Lõppeval astal Tallinna kesklinna haaranud massiivne tee-ehitus on tekitanud teravaid arutelusid. Ühelt poolt on see justkui linna unistuste sillad tulevikku, teiselt poolt aga palju segadust ja kodanike pahameelt. Kristiina Kröönström käis Tallinna tee-ehituse sõlmpunktides.

Tänavu ehitustööde alla mattunud Tallinna südalinn tasapisi taasavaneb. Uuenenud Jõe ja Pronksi tänava remont lõppes juba kahe kuu eest ja mitu suvel pidevalt ummikutesse mattunud ristmikku on taas normaalse läbilaskvusega.

Vanasadama trammitee ehitus kestab veel kaks aastat. Siin-seal teede sulgemisega tuleb ikkagi arvestada. Näiteks Laikmaa ja Hobujaama tänav on ehituse all järgmise aasta lõpuni. Kui remont lõpuks valmis, saab südalinna tänavaruum peale trammitee ka uue ilme.

Ruumi saavad kesklinnas juurde nii ratturid, jalakäijad kui ka haljastus.

Koppa maasse pole löödud mitte ainult südalinnas. Kohtume tee-ehitust kureeriva abilinnapea Vladimir Svetiga hiljuti remonditud Vana-Kalamaja tänaval, kus nüüd on jalakäijatele ja ratturitele rohkem ruumi kui autodele. Kas selline ongi Tallinna linnaruumi tulevik, kus autodelt võetakse tasapisi ruumi ära?

“Siin on nüüd ruum jaotatud õiglaselt. Kui enne oleksime vaadanud Vana-Kalamaja tänavat, oleks näinud, et seal on jalakäijatele ruumi väga vähe, jalgratturitel ei olnud üldse ruumi ja autod said sõita üpris laial teel, seega ei ütleks, et oleme autodelt ruumi ära võtmas, oleme seda sellisel kujul ümber jaotamas, et kõik liikluse osalised saaksid end mugavalt tunda,” ütles Svet.

Tugev rõhk linnaruumi muutmisel on jalakäijate ja kergliiklejate ohutusel. Sveti sõnul on Tallinna eesmärk jõuda olukorda, kus aastas toimub null liiklussurma. Et ka autoga liiklemine läheks linnas sujuvamaks ja sealjuures oleks sellele konkureerivaid alternatiive, on linna peamine fookus teha paremaks ühissõidukiga liikumist. “Siin me ei räägi ainult trammiteedest või ükskõik mis muudest teedest, me räägime uuest veeremist, uued elektribussid on tulemas, samuti on saabumas uued trammid, räägime ühissõidukipeatuste mugavamaks ehitamisest,” ütles Svet.

“Eks nüüd hakkabki see, et meie ambitsioon on suur TLT-s, me ise ütleme, et kui praegu keskeltläbi ühes päevas sõidab 377 000 inimest, siis tahaks jõuda poole miljonini, nii et tegevust on vaja lähiaastatel arendada, et inimesed valiks ühistranspordi,” ütles Tallinna Linnatranspordi juht Kaido Padar.

Kuidagi peab inimene ka bussi peale jõudma, seega liiklejate ühissõidukisse meelitamine tähendab häid tingimusi jalakäijatele. Peale eelmainitu on hea näide suvel alanud ehitustööd Tondi ristmikul, mis järgmise aasta lõpuks on tehtud kahetasandiliseks ja kuhu luuakse uued, turvalised jalakäijate teed ja ülekäigurajad. Pärast remonti hakkab seal kehtima uus liikluspiirang 30 km/h.

TalTechi emeriitprofessor Dago Antov, te olete öelnud, et linnad ja vallad võiksid agaramalt proovida liikluses moodsaid nutilahendusi, millest võidaksid kõik liiklejad. Kas Tallinnas on nutilahendusi vähe või pole neid üldse?

Natuke on, aga võiks rohkem olla.

Mis need kõige nutikamad asjad praegu on?

Praegu on kõige nutikamad asjad kohati foorid ja muutuva infoga liiklusmärgid, mida on näha Pirita ja Tammsaare teel. Tõsi küll, need ei ole veel kõige nutikamalt oma tulemusi väljendanud, aga alged on olemas. Lisaks sellele, mida juhid ja liiklejad võib-olla ei näe, on Tallinnal hulk loenduspunkte, kus kogutakse liikluse kohta infot.

Mis me selle infoga teeme? Kui tõite fooritsüklite teema sisse, siis peamine foor on selline, et ainult sõidukid saaksid liikuda. Kui jalakäijale tuleb roheline tuli, siis ta vaevu jõuab üle tee. Kasvõi Balti jaama juures toodi jalakäijad tunnelist maa peale, aga nad ei jõua üle tee, sest fooritsüklid on liiga lühikesed ja autodele jällegi liiga pikad.

Nutilahendused just selliseid primitiivseid lahendusi peakski vältima. Loogika on selles, kui jõuame näiteks ristmikule ja seal on foorid, siis foor kohandab oma tegevust selle järgi, millised liiklejad ja kui palju neid kuskil on. Näiteks kui on olukord, kus inimesed üle tee ei jõua, siis foor peaks olema nii tark, et pikendab rohelist aega, et ka viimased jõuavad. Mida tihtipeale juhid näevad ja mis meile üldse ei meeldi, on ju olukorrad, kus sõidame ristmikule, ees on punane tuli, aga mujalt kedagi ei tule. Targad lahendused on sellised, mis selliseid variante peaksid ja suudavad vältida.

Miks neid juba ei ole?

Raske öelda. Julgen arvata, et siin on kaks momenti. Üks see, et oleme natuke arglikud olnud nende suhtes ja selge on, et igasugused eksperimendid liikluses ei pruugi alati kõigile meeldida, nii et oleme olnud ettevaatlikud. Kohati neid lahendusi on ja need on tõenäoliselt sellised, mida keegi ei märka ega taju, sest need töötavad hästi.

Linnavõim on öelnud, et null liiklussurma aastas on eesmärk. Kas see on reaalne?

See on reaalne ja see on ainuõige eesmärk. Tallinna seis on olnud selline, et kaks-kolm, ka rohkem liikluses hukkunud inimest kipub tulema, aga ikka armastame ennast võrrelda naaberriikidega, eelkõige Soome poole vaadates. Helsingi pole palju suurem, kliima on sarnane.

Seal olevat maailma kõige õnnelikumad inimesed ja rahulikumad sõidukijuhid.

Me tahaks ka saada õnnelikuks. Tulin just Lätist, lätlased vaatavad, et eestlased on väga rahulikud ja tagasihoidlikud ega torma. Linnaliiklus peab olema selline, kus keegi surma ei tohi saada. Me ei saa öelda, et ühtegi surma enam ei tule, sest on ka muid aspekte, mis on rohkem õnnetusele vastavad.

Mis Tallinna liikluses hästi on?

Kindlasti kõik läheb paremaks. Me ei tohi olla pessimistlikud, et midagi on meeletult halvasti ja kui näeme, kui palju asju on muutumas, see on positiivne näide. Tallinna uus liikuvuskava on vaatepunktidelt õige materjal, omaette küsimus, kui hästi me selle täitmisega hakkama saame.