"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
AJASTU LÕPP KULLOS. „Soomlased ei julgenud nina vetsuukse vahelt sisse pista…“ (0)
13. jaanuar 2024
KULDSED KÄED. Kullo huvikeskuse raudvara Mait Murumäe on koolitanud karjääri jooksul sadu ja sadu väikesi tehnikahuvilisi. Foto: Ksenija Kurs

Ümber ehitusplatsi seisis plankaed, mille nurkades kõrgusid vahitornid automaatidega relvastatud sõduritega. Allpool rassisid vangid liiva, tsemendi ja ehitusmaterjalidega. See pole stseen mõnest koonduslaagrist – selline vaatepilt avanes 1970. aastate alguse Tallinnas, kui ehitati huvikeskuse Kullo uut maja Mustamäe teel.

Sedasama, nüüdseks juba üsna räsitud välimusega maja, mis peagi pärast pea poolesajandist teenistust lammutamisele läheb. Tollal väikese poisikesena ehitustöid piielnud Mait Murumäel jätkus põnevust küllaga.  

Kui Kullo hoone 1978. aastal lõpuks valmis sai, tudeeris Murumäe Tallinna polütehnilises instituudis ehk nüüdses tehnikaülikoolis peenmehaanikat. Kaks aastat hiljem kõrgkooli lõpetades ootas ees suunamine ning Murumäele seati üles koht … Kullo huvikeskuses, toonase nimega Tallinn pioneeride palees. „Imestati, miks insener suunatakse haridusse, haridus peab suutma ise endale õpetajaid leida,“ meenutab Murumäe mõne parteiasjapulga seas valitsenud hämmastust, isegi nördimust. „Tööstuse jaoks oli see ju raiskamine.“ Aga kui pakuti juba tehnikaosakonna juhataja kohta, siis mida veel ihata.

Värskendav suplus Mustamäel

Nüüdseks 62-aastasel Murumäel polnud üllatava töökoha vastu midagi ja sellele on ta truuks jäänud tänini. Tema läbielamised pealinna suurimas huvikeskuses on kui illustratsioonid Eesti viimase poole sajandi ajaloole.

OOTAB LAPSI. Kullo maja oma noorusaegadel, 1977. aastal.
Pilt: Erakogu

„Üle tee oli nii suur võsa ja selle vahel nii sügav auk, et tehnikaringide õpetajad käisid seal alasti ujumas,“ viipab Murumäe käega üle Mustamäe tee, kus nüüd asub autoesindus. Mööduvate trollide ja busside pealt polnud rägastiku sisse näha, nii et tiigike oli igati paslik koht kergeks karastuseks.

Kogu oma tööaja vältel on Murumäe peamine kirg olnud lennukimudelid.

„Mulle meenub üks õppenõukogu, kus tuntud pedagoog ja koorijuht Heino Kaljuste ütles: WC on korras siis, kui julged oma välismaa külalisi sinna sisse lasta. Veel Nõukogude impeeriumi osaks olles olid möödapääsmatud kambrid tõepoolest korrast ära. Pottide asemel ootasid hädalist Stalini jalajäljed. Sellest, et lapsed vaevuksid koridori peale avanevaid vetsuuksi sulgema, polnud juttugi.”

Kuni millalgi päris uue Eesti aja alguses õnnestus meelitada külla rühm Soome mudellendureid. Korraldati pidulik avatseremoonia, pakuti šampust. Kaljuste ülesandeks oli inspekteerida tualettruume. „Nõukogude etaloni järgi oli kõik korras: paber olemas, puhas, jalgadega pole peale ronitud,“ muheleb Murumäe. Ometi käitusid ülemerekülalised kummaliselt. Teksapükste sääred ja särgikäised rulliti kõik üles, kampsunid heideti üll. Arglikult piiluti ukse taha, et kas julgeb ikka sisse minna. Kui esimene vapper soomlane ära käis, võis ta juba rahustavalt kuulutada: täitsa normaalne tegelikult, pole viga midagi.

