"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
INTERVJUU. Teenetemärgiga tunnustatud koolijuht Kersti Nigesen: vahel on vaja ka tuupida (0)
07. veebruar 2024
Kersti Nigeseni on õnnistatud suure perega: nii otseses kui ka koolipere mõttes. Foto: Albert Truuväärt

Täna avaldas presidendi kantselei nimekirja neist auväärsetest, keda president Alar Karis vabariigi aastapäeval teenetemärgiga tunnustab. 151 väljavalitu hulka kuulub ka Vanalinna hariduskolleegiumi staažikas juht Kersti Nigesen, kellega novembris tehtud intervjuu avaldame siinkohal uuesti.

Nagu sõnastab presidendi koduleht: Eesti tänab õpetajaid ja haridustegelasi, kes on pühendunud noorte õpetamisele ja nende maailmapildi avaramaks muutmisele. Just selline on Vanalinna hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen.

Sageli öeldakse, et legendaarne Kersti Nigesen ei mõju mitte koolidirektori, vaid haldjana. Väikest kasvu ülimalt loomuliku olekuga naine jätab mulje, nagu tõuseks kohe lendu. Kõik Vanalinna hariduskolleegiumi õppehooned tahavad ju ülevaatamist ja kõrgelt on seda kõige parem teha. Aga tuleme siiski maa peale tagasi, sest Kerstist praktilisema meele ja asjalikuma olekuga inimest pole just kerge leida. Ega usaldusväärsemat. Kõigil õpilastel, kelle jaoks ta oli aastakümneid koolidirektor, on väga vedanud.

Olete suhteliselt värskelt koolijuhi ametist prii. Üle kolmekümne aasta Vanalinna hariduskolleegiumi direktori ametis olla pole kindlasti kerge, kuid samas erakordselt huvitav. Kuidas teie elu nüüd välja näeb?

Kuni uus direktor pole ametis, on veel üsna palju vaja aidata ja toetada. Meil on siin mitme kooliga ka koostööring: Hariduskolleegiumi kõrval on veel väikesed erakoolid nagu Kohila Mõisakool ja Püha Miikaeli kool. Nendegi tööd on vaja aidata ja kujundada. Seega eriti praegu tunda ei ole, et neid ülesandeid oleks märgatavalt vähemaks jäänud.

Haridusvaldkond on olnud teie rõõm ja mure terve elu. Millega tegelesite ja kus töötasite enne, kui VHK päevakorda tuli?

Vahetult enne töötasin ma Tallinna ülikoolis laboratooriumis, kus tegelesin selliste teemadega nagu muusikateraapia ja muu taoline, mis inimese olemist mõjutavad. Ja enne seda töötasin mingi aeg epidemioloogia, mikrobioloogia ja hügieeni uurimise instituudis hügieenilaboratooriumis, kus me tegelesime ka kuueaastaste kooliküpsuse uuringutega. Teisisõnu: kõik see, mis puudutab inimest, on osutunud minu jaoks suhteliselt huvitavaks.

See, et olete 21. septembril 1990. aastal moodustatud Vanalinna hariduskolleegiumi asutaja, kõlab väga uhkelt ja hariduskolleeegium on aastatega kujunenud tähtsaks ja väärikaks osaks meie üldises kultuuripildis. Aga kuidas sellise kooli mõte üldse sündis?

Aeg oli selline. Kui mõelda tagasi ka esimese vabariigi aega, siis haridusseltsid mängisid väga olulist osa Eesti Wabariigi sünni juures. Ja loomulikult ka taasiseseisvumise aegadel olid võtmetähtsusega kultuuri – ja haridusvaldkonnas tegutsevad inimesed, kes otsisid lahendusi selleks, kuidas iseseisvuda, kuidas oma lapsi kasvatada iseseisvateks, mõtlevateks kodanikeks. Ja selline ring kujunes ka Vanalinna muusikamaja ehk VHK eelkäija ümber.

Muusikamaja tekkis 1986. aastal. 1987. aastal me alustasime juba esimeste lastega, nad olid küll Reaalkooli nimekirjas, aga meil lubati neid õpetada nii, nagu õigeks pidasime. Reaalkooli direktor kiitis meie valitud suuna heaks ja aasta hiljem õnnestus vanalinna kool ka registreerida. Ja veel mõnevõrra hiljem ehk siis 1990. aastal kujunes see vorm Vanalinna hariduskolleegiumiks. Nii et see on olnud niisugune iseeneslik kujunemistee. Ühest küljest on see muidugi  seotud ühiskonna muutumisega, aga teisalt ka oma lastega.

Seal on ka väga isiklik suhe. Kõik, kes me kogunesime, tundsime, et tahaksime oma lapsi teisiti kasvatada, kui seda nõudis totalitaarne koolisüsteem. Süsteem, milles me ise pidime kasvama. Hariduskolleegiumi sünd oli sellise järjepideva tegutsemise loogiline samm. Iga aastal on tulnud muretseda ruume järgmise klassi jaoks.

