"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Ilmateadlane Ain Kallis: paarikümne aasta pärast hakkavad Eestisse tulema puhkajate hordid Hispaania ja Itaalia kõrbenud randadelt (2)
19. detsember 2023
TURVALINE, AGA HUVITAV. Ain Kallis on eluga Eestis rahul - ühelt poolt põnevust jagub, teisalt ei pea katastroofide pärast kartma. Foto: Aldo Luud / Scanpix

Ilmatarkade maa Eesti võib end keskkonnaagentuuri klimatoloog Ain Kallise sõnul soojeneva maakera peal üsna kindlalt tunda. Ammustest aegadest erinevalt suusatada märtsikuus küll enam ei saa, kuid muu maailmaga võrreldes pääseme vähemalt tõelistest katastroofidest. Ning kui saabki teoks kõige hullem, tuleb lihtsalt pakkida asjad ja Otepääle kolida!

Tundub, et eestlasi on peamiselt kahte sorti. Ühed õhkavad aasta lõpu lähenedes, et tuleks ikka korralik talv ja lumi, saaks suusatada ja hullata ning valget loodust nautida. Teised ütlevad, et okei, jõulud võiksid olla ju valged, aga siis võiks lumi ära sulada ja soojaks minna. Kumba leeri teie kuulute?

Mina tahaksin klimatoloogina sellist keskmist talveilma. Parajalt lund nii paarkümmend sentimeetrit. Aga ei taha väga suurt külma, hea kui temperatuur püsib kümne kraadi ümber. Kui on juba üle kahekümne, tulevad kõrged küttearved. Viie kraadi ringis võib kergelt minna sulaks ja lumepudruks, mis takistab liikumist. Eriti ei taha libedat aega, kuna kardan kukkumist. Praegu siin Tartus on klaas tänavatel. Arvestan põhiliselt iseenda tervisliku olukorraga, seda teevad ilmselt paljud.

Need, kes on noored, igatsevad muidugi pakse hangi ja mõnusaid suusailmasid. Omal ajal, kui ise olin noor, sai Tartu lähedal veel 20. märtsil korralikult suusatada. Aga praegu on sageli lumi sel ajal juba täielikult kadunud.

Ega suvel ei taha väga kuuma ka, üle 30 kraadi, paras võiks olla. Eestlased tunnevad ilma vastu huvi kaks korda aastas. Üks kord on jaanipäeva eel, et kas ei tule vihma. Teine kord enne jõule, et kas lumi on maas.

Ning kumb leer saab sel talvel võidurõõmu nautida?

Ma loodan … ega keegi ei tea praegu, nagu meie piirkonnas ikka talviti. Novembri alguses nii päris ilmaennustajad kui ka amatöörid ehk ilmatargad ütlesid, et detsember tuleb pehme ja lumi tuleb alles kuu lõpus. Tegelikult läks teisiti, lumi tuli juba novembris, kui poodides käis musta reede kaubapüha ja mustast reedest sai hoopis valge reede. Ja kuni vihmasajuni oli väga tuulevaikne, siis see lumi ei kukkunud alla, vaid rõhus okstele ja murdis puid. Tegi pahandust inimestele, kes ootasid, et saaks ikka normaalse eurooplase kombel elektritule valgel talve veeta, mitte peerutule valgel nagu sajandeid tagasi.

Selles suhtes on Eesti kaunis huvitav koht, et elanikkonna suhtarvu kohta on meil ilmatarkasid palju rohkem kui mujal maailmas.

Rääkides ilmatarkadest … kuidas teie kui professionaal neisse suhtute?

Väga suure lugupidamisega. Ainuüksi selle pärast, et neil inimestel on sügav huvi ilma ja kliima vastu. Selles suhtes on Eesti kaunis huvitav koht, et elanikkonna suhtarvu kohta on meil ilmatarkasid palju rohkem kui mujal maailmas. Mõnikord tuleb nende kogunemistele kuni paarkümmend inimest, vahel isegi rohkem huvilisi.

See näitab ka seda, et Eesti on ilmastiku suhtes väga põnev maa. Selliseid riike on väga vähe, kus 250 või 300 kilomeetri raadiuses on temperatuurivahe 30 kraadi, nagu meil juhtus 2012 veebruari alguses. Hiiumaal Ristnas oli siis miinus kolm ja kagupiiril Korelas miinus kolmkümmend kolm kraadi. Huvitav, et Kuressaare ja Võru vahel on palju suurem õhusoojuse erinevus kui näiteks Võru ja Moskva vahel. Meie mereline kliima tekitab ilmastikus eripärasusi.

