"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
LISATUD VIDEO. Eri põlvkondade inimestel võib olla flirtimisest ja ahistamisest erinev arusaam (3)
29. jaanuar 2024
Marianne Ubaleht leiab, et meie kõigi kohustus kodanikena on sekkuda, kui näed, et kellelegi tehakse liiga. FOTO: Aleksandr Guzhov

«Üks ehmatavam kogemus ööklubis oli, kui keegi meesterahvas ajas mulle oma õlle peale ja hakkas seejärel mul pluusi seljast ära võtma,» meenutab Marianne Ubaleht. «Sel hetkel mõtlesin, mis on minu ellujäämisinstinkt: kas hakkan talle vastu või eemaldun olukorrast?» Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets juhtib kampaaniat, mille eesmärk on ohjeldada ööklubidesonu Heino kombel naisi ahistavaid mehi.

Põhja prefektuuri menetlustalituse juht Inna Toater toob välja, et kui 2022. aastal anti politseile üle Eesti teada 59 seksuaalse ahistamise juhtumist, siis mullu oli neid 89, aga üheksal puhul väärteomenetlust ei alustatud.

Sotsiaalkindlustusameti tehtud kiirküsitluses tunnistas 73% naistest ja 32% meestest, et neid on ööelus seksuaalselt ahistatud. Ennetamaks sedalaadi juhtumeid, alustas amet koostöös Tallinna linnavalitsuse ja pealinna ööelu asutustega kampaaniat, mille eesmärk on juhtida probleemile tähelepanu ning pakkuda tuge neile, keda on seksuaalselt ahistatud.

«Olgugi et karistusseadustikus on ahistamine karistatav tegu, on taoliste juhtumite tõendamine keeruline. Veelgi raskemaks muutub see ööelu kontekstis,» nendib sotsiaalkindlustusameti ohvriabi- ja ennetusosakonna vägivallaohvrite teenuse juht Annika Silde, kelle sõnul ei ole olukord siiski lootusetu. «Seksuaalset ahistamist annab ennetada, näiteks pealtvaatajate abiga. See on ka põhjus, miks keskendume oma kampaanias kolmele lihtsale sõnumile: märka, sekku, aita.»

Ahistav kohtlemine jätkab psüühikale jälje

Endine ajakirjanik, Instagrami konto ja kampaania «See pole okei» looja Marianne Ubaleht tunnistab, et ahistamise olukordi on tal elu jooksul kogunenud üksjagu, alustades tagumiku peale patsutamisest, käe ümber piha panemisest ning tantsupõrandal liigsete lähenemiskatsete tegemisest. «Mõnd konkreetset juhtumitvälja tuua on raske, küll aga moodustavad need suure alandava kogumi ühe naisterahva jaoks,» tõdeb ta. «Karmim osa selle juures on, et paratamatult jätab niisugune kohtlemine jälje naiste psüühikale, sest keegi on võtnud sinult ära otsusevõime oma keha, oma isikliku ruumi üle.»

Teisalt toob Marianne välja murekoha: väga palju naised ei oska kohe õigesti reageerida. «Tihti hakatakse ennast süüdistama: äkki ma ise olin liiga sõbralik, vahest ma naeratasin ülearu?» kirjeldab Marianne. «Ometi on see ju loomulik viisakus, mille peale ei peakski mõtlema!»

Isegi kui naised teoreetiliselt teavad, kuidas peaks ahistavates olukordades käituma ja mida ütlema, võib reaalsus kujuneda teistsuguseks. «Kui mul endal on ette tulnud mõni ootamatu juhtum, ma tõmbusin täiesti lukku,» nendib Marianne. «Üks kõige ehmatavam kogemus oli see, kui meesterahvas ajas mulle klubis õlle peale ning üritas siis hakata mul pluusi seljast ära võtma. Sel hetkel ma lihtsalt mõtlesin, et mis on praegu minu ellujäämisinstinkt: kas hakkan talle vastu või eemaldun olukorrast?

See moment tundus hiilgama pikk…» Lõpuks Marianne eemaldus, teatas turvamehele ja mees visati ööklubist välja. «Aga sel hetkel oleks nagu pea vati sees – sa isegi ei suuda uskuda nii jaburat asja, et keegi tuleb sinult keset rahvamassi riideid seljast võtma! Mõte kiilus korralikult kinni.» Meesterahva purjus olek ei ole Marianne meelest sealjuures mingi vabandus.

