahutavate vanemate tülide ja kohtuvaidluste peale. «Selgitame täiskasvanud inimestele, et palun ära saada teisele vanemale koledaid e-kirju, palun aktsepteeri teist vanemat, palun ära halvusta teist vanemat lapse kuuldes, palun enne mõtle ja siis ütle,» loetleb Väär. «Samas ei saa me minna kellegi koju, seista kõrvale ja öelda, mis valesti läks. Üldjuhul ei saa me hooldusõiguses eriti kaasa rääkida, sel puhul vanemad ise teevad ja ise vastutavad.»

Tülides keevad tunded üle ja kord juba kohtusse jõudnud vanemad omavahel lahendusi enam ei otsi. «Seal on konflikt juba nii suur, et vaidlused võivad kiskuda aastatepikkuseks,» tõdeb Väär. «Eriarvamused võivad alata suhtluskorrast kuni õiguseni ainsana last hooldada. Leidub vanemaid, kes käivad kõik kolm kohtuastet läbi.»

Viis aastat kestev kohtulugu lastekaitsejate praktikas on täiesti tavaline ega üllata sugugi.

Nii on viis aastat kestev kohtulugu lastekaitsejate praktikas täiesti tavaline ega üllata sugugi. «Kui laps kasvab, tekib küsimusi pidevalt juurde: kuhu kooli ta panna, mis huvialaringidesse laps läheb – ja jälle ilmnevad erimeelsused,» täiendab 12 aastat lapse heaolu spetsialistina töötanud Kristi Kensap. «Kui tundubki, et nüüd võiks asi lõppeda, leidub alati mingi uus teema, mille üle vaielda.»

Aastaid venivad kohtuasjad

Kui 2020. aastal oli Kesklinna linnaosa lastekaitsetöötajatel 103 kohtumenetlust hooldusõiguse vaidlustes, siis 2021. aastal oli neid 91 ning mullu 79. Lõppeva aasta hetkeseis on 78, mis küll näitab, et hooldusõiguse vaidluste arv on kahanemas, aga samas on lood keerulised ja kipuvad aastast aastasse edasi kestma.

Miks ema-isa ometi üksmeelele ei jõua, seda alati teada ei saagi. «Teinekord tundub, et üks pool ei soovi konflikti lõpetada ja otsib kogu aeg võimalusi, kuidas jätkata,» mainib Väär. «Sageli võib see olla emma-kumma poolt pahatahtlik. Soov ise midagi muuta, teisiti teha ja kokkuleppeid saavutada on väiksem kui kirg konflikti üleval hoida. Samal ajal räägivad need emad-isad lapse heaolust ja väidavad, et tegutsevad lapse parimates huvides.»

Paraku vanemad tihti nende mõistete sisu ega tähendust tegudega ei tõesta. Lapsed aga on ju kodu peegel. «Panen sageli südamele vanematele, kes enam koos ei ela ja kel on erimeelsused: kui te lahendust ei otsi, saab laps ühel hetkel aru, et vanemad manipuleerivad omavahel. Nad räägivad üht, aga teevad teist ehk,» lausub Väär.

«Teismeeas, kui vanemate arvamus ei ole enam nii oluline kui sõpruskonna oma, hakkavad lapsed olukorda enda huvides ära kasutama. Kui tekivad probleemid koolis käimisega, räägivad nad ühele vanemale üht, teisele teist juttu. Kui vanemad omavahel infot ei vahenda ja teineteist vastastikku süüdistavad, jõuavadki need sasipuntrad lõpuks lastekaitseni.»

Lastekaitse ei soovi lapsi vanematelt ära võtta

Veel praegugi kohtab eelarvamust, justkui oleks lastekaitsetöötaja peamine eesmärk vanematelt laste äravõtmine. Kensap nõustub, et selle ameti maine on valus teema ja küllap on see ka üks põhjus, miks lastekaitsjad kaua oma kohal ei püsi. «Sul peab väga suur pingetaluvus olema, et kõigega toime tulla, ja iial ei tea, millal satud kellegi hambu,» tõdeb Kensap.