Mainisite enne isegi, et vanasti sai märtsi lõpus suusatada, nüüd võib sellest vaid und näha. Ometi leidub siingi kahte sorti rahvast: ühed usuvad kliimasoojenemist ja teised mitte.

Ühed inimesed tunnistavad, et viimase saja kuni viiekümne aasta jooksul on ilmastik kindlasti märgatavalt muutunud. Meile tulevad lõunapoolsed liigid, metsad on täis lõunapoolseid kahjureid. Just looduse bioloogilised muutused näitavad metsameestele ja bioloogidele, et midagi on tõesti radikaalselt muutunud.

VASTIK JÄÄ. Ain Kallisele meeldib kas parajalt külm või parajalt soe. Vahepealne libedus ei meeldi üldse.
Pilt: Foto: Ilja Matusihis

Klimatoloogid lähenevad teemale 30-aastaste tsüklitena. Kui on kolm aastat lumist ja siis viis aastat kuiva ilma, on see normaalne kliima fluktuatsioon ja kõikumine. Kui on aga mitu korda 30 aastat järjest ühele või teisele poole kaldu, võime anda hinnanguid.

Tartu kohta on teada, et aastail 1901 kuni 1930 oli keskmine temperatuur 4,7 kraadi, 1930 kuni 1971 5,5 kraadi ning viimane periood pärast seda 6,3 kraadi. Rehkendasin, e aastail 1850-1900 – selle kohta öeldakse tööstusrevolutsiooni eelne aeg – oli keskmine temperatuur 4,6 kraadi. Nüüd on see 6,4.

1,7 kraadi võrra on Eesti läinud soojemaks, siin polegi eriti midagi vaielda. Ainult et klimatoloogid ütlevad, et kõik see on seotud inimkonna tegevusega.

Selles mõttes on Eesti Pariisi kliimaleppe täitmisel juba põrunud: tervelt 1,7 kraadi soojem kui enne tööstusrevolutsiooni. (2016 sõlmitud lepe pani ametlikuks sihiks piirata soojenemist alla 1,5 kraadi)

Üks asi on Eesti, teine globaalne olukord. Muutumine on erinevates piirkondades väga erinev. Alati meenub, kuidas meil olid 1940ndatel eriliselt külmad talved, mis takistasid sakslastel Moskvat ära võtta. 45 kraadi oli seal külma, Eestis ka 43, Samal ajal oli globaalne temperatuur soojem kui keskmiselt.

Aga miks paljud inimesed ei soovi ikkagi kuivade faktidega vastamisi seista?

Meil on küll kliimamudelid, aga need näitavad tendentse ligikaudselt. Kliima muutub ja jääbki alati muutuma, palju raskem on saada jälile, mis on selle põhjused. Kas mingid kosmilised tegurid, päikesekiirguse muutumine või midagi muud. Mõnda asja on lihtne mõõta, aga väga paljude tegurite osatähtsust hinnatakse ümber. Mingil hetkel arvati, et kogu arktiline jäämeri sulab ära. Tegelikult see mõnel aastal kahaneb, mõnel kosub. Need muutused on väga mitmesugused.

Hiiumaal Ristnas oli miinus kolm ja kagupiiril Korelas miinus kolmkümmend kolm kraadi. Huvitav, et Kuressaare ja Võru vahel on palju suurem õhusoojuse erinevus kui näiteks Võru ja Moskva vahel.

Kõige tähtsam on, et tuleks leida viis, millega neid tendentse aeglustada. Mis minu meelest on veelgi hullem: me ei saasta ainult atmosfääri, vaid kogu loodust. Ma ütlen alati, et kui näeme, et majas üks trepikoda lagastab ja hoiab rämpsu koridoris, ei pea me veel samasugusteks muutuma ning enda uksealust reostama. Püüame teha oma elu ikka lihtsamaks ja paremaks.

Teie noorusaegadega võrreldes on teaduses ja tehnikas tohutult muutunud. Kui palju täpsem ja tõhusam on ilmastikuprognooside tegemine täna?

