"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Näitleja Mari Lill: Igast halvast asjast saab üle naljaga – tähtis pole see, mis juhtus, vaid kuidas sa sellesse suhtud (2)
26. jaanuar 2024
Näitleja Mari Lill. Foto: Jelena Rudi

“Inimene suudab ja jaksab, peab suutma ja jaksama. Ükskõik mis küsimuses. Alla ei tohi anda,” lausub legendaarne näitleja Mari Lill. “Kui me räägime, et küll meil oli raske – ehk minu põlvkonnal –, siis mina leian, et raske oli hoopis meie vanemate põlvkonnal. Nemad olid just oma hariduse saanud, pere loonud, kui tuli riigikorra muutus, sõda, küüditamised.”

Habras ja tugev, õrn ja kangekaelne, naljakas ja kurb – sellised iseloomuomadused tulevad ette, kui mõtlen Mari Lille rollidele läbi elu. Ja ka talle endale, Marile kui inimesele meie kõrval.

Alanud aasta on sulle enneolematu, sest see on esimene, mil publik Mari Lille laval ei näe. Kuidas see otsus sündis?

Ega see ei tulnud mul üleöö, et prauhti, nüüd aitab. Olin selle peale ammu mõelnud. Teatritööd olen teinud päris kaua ja mu soov ei ole Draamateatrist jalad ees välja minna. Teisisõnu – tahtsin ikka natuke ringi ka vaadata, lastelastega tegeleda ja lihtsalt olla.

Eelmisel aastal lõi sul ette ilus ümmargune number – 55 aastat rambivalgust. Kui vaatad tagasi oma lavaelule, kas sul näitlejana on olnud õnnelik saatus?

Jah, seda võib küll öelda, et on olnud õnnelik. Aga ma isegi ei teadnud, et 55 aastat… Samas – kevadel oli mul klassikokkutulek ja selle kutsel oli kirjas: 70 aastat esimesse klassi minekust! Vaat siis oli küll, kuidas ma ütlen, ühtäkki selline taipamine, et küll ma olen ikka vana. Aga mis näitlejatöösse puutub, siis pärast teatrikooli lõpetamist sain ma väga palju rolle. Väga tugevates klassikalistes näitemängudes ja heade lavastajatega. Võib öelda, et rollist rolli, ja ma arvasin, et nii peabki olema, see oli kuidagi loomulik ja ma võtsingi seda loomulikult. Ei olnud ma uhke ega ennast täis, töö oli töö, üks lõppes, teine algas, kõik kulges kuidagi enesestmõistetavalt.
Seejuures olin mina see näitlejatüüp, kes just alguses saab palju tööd, aga siis on teine tüüp, kes tasapisi edasi liigub ja juba küpsemas eas ennast avab. Midagi sõltub siin muidugi endast, samas on ka palju muud, mida ei annagi alati lahti seletada. Aga siis läksid teispoolsusse lavastajad, kellega ma tööd tegin. On väga tähtis, et sul on lavastaja, kes sinust hoolib, kes tahab sinuga tööd teha.

Kes olid sinu lavastajad?

Kindlasti Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Adolf Šapiro. Sellega on nii, et kui oled noor, siis arvad, et oled ise oma rolli teinud ega anna endale kohe aru, kui palju oleneb lavastajast. Aga palju oleneb. See, kuidas lavastaja sind suunab, on ääretult oluline. Loomulikult, ega siis keegi ei vea sind kättpidi mööda rollijoonist, seda ei saagi teha. Aga see, kuidas ta oskab selle taju või suundumuse või lõhna sinuni viia, on ikka suur kunst.

