"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
INTERVJUU. Aasta vabatahtlik Maie Matiek – tulihingeline talguline. Miks ta seda teeb? (0)
06. veebruar 2024
Aasta vabatahtliku tiitliga pärjatud Maie Matiek ja president Alar Karis. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Aasta vabatahtliku tiitli pälvis Eestimaa Looduse Fondi pikaaegne vabatahtlik talguline Maie Matiek, kes oma igapäevatööd teeb Pelgulinna gümnaasiumi matemaatikaõpetajana.

Tegelikult me oleme ka varem kokku puutunud, aga sellest on möödas juba oma 40 aastat. Ta töötas matemaatikaõpetajana samas koolis Lillekülas, kus minu ema kehalise kasvatuse õpetajana. Sellest ajast on Maie mulle meelde jäänud just vaikse, tõsise ja tagasihoidlikuna.

Praegu on Maie matemaatikaõpetaja Põhja-Tallinnas Pelgulinna Gümnaasiumis.

Maie kohta kehtib hästi ütlus – vaga vesi, sügav põhi. Sest mulle mõjub päris suure üllatusena, kui veebruarikuu teisel päeval Telliskivi loomelinnakus kodanikuühiskonna aasta tegijate seast just Maie nimi välja hõigatakse ja ta vapral sammul lavale astub ning julgelt presidendi käepigistuse vastu võtab.

Huvitav, millega Maie küll on tunnustuse ära teeninud, mõtlen esialgu… Ja siis vuristab õhtujuht ette põhjuse: Maie on Eestimaa Looduse Fondi pikaaegne vabatahtlik talguline. Kõik Maiega talgutel kohtunud inimesed võivad kinnitada, et talgud kulgevad oluliselt lihtsamalt, kui tema ka kohal on.

Lisaks sellele, et Maie endast tükk maad nooremate talgulistega võrdväärselt tööd teeb, võtab ta hea meelega enda peale ka muid kohustusi, näiteks toidunõude pesemise või hilise õhtutunnini põlevate oksahunnikute valvamise, mil teised ammu pärast päevatööd puhkavad.

Seda juttu kuulates ma tegelikult enam ei imesta. Mõtlen, et jah, see ongi Maie, just tema, kes teeb ja ei pane seda suure kella külge, kes näitab teisele teed ilma, et ta selleks kuskile kännu otsa peaks ronima või kõvemat häält tegema. Ta on inimene, kes hoiab tahaplaanile, aga on ometi igal poole esimene.

Kui Maiega juttu teen, on ta valmis rääkima, kuigi kohe tuleb välja, et kõige vähem tahab ta kõnelda iseendast. Ta tahab rääkida puhtamast loodusest, Eestimaa Looduste Fondi tublidest inimestest, kes talgupäevi korraldavad, oma kaaslastest nendel rasketele metsapäevadel ja ka õpilastest, kes meeleldi kampa löövad.

Maie, oled ise ka üllatunud, et täna siin oled ja et sind aasta vabatahtlikuks valiti?

Olen lihtsalt väga tänulik Eestimaa Looduse Fondile ja talgukontori Kadrile ja Katrinile, kes organiseerivad üle Eestimaa mitmepäevaseid ja väga huvitavaid talguid. Me saame teha tööd, panustada mõne linnu, mõne looma asuala või näiteks puisniidu heaks. Näiteks lendorav, must toonekurg. Möödunud aastal oli puisniitude aasta, kus me käisime neid niitmas, riisumas, puhastamas. Imetore talgu oli Hiiumaa laidudel, näiteks Saanaki, Hanikatsi, kus me puhastasime kadakatest ja võsast puisniitu või rannas rannaniitu.

Kas ma saan õigesti aru, et sa ei tee seda mitte ainult selleks, et meie loodus puhtamaks saaks ja sul on vajadus vabatahtlikuna panustada, vaid ka iseendale mõeldes – see on võimalus teha füüsilist tööd. Kuidas sinust siis talguline sai?

Kui ma seda nüüd meenutan, siis pigem võib-olla sai see alguse sellel ajal, kui oli hästi popp osaleda Teeme Ära talgutel. Ma olen pärit maalt ja minu ema ning isa hoolitsesid selle eest, et ma kasvaksin nii, et kui loodusesse minna, siis kõik joogipudelid või misiganes tuli iseenesestmõistetavalt sealt kaasa võtta. Loodusest sai kaasa toodud ainult seeni ja marju.

Aga kui ma paarkümmend aastat tagasi looduses käisin, märkasin, kui palju on tegelikult prahti ja kui see koristamisaktsioon hakkas, siis ma ka osalesin selles. Ilmselt sellest ajas nagu jõudsingi selleni, et on pidevalt võimalik, mitte ainult üks kord aastas, kui on Teeme Ära.

Tänane tunnustus on sulle ju ka selle eest, et sa oled teisi inimesi kaasa kutsunud talgutele?

Kuna ma töötan põhikohaga koolis, siis mul on olnud aega-ajalt õpilasi, keda ma olen kaasa kutsunud. Tegelikult peaks niisugust talgutööd ja looduskaitset tunduvalt rohkem väärtustama noorte hulgas, sest me oleme väga tubaseks muutunud ja pelgame loodust. Eks minagi ju käin sellepärast talgutel, et saaks rohkem füüsilist, aktiivset puhkust.

Tegelikkuses seal õpib väga palju, sest kõikidel nendel talgutel on mingisugune teema – kas linnu või looma või puisniidu jne. Ma olen väga-väga palju saanud teada üldse looduse kohta. Mõtleme küll, et kui seda liblikat ei ole, siis ei juhtu midagi, kui seda musta toonekurge meil ei ole, otseselt ka ei juhtu midagi.

Aga tegelikult seosed on väga keerulised ja üksteisest sõltuvad, loodus on üks tervik. Ja see on ju osa meie haridusest. Ma usun, et seda õpikust üldse nii palju ei õpi kui loodusest endast. Seetõttu tulebki lapsed metsa kaasa kutsuda.

Eestimaa Looduse Fond on siis hea organiseerija, neil on vabatahtlike programm, et sa ei lähe ju metsa nii-öelda uitama omapäi ja ei võta ise suunda, vaid see on ikkagi kõik hästi organiseeritud?

Jah, nii on. Eestimaa Looduse Fondis tehakse seda tööd aasta ringi, otsitakse uusi kohti, kus talguid teha, et see oleks seaduslik, et maaomanikega oleks kokkulepped jne. See on väga suur süsteem. Olen ise kaksteist aastat kaasa löönud.

Need tunnid ja päevad oma elust, mille oled panustanud vabatahtlikuna, on kiiduväärt! Kuidas sa ise sellesse suhtud, et sind on märgatud, lava peale torgatud ja president kättki surunud?

Ma pigem ütleks kõigile aitäh, kõigile nendele talgulistele, kellega me koos oleme seda tööd saanud teha ja ma loodan, et jälle varsti, kui algab hooaeg ja saab veel ja veel metsa minna ja et see jõuaks ka noorteni. Ja õnneks on talgulisi meil päris palju.

Aitäh, Maie, ja soovin sulle ja sinu kaastalgulistele jõudu!

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.