Kui meie ennustame praegu kümneks päevaks – või nii umbes nädalaks –, siis täpselt paarkümmend aastat tagasi suudeti nii teha vaid kaks-kolm päeva ette. Nii et kõik läheb kogu aeg täpsemaks. Mul on olemas sada aastat tagasi välja antud Eesti esimene meteoroloogiaõpik, kus on kirjas, et vähemalt lähiajal ei suuda inimesed ilma üle kahe päeva ennustada. Protsess on ju äärmiselt keeruline ega sõltu ainult sellest, mis toimub meie ukse all, vaid ka kaugetel ookeanidel. Täna on maailmas kokku umbes 10 000 ilmajaama, mis saadavad igal päeval miljoneid andmekoguseid suurtesse ilmakeskustesse, kus asuvad arvutid teevad miljardeid tehteid.

Ning sellele vaatamata keerab ilmataat ikka vahel käki kokku. Mõnikord tuleb järsk soojenemine, mida isegi parimad ei oska viis päeva ette näha. Sellele vaatamata võime tunda juba rahulolu. Ainuke asi, mida me ei suuda näidata, on kus ja mis juhtub sademete osas. Juhtub õige sageli, et ennustatakse paduvihma, kuid meil ei tule tilkagi. Ja siis ühmab põllumees, et eemal jah, naabrimehe põllud said küll korralikult kastetud. Aga siin pole midagi teha, suvised hoogsademed ongi sellised.

Ma panen keskmiselt korra aastas tähele, et tehakse suuri hoiatusi: tuleb vägev torm, laadige telefonil akud täis ning varuge küünlaid ja kuivikuid. Tegelikkuses lähed järgmisel päeval õue ja mitte midagi ei ole, võib-olla pead ainult mütsi natuke tihkemalt vastu pead suruma.

Asi on selles… Klassikaline näide on 2005. aasta jaanuaritorm, kui meri tõusis enneolematult kõrgele. Küsiti: miks me ei hoiatanud ette. Kuid erinevalt taanlastest ei olnud meil sellise mudeli kasutamise võimalust, mis näitas veetaseme kerkimist.

Langesid kokku mitu asja. Meretase oli meie kandis 50 sentimeetrit kõrgem kui keskmiselt, läänetuul ajas vee Põhjamerest Läänemerre. Edelatuuled ajasid selle omakorda Pärnu lahte. Lisaks polnud peal kaant ehk jääkihti, veetase sai rahulikult kerkida.

Paar nädalat hiljem olid samasugused tingimused ja meie sünoptikud ennustasid, et veetase võib kerkida Pärnus ja Haapsalus. Teps mitte ei kerkinud, sest viimasel hetkel see tsüklon otsusta muuta suunda ning tuule trajektoori. Aga kui poleks nii läinud, oleks öeldud, et me ei võta õppust, ükskord läks asi juba nässu.

Minule kui klimatoloogile on meie kandis elada väga põnev, ilm on väga muutlik. Tunnen kaasa sünoptikutele, kes peavad ilma ennustama selle järgi, mis Läänemere kohal toimub. Meil on Läänemeri. Meil on sood ja rabad, mis samuti mõjutavad ilma. Kusagil kõrbes või sisemaal oleks teistmoodi, seal on kõik palju-palju lihtsam.

Kas seda kartust ei ole, et tehisintellekti tulek muudaks inimesed ilmaennustajatena ülearusteks?

Naljalt nii ei juhtu, ma arvan. Seda on meil öeldud juba varem, et ei ole vaja nii palju ilmaennustajaid. Juba 2001 ütles toonane siseminister Tarmo Loodus, et milleks on vaja ilmaennustajaid – ilm tuleb ju nagunii, ennustad sa siis seda või mitte. Ning siis peagi tuli torm, mis murdis Ida-Eestis palju metsa maha ja minister võttis sõnad tagasi. Kui õigesti mäletan, anti isegi ühele koondatud sünoptikule tema koht tagasi.

Kuidas on lood järelkasvuga? Kas paarikümne aasta pärast on meil keegi uus Ain Kallis, kellele kõik leheneegrid kogu aeg helistavad?

Kõik ei helista ka, ma olen lihtsalt sattunud ajakirjanikele hambu. Meil on ju ammusest ajast tuntud ka sünoptikud, kes esinevad televisioonis. Välismaal, muide, on tavaks, et eetris on professionaalsed sünoptikud, sest nemad suudavad kümme minutit enne saadet prognoosi muuta. Need meie ilmanäitsikud tunnistasid mõni aeg tagasi ausalt, et kahjuks ei tee nad ise vahet tsüklil ja tsüklonil ja loevad päheõpitud teksti. Parem muidugi, kui nad oleksid elukutselised.