Väär lisab, et hoiakute ja suhtumise muutmine on raske. Kui öelda alkoholi või narkomaania küüsis olijale, et võta end nüüd kokku ja muuda ennast, pole sellest mingit kasu. «Selleks on vaja kas võõrutusprogrammi või reaalselt midagi teha,» selgitab ta. «Muutus võtabki teinekord aasta, mõnikord rohkem, aga on juhtumeid, mille puhul midagi ei muutugi.» Siis sekkuvadki lapse heaolu spetsialistid sellisel moel, et eraldavad lapse perest.

Kensapi sõnul oli perest eraldamiste hulk tema tööle asudes 12 aastat tagasi väga suur just sõltlaste peredes elavate väikelaste osas, aga nüüd on juhtumeid vähemaks jäänud. «Osalt võib see olla tingitud asjaolust, et sõltlaste peresid satub kesklinna elama vähem,» põhjendab ta. «Nüüd eraldame perest pigem käitumisprobleemidega teismelisi lapsi. On juhtumeid, kus üks vanem paneb lihtsalt avalduse lauale: mina enam ei taha, võtke ta ära!» Kümne aasta tagused olukorrad, kus ohus oli juba lapse elu ja tervis, on muutunud nüüd sotsiaalseteks probleemideks, kus vanemad lihtsalt ei tule enam oma teismelisega toime.»

Hooldusperes on eeskostjaks omavalitsus

Kui lapse perest eraldamise ja eestkostja määramise avaldusi kohtule oli 2020. aastal 13, siis aasta hiljem oli arv 12 ja mullu 48. «Viimasest 40 moodustasid Ukraina pered, kelle lapsed vajasid eestkostet,» põhjendab Väär.

Laste perest eraldamine ei käi Kensapi kinnitusel nii, et lastekaitsja astub uksest sisse ja võtab lihtsalt lapsed kaasa. «Lõpliku otsuse teeb kohus, ja sellel on lehekülgede pikkune põhjendus,» selgitab ta. «Lapse heaolu spetsialistide eesmärk ei ole lapsi ära võtta, vaid peresid aidata. Kui nad ei tee meiega koostööd ja seal midagi ei parane, peamegi mõtlema, mis oleks lapsele parim.»

Vahel lapsed lausa ootavad, et läheksime neid päästma.

Kensap meenutab, et tema kolleeg käis hiljuti külas ühel asendushooldusteenusel ehk lastekodus elaval noorel, et vestelda, kuidas tal vahepeal on läinud. «See noor ütles vestluse käigus: et ma lastekodusse sattusin, oli miljoni dollari lotovõit!» räägib lapse heaolu spetsialist. «Teisel puhul üks laps ütles: me juba ootasime, millal te tulete! Need on karmid lood, kui juba lapsed ise saavad aru, et lastekaitse tuli neid päästma …»

Vanematest eraldatud laps võib minna kas hooldusperre, kellegi teise eeskoste alla või suisa lapsendamisele. Teine variant on spetsiaalsesse lasteasutusse ehk pere- või asenduskodusse sattumine. Hoolduspere võtab lapse endale lepinguga, aga laps on omavalitsuse eestkostel ja teda ei saa adopteerida, kui bioloogiliste vanemate hooldusõigus ei ole täielikult ära võetud.

Armastus esimesest silmapilgust

Väär kinnitab, et lapsele turvalisema ja parema kodu leidmiseks püütakse leida esmalt kas lähisugulasi, eeskoste- või hooldusperesid. «Need on edulood, kus me reaalselt näeme, et oleme kellegi elu saanud paremaks muuta,» märgib Väär. Kogetud on palju südamesse jäävaid lugusid. Kord näiteks läks hoolduspere lapsega turvakoju tutvuma ja selgus, et tulevane isa ja tema tulevane poeg olid välimuselt väga sarnased, kuigi neil ei olnud varem mingit kokkupuudet. «Kokku kasvamine toimus üsna ruttu – naine ja mees võtsid nädalavahetusel lapse enda juurde ja naine pärast rääkis, et kui nad poodi läksid, oli poiss asetanud ostukorvi kohe kolm kohukest: emale, isale ja endale …,» meenutab Väär.