Tükk maad hiljem, nii kaheksa või üheksa aastat tagasi, oli minu jaoks väga huvitav koostöö jakuudist lavastaja Potapoviga. Ta lavastas Viinistul “Libahunti”. Näitleja, kes pidi mängima vanaema, jäi mingil põhjusel näitemängust välja, aga proovid olid juba nii kaugel, et harjutati laval ja tekstid olid kõigil peas. Nii helistaski mulle produtsent Märt Meos ja palus rolli üle võtta. Olin nõus, ehkki aega oli mulle sisseelamiseks üpris vähe jäänud. Aga kui rääkida nüüd lavastajast, tollest erilisest jakuudist, siis kogesin temaga suheldes midagi eriskummalist – justkui oleksime juba ennegi kohtunud ja üldse tunneme teineteist sada aastat. Kusjuures me ei rääkinud pikalt, tegime proovi ja see oli hästi huvitav. Ja andis justkui mingid tiivad, kui end lennukalt väljendada, tundsin end sada protsenti näitlejana ja oli väga tore töö. Sest mis tiibadesse puutub, siis vahepeal olid need ka üsna longus.

Sama kogemus oli mul ka Šapiroga, kui ta tegi Noorsooteatris “Kirsiaeda”. Sellele eelnev oli kaunikesti ebameeldiv, sest ma ei saanud enam sõita Teatriliidu preemiareisile Tšehhi. Inspitsient tuli õhtul koju ja teatas, et järgmisel hommikul pean olema Šapiro proovis ja punkt. Olin tige nagu herilane – kas siis tõesti Anja on kõige tähtsam selles “Kirsiaias”, tükki tehti ju ikkagi Linda Rummo juubeliks. Läksin siis üsna pahurana, käed sügavale vestitaskusse surutuna, proovi. Mäletan, seal prooviruumis oli kolm akent, Šapiro seisis keskmise akna juures ja küsis niisama tühja-tähja elust-olust, ning korraga olin ma tema kõrval keskmise akna juures ja tundsin, et seda inimest tean ma juba ammu-ammu. Sellised imelikud ja huvitavad lood. Nimetatakse vist ka hingesuguluseks.

Ukse suurde teatrisse avas sinu hiilgav osatäitmine diplomilavastuses “Ime sünd”, mille tõi 1967. aastal lavale Voldemar Panso. Sinu kehastatud pimekurt tüdruk Helen Keller, kellest hiljem sai kirjanik ja ühiskonnategelane, rabas vaatajaid oma tohutus eheduses. Millist mõju see kõik verinoorele näitlejahakatisele avaldas?

Ma olin nii solvunud, mul olid pisarad kurgus – ise te andsite mulle niisuguse rolli!

Jah, kui me enne rääkisime sellest, mis annab tiivad, siis kindlasti oli “Ime sünd” niisuguseks lavastuseks. See oli lihtsalt suur vedamine, et Panso sellise näidendi leidis. Mul ei olnud seal ühtegi sõna peale kahe silbi: ve, ve. Ja kui ma kooli lõpetasin, siis Panso ütles, et kahjuks ta ei tea, kas ma draamanäitleja olen, sest ta ei ole kuulnud minu häält… Ma olin nii solvunud, mul olid pisarad kurgus – ise te andsite mulle niisuguse rolli! Tähendab, olin ikka nii noor ja rumal, et ei saanud aru, et Panso viskas nalja. Aga kes mind Helenist isegi rohkem mõjutas, oli tema õpetaja Anne Sullivan, samuti vaegnägija, tulnud läbi lastekodudest ja töötanud ennast üles just Helen Kelleri taolisi lapsi aidates. Pime ja kurt Helen oli oma maailmas kinni, ta ei saanud aru, mis temaga toimub, oli täiesti allumatu ja taltsutamatu. Anne viis tüdruku nii kaugele, et ta hakkas aru saama asjadest ja sellest, mis seda ümbritseb, tõi ta sõnade juurde ja sellega ka ümbritseva maailma juurde. Ma mängisin, lihtsustatult öeldes, paha last, ja see kõik oli väga füüsiline. Tegime oma kursusekaaslase Mari Urbsooga, Anne` osatäitjaga, füüsilist trenni. Remarkides oli palju kirjutatud, mis toimub, aga kuidas, selle pidime ise välja mõtlema ja selgeks harjutama koreograafilise joonise.