MÄRKA, SEKKU, AITA. Värske kampaania võitleb ahistamise vastu.

Kuigi nüüd käib Marianne ööklubis koos abikaasaga, on isegi praegu ebamugavaid olukordi ette tulnud. «Pealetükkijatele ei ole piisav isegi näiline kuulumine teisele mehele,» nendib ta. «See on kohati lausa naeruväärne, et isegi kui ma olen koos oma abikaasaga väljas, peetakse normaalseks läheneda ebasobivatel viisidel!» Nii tundubki, et ööklubisse jõudes peab naine ahistamiseks juba valmis olema…

Patsutamine ja käe põlvele panemine kui osa kultuurist

«Mulle tundub, et aja jooksul on muutunud viis, kuidas tänapäeval räägitakse ahistamisest ja mismoodi inimesed mõistavad oma piire,» ütleb Tallinna linnavalitsuse ööelunõunik Natalie Mets. «Kümme aastat tagasi olid ühiskonnas rohkem aktsepteeritud väljendid ja käitumised, mis tänapäeval enam ei ole. Ka mulle on omal ajal tehtud kohatuid märkusi, mille peale ma tänases kontekstis oskaksin viidata, et see ei ole okei – ahistamine ööelus on eriti Eesti kontekstis oma definitsiooni muutnud kontseptsioon.»

Marianne on veendunud, et õrnem sugu ei ole muutunud tundlikuks – nagu pahatihti süüks pannakse –, vaid saanud teadlikuks enda kehtestamisest. «Võrreldes ajaga, mil ma ööklubides vallalisena käisin, võib öelda, et varem ei olnud naised nii julged seisma oma kehalise puutumatuse eest sedavõrd verbaalselt ja lärmakalt kui nüüd,» rõhutab ta. «See on väga tervitatav, et naised on hakanud mõistma: kõikide meeste vastu ei pea olema viisakas, kena ja tubli tüdruk, vaid võib otse ja pikalt saata inimesi, kellega sa ei soovi suhelda. Meie naistena ei võlgne meestele lihtsalt eksisteerimise eest mitte midagi!»

Mets ütleb, et kui ajakirjanduses tuleb taas välja mõni juhtum, kus mõni kõrgemal positsioonil inimene on käitunud ebasobivalt oma alluvatega, nenditakse sageli, et iseäranis nõukaajal ja 1990ndatel oli igasugune patsutamine ja käe põlvele panemine suisa osa kultuurist. «Need asjad on muutunud,» kinnitab Mets. «Just need, keda võib-olla rohkem ära kasutatakse, teavad ja mõistavad nüüd rohkem, mis on nende privaatne ruum ja millel nad ei pea laskma juhtuda.»

Annika Silde möönab, et rääkida avalikult seksuaalsusest ning sellest, mis on ahistamine ja mis mitte, on keeruline. «Seetõttu olemegi sotsiaalkindlustusametis ühendanud jõud linna ja ööelu asutustega, et seda teha koos ja selliselt, et me teame, kuidas peaks reageerima ja sekkuma ning kuidas märgata, mis seksuaalne ahistamine üldse on,» räägib Silde. «Kui üks osapool paneb mõnes ööeluasutuses käe korduvalt teisele põlvele või intiimsesse piirkonda või ütleb seksistliku alatooniga, et kuule, sul on kena kann, ei ole see lubatud. Sellest tuleb avalikult rääkida ja panna ka piirid, mis on osa flirtimisest ja mis on seksuaalne ahistamine.»

Murdmaks sedalaadi väärarusaamu on sotsiaalkindlustusamet ühes linnavalitsuse ja pealinna ööelu asutustega loomas turvalisema ööelu kokkulepet. (pildil Natalie Mets)
Pilt: Kris Süld

Siiski möönab Mets, olles kampaaniat «Märka. Sekku. Aita.» mõned kuud ette valmistanud, et osa reaktsioone on üpris sarnased. «Palju on kuulda, kuidas keskeas ja pisut vanemad – peamiselt meessoost –nimesed kipuvad ütlema: ah mis, kas enam ei tohi kätt pepu peale ka panna?» tõdeb linnavalitsuse ööelunõunik. «Otse loomulikult ei tohi! Nemad aga arvavad, et see on mingi nali.»