Vanalinna Hariduskolleegiumi algusajad olid vahel küll segased, kuid kirglikud.
Pilt: Albert Truuväärt

Niisugust kooli vanalinnas enne ei olnud ja ta on kujunenud tasapisi selliseks kampuseks ehk linnakuks – seal on erinevad majad, erinevad kultuuri ja haridusega seotud hooned, mis omavahel seonduvad ja töötavad. Seega on juba keskkond mõnevõrra teistsugune kui  ühesainsas suures majas asuvas koolis.

Alguses  püüdsime me kõik tutuvada ka erinevate pedagoogiliste suundadega, olgu siis Montessori või Steineri pedagoogikaga. Lõpuks tuli ikkagi valida see, kuhu me jääme, sest korraga ei saa mitut teed käia. Ja tegelikult otsustasime minna edasi üsna traditsioonilist rada ja meil kujunes välja kristliku suunitlusega üldhariduskool.

Traditsiooniline tähendab ka turvalisust?

Jah, ja ma arvan, et eriti tänases maailmas. Kui me mõtleme laste psüühilisele tervisele, on väga tähtis, et see tee, mida mööda minnakse, oleks väga stabiilne, ettemääratud. Tihtipeale tundub, et kui inimesed on väga loomingulised, siis on ka kool selline. Tegelikult on vastupidi: kui õpetaja on väga loominguline, siis õpilastele on see loomingulisus väga piiratud, sest sa ei tea iialgi, mis järgmisel hetkel juhtub ja sa ei saa ise valikuid teha. Kui on kindlad piirid, siis nende ületamine loob loomingu, siis on võimalik ka lastel näidata üles algatust nendes raamides, kuhu liikuda.

Ehk teisisõnu – ole pealegi loominguline, aga kindel süsteem peab su sees elama, et asi ei hakkaks laiali valguma.

Nojah, me oleme omavahel siin naljatanud, et oleme püüdnud loomingulisust maha suruda igal viisil, kus vähegi võimalik. Kuid ei ole võimalik – ta pääseb igalt poolt välja ja toimib ikkagi.

Kui seal samal ajal traditsioone austad, siis on ikkagi kõik hästi?

Jah. Ja ma arvan, et ka tänases maailmas on see, kui me pöörame tähelepanu traditsioonidele, minevikule, oma juurtele, justkui psühholoogilise kindluse tagatis. See on otsekui kaitse nende tohutute ärevuste eest, mida tänane maailm tegelikult esile kutsub.

Hariduspsühholoogid on väitnud, et suur osa õppemeetoditest on vananenud, lastelt oodatakse tuupimist, loovust ei arendata piisavalt jne …

Ma ei tea, kus see niimoodi välja paistab, me ise pole küll seda tajunud. Samas on ju ikka vaja asju korrata, on vaja välja mõelda ja mõnikord ka tuupida. Muidugi, tänapäevane teadus toetab seda, et mingite asjade juures on ka efektiivsemad meetodid olemas. Lapsed peavad õppima õppima ja õpetajad õppima õpetama arvestades kõiki eripärasid.

Põhimõtteliselt ei ole küsimus selles, kas hindeid pannakse viie- või kümne palli süsteemis, sõnaliselt, templitega või ükskõik millisel muul viisil.

Kas Vanalinna Hariduskolleegiumis pannakse lastele hindeid?

Pannakse küll ja ma arvan, et need arutelud hindamissüsteemi üle on kindlasti vajalikud. Aga põhimõtteliselt ei ole küsimus selles, kas hindeid pannakse viie või kümne palli süsteemis, sõnaliselt, templitega või ükskõik millisel muul viisil, vaid selles kes ja kuidas mõtestab seda panemist. Hinnetega hindamisega võib kahju teha, sõnalise hindamisega võib samuti kahju teha, nii et pigem on see võti maetud kuskile mujale. Mitte sellesse vormi, mida kasutatakse.

Kool arenes ja võttis ilmet sammhaaval. Kas selle protsessi jooksul on olnud hetki, kus tundsite, et asi kipub käest ära minema ja enam ei jaksa? Ehk teisisõnu – kas tuli ette päris tõsiseid takistusi, mis kooli loomist segasid?

