"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Näitleja Anu Lamp: Mis on parajasti prioriteet, see tuleb lihtsalt ära teha. Vahel võin joosta ummikusse ka (1)
03. veebruar 2024
Näitleja Anu Lamp: "Näitleja amet nõuab tohutut pühendumist." Foto: Jelena Rudi

“Lapsena arvasid paljud, et Ilja Muromets on vene vägilane, aga tegelikult oli ta ukrainlaste oma,” räägib Anu Lamp enda ja lavakunstikooli 31. lennu teekonnast Ukraina kultuuri avastamisel. Suure osa sellest on vene propaganda ju teatavasti maha vaikinud või hävitanud, samuti tapeti suure terrori ajal suur osa Ukraina intelligentsist.

Anu Lamp on looja, kelle nimi seostub alati kuidagi suurte ja pidulike asjadega. Tema rollid on olnud eriliselt meeldejäävad, muukeelsete näidendite tõlked keeletundlikud, pedagoogitöö tulemusrikas. Anust on alati põhjust rääkida, aga seekordse kohtumise ajendiks on 31. jaanuaril Salme kultuuripalees esietendunud “Ukraina avastamine”. Ent kuna ka lavastajat ehk Anu ennast oleks samuti huvitav taasavastada, tuleb järgnevalt juttu näitleja, tõlgi ja pedagoogi muudestki tegemistest.

Selle aasta 31. jaanuaril esietendus Salme kultuurikeskuses sinu lavastatud “Ukraina avastamine”, mis on ühtlasi teatrikooli 31. lennu tudengite läinudkevadise lavakõne eksami materjal. Kuidas sündis mõte selline tekst kokku panna?

Kui sõda algas, siis tekitas see ühest küljest võimetuse ja jõuetuse tunde, teisalt aga ka küsimuse, et mida mina saaksin teha, kas üldse on võimalik midagi teha või ei sõltu meist midagi. Siit tuli veendumus, et ainus võimalus on ennast harida. Mul on ka varasem kogemus ajast, kui elasime kaasa Valgevenele. Siis oli meil kava, mis kandis nime “Kummardus Valgevenele”, õppisime samuti selle maa kultuuri tundma. Nii et nüüdki pakkus elu mulle teema. Ukraina avastamine oli tõesti avastamine. Me lihtsalt avastasime nii palju, ja kui hakkasime pealkirjale mõtlema, siis tundus, et see on ainuõige.

Kuidas ja millest sa alustasid – sul pidi olema mingi pidepunkt, et üldse hakata materjali koguma.

Kõigepealt oli üks väga hea pidepunkt see, et Sirbis ilmus Eestis elava ukrainlannast kirjaniku ja tõlkija Katja Novaki artikkel. Loos pealkirjaga “Ukraina kirjandus – kes ta on ja kust ta tuleb” esitab autor köitva ja omapärase nägemuse ukraina kirjandusest alates Tarass Ševtšenkost ja Lesja Ukrainkast kuni tänapäevani välja. Ühtlasi nimetab Novak ära, millised raamatud on ukraina kirjandusest eesti keelde tõlgitud. Sellest me ka alustasime ehk jagasime kõigepealt ära autorid ja iga tudeng hakkas lugema neid kirjandusteoseid.

Siis olid ka väikesed ettekanded ja nii hakkas uks järk-järgult justkui lahti minema. Ma ise käisin aastavahetusel Pariisis ja tegin seal raamatupoes oma valiku mitme teose hulgast, mis Ukrainat puudutasid. Selleks oli Serhi Plohhi “Euroopa väravad”, mis eelmisel kevadel ilmus ka eestikeelsena. Mahukas teos Ukraina ajaloost jõuti eesti keelde tõlkida väga kiiresti. Siis saime teada, et Yalei ülikooli õppejõul, ajalooprofessor Timothy Snyderil on 23-osaline Ukraina ajalugu puudutav loengusari, ja just arvestusega, et seda kuulatakse ka laiemalt, mitte üksnes tudengite seas. 23 loengut 50 minutist tunnini on äärmiselt huvitavad ja viivad laiemasse konteksti.

