"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Rootsiaegsed bastionid kaitsesid linnarahvast ka teises maailmasõjas (1)
31. jaanuar 2024
Ajaleht Uus Eesti tutvustas 1939. aastal Tallinna bastionide all asuvatesse bastionikäikudesse rajatud gaasi- ja pommivarjendeid. Koos uudistajatega on fotole jäänud ka toonane õhupuhastusseade. Arhiivifoto

Kui praegu võib sõja korral karta raketi- ja pommirünnakuid, siis teise maailmasõja eelõhtul rajati Tallinna varjendeid eeskätt mürkgaaside eest kaitsvas kohas olemiseks.

Praeguse Ukrainas käiva sõjaga seoses on hakatud muretsema varjendite ja varjumiskohtade loomise pärast. Vanema põlvkonna linlastele tekitab sõna “tsiviilkaitse” ja kõik sellega seonduv pea paratamatult selgeid assotsiatsioone Eesti NSV ajaga. Tegelikult oli tsiviilelanikkonna kaitsmine relvakonflikti korral ja neile usaldusväärsete varjupaikade rajamine aktuaalne juba 1930. aastatel.

Elanikkond tervitas sõjalennukite ilmumist Tallinna taevasse 1915. aasta suvel uudishimulikult: keisri vägede lennukites ei nähtud veel ohtu, vaid tehnilist uuendust.

Varjend koosnes neljast ruumist. Esimeses oli garderoob, teises ja kolmandas dušš, neljandas aga ruum rünnaku eest varjumiseks.

Samuti ei pommitanud lennukid või õhulaevad Tallinna esimese maailmasõja ajal. Seega ei tõusnud veel päevakorda küsimus, kuidas kaitsta tsiviilelanikke pommide eest.

Möödus aga veidi rohkem kui kümme aastat ja olukord oli teine. Kui 1930. aastal algatas teedeministeerium uue ehitusalase seadusandluse väljatöötamise – senine kehtis veel tsaariajast –, muutus teema aktuaalseks. “Kaitseminister on esitanud ettepaneku, mille kohaselt hakatakse vastvalmivates või kapitaalselt renoveeritavates hoonetes olema kohustuslikud mürgistele gaasidele läbitungimatud ruumid,” teatas ajaleht Tallinna Teataja.

Eelkõige tehti siis ettepanek luua gaasivarjendid, sest mürgiseid aineid peeti pommidest suuremaks ohuks. Need pidid tulema avalikesse linnahoonetesse, aga ka suurtes asustatud piirkondades asuvatesse korruselamutesse.

“Kaitsevahendeid õhu-gaasisõja vastu otsitakse nüüd mitte ainult meilt, vaid ka lennundusega varustatud välisriikidest,” jätkas Tallinna Teataja. “See on meie riigi jaoks seda olulisem, et paljud linnad asuvad piiride lähedal.” Artikli autor rõhutas: tugineda üksnes mitmesugustele rahvusvahelistele konventsioonidele, mille eesmärk on piirata õhulööke tsiviilisikute vastu, oleks kahjuks liiga naiivne. “Praegune aeg ja uued sõjalised leiutised nõuavad meilt nendega kohanemist ning katse kõrvale jääda võib tuua kaasa vaid täiendavaid mõttetuid ohvreid,” järeldas ajaleht.

Näidisvarjend Punase Risti majas

Üks esimesi moodsaid gaasi- ja pommivarjendeid pealinnas asus tollal Eesti Punase Risti majas Niguliste tänaval. 1933. aasta remont gooti stiilis hoone välimust ei mõjutanud, kuid keskaegsesse keldrisse tekkisid ruumid, mis olid varustatud õhurünnakute eest kaitsvaga. “Näidisvarjupaik on mõeldud 40-50 inimesele, hädaolukorras aga 100 inimesele,” teatas ajaleht Pealinna Teataja. “Tänase seisuga on see peaaegu valmis, käivad ainult viimistlustööd.”

Varjend koosnes neljast ruumist. Esimeses oli garderoob, teises ja kolmandas dušš, kus oli võimalik kehale langenud mürgiseid aineid maha pesta, neljandas aga ruum rünnaku eest varjumiseks.

“Siin on ka voodid raskelt haigetele patsientidele,” lisas väljaanne. “Kaasaegse varjualuse korrastamise tööde maksumus oli 1000 krooni. Praegu toimub seal halastajaõdede koolitus.”