Samuti vaba Eesti alguses tellis juhtkond igaks juhuks radioaktiivse mõõtmise. Kolmanda korruse fotoosakonnas oli tunda natuke kiirgust, kuid see ei ületanud normi. „Töömehed ütlesid, et me mõõtku parem õhupuhtust,“ meenutab Murumäe. Nii selguski, et mitmed koridorilaed olid ehitatud asbesti sisaldavatest plaatidest.

Nõukogude etalonina valminud maja tähendas samaaegselt ka Nõukogude kvaliteeti. Kord tekkis kimbatus kööginurga osas, kus pidevalt vett läbi imbus. Uurimise käigus selgus, et vene ajal paigaldatud malmtorud olid vaid osaliselt asetatud kohakuti ja pool vihmaveest jooksis torust mööda. “Ehituskvaliteedi poolest sarnane samal ajal valminud Marja poega,“ muigab Murumäe.

Erinevalt Maja poest pole Kullo keskus vähemalt kokku varisenud. Staažikas õpetaja tõdeb, et majandus- ja hooldusmehed on igati tubli tööd teinud.

Lapsed vanasti osavamad

Esmakordsele külalisele võib Kullo maja tunduda paraja labürindina, kuid Murumäe sõnul on kõik üsna loogiline. Paremal ja vasakul käel mõlemal üks pikk koridor. Mis ei takistanud muidugi mehe enda lapsel üks kord maja peal kaduma minna. „Kui oled ikka tükk aega otsinud, hakkad lõpuks ükshaaval kõiki uksi läbi katsuma.“ Kadunud poeg avastati viimaks ühest kunstiosakonna ruumist, kus ta oli pandud meetrikõrguse kapi otsa. Ühel pool poissi seisis kommikauss, teisel pool laius kuhi pabereid. Lapse suu mõnusasti matsumas.

Rääkides lastest… ohates tõdeb Murumäe, et vanasti jätkus neil käelist osavust ikka rohkem. „Sellise lennuki valmistamine võttis aega pool õppeaastat,“ näitab ta käega laest alla rippuva toeka mudeli poole. Kelle käed polnud nii lahti, neil võib-olla aasta.

RÄSITUD. Mitte alati pole huvikeskuse ümbruses valitsenud roheline idüll.
Pilt: Eakogu

Tänapäeva õpilased saavad säärase kahemeetrise raadio teel juhitava mudeliga heal juhul hakkama kahe aastaga. „Ei olda enam kuidagi huvitatud, et värk lendama saada,“ nendib õpetaja. Veelgi vähem ollakse huvitatud sellest, et oma kätetööga kuhugi võistlema minna.

Võrrelduna ajaga, mil Murumäe veel ise põlvepikkune poisike oli, on muutus kardinaalne. Veel tükk maad enne kooli ja tööletulekut osales tulevane pedagoog vastavas huviringis. Kõik sai alguse, kui naabripoiss tabas Murumäe hoovi peal nikerdamas ning üritamas lennukimudelit puust välja saagida. „Naabripoiss ütles, et mis sa siin õues tühja saed, ma käin palees mudellennukite ringis. Seal eesti poisse vähe, tule parem sinna!“

Mõnes mõttes oli tal ajal elu lihtsam. Ei olnud mobiiltelefone, mida tuimalt näppides aega surnuks lüüa. Selle asemel oli lauamängude tuba. Kord nägi ette, et õppur tuleb tund aega varem kohale, riputab jope varna ja lõõgastub seejärel näiteks kabet või reis ümber maailma mängides.

Ent mõne teise külje pealt oli see hoopis keerulisem. Murumäe meenutab kursust, kuhu saabuvad õpilased palusid pidevalt, et saaksid natuke varem ära minna. Asi äratas kahtlust ja varsti selguski tõde. Varem koju tõtates lootsid poisid pääseda muidu tunni lõpus maja ette kogunevate vene kaakide käest, kes olid tulnud raha pommima.