Lõviosa Anneli Vääri (paremal) ja Kristi Kensapi tööajast kulub laste hooldusõiguse vaidluste peale.
Pilt: Aleksandr Guzhov

Hooldusvanematele võib ehk tunduda hirmutav väljavaade, et nende pererõõm jääb üürikeseks ja bioloogilised vanemad saavad ühel päeval oma lapse tagasi. «See on tõesti hoolduspere üks riskidest, iseäranis kui kohtuprotsess on alles pooleli,» möönab Kensap. «Aga minu praktikas ei ole narkosõltlaste puhul iial toimunud seda nn imelist muutumist, et nad oleksid saanud lapse hooldusõiguse tagasi.»

Kas kõrvalisel isikul üldse on õigus kehvas olukorras lapsi märgates politseisse või lasteabi telefonile helistada või on tegu võõra pere privaatsuse rikkumisega? «Lastekaitse seaduse paragrahv 27 ütleb, et iga kodaniku kohustus on teavitada abivajavast lapsest,» rõhutab Anneli Väär. «Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefon on ööpäevaringne, sinna saab alati teada anda. Samamoodi on iga kodaniku kohustus teavitada hädaohus olevast lapsest ning kutsuda politsei või kiirabi.»

Meelega võõrastama pandud lapsed

Ajast aega on lastekaitse lauale jõudnud ka juhtumid, mille puhul isad süüdistavad, et emad ei luba neil lastega kohtuda. Ja siis pikapeale laps ühe vanemaga enam suhelda ei soovigi. Nüüd on lapse ja teise vanema suhet vältivat tegevust asutud defineerima võõrandamisena. Seda peetakse lapse vastaseks vaimseks vägivallaks. «Oleme kokku puutunud peredega, kes on hiljuti lahku läinud ja siis algab manipuleerimine ja üksteisest eemale hoidmine. Emmale-kummale vanemale last ei näidata,» räägib Kensap. «Juhtumeid, et on juba ammu lahku mindud, aga aastate pärast üks süüdistab teist vanemat lapse võõrandamises, pole veel ette tulnud.»

Samas on ka juhtumeid, kus lahus elav vanem hoiab ise lapsest eemale. Siis ei ole koos elava vanema vastutus talle kogu aeg meenutada «kuule, sul on laps». «Kui eraldi elav vanem ei panusta ja ütleb aastaid hiljem lapsele, et nüüd ma tahaks end sinu eluga kurssi viia, ütleb laps talle ei,» märgib Väär. «Ei ole nii, et laps on lihtsalt objekt, kes istub kuskil ja alati ootab, vaid isiksus, kellega tuleb arvestada. Kui üks vanem ei osale lapse elus, kui laps on väike, ei saa eeldada, et alles teismelisega saaks hakata asju ajama ja tegema. Siis emotsionaalset lähedust ja kontakti lapse ja vanema vahel ei tekigi.»

Kui laps ei taha ühe vanema juurde minna, võibki Vääri kinnitusel olla põhjus, et laps lihtsalt tunneb: tal ei ole selle vanemaga mingit sidet. Lapselt tasub alati ka pärida, mis teda häirib või miks ta ei taha teise vanema juurde minna. «Kui ühe vanemaga on tugevam kontakt, valibki laps selle vanema, ja teisel tuleb seda aktsepteerida, sest kontakti lapse ja vanema ei saa luua kõrvalseisjad, vaid vanemad ise,» selgitab Väär.