Kuigi varjupaika nimetati eeskujulikuks, tuleb mõista, et pealinna arendajad ei kiirustanud massiliselt soovitatud mudelit järgima. Igatahes sellistest vastvalminud hoonetes asuvatest ruumidest sageli ei kirjutatud.

Veel 1937. aastal arvutasid eksperdid, et pealinna elanikkond vajab ainuüksi vanalinnas vähemalt kuutkümmend gaasivarjendit. Aga kui õhus polnud haisugi sõjast, jäi see vaid sooviks.
Teadaolevalt olid näiteks Tare ühistu Kreuzwaldi ja Gonsiori tänava nurgale püstitatud hoonete keldritesse esialgu kavandatud varjendid, kuid raha säästmiseks loobuti neist. Need ehitati selleks ajaks juba valmis elamu keldrisse alles 1940. aasta kevadel – ajal, mil pommiplahvatusi oli kuulda juba kogu Euroopas.

Voodialusest polnud kasu

“Mind pole vaja hirmutada. Kui hakkab mürisema, poen voodi alla ja katan end padjaga. Olen seda äikese ajal aegade algusest peale teinud ja nagu näha, pole välk mind kordagi tabanud.” Detsembris 1939 Tallinna huumoriväljaande Kratt lehekülgedel ilmunud kangelanna arutluskäik kõlas mõrult irooniliselt – pommid langesid samal ajal naaberpealinnale Helsingile.

Mind pole vaja hirmutada. Kui hakkab mürisema, poen voodi alla ja katan end padjaga. Olen seda äikese ajal aegade algusest peale teinud ja nagu näha, pole välk mind kordagi tabanud.

Vedrumadratsitele linnaisad muidugi loota ei kavatsenud. Kaks aastat enne teise maailmasõja puhkemist otsustati juba Rootsi ajal linna kaitseks ehitatud bastionide alla rajatud kaitsekäigud kohandada Tallinna tsiviilelanikkonna varjupaikadeks.

“Varjendisse sisenedes tuleb ennekõike riided degaseerimiseks ära anda,” kirjutas Päevaleht. “Riided asetatakse spetsiaalsetesse tsinkkarpidesse. Selle asemel antakse neile spetsiaalselt ettevalmistatud puhaste riiete komplekt.”

Märgiti, et tegelikult on varjendite seinte ääres istmed, mis mahutavad kuni sada inimest. Ruum on varustatud elektrivalgustusega, lähedal on vesiklosett, kuid peamine on muidugi õhupuhastussüsteem. “See on kogu struktuuri hing ja kopsud,” teatas korrespondent, selgitades, et mehhanism suudab pooleteise kuni kahe päeva jooksul välja pumbata süsihappegaasi ja varustada varjujaid puhastatud hapnikuga, pärast mida on vaja filtreid vahetada.

Sellest pidanuks toonaste ekspertide hinnangul piisama, et õhu- ja gaasirünnak lõppeks, varjendis olevad inimesed sealt lahkuksid ja kiiresti linnast välja evakueeritaks.

Et kogu protseduur kulgeks võimalikult väikeste kahjudega, kutsus ajaleht varjupaiga töötajatele kuuletuma sama rangelt ja vastuvaidlematult nagu “kaptenile laeval tormi ajal”.
Õnneks ei kasutatud teise maailmasõja ajal Tallinna elanike vastu gaasirünnakuid. Aga bastionikäikudesse rajatud varjendid olid linlaste kasutuses küll – ennekõike 1944. aasta märtsipommitamise ajal.

Aeg-ajalt moderniseerituna jäid need ENSV tsiviilkaitse jurisdiktsiooni alla, kuni üheksakümnendate alguses peremehetuks jäädes muutusid pommivarjenditest kodutute varjupaikadeks.

Nüüdseks museaalseks muudetud bastionikäigud võivad möödunu kohta palju rääkida. Annaks jumal, et neid – nagu ka teisi sarnaseid ehitisi – ei peaks kunagi sihtotstarbeliselt kasutama.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

hea kirjutis
5. veebr. 2024 05:35
kes nüüd vähegi oskab lugeda ja mõistus on paigas , saab aru miks praegune jama - et KÜ võtku raha ja ehitagu oma paneelikate alused keldrid varjumiseks , on täielik jama ! ( huumoriväljaandest Kratt) , väike kõlks on = selle jamaga.