Mida põnevat Ukraina kultuuri kohta avastasite?

Veebruaris olin ma rahvusvahelise teatriinstituudi kongressil Araabia Ühendemiraatides ja seal tutvusin 25-aastase ukrainlannaga, kes oli otse Kiievist tulnud. Rääkisin talle, et me tegeleme sellise materjaliga, ja ta saatis samal ööl mulle kuus artiklit. Seal oli kajastatud ukraina keele staatus, ukraina teater, kusjuures me polnud enne kuulnudki sellisest põnevast lavastajast nagu Les Kurbas. Ta oli samuti eksperimenteerija nagu Brecht või Artaud.

Kurbas hukkus nn suure terrori ajal, mil suur osa Ukraina intelligentsist tapeti. (Jossif Stalini poolt 1936-38 ellu viidud repressioonide laine, kus represseeriti, sh tapeti miljoneid inimesi – toim.) Otsisime lavakooli raamatukogust välja kõik venekeelsed, eestikeelsed, saksakeelsed teatriajaloo raamatud, aga seda nime me enne ei kohanud. Nii et üks asi viis teiseni, uksed justkui avanevad ja avanevad ja avanevad …

Meile käis rääkimas Kaimo Kuusk, Eesti saadik Ukrainas, samuti oli külas Matti Maasikas. Ja näiteks Kaimo Kuusk alustas oma loengut sellest, kuidas ta lapsena arvas, et Ilja Muromets on vene kangelane, kuna temast räägit kui vene vägilasest. Selgus, et ta on hoopis ukraina vägilane. Siis me saime aru, et lugeda tuleb ka ukraina vägilaslugusid ja muinasjutte. Materjaliga tuleb hakata tegelema, siis ta lihtsalt annab ennast kätte.

Laulude ja tantsudega tegelesid muusika- ja liikumisjuht?

Jah, seal oli selge, et ukraina rahvalaulul on väga oluline osa, ja nagu raamatutegi puhul, jagasime siin ülesanded ära, kes millega tegeleb. Vahepeal olid kokkusaamised ja oma korjereisidelt ülevaadete andmised ja selgus, et tuleb võtta ka ukraina rahvalaulud sisse.

Meil on väga musikaalseid inimesi, kellest paar-kolm tegelesid sellega. Pöördusin ka Eve Mutso poole, kes nii ehk naa on noorte liikumisõpetaja, ta kohe haakus sellega ja ja hakkasime õppima ukraina tantse.

Ebakindlus võib tabada kõiki. Näitleja amet nõuab jäägitut pühendumist.

Lubasid mind eelviimasesse proovi ja see oli väga võimas, kuidas laval rullus lahti ukraina rahva lugu läbi muusika, tantsu, laulude. Tudengid oma eheduses läksid südamesse … Kui kerge või raske oli laule ja tantse selgeks saada?

Ma arvan, et nagu ikka – ülesandega tuleb tööd teha. Iga asi on alguses keeruline, võtab aega. Ma ei oska eristada, kas näiteks mingi muu rahvatantsu puhul oleks keerulisem olnud … võib-olla.

Väga tulised tantsud võib-olla ei ole väga omased meie laiuskraadile.

Jah, aga tudengid on parimas vanuses inimesed, nemad seda nüüd esitavad ja neil on ikkagi siin nelja-aastane stuudium. Sellega on nad ennast lahti tantsinud, nendega saab nüüd teha neid tantse.

No teater peab olema ikkagi selline tugeva ja valusa ühiskondliku närviga, mitte nii, et meie siin teeme kõrget kunsti ja kõik see, mis ümberringi toimub,  meid ei huvita.

Aga eks me elu põhjal ju kunsti teemegi, ja kui nüüd veel mõelda, et kooliaeg on ka nii lühike, siis heade materjalidega lihtsalt tuleb tegeleda. Sa ei jõua palju nelja aasta jooksul.

Oled jälginud ja juhendanud oma tudengeid terve pika lavastusperioodi vältel. Kas nende areng ja küpsemine on olnud ootuspärane või on ka üllatajaid?