Niisiis sündis Helen Keller tollase lavakunstikateedri päevil, aga kuidas sa teatrikooli üldse sattusid? Kas oma roll oli siin ka Tallinna 10. keskkoolil, kus teater ning kirjandus olid suure au sees?

Jah, see oli kindlasti nii. Samas, kui ma olin esimeses klassis, ei meeldinud mulle üldse koolis käia. Ma olin väike, mul ei olnud patse, koolis oli kisa ja kära ning ma olin, usu või ära usu, üsna arg laps. Ja ma tahtsin lasteaeda tagasi minna. Õpetaja ütles, et need, kes lugema ei õpi, lähevad lasteaeda tagasi. Siis ma tegin kõik selleks, et mitte lugema õppida. Kui ma ikka selle sõna juba õigesti välja lugesin, siis ütlesin ta valesti, ja ükskord, mäletan, oli kodus laua peal mul kruus suhkruveega, sest jorisesin kõige selle tõttu nutta ka. Aga lõpuks ma ikka lugema hakkasin. Samas, kui oli vaja luuletus pähe õppida, läks mul käsi ruttu püsti, et mina, mina, mina! Ja nii see algas – siis pandi mind igasugustel aktustel luuletusi lugema, klassiõe ema Ellen Tõkke tegi näitemängu ja klassivenna ema Marta Kangro tegi samuti näitemänge. Meie koolis õppisid ka tulevased kunstnikud Vindid, ka nende ema Tamara Vint lavastas õpilastega näitemänge. Mina tahtsin tollal hoopis arstiks saada, aga mu füüsikaõpetaja Anderson laitis selle mõtte maha. Aga meie lõpuõhtul oli minu klassivenna Ingo ema Dagmar Normet see, kes ütles mulle, et mine ja proovi õige teatrikooli. Ja korraga nii läkski. Pidu peetud, läksin hommikul Nõmmele fotograafi juurde, tegin pildid ja viisin dokumendid konservatooriumi majja tollasel Suvorovi puiesteel. Nii et jaanipäeval me lõpetasime ja juuli alguseks olin ma üliõpilane. Kõik see käis nii ruttu! Ja kõik see neli aastat käis ka nii ruttu, et plaksti! ja olidki teatris.

Meie ajal polnud sellist koolikiusamist nagu praegu. Kõik olid üksteise vastu lahkemad.

Kuivõrd erinevad rollid, lisaks eelpool nimetatud Helen Kellerile, on mõjutanud su ellusuhtumist, juhatanud ehk uute võimalusteni inimloomuse lahtimuukimisel? Võtame näiteks publikut eri aegadel väga kõnetanud Julia “Romeos ja Julias”, Anja “Kirsiaias”, Irina “Kolmes ões”, Linda “Müügimehe surmas” jne (neid mind kõnetanuid on muidugi veel).

Noh, võib-olla on mind mõjutanud hoopis üks selline roll, mida sa ei nimetanud, see on Hilde “Ehitusmeister Solnessis”. See jõud, see tahe, millega Hilde vana ehitusmeistri uuesti torni tippu ajab, on midagi, mis on kuskil mind mõjutanud küll. Ehk siis inimene suudab ja jaksab, peab suutma ja jaksama. Ükskõik mis küsimuses. Alla ei tohi anda. Aga väljaspool teatrit on mind loomulikult mõjutanud lapsepõlv. Kindlasti sport – ma käisin ujumas ja päris kindlasti ei oleks mul niisugust tahtejõudu, kui ma ei oleks trennis käinud. Üldse arvan, et kõik lapsed peaksid midagi arendavat kooli kõrvalt tegema. See hoiaks ära nii mõnegi lolluse. Näiteks sellisel tasemel koolikiusamist, nagu on praegu, mina ei mäleta. Arvan, et meie ajal ei olnud seda, sest siis oli ikkagi sõjajärgne aeg. Aeg, mis oli ränk ja raske, aga inimesed olid ikkagi üksteise vastu kenad ja kasvatasid lapsi selles vaimus, et nad oleksid sõbralikud ja hoolivad üksteise suhtes. See jutt võttis nüüd küll pisut teise pöörde, aga on oluline ikka. Ühesõnaga – kõik inimesed vajavad oma ellu positiivseid mõjutusi, et saada neist innustust ja muutuda ka ise paremaks.