Flirdi ja ahistamisevahel on piir

Kus lõpeb flirt ja algab ahistamine? Ööklubisse lähevad paljud eesmärgiga kellegagi tutvuda, mis on igati normaalne tutvumise viis avalikus kohas ja peomeeleolus. «Aga tuleb väga selgeks teha, mis hetkel muutub suhtlus ühele osapoolele ebameeldivaks,» rõhutab Marianne. «Ühekordne ebaõnnestunud flirt ei ole ahistamine, aga piirid paneb paika see, kellega flirditakse. See, kellele lähenetakse, peab väga selgelt oma piire väljendama – kui ei soovi jätkata, peaks piisama sellest, kui füüsiliselt eemalduda.»

Ööklubi Studio tegevjuht Raimond Ummus usub, et nii ahistaja kui ka ahistatav võib-olla ka ise ei teadvusta lõpuni välja, et see, mis sünnib, on ahistamine. «Kõige klassikalisemad näited ööklubis toimuvast on ebasündsad kommentaarid ja pilgud,» märgib ta. «Ahistaja ehk arvab, et ta flirdib, kuid flirtimiseks on vaja kaht osapoolt.»

Küsimises või tutvuse alustamises ei ole Marianne sõnul iseenesest midagi halba ja see kindlasti ei ole ahistamine. «Pärast esimest kontakti vaevalt saaks rääkida ahistamisest, aga kui tutvust sobitada soovija aru ei saa ja tuleb sama õhtu jooksul veel ja veel, on asi juba probleemne,» leiab naine. Seega, ahistamise piir on tegelikult väga lihtne – kui naine soovib tähelepanu, mida mees talle osutab, ei ole tegemist ahistamisega. Kui ta tähelepanu ei soovi ja mees tegevust jätkab, siis on.

Sotsiaalkindlustusameti küsitlusest selgus, et ka 32% meestest on ööelus kogenud seksuaalset ahistamist. «Piirid on mõlemapoolsed,» lausub Marianne. «Olenemata sellest, kes on läheneja ja kellele lähenetakse, tuleks püüda nii meestel kui ka naistel arendada endas sotsiaalseid oskusi, et saada aru, millisel hetkel sinu kontakti enam ei soovita.»

Natalie Mets sooviks meestelt ahistajate ja naistelt ohvri rolli maha võtta. «Kõik mehed ei ole ahistajad ja naised ohvrid – ahistada saab ka samasooline samasoolist,» tõdeb ta. Korrates veel kord üle: flirtimisega seondub kõik, mis on mõlemalt poolelt entusiastlik, soovitud ja tekitab hea tunde. «Kui üks pool tunneb end ebamugavalt, vastikult või ei soovi loodud olukorra jätkumist, võib seda kategoriseerida ahistamisena,» sedastab Mets.

Maailmas, kus seksuaalset ahistamist osatakse märgata aina rohkem ning tolereeritakse üha vähem – näiteks Hollywoodist alguse saanud #metoo liikumine –, tekitab seksuaalne ahistamine Eestis vastupidiselt poleemikat, eriti ööelus, kus inimesed on tavapärasest veidi avatumad. Stigmatiseeriv hoiak, justkui oleksid ohvrid ise süüdi nende väärkohtlemises, on jätkuvalt probleem, millega sotsiaalkindlustusamet ühiskonna tasandil rinda pistab.

Turvalisem ööelu on kogukondlik otsus

Murdmaks sedalaadi väärarusaamu on sotsiaalkindlustusamet ühes linnavalitsuse ja pealinna ööelu asutustega loomas ahistamisvaba ööelu kokkulepet,, mille eesmärk on tagada klubide, baaride, pubide ja muude lokaalide külastajatele turvaline ja ohutu keskkond olenemata soost, rahvusest, rassist, nahavärvusest, usutunnistusest või veendumustest, vanusest, puuetest, seksuaalsest orientatsioonist või soolisest identiteedist.

Kõikide meeste vastu ei pea olema viisakas ja kena. Ebameeldiva tegelase võib otse pikalt saata.

«Londoni ja Bristoli eeskujul ning nendega koosöös valmiva kokkuleppe osaks on ööelu asutuste töötajatele mõeldud materjalid ja koolitused, mis aitavad neil paremini märgata seksuaalset ahistamist ning annavad juhiseid, kuidas sekkuda ja aidata,» kirjeldab Silde.