Tegelikult on kõik üllatanud mind. Väga tore on minna sellise seltskonnaga teele, kes ise vaimustub. Sa annad mingi algimpulsi ja kui keegi kuskil millegi huvitava, näiteks dokfilmi kaadri vmt otsa komistab, siis jagab ta seda teistega. Käib pidev jagamine. Me oleme kogu aeg Ukraina lainel, nii et selline ühtlane minek, võib öelda. On tore, et ühe semestri töö on tulnud nüüd kooliseinte vahelt välja. Mulle meeldis see üheskoos minek.

Aga räägime nüüd pisut ka sinust endast. Mitte iga näitleja pole pedagoog. On neid, kes tahavad oma oskusi ja võimeid kiivalt enda teada hoida, sest pole ju vaja konkurente kasvatada. Sina aga jagad heldelt oma suurepäraseid teadmisi nii teoorias kui praktikas. Lavakasse sissesaamise hetkel sa ilmselt õpetamise peale ei mõelnud – millal see huvi tekkis?

Minu poole pöörduti selle ettepanekuga 1994. aastal. Kõigepealt ma muidugi ei olnud eriti valmis, tekkis küsimus, kas mul on midagi õpetada, ja mõtlesin pikalt. Seejärel otsustasin, et ma olen lihtsalt üks lüli. Mõtlesin oma õpetajatele ja sellele, et teatepulk tuleb üle võtta. Järjepidevus peab olema. See oli kolmkümmend aastat tagasi ja arvasin, et olen seal ühe aasta, et need asjad, mis mul on edasi anda, annan ühe aasta jooksul ära.

Mis sundis jätkama?

Võib-olla siis teatud pehmus, et lasin ennast ära rääkida. Loomulikult oli ka asja vastu huvi, aga vastutus on suur. Oli pingeline aeg, lapsed väikesed ja seesugused asjad.

Mida see tähendab õpetajale, kui ta näeb, et tema tudeng ikkagi ei sobi näitlejaks. Kas sellist olukorda on üldse võimalik lahendada nii, et keegi haiget ei saa?

Ei, seda ei ole võimalik nii lahendada. Paljud asjad on nii ettearvamatud. Mõne puhul sa mõtled, et mis siit kõik tuleb, ohohoo, ja ei pruugigi tulla … Väga palju sõltub inimese iseloomust. Isegi rohkem, kui me arvame. Mõtleme, et andekus on põhiline, aga iseloom määrab väga palju, eriti sellise grupitöö puhul. Samas lõpptulemusena paneb elu ise paika mingid asjad.

Ikka ja jälle oled teatritegemise ja õpetamise kõrvalt leidnud aega tõlkimiseks. Sinu tugev inglise keel on pärit omaaegsest 7. keskkoolist. Kuidas tõlkimine sinu ellu tuli, see töö on ju väga mahukas olnud?

Meil oli keskkoolis selline aine nagu tõlkimispraktika. Seda andis Liia Rajandi ja me tõlkisime väikseid lõigukesi Moscow Newsi ajaleheartiklitest eesti keelde. Ja mulle kohutavalt meeldis see nokitsemine. Siis ma sain aru, et see on ka vastus küsimusele minu lemmikõppeaine osas, mis oligi jus tnimelt tõlkimine. Küllap oli lihtsalt mingi soodumus sõnade ja lausetega tegelemiseks, soov sõnastada asju kuidagi täpsemini ja nii, et see oleks eesti keelele omane. Igal juhul on see puhas rõõm, nii et sel moel ma tõlkimise juurde jõudsin. Keeleoskus ja tõlkimise oskus tulevad nii mõnigi kord kasuks ka proovides, kui püüda mõnd asja näiteks paremini sõnastada. Kui tõlkijad räägivad oma tööst, siis ma tunnen, et olen samasuguseid asju mõelnud. Selle võlu ja valu kohta.

Sa pole piirdunud vaid inglise keelega, vaid oled selgeks saanud ka prantsuse keele.

Ma käisin Lauri Leesi juures juures keeltekoolis ja pärast seda Prantsuse Instituudis keeltekursustel.

Ja jõudsid sellega nii kaugele, et võid ka tõlkida?
No ma olen seda teinud, jah, ehkki passiivne keel on kindlasti tugevam.