Sinu legendaarsemaid rolle on ilmselt Väike nõid. Suurepärane telelavastus aastast 1975 tollase Noorsooteatri tippnäitlejatega. Kas sellise karakteri loomine oli aega- ja vaevanõudev või teadsid sa üsna ruttu, milline sinu tegelane olema saab?

Tegelikult oli kõik vajalik raamatus kirjas, seal ei olnudki midagi hirmus eriskummalist. Aga miks ta niiviisi välja tuli, siis esiteks – see oli värviline. Värviline Eesti telelavastus oli uudne ja atraktiivne. Seal oli üks masin, millega tehti kõikvõimalikke trikke ja lendamisi pluss kõik need vanad kuulsad näitlejad, kes seal mängisid – tõeline klassika. Igatahes üks päris armas lugu.

Muide, kui tänasel päeval pisut ringi vaadata, siis tundub, et kõik väikesed ja suured nõiad on muinasjuttudest igapäevaellu ümber kolinud. Igasuguseid ennustajaid ja ravitsejaid on meie hulgas üha rohkem. Kuidas sina sellesse suhtud?

Skeptiliselt. Muidugi, kui tulid need horoskoobid ajalehesabades, siis ma vahel ikka heitsin pilgu peale. Aga ei ole päris seda usku. Samas, kes usub, siis olgu tal õnne. Ehk teisisõnu – kui usub, siis on, nagu ütles Tammsaare.

Mari Lill: “Väljaspool teatrit on mind mõjutanud lapsepõlv. Kindlasti sport – ma käisin ujumas ja päris kindlasti ei oleks mul niisugust tahtejõudu, kui ma ei oleks trennis käinud.”
Pilt: Jelena Rudi

Oled oma annet saanud realiseerida ka mängufilmides ja nüüdseks on sul ette näidata üle tosina filmirolli. Neist Vanaema osatäitmine “Kratis” pälvis Eesti filmi- ja teleauhindade galal parima naisnäitleja preemia. Kaljo Kiisk oli üks esimesi režissööre, kes sind nö märkas ja filmi “Surma hinda küsi surnutelt” kutsus. Aasta oli 1977 ja linateos äratas suurt tähelepanu. Mida mäletad võtteperioodist ja sellest, kuidas end seal tundsid?

Ma mäletan seda, et me filmisime kuskil Koplis, majas oli vana puutrepp ja külm vesi ja pidin vaest Maria Klenskajat märja põrandalapiga udima. Filmiti mitu korda, nii et mina pidin ka seda mitu korda tegema. Kummalisel kombel on mul see “Surma hinda …” võtetelt kõige rohkem meeles. Löömine on üldse üks paha asi, aga kui sa pead veel oma kaasnäitlejat märja jubeda musta lapiga lööma, on see küllaltki ebameeldiv. Kogesin seal võtetel, et filmi puhul käib nõks ja kohe pead valmis olema, kohe pead ära tegema, kuigi võetakse mitu kaadrit. Sul ei ole niisugust prooviperioodi nagu teatris, kohe pead saama nii-öelda hambad taha.

Aga mingit hirmutardumust või muud taolist sa ei mäleta?