Jagatud vanemlus ei ole võluvits

Hiljutine perekonnaseaduse täiendus muutis lapse elatise arvutamise korda. Sellega seoses on nüüd isad hakanud soovima jagatud vanemlust, mispuhul ei tule neil enam elatist maksta. «Üsna sageli näeme kohtuavaldustes 50/50 suhtluskorra taotlusi,» möönab Väär. «Aga vahetult enne seda on last igapäevaselt kasvatav vanem kohtu abil elatist nõudnud. On tavaline praktika, et eemal elav vanem nõuab seejärel suhtluskorda.»

Lastekaitse lähtub sel juhul siiski lapse varasemast elukorraldusest. «Kui vanemad läksid lahku juba aastate eest ning eemal oleval vanem ei ole kasvatamise aega teise vanemaga pooleks jaganud, peab lapse elu jääma selliseks, nagu see on olnud,» toonitab Väär. «Lapsele on oluline kontakt mõlema vanemaga, aga asjad ei käi nii, et eemal elav vanem äkki otsustab: nüüd hakkame teistmoodi elama! Vanemad võivad igasuguste nõuetega kohtusse minna, aga see ei tähenda, et nad saavad kõike, mida seal soovivad.»

Mõistagi jagub palju ka positiivseid lugusid, kus 50/50 suhtluskord toimib hästi. Kensapi sõnul tuleneb see puhtalt seepärast, et vanemad ongi suutnud kokkuleppele jõuda ja saavad omavahel hästi läbi. «Aga on ka selliseid juhtumeid, kus vanemad on rakendanud nädal-nädal suhtluskorda ja üks vanem väsib, ei jõua enam ja annab teatepulga teisele vanemale, et kasvata ikkagi sina,» tõdeb ta.

Eksmees röövis lapse, Soome kohus saatis ta tagasi

Kui üks lahku läinud vanematest elab Eestis ja teine on pärit mujalt, on ette tulnud koguni lapserööve. «Ka hiljuti tegi kohus otsuse perele, kus isa elab Soomes ning ema Eestis,» meenutab Väär. «Isal on korter ka Eestis, aga ta tahtis, et laps elaks Soomes. Vaidlus algas juba kaks aastat tagasi ja isa suutis lapse Soome röövida. Aga põhjanaabrite kohus saatis ta ikkagi Eestisse tagasi, öeldes, et lapse elukoht on siin.»

Vanemad leppisid lõpuks kokku: lapse elukoht on Eestis, ta käib siin koolis. Samas võib ta käia Soomes isa juures. Üldjuhul lahendataksegi need vaidlused selliselt, et lapse alaliseks elukohaks hakkab olema Eesti.

Samas ei saa last sundida koos elama näiteks vägivaldse vanemaga. Sotsioloog Iris Pettai mainis värskes intervjuus, et Eestis on 80-90% lepitusjuhtumitest seotud füüsilise vägivallaga. Seega on tavaline praktika, et perelepitamise käigus «lepitatakse» saripeksjat tema ohvriga. Ohvreid sunnib kogetut julmusi üha uuesti üle elama nende lõppematu taasküsitlemine ning eri teenusepakkujate vähesed teadmised perevägivallast. Väär möönab, et vaimset lähisuhtevägivalda esineb tõepoolest palju, aga seda on keeruline tõestada. «Ühekordse kohtumise järel eeldame, et vanem räägib tõtt,» sõnab Väär. «Kohtule see ei ole ent piisav tõend.»

Vanemad ei tea, et last lüüa ei tohi

Vääri kinnitusel hindavad perelepitajad keerukate ja vägivallaga seonduvate juhtumite puhul ennekõike vanemad ära. «Perelepitajatel on oma kindel hindamissüsteem. Kui seal on vägivallale viitavaid märke, on võimalus, et lepitust viib läbi kaks perelepitajat. Või kui ongi näha, et vanemad ei ole võrdsed partnerid ning üht kogu aeg alandatakse ja surutakse alla, ei toeta lastekaitse perelepituse pakkumist.»