Kas võib öelda, et inglise ja prantsuse keele valdamine on avanud sulle teatrimaailma selliseid tahke, mis ehk teistele suletumaks jäävad?

Olen näinud etendusi nii inglise kui ka prantsuse keeles, aga ma ei oska ennast teistega võrrelda. Arvan, et sa ei pruugi alati üldse keelest aru saada, aga lavastus võib sulle mõjuda vägagi. No mulle meenub näiteks meie valvelaua inimese jutt, et käinud keegi kas Sloveeniast või Tšehhist ja küsinud, et mida sel õhtul mängitakse, tahaks tulla teatrisse. See, et etendus oli eestikeelne, ei häirinud teda üldse. Olles ise näitleja, tahtis ta näha, milline on selle maa teater.

Tähtis pole niivõrd andekus, kui iseloom – oskus teha grupitööd.

Tom Stoppardi “Arkaadia”, Edward Albee “Habras tasakaal”, Paul Claudeli “Vahetus” on vaid mõned näited sinu tõlketöödest. Kuidas pingelise kirjatöö ajal oma energiat jagad, kui samal ajal on ka proovid, etendused, õppetöö?

No ma arvan nii nagu iga inimene, et mis on parajasti prioriteet, see tuleb lihtsalt ära teha. Vahel võin joosta ummikusse ka, aga jah – prioriteedid tuleb paika seada.

Aastatel 2006-2010 keskendusidki rohkem kirjatööle ja repertuaariotsingule, asusid tööle linnateatri kirjandusala juhatajana. Nagu ma sinu kohta lugesin, võis lavalt tagasitõmbumise üheks põhjuseks olla ka sinu ootamatu ebakindlus näitlejana?

Jah, võib öelda küll. Lihtsalt kahtled endas ja ongi kõik. Ja ma arvan, et mingil hetkel võib see tabada kõiki, kes on olnud kaua selle elukutse sees. See on amet, mis nõuab tohutut pühendumist. Kui vaatad kõrvalt kedagi, kes on oma tuntud headuses, siis küsid endalt, et miks ma arvan, et ma olen parem.

Kuhumaani võib näitlejaametit pidav inimene olla ebakindel? Ja mis hetkest alates muutub see tõeliseks loomingu piduriks?

Kindlasti on ka neid juhtumeid, jah. Iga konkreetne juhtum on natuke erinev selles mõttes, et kus on see piir. Selline kahtlus on tegelikult ühtpidi hea, aga ta võib muutuda halvaks siis, kui tekib laval olemise hirm.

Aga kuidas sa ennast siis selles vahepealses ametis kirjandusala juhatajana tundsid?

Ei, ma olin lihtsalt lugeja, võib-olla isegi nii oleks kõige õigem öelda. Lugesin palju, valisin repertuaari, see nõudis päris palju aega. Ja mingid asjad läksidki kavasse, näidendid, mille lugemiseks oli aega. Tundsin end väga hästi, ma olin siis ka toeks oma nooremale pojale. Ta oli väga noor, sai isaks ja ma aitasin hoida seda väikest tütrekest. Nii et mulle see selline periood väga sobis. Siis kutsus Elmo Nüganen mind mängima “Meie kangelastesse”. Ja see vaikselt jälle repertuaari sulandumine sobis samuti.

Ega Elmo Nüganen vist ei kavatsenudki sellega leppida, et sa kõrvale tõmbusid?

Nii võib öelda küll.

Tulemegi tagasi selle juurde, kellena sind enim tuntakse. Millised on näitleja Anu Lambi jaoks olnud kõige olulisemad, kõige inspireerivamad rollid?

Ma arvan, et Antigone, see oli diplomietendus, roll läbi terve tüki. Juba selle vedamine, vastupidamine ja see, et ma sain mängida Aarne Ükskülaga. See oli aastal 1982, nii et päris ammu. Siis ma arvan, et kindlasti Tartuffes Dorine ja Anna Petrovna Voinitseva Tšehhovi, Adabašjani ja Mihhalkovi näitemängus “Pianoola ehk mehaaniline klaver”. Küllap neid inspireerivaid on olnud veel ja veel.. Iga rolliga kaasneb mingi eriline atmosfäär, olgu see ükskõik kui suur või väike. Küllaltki oluline on, kes on see lavastaja, kes on see trupp, kellega koos oleme ja mängime seda lugu. Aga kõigis rollides on võimalus.