Ei mäleta üldse, et noorelt oleks süda puperdanud. Seda muidugi ei saa öelda, et ma külma kõhuga oleks olnud, olen etenduse päeval alati varem teatrisse läinud ja ennast ette  valmistanud. Alguses oli Noorsooteatris ju nii, et mängisime kolmel ja vahel kahel päeval Salme kultuurimajas, nii et etendustel olid pikad vahed. Siis ma vaatasin loomulikult alati teksti enne läbi, mitte vahetult enne lavale minekut, vaid eelmisel õhtul. Kõik tuli jälle läbi mõelda.

On sul alati, olgu siis teatris või kinos, õnnestunud mängida seda, mis endalegi meeldib, või on sekka tulnud ka tööd, mis kohe kuidagi ei köida?

Ei, päris nii pole küll olnud, et kohe üldse ei köida. Vahel võib ette sattuda materjal, mis väga ei istu, aga ka siis leiad sa ikka midagi endale sobivat. Ja need asjad, mis on untsu läinud … noh, mul on niisugune hea mälu, et ma neid ei mäleta. Lihtsalt pühin peast ära. Kui kuskil kogemata jutuks tuleb, siis teen hästi imestunud näo ja ütlen, et ahsoo, või midagi sellist olen ka siis mänginud…

Sinu abikaasa Tõnu Tamm oli samuti näitleja, vanemate jälgedes käib tütar Elisabet Reinsalu, teine tütar Katariina Rebane on lastearst. Kas võib öelda, et üksteisele kaasaelamist ja närveerimist on teie peres aja jooksul palju olnud?

Nojah, ikka. Näiteks kui Elisabet kooli lõpetas, käisid paljud talle peale, et mingu aga lavakasse. Ei võtnud vedu. Mina olin igatahes täitsa rahul, sest ta õppis pedas meedia ja reklaami eriala eelviimasel kursusel ja kõik oli kena. Kuni ühel päeval tuli mu majanaaber ja ütles, et palju õnne, su tütar astub lavakunstikooli. Nii ma sellest siis teada sain. Elisabet muidugi arvas, et jääb esialgu saladuseks, keegi sellest teada ei saa. Aga kui ta sisse sai, siis sõitsin autoga Toompeale, parkisin kiriku ette, nutsin ja naersin korraga. Sest elukutse on kõike muud kui kerge. Kuna ise oled selle sees, siis tajud suurepäraselt. Aga nii on see läinud ja arvan, et ta tegi ikka õigesti.

Oled ka Elisabetiga koos mänginud krimisarjas “Ohtlik lend”. Kui kerge või raske on laval või filmis mängida koos oma lapsega?

See oli nii ammu ja see ei olnud raske. Aga mis oli alguses väga raske – oma last laval vaadata. Ma närveerisin ikka tohutult. Nad mängisid “Tabamata imet”, see oli nende diplomietendus. Saali keskel oli see mänguplats, istusime niimoodi, et põlved ulatusid mul vastu seda diivanit, kus Elisabet alustas oma mängu. Mu silmad olid nagu veekalkvel, ma ei näinud mitte kedagi teist, ma ei kuulnud mitte midagi muud kui ainult teda. Nii et väga-väga raske oli, aga noh – see läheb üle. Samamoodi oli siis, kui ta oli balletikoolis ja “Pähklipurejas” hiirt tantsis. Kolmas hiir vasakult, vaatasin ja otsisin ja ei leidnud. Oli täpselt samasugune tunne, aga nüüd on see juba ammu möödas. See kolmas hiir.

Oled ka oma abikaasa Tõnu Tammega koos mänginud tollases Noorsooteatris. Väidetavalt pidid seal ühes näitemängus Tõnut isegi seljas kandma, mille peale Panso olevat öelnud, et Mari Lill on Noorsooteatri kandev jõud. Kuidas selle asjaga täpsemalt oli?

Ma poleks kunagi uskunud, et minu eluajal sõda tuleb. Ja meie oleme nö piiririik.