Rohkem tüdrukuid

Turvalisus võiks olla parem praeguselgi Kullol. Kui koolimajadel on oma mundris turvamees, siis huvikeskus peab piirduma leti taga istuva valvetädiga. Jõudu talle äratundmisel, kas pidevalt edasi-tagasi ruttavate laste, noorte ning nende vanemate sekka ei satu äkitselt keegi, kes tuleks majast eemal hoida. Abi pole kaameratestki. „Siin nurga taga kogunesid narkomaanid hiljuti, peauksest said sisse,“ vangutab Murumäe pead. Veelgi kirjumaks muudavad seltskonna need, kes kõrvalasuvalt mänguväljakult korraks lihtsalt Kullo tualettruumi põikavad.

Kunagi üheksakümnendatel võtsid töötajad maja ohutuse korraks iseenese kätte. Nimelt loodi esimene arvutiklass ja kalleid aparaate tuli valvata, et neid pihta ei pandaks. „Öösel mängiti siis üht mängu, kus keegi väike mehike pidi labürindis ringi käima,“ meenutab Murumäe. Uus ja põnev küll, aga mängupisikut sellest temale külge ei jäänud.

Paljude uue aja noorte kohta seda öelda ei saa. Murumäe on veendunud, et kõige paremat nahka saab neist lastest, kes tulevad kohale ise, siirast huvist ja vabast tahtest. „Kõige hullemad on need, keda pannakse. Nad ei taha ise midagi teha.“

Siiski kohtab vahel imelisi muutumisi. Tuleb keegi poiss vastutahtsi neljandas klassis, käib vingudes ja mobiili näppides esimese aasta ära. Käib teisegi. „Siis ühel hetkel näed, kuidas tal käsi lahti läheb,“ tunneb Murumäe rõõmu. Kuid neid hetki ei saa ette ennustada.

Rõõmu tunneb eluaegne kullokas sellestki, et nikerdama-nokerdama satub aina rohkem tüdrukuid. Või meenutustest, kuidas kunagi sai amatöörraadiojaama poistega maja peale ööseks jääda, magamiskotid maha panna ja koos süüa teha.

Millal Murumäe lõpuks pensionile jääb, ei oska ta veel öelda. Kuni tervis lubab. Varem või hiljem terendab huvikeskusele uus ajastu nii või naa: läinud on vana maja, läinud on ka legendaarne õpetaja.

Valmib aastal 2026?

Huvikeskuse Kullo direktori Ronne Sära sõnul peaksid lammutustööd algama aasta teises pooles. Tallinna eelarvest on selleks ette nähtud 3,9 miljonit eurot. „Kindlasti tuleb niivõrd suure objekti puhul arvestada mahuka ehitushanke ja kõige sinna juurde kuuluvaga,“ lausub Sära. „Seetõttu on praegu väga raske rääkida konkreetsest ajast või kuupäevast, mil ehitus algab.“

Direktor pakub siiski, et ilmselt jääb uue hoone valmimine 2026. aastasse. Maja ehitatakse multifunktsionaalsena, kuhu mahuvad ka Keskraamatukogu Kristiine filiaal ja Kristiine noortekeskus. Kolme asutust ühendab avatud ala koos galerii ja kohvikuga. Lisandub 300-kohaline kontsertsaal. „Erilisust lisab katusepark, kus saab õues õppida või puhata ja lõõgastuda,“ räägib Sära. Uue kuju saab haljastus nii maja ümber kui selle katusel.

Ehitustööde ajaks Kullo oma tööd ei peata ja plaanide järgi jätkub see tavapärases mahus. „Suuremalt jaolt lähevad need edasi mõned bussipeatused Mustamäe pool, aadressil Vilde tee 69,“ ütleb direktor. Võimalik, et ruumipuuduse tõttu tuleb midagi korraldada ka kusagil mujal, kuid kindlasti Kristiine linnaosa piires. „Tahame olla ehitusperioodi jooksul endiselt kättesaadavad nii oma õpilastele kui ka nende vanematele, et pärast juba üheskoos uues hoones jätkata.“

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.