Kas sul on teatriliidu ja näitlejate liidu liikmena ka mingeid kohustusi?

Ei ole. Käime koosolekutel, kõigil on mingid niisugused asjad.

Oled lõpetanud EELK usuteaduse instituudi kristliku kultuuriloo magistrantuuris. Millal ja kuidas tekkis äratundmine, et see on nüüd see, mida ma väga vajan?

Siis, kui ma Sirbist lugesin, et niisugune magistriprogramm on olemas ja selle jaoks peab olema lihtsalt lõpetatud kõrgharidus. Mulle on väga meeldinud kunstiajalugu ja need kristliku kultuuriloo lüngad mu hariduses tekkisid seetõttu, et ma olen kasvanud nõukogude ajal. Instituudis pakuti kunstiajaloo õppimise võimalust. Ma olin siis just ühe aasta õpetanud lavakunstikoolis eesti kirjakeele ajalugu. Näitlejatel on vaja teada, kuidas see keel on kujunenud. See aga tähendas mulle piiblitõlke ajaloo uurimist. Valmistasin terve nädala ette ühte loengut. olles seejuures nii palju läbi lugenud, et mõistsin – nüüd ma pean minema usuteaduste instituuti. Ja nii ma sinna läksin.

Ukraina avastamise etenduses rullub laval lahti ukraina rahva lugu läbi muusika, tantsu, laulude. “Saime kohe aru, et lugeda tuleb ka ukraina vägilaslugusid ja muinasjutte. Ja oli selge, et ukraina rahvalaulul on kultuuris samuti väga oluline osa, nii et needki tuleb etendusse sisse võtta,” lausub Anu Lamp.
Pilt: Scanpix

Ja siit on vast sobilik veel kord tagasi tulla meie vestluse alguse juurde, mil rääkisime sinu äsja esietendunud lavastusest “Ukrainat avastamas”. Mõeldes üldse sellele uhkele maale – kas näed tunneli lõpus valgust?

Mis puudutab Ukrainat, siis ma lihtsalt tunnen, et tean temast nüüd natuke rohkem. Samas tean ka seda, et ma ikkagi tean veel vähe. Mul on muidugi selline taustasüsteem, kuhu paigutada mingi ajatelg, kuhu paigutada seda infot, mida ma kuulen. Küllap on tunneli lõpus ka valgus, aga esialgu on see tunnel ise väga pikk.

Lavastust saab vaadata veel veebruari lõpus

  • Etendust “Ukraina avastamine” saab vaadata Salme kultuurikeskuse suures saalis 27., 28. ja 29. veebruaril kell 19.
  • Piletid hinnaga 26.50-31.50 eurot on müügil Piletilevis.
  • Etendust esitavad EMTA lavakunstikooli 31. lennu tudengid Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel ja Edgar Vunš. Etenduse juht on Anna Brit Vetsa. Nende juhendaja ning näidendi lavastaja on Anu Lamp.
Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

K. Kambala
3. veebr. 2024 15:08
Eks nii on mugav asju ette kujutada ning seletada, seejärel kambakesi uskuda. Nagu seda, et Stalin tappis ja tegi. Võibolla ta jättis palju tegemata, takistamata, teise voolusesse kanaliseerimata. Aga et J.F.S kõiki tegi, see on liialdus. J.F.S ei olnud veel enamlaste juhtkonnaski, kui punane (proletariaadi) terror käiku lasti. Passiks "Doktor Živago" läbi lugeda. Niisamuti praegu meil praegu. Lisandväärtuse tekitajateks on nn "rootsi" pangad (kes selle maalt välja viivad), kantseleirotid, kultuuriinimesed ja muud literaadid. Teisi nagu ei märkagi enam. Viimaste tekitatud lisandväärtus on hüpoteetiline, ei kõlba hamba alla pista. Nii, et olge usinad, literaadid, laua katmine on teie päralt.