Ega see ei olnud ainuke kord. Arvatavasti mängisime Iko Marani “Tulist jäätist”, kus Tõnu oli mänguelevant ja mina olin poisike. Siis oli meil vaja kuskile minna ja nii ma võtsin selle Tõnu selga. Ja see oli ju väga suur kostüüm – poroloonist. Aga Tõnu ise seal sees oli kerge ja ega poroloon ka raske ei ole. Enne veel oli meil diplomilavastus Gorki “Põhjas”, kus Peeter Jakobi, kelle pikad jalad peaaegu maha ulatusid, mul seljas oli, ja Lembit Ulfsakit olen samuti kandnud. See toimus Panso lavastatud “Kevades”, uisutamisstseenis. Ulfsak ronis tuletõrjeredeli peale ja tuli sealt mulle õlgadel. Nii et jah, jõudu mul oli, ehkki osavust oli samuti tarvis. Üht tatisevõitu poisikest mängisin ka veel mingis vene tükis, mida Mikiver lavastas ja kus Anne Tuuling ning Heino Mandri suvitajaid mängisid. Poisse on täitsa isemoodi tunne mängida, seda teadis ka Salme Reek.

Sinu kursusejuhendajat ja lavastajat Voldemar Pansot on peetud ka parajaks hirmuvalitsejaks. Ma tean, et sina seda meelt ei ole, aga millisena sa oma õpetajat mäletad?

Jah, see oli üsna levinud arvamus, et Pansot kardeti, ja mõni ehk kartis ka. Hirm tuleb muidugi ebakindlusest. Meie olime noored ja lollid, tulime kes kust ja ei teadnud ilmaelust suurt midagi. Panso oli aga tollaste korüfeede juures Moskvas õppinud ja tohutu silmaringiga. Istusime seal Toompeal reas, ta käis edasi-tagasi ja oli tähtsa koolipapa näoga. Võib-olla mõtles omaette, et “ahaa, kardavad!” aga see oli kindlasti heatahtliku naljaga pooleks. Veel tahan öelda, et ta oli ka tõeline artist – see, kuidas ta Nõmme rongi tuli, millega minagi sõitsin, ja kuidas mööda vaguneid käis – ehtne artist. Muidugi ta võis vahel vihastada, aga et ta oma õpilaste peale kuri oleks olnud – kindlasti mitte. Jah, kuulus oli tema hüüatus viimasest reast, et “ei kuule!”. Polnud just meeldiv, aga märksa hullem oli lause “ei kanna!”. Sa võid kõvemini rääkida, aga kui sa ei tea, mida sa räägid, mis selle lause mõte on, siis ta ei kostugi saali ega üldse mitte kuhugi.

Oled Tallinna äärelinnas Nõmmel kasvanud tüdruk. Sinu vanemad lõid lastele toreda ja hooliva kodu, õues oli mänguruumi lõputult. Kas ema ja isa andsid sulle eluks kaasa ka mingeid väga olulisi tõekspidamisi?

Mina ei pea Nõmmet äärelinnaks. Mina pean Nõmmet väga tähtsaks omaette linnaks ja kannan teda oma südames ja ütlen, et Nõmme on minu paleus. Ja nõmmekad on nagu omaette rahvus, nad kuuluvad kokku. Kui me räägime, et küll meil oli raske, see tähendab minu põlvkonnal, siis mina leian, et raske oli hoopis meie vanemate põlvkonnal. Nemad olid just oma hariduse saanud, pere loonud, kui tuli riigikorra muutus, sõda, küüditamised. Mina nägin oma isa esimest korda, kui ta Siberist tuli ja ma olin kuueaastane. Mu õde, kes oli minust kolm aastat vanem, oli sarlakitega lastehaiglas ja tema mäletas isa. Meie läksime emaga siis jaama vastu, paplid õitsesid, vihma oli sadanud, mul jäävad asjad alati kõiksuguste lõhnadega koos meelde. Ja mu isa tuli Hiiul rongilt maha, tal oli seljas hele kummeeritud mantel ja ta võttis mind sülle. Ja mina rabelesin ta sülest ära, sest ta põsk oli kare ja ma polnud harjunud mingisuguste meestega, jooksin koju laua alla peitu. Hiljem olen korduvalt mõelnud, et mida mu isa pidi tundma… Muidugi sai ta kõigest aru, kusjuures oli käinud enne rongi peale minekut kaks korda habet ajamas.