Nüüd on minu meelest asi ikka tunduvalt professionaalsem. Eesti Televisioonis on mu meelest vähemalt kaks elukutselist: Taimi Paljak ja Elle Pedassaar. Teisedki on ennast kõvasti täiendanud. See on muidugi ka rakse amet, hilja õhtul eetris ja pead olema kogu aeg valmis muutusteks.

Kas Eesti on turvaline koht, kus kliimamuutuste valguses elada?

Üldiselt peame tõdema, et kliima mõttes elamine siin nagu vanajumala selja taga. Pole tornaadosid ega orkaane, täiesti köömes maailma ilmastikunähtuste kõrval. Selle suhtes tuleb tänada meie loodust ja esivanemaid, kes oskasid tulla siia – talvel küll niiskesse ning nii mõnegi meelest ebameeldivasse – kanti elama. Ja pange tähele: paarikümne aasta pärast hakkavad siia tulema puhkajate hordid. Hispaania ja Itaalia kõrbenud randadelt tullakse siia peesitama.

Ma mõtlesingi pigem, et kliimamuutused rikuvad ka meie rahulikku heaolu.

Oh, ega siin ei ole midagi hullu. Kõige hullem stsenaarium on, et kusagil 100 või 150 aasta pärast tõuseb merevee tase 50 meetrit. Kuigi võib arvata, et nii hullusti ei kerki. No siis koliks kuhugi kõrgendikule Otepääle või Haanjasse, ainult et kole tihedaks läheks see elamine seal.

TORMIOHT. Päris Tiskres võib klimatoloogi sõnul olla natuke ohtlik elada.
Pilt: Albert Truuväärt

Peaksime olema hulludeks stsenaariumiteks valmis ka praegusel ajal. Näiteks üks ohtlikke kohti on Tiskre Tallinna lähedal. Hullunud tuule ja kõrge veetaseme puhul hakkab seal elamurajooni uputama, pange tähele.

Mõned teadlased on pakkunud, et soojenemise vältimiseks võiks lasta lennukitelt atmosfääri aineid, mis aitaksid päikesekiirgusel tagasi maailmaruumi peegeldada.

Tõepoolest, kui seda ainet saaks piisavalt palju, peaks see päikesekiirgust vähendama. Aga kujutage ette, kuidas see kõik saastaks. Kaugus peab olema õige, kõrgus peab olema õige. Aga see on täiesti absurdne ja utoopiline projekt, ma ei usu, et keegi selle peale välja läheks. Selliste plaanid tulemused ei ole kunagi ühesed: üht pidi teed head, teistpidi halba.

Nagu arvati 1980ndate lõpul: me peaksime hakkama Gröönimaa ja Arktika jääväljadele tuhka laotama, et päikesekiirguse peegeldumise koefitsienti muuta. Õnneks niikaugele ei jõutud, aga tookord arvati, et maakera temperatuur hakkab langema. Aga oh imet, kümnekonna aastaga avastati hoopis vastupidine tendents! Õnn, et ei hakatud midagi tegema, alati peame olem sääraste asjadega äärmiselt ettevaatlikud.

Kas maailmal õnnestub Pariisi kliimaleppest kinni pidada?

Karta on, et läheb väga raskeks. Vaatamata meie esialgsetele jõupingutustele lähiajal temperatuur ikkagi tõuseb. Väga raske saab olema, aga elame-näeme.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

hr.Kallis
20. dets. 2023 00:19
miks sa hoiatad lolle ? neid ei tohiks isegi kindlustada teiste arvelt.... Elagu Tiskres jm. jalad vees ja uppugu. See ongi tänane arenenud ärikatest idikate klass.
Arvaja
20. dets. 2023 11:28
Pigem on see siin tagantjärgi tõdemus hr. Kallise poolt, hoiatada oleks tulnud enne ja ilmselt ka hoiatati kuid lolli targast see eristabki, et loll reeglina hoiatusi kuulda ei võta ja kui sellistel veel samal ajal ka raha juhtub olema, siis on neil meri kohe lausa põlvini kuni lõpuks olemegi sealmaal, et meri neil mitte enam ülekantud vaid juba otseses mõttes vastu põlvi loksub ja pardid elutoas ujuvad!