«Kõnealuse kampaania mõte on see, et kui minna pidutsema ja lõbutsema, tahame me ju tunda end hästi, ja seda me soovimegi luua: turvaline keskkond ja olemine, kus keegi ei peaks end ööelus halvasti tundma, eelkõige mitte hirmu tundma.» Kui Tallinnas saab koguda esimesi tulemusi, on sotsiaalkindlustusametil plaan liikuda ka teistesse linnadesse.

Klubi paneb ebameeldivad külastajad keelunimekirja

Raimond Ummus kinnitab, et Studio ööklubis lahendatakse kõik olukorrad kohapeal tänu pädevale turvameeskonnale ja teistele töötajatele. Olukordi, kus sekkuma oleks pidanud kohale kutsutud politsei, ta ei mäleta. «Kui keegi hakkab näperdama või katsuma, valitseb meil nulltolerants – see inimene saadetakse viisakalt uksest välja,» lisab Ummus.

Raimond Ummus kinnitab: Studio ööklubis lahendatakse kõik olukorrad kohapeal tänu turvameeskonnale ja töötajatele.
Pilt: Aleksandr Gužov

Alanud kampaaniast on Studio töötajaid teavitatud ning kasutusele võetud lisameetmed, et tekkida võivaid olukordi rohkem tähele panna. «Ka klient, kes midagi sellist kõrvalt näeb, võib pöörduda turvameeskonna või töötajate poole,» julgustab Studio tegevjuht. «Seni pole seda pigem tehtud – inimesed kardavad ehk oma turvalisuse pärast ning sekkuvad eeskätt siis, kui see neile endile turvaline tundub.»

Kui mõni ööklubi külastaja torkab silma korduva, süstemaatilise ahistamisega mitmetel eri üritusetel, on võimalik kanda tema isik keelunimekirja. Tõsi küll, nn banned list’i võib sattuda ka muudel põhjustel. «Õnneks ei ole nimekiri kuigi pikk ning süstemaatilisi ahistajaid selles ei ole,» märgib Raimond Ummus. «Enamik külastajaid on siiski hea kasvatusega ja omab enesekontrolli.»

Oluline roll on ka kõrvalseisjatel. Ummus on täheldanud, et inimesed teadvustavad ja märkavad rohkem, et ahistavad käitumismustrid ei ole okei. «Varem oli see ööelus liiga normaliseeritud, aga nüüd ongi hea ka algatatud kampaania raames tähelepanu juhtida ning valjult ja selgelt välja öelda, milline käitumine ei ole sobilik,» rõhutab ta.

Natalie Mets avaldab lootust, et kõik, kes kampaaniast teadlikuks saavad, jäävad siiski mõistlikkuse piiridesse. «Ei taha, et tekiks olukord, kus valesüüdistuste tõttu devalveeruks teema tõsiseltvõetavus ühiskonnas üldse. Küll aga soovime, et inimesed mõistaksid rohkem, mis on
nende privaatne ruum.»

Mets toob näite Berliinist, kus tema naiskolleeg oli peol käinud. «Kui nad ööklubisse sisenesid, küsiti: kas te mõistate, et see ruum siin on vaba rassismist, homofoobiast ja seksuaalsest ahistamisest?» räägib ta.

«Kinnituse andnud, lubati kolleeg oma naisteseltskonnaga sisse. Peagi tuli üks mees nende juurde, aga naised palusid tal lahkuda. Mees läks ära ja tuli siis tagasi. Seepeale saabus juba turvatöötaja ja palus mehel klubist lahkuda.

Kolleeg ütles pärast: alles seal sain ma aru, mis on turvalisem ööeluruum, millest räägitakse.» Eestist tulnud naistena oleme me aga kahjuks harjunud, et see on mu enda probleem ja ülesanne, kui keegi tuleb kordi ja korditüütama. «Ka siis, kui sa seitse korda ütled, et ei ole huvitatud, tuleb ahistaja ikka tagasi ja arvab, et see on mäng,» muigab Mets. «Niisiis on väga oluline jõuda selleni, et kõik saaksid aru: «ei» on «ei» ja ahistataval on õigus minna ööklubi turvatöötajalt abi küsima.»

Seksuaalse ahistamise eest on trahv kuni 1200 eurot

Politsei statistika kinnitab, et seksuaalse ahistamise juhtumitest teavitamine on tõusuteel. «Näha on, et inimesed on muutunud teadlikumaks,» tõdeb Inna Toater.