Kuna vanemalt vastuseid ei saa, otsib laps neid guugeldades ja jõuab ei-tea-kuhu.

Kuigi laste füüsiline karistamine on Eestis alates 2016. aastast seaduse järgi vägivald ja keelatud, leidub seda ühiskonnas palju rohkem, kui tahaks arvata. Sotsiaalkindlustusameti 2021. aastal korraldatud uuringust ilmnes, et iga neljas Eesti täiskasvanu hindab laste füüsilist karistamist paratamatuks. Praxise laste õiguste ja vanemluse uuringust tuli välja, et lapse löömist, tutistamist ja muul moel füüsiliselt karistamist peab sobivaks kasvatusmeetodiks lausa 42% täiskasvanutest. Seadus ei luba last lüüa ega teda hirmutada, alavääristada, ta enesehinnangut kahjustada.

Väär tõdeb, et aeg-ajalt tuleb töös ette olukordi, kus vanemale on üllatus, et lapse löömine on karistatav. «Sageli justkui õigustatakse, et mind ju ka lapsena löödi,» lisab Kristi Kensap. «Aga kui küsida, kas see siis toimis või aitas, vastatakse reeglina: ei, ikka tegin pättust edasi. Kui sa nüüd oma last lööd, kas sa ootad siis mingit muud tulemust – kas tänapäeva laps hakkab paremini käituma?»

Vanemate hoolt asendab nutitelefon

Kui laps saab karistada ja asubki seejärel n-ö nööri mööda käima, on põhjuseks hirm. «Tegelikult hirm last ei aita, vaid hakkab tema käitumises ühel hetkel väljenduma,» nendib Väär. «Tavaliselt nähakse seda koolis või lasteaias. Meie juurde on tulnud käitumisprobleemide või suitsidaalse käitumisega lapsi.»

Põhjus on Vääri sõnul asjaolu, et kodus ei saa nad piisavat tähelepanu ning tunnevad ennast üksinda. «Kui lapsed varem küsisid mingeid teemasid vanemate käest, siis nüüd lähevad nad oma nutitelefoni, guugeldavad, otsivad veebist vastuseid ja jõuavad teinekord ei-teakuhu,» jätkab Väär. «Kuna vanematel on kogu aeg kiire ja pole aega lapsega rääkida, ongi laps ühel hetkel segaduses. Tema ju ei ole samaväärne täiskasvanuga, ei analüüsi ega kaalu kogu aeg põhjuse ja tagajärje seost, vaid lihtsalt teeb nii või naa. Siis läheb nagu läheb ja mõnel puhul võivad suitsiidikatsed fataalselt lõppeda.»

Lastekaitsespetsialistide töö on peegeldus ühiskonnas toimuvast. «Mina näen, et praegu me otsime ühiskonnas süüdlasi, kes teeb midagi valesti,» räägib Väär. « Aga see, kui me süüdlase avastame, olukorda otseselt ei muuda! Tegelikult on oluline, et me võtaksime isikliku vastutuse. Kui lähtuda lastest, on vanemate isiklik vastutus hoolitseda peres nende eest ja anda endast parim, et neil oleks hästi. Kui tal on abi vaja, siis ta küsib ja vajadusel tunnistab, et on midagi valesti teinud.»

Oma erialal 20 aastat töötanud Väär pälvis nädala eest Tallinna linnavalitsuse ning sotsiaal- ja tervishoiuameti tänukirja silmapaistva töö eest lõppeval aastal.

Otsi vajadusel abi endale ja lapsele!