Lastena me ei saanud ju kõik sellest aru, kuidas mu ema töötas kahe koha peal – Eesti Naise toimetuses ja siis juriskonsuldina kuskil veel. Kuidas vahetasime Tähe tänava hea korteri ära Sõlme tänavale, sest ema ei jõudnud seda kütta. Aga mul on hea meel, et mu vanemad nägid ära Eesti Vabariigi. 2006. aastal suri mu isa ja 2010. aastal ema, nii et nad nägid veel tükk aega Eesti Vabariiki.

Nüüd elad juba 14 aastat Andineemel ja oled selle küla kuulsaim elanik. Mere ääres võid veeta tunde ja kõik mõtted ära mõelda. Kuidas Andineeme üldse su ellu tekkis?

Tekkis nii, et mu ema töökoha direktor hakkas otsima oma inimestele mingisugust suvist kohta. Siis leiti see Andineeme. Suvila ehitamiseks müüs isa maha oma lahkunud vanemate majakese. Aga muidu oli see suvilakooperatiiv ja mingisugust põllumajandust siin polnud. Ja mina joonistasin juba lapsena igasuguseid majaplaane ja kui suvila valmis sai 1977, siis ikka mõtlesin, et küll oleks tore siin elada. Kusjuures samal põhjusel, miks ma armastan Nõmmet – just sellesama männimetsa, sooja ilma, liiva ja kanarbikulõhna pärast. See mereäärne koht ongi ju nagu Nõmme. Suurepärane koht, kus pensionil olles elada. Ja nii ta läks, väimees toetas mind selle plaani elluviimisel ja nii ma saingi lõpuks oma väikese maja.

Mis toimetused sul seal Andineemel on, kas kood, küpsetad ja müttad aias?

Ei koo ma midagi, ei oskagi kududa, olen küll proovinud, aga ei ole hästi õnnestunud. Ei ole niisugune käsitööinimene, kahjuks. Aga küpsetan ikka. Aias midagi muud ei ole kui paar kasti, kus on tilli ja salatit. On roose, mille eest Tõnu kangesti hoolitses. Roosid on mul jäänud, aga Tõnu orhideed on enamuses läinud. Kolm tükki on alles, neid ma veel püüan päästa.

No aga aias võib ju ette tulla selliseid tegemisi, mille peale sinu jõud ei hakka, meest majas ei ole – kuidas sellised olukorrad siis lahenevad?

No näiteks on olemas Salvo kelk. Panen kuurist Salvo kelgu peale puud ja tõmban mööda lund ja paar trepiastet, rõduni tuleb seal kelk ilusti üles. Salvo kelk sõidab ka muru peal, kui lund ei ole. Ja mul on väga kenad naabrid. Olen siiamaani hakkama saanud.

Maalt linna saamiseks on ilmale vaatamata sinu ainsaks liiklusvahendiks auto. Meeldib sulle sõita või võtad seda kui paratamatust?

Mulle väga meeldib autoga sõita. Ma küll alustasin hilja, sest nõukogude ajal ei olnud ju mingit võimalust autot osta, ei rahaliselt ega ka muidu. Olid mingid ametiühingu järjekorrad jne. Aga kui isa Siberist tuli, siis ta ostis mingi vana puukere ja kahetaktilise mootoriga DKW masina. Auto oli madal ja mu isa oli natuke kogukam, ühesõnaga tema sinna alla ei mahtunud, mina käisin all, hoidsin mutrivõtit, tema ülevalt keeras. Ja autot olen ma alati tahtnud. Siis kui tuli Eesti aeg, läksime Tõnuga autojuhikursustele. Et saaks vähemalt metsa seenele sõita nagu isa soovis. Ostsime 10 000 krooni eest tillukese Fiati. Mõne aja pärast ostsime liisinguga korraliku auto.