Kui keegi on hädas mõnes Tallinna ööklubis, näiteks helistab paanikas naine, saadetakse Toateri kinnitusel välja patrull, kes seksuaalse ahistaja tuvastab. Juba kohapeal otsustatakse, kas alustatakse menetlust ja peetakse isik kinni või pannakse tema andmed kirja ja edastatakse info menetlejale, kes kontrollib asjaolusid ja alustab menetlust hiljem.

Tema sõnul teeb politsei ööklubide ja turvafirmadega tihedat koostööd. «Ei saa öelda, et kõik seksuaalsed ahistamised avalikes kohtades oleksid just ööklubides toimunud – juhtumeid on ühissõidukites, taksodes, parkides ja kauplustes,» lisab Toater.

Samuti ei pruugisündmused aset leida vaid öösel – näiteks kauplustes on esinenud juhtumeid, kus keegi astubligi ja paneb justkui juhuslikult käe pihale või puudutab jalga. «Seadus ütleb, et karistatav on tahtlik tegu, mis on toime pandud inimese tahte vastaselt ningon tema inimväärikust alandav või seksuaalse alatooniga,» rõhutab Toater. «Seega, kui keegi läheneb ohvrile, katsub teda kuskilt ja ohver annab selgelt mõista, et see on talle vastumeelne, aga seda korduvalt jätkatakse ohvri suunas, saame me juba öelda, et sellega on pandud toime süütegu.»

Üldjuhul peab ohver juhtumit ise politseile avaldama ning kirjeldama asjaolusid. Reeglina lähtutakse ohvri sõnadest. «Kui menetlust alustatakse ja isik on tuvastatav või tuvastatud, järgneb sellele rahaline karistus – rahatrahv,» toob Toater välja. «Seksuaalne ahistamine on väärtegu, mille toimepanijat saab karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ehk kuni 1200 eurot.»

Sealjuures hinnatakse toimepanija tausta ning selgitusi – on seal kergendavad või raskendavad asjaolusid. Vastavalt sellele kaalutakse karistuse määramist. Toater soovitab ka ööklubis alkohoolseid või karastavaid jooke tarbides tähelepanelik olla.

«Oma jooki ei tasu jätta järelevalveta, et vältida olukorda, kus keegi võiks joogi sisse panna keelatud aineid, mis võivad tekitada uimastamise ilminguid,» sõnab ta. «Samuti ei maksaks kahtlastelt isikutelt jooke vastu võtta.

Kuidas käituda, kui tunned, et sind ahistatakse?

  • Kui tunned ohtu, või su elu on ohus, helista kohe politseisse hädaabinumbril 112.
  • Veebilehele www.palunabi.ee/ooelu on koondatud info, kuidas eristada
    flirtimist ahistamisest, ning nipid, kuidas pealtnägijana sekkuda ja ohvrit
    aidata.
  • Ööpäev läbi on avatud ohvriabi kriisiabitelefon 116 006.
  • Tallinna psühholoogiline kriisiabi, tel 631 4300, E,T,K 12-19; N,R 15-19
  • Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (iga päev kl 10-24, hingehoidjad vastavad kl 16-24).

Kommentaarid (3)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

meister
30. jaan. 2024 10:13
Nii need naised üksikuteks jäävadki ja peavad parimal juhul leppima samasoolise elukaaslase ja ostetud lastega.
Mursik
30. jaan. 2024 14:20
Hiljuti lugesin üht USAs läbiviidud uuringut, selle tulemused näitasid oodatavat arengut - noored mehed ei oska, ei julge või ei taha oma naissoost eakaaslastega enam otse suhelda, sest kardavad saada ahistamise süüdistust. Süüdistuse saamine võib toimuda väga lihtsalt, kuna ei tea teise isiku ahistamise tunnetuse piiri. Eks siis on mõistlikum mitte tülitada. Tänasel päeval on kiirete solvujate hulk tohutult kasvanud, tihti on solvumine täiesti arusaamatu, pigem tuju ajel. Ehk siis ei kurdaks stressi ja depressiooni üle edaspidi- Inimene on sotsiaalne olend, kes vajab otse suhtlemist ja teisi enda ümber, inimlik ju. Sotsiaalmeedia ja virtuaalsed sõbrad ei asenda kunagi häid sõpru ja tuttavaid. Kunagi nii igapäevane suhtlemisoskus on kadunud, siin ei aita muu kui alustada suhtluskoolitustega.
Sinder
29. jaan. 2024 13:26
Mina küsisin. Mind lubati. Aga tutkit! Ega igat peput ikka ei patsuta kah.