  • Kui tekib tunne, et lained löövad üle pea kokku ja väljapääsu enam ise ei leia,
    võib pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kelle kontaktid leiab oma linna või
    valla kodulehelt.
  • Sotsiaalkindlustusameti lasteabion olemas tasuta ja ööpäev läbi telefonil 116 111 (välismaalt helistades+372 600 4434) veebivestluses kodulehel www.lasteabi.ee või e-kirjaga
    info@lasteabi.ee
  • Lastekaitseseadus näeb ette, et iga inimene, kes märkab abivajavat last, peab teatama sellest kohaliku omavalitsuse üksusele või lasteabitelefonil 116 111. Lasteabitelefonilt saab küsida ka
    nõuandeid kõigis lastega seotud küsimustes ning saab soovi korral anonüümseks jääda.
  • Kui on veendumus, et juhtumi puhul
    võib tegu olla kuri- või väärteoga, tuleb pöörduda politseisse kohe samal
    päeval.

Lasteabisse pöördumiste arv kasvab

  • Statistikaameti andmetel elab Eestis 269 111 kuni 17-aastast last, kes moodustavad 19,7% kogu rahvastikust. Käesoleva aasta esimese kümne kuuga on sotsiaalkindlustusameti lasteabisse pöördutud kokku 14 172 korral. Möödunud aasta samal ajal oli pöördumisi kokku 12 997.
  • Pöördumiste põhjused on peamiselt lapse kasvatamise küsimused (26%), teisel kohal on väärkohtlemine (22%). 11% pöördumistest on seotud vaimse tervisega. Kõikidest vaimse tervise teemalistest pöördumistest 40% on pöördujaks olnud laps.
  • Lapsed võtavad lasteabiga ühendust enamasti enda pärast. Samas on 355 (14%) last sel aastal pöördunud mure tõttu sõbra, trennikaaslase, klassikaaslase vm pärast. Laste peamised küsimused või mured on seotud suhetega vanemate või eakaaslastega (24,8). Sel aastal on lasteabi saanud 62 pöördumist lastelt, kes on olnud hädaohus oma vaimse tervise tõttu. See tähendab, et nad on vajanud viivitamatut abi oma elu ja tervise kaitseks.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Miss Veronica
24. jaan. 2024 16:50
Pročitajte moje svjedočanstvo o tome kako sam dobio zajam od pouzdane tvrtke. Pozdrav, ja sam Veronica iz Hrvatske. Bio sam u financijskoj situaciji i trebao sam kupiti kuću. Pokušao sam potražiti zajam od različitih kreditnih tvrtki, privatnih i korporativnih, ali nije išlo, a većina banaka mi je odbila kredit. Ali kako bi Bog htio, upoznali su me s privatnim zajmodavcem koji mi je dao zajam od 90,000 eura i danas imam svoju kuću i vlasnik sam tvrtke i trenutno mi je dobro, ako morate ići na tvrtka za osiguranje zajma. bez kolaterala, bez provjere kreditne sposobnosti, samo 3% kamatna stopa i supotpisnik s boljim planovima i rasporedom otplate, kontaktirajte Davidson Albert Loan (davidsonalbertloan@gmail.com). On ne zna da to radim, ali sada sam tako sretna i odlučila sam dati ljudima više informacija o njemu i želim da ga Bog još više blagoslovi. Možete ga kontaktirati putem njegove e-pošte. davidsonalbertloan@gmail.com
Lapsevanem
18. jaan. 2024 16:00
Miks te avaldate lõpmatuseni niisuguseid ühepoolseid kirjutisi? Lastekaitse maine ON tõesti madal, kuid sellest asjaosalised aru ei saa, et nemad ise loovadki endale niisuguse maine. Usinalt viitsitakse seletada, kui halb on ühe lapsevanema poolt teise võõrandamine lapsest, ent tegelikkuses on pahatihti hoopis lastekaitseametnik ise see suurim lapse vanemast võõrandaja, kes hoolimata oma uhketest "perelepituse" koolitustest teeb kõik endast oleneva, et last ja tema lähedasi üksteise vastu vahendeid valimata üles keerata. Valejutt on seegi, et last ei saa perest niisama lihtsalt eraldada - reaalsuses saab küll.