Kuidas sinu arvates elavad näitlejad ja kunstirahvas üldse tänasel päeval? Mõne aja eest oli lehes pikk lugu nende nigelatest palkadest. Oled sellega kursis?

No ma olen kursis ja tean, et need palgad ei ole kellelgi vist nii väga suured. Aga üldiselt elatakse siiski paremini kui kunagi varem. Mina ei mäleta, et oleksin näitleja palgast vene ajal hakkama saanud, kui poleks olnud mingit raadiotööd või muud asja kõrval. Käisin ema käest laenamas, kes oli ka pensionär, aga ikkagi oskas hakkama saada. Minu vend, kuulus klaasikunstnik Ivo Lill käis samuti ema käest raha küsimas. Näitlejad ja kunstnikud pole kunagi hästi elanud. Ja kus praegu kerge on? Euroopas on sõda. Ja me võime ju ainult õnnelikud olla, et meil ei ole. Näiteks mina küll ei uskunud, et minu eluajal tuleb sõda nii lähedale, kuigi kogu aeg on ju sõda olnud. Jugoslaavias oli, see oli ju ka ikkagi mitte väga ammu. Aga siis nagu tundus see kuidagi kaugemal, sest oli Eesti Vabariigi algus ja kõik siin tegelesid rohkem iseendaga ja olid eufoorias. Veel ärme unusta Afganistani, ühesõnaga, sõda on terve elu olnud, lihtsalt praegu on ta ülimalt lähedal. Ja meie oleme nö piiririik. Nii et see teeb muidugi inimesed ärevaks, pole kahtlust.

Aga natukene lõbusama poole pealt ka – tean, et oskad leida killukese nalja peaaegu igast olukorrast. Mis nipiga sa niimoodi suudad ja kas seda saab ka treenida?

Eks nali on juba tulnud ilmselt kodust ja lapsepõlvest kaasa, sest igast halvast asjast saab tegelikult üle naljaga. Ja ma mäletan väga hästi, et kui ma millegi pärast õnnetu olin, nutsin seal oma ema süles ja olin suur inimene juba. Midagi oli viltu läinud, kas keegi ütles halvasti või armastus läks untsu, igatahes ma olin ahastuses. Ja mu ema ütles mulle väga ilusti, et tähtis ei ole see, mis sinuga juhtub, tähtis on see, kuidas sa sellesse suhtud. Ja vaat see, kuidas sa suhtud,  aitabki sul üle olla mingisugustest asjadest. Kui sa virised, vingud või oled lihtsalt halvas tujus, pole sa ei endale ega ka kellelegi teisele sugugi meeldiv kaaslane.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Marion Jansen
30. jaan. 2024 08:16
Head päeva , Olen väga põnevil pärast seda, kui sain pr Marion Jansen Loan Help LTD-lt oma isikliku laenu auto ostmiseks pärast seda, kui võltsitud laenuandjad mind kaks korda pettusid. Kõikvõimas Jumal, mind tutvustas pr Marion Janseni Laenuabi LTD-le kolleeg, kes sai samuti laenu tema äritegevuse laienemist ja minu suurimaks üllatuseks anti mulle täna 25 000 USD laenu. Kutsun teid kõiki, kes vajavad laenu, võtma laenutaotluse saamiseks lahkelt ühendust pr Marion Janseniga e-posti teel: marionjansen00@gmail.com Aitäh
puravive products
27. jaan. 2024 23:25
It was great seeing how much work you put into it. The picture is nice, and your writing style is stylish, but you seem to be worrying that you should be presenting the next article. I'll almost certainly be back to read more of your work if you take care of this hike.