Ma arvan, et meie kooli juures ei ole direktori osa nii suur olnud, et selliseid hetki oleks saanud tekkida. Kool on ikkagi toiminud kogukonnana, kus kõik kaasa aitavad. Ja see direktori roll on pigem selline koondav või kokkuvõttev, nii et niisugust olukorda pole küll esinenud. Arvan, et meil on olnud tore sõpruskond ja kogukond, mis on jõudsalt kasvanud ja arenenud ning mille tõttu on tõesti olnud tore kooli tulla. Loomulikult on kogu aeg tulnud etteväljakutseid ja probleeme, mida on vaja lahendada. Leida uusi võimalusi või luua tingimusi, et teised saaksid töötada. See on muidugi juhtkonna ülesanne. Tegelikult olemegi mõtestatud koolielu nii, et juhtkond on õpetajate teenistuses, õpetajad laste ja vanemate teenistuses ja muidugi on juhtkond ka vanemate teenistuses. Ja selles mõttes asetub kõik paigale. Me arvestame ja toetame vanemaid, kelle armastusest on lapsed sündinud ja loome sel moel ühise energiavälja. Siis on lootust, et võib ka hästi minna.

Nii et arusaamatused, üksteise mittemõistmised kooli ja vanemate või õpilaste vahel on Vanalinna Hariduskolleegiumi puhul välistatud?

Ma arvan, et ei ole ühtegi perekonda, kus ei teki probleeme, loomulikult tekib. See ongi elu, eks ole, muidu nagu ei olekski elavate killas. Aga kui ollakse orienteeritud ikkagi lahenduste otsimisele ja edasiminekule, siis on võimalik ka mingeid lahendusi leida.

Mõne näite saate tuua?

Tegelikult on neid näiteid hästi palju, sest inimeste elud on olnud väga erinevad. On tulnud leida palju kõrvalteid. Sellel ajal kui mina koolis käisin, õpetati nö  klassi. Aga tänases maailmas on muresid ja pingeid niipalju rohkem, et kui sa ei orienteeru sellele, kuidas kindla lapse muresid lahendada, siis ei olegi võimalik kuidagi edasi minna. Mis tingimata ei tähenda, et alati see õnnestuks, aga vähemalt püüdlus peaks olema. Meil on väga palju erivajadusega lapsi. Mida nimetatakse tänapäeval erivajaduseks?

Ütleme, et nad on väga aktiivsed, nende tähelepanu hüpleb väga paljudes erinevates kohtades, tihtipeale on nad väga andekad või siis on nad mingis valdkonnas andekad. On neid, kes ei taju keskkonda nii täpselt ehk sellised professori tüüpi lapsed. Leidub selliseid, kes on väga andekad keeltes, aga matemaatikas näiteks ei suuda üldse midagi teha. Või vastupidi. On muusikaliselt või mingis muus valdkonnas väga andekaid, mille tõttu on mõistlik neid õpetada millestki loobuma. Kõige hullem on, kui tänases maailmas kõik lapsed tahavad kõikides valdkondades olla korraga ja maksimaalselt tegusad. See on niisugune perfektsionism, mis varjab ebakindlust ja on minu meelest muutumas kõige keerulisemaks küsimuseks. Nii et pedagoogidele ikka paras pähkel.

Kõige olulisem on Nigeseni sõnul võtta igat last kui isiksust.
Pilt: Albert Truuväärt

Kuna teie kooli jaoks on väga oluline igale lapsele individuaalselt läheneda, siis kui suured on teie klassid?

Vanalinna Hariduskolleegiumis on suuremates klassides praegu umbes kolmkümmend, aga on olnud ka kolmkümmend kuus õpilast.

See ei ole mitte väike number.

Ei, see on liiga suur ja kunagi pole neid klasse nii suurena vastu võetud. Aga kui aastate jooksul on tulnud neid lapsi, kes on väga hädas või vajavad abi siis mõnikord on olnud tõesti raske keelduda ja nii need klassid on kasvanud.  Õppe erilahenduste leidmine ei ole küll otseselt seotud klassi suurusega. Küll aga on suurte klasside puhul klassijuhataja töö väga keeruline ja individualiseerimine loomulikult samuti. Kõige mõistlikum oleks ikkagi, kui õpilaste arv üle kahekümne nelja ei kasvaks. Aga see kasv on toimunud hädasolijate pärast, mitte seetõttu, et me peaksime liiga suuri klasse õigeteks.

Ikka tekib õpetajatega seoses mõtteid, et kuidas nad jaksavad. Nii ka praegu. Teie omad peavad jõudma absoluutselt iga lapseni, et teda mõista ja vajadusel aidata. Imeõpetajad?

Kindlasti on imeõpetajad, aga kõik need imeõpetajad on enamasti ka lapsevanemad või endised õpilased ehk neil on teine pilk ka koolielule. Ja ma arvan, et see, et me saame kõike vaadata teise pilguga, annab jõudu ka edasi minna õpetaja rollis. Ma tean, et minu laps töötab minu kolleegidega koos ja nemad püüavad teda aidata. Mina omakorda püüan oma kolleegide seas ja sõpruskonnas suhtuda teemasse nii, et need on kindlasti mulle oluliste inimeste lapsed, siis on seda vaatenurka kergem leida. Aga see ei tähenda, et inimesed ei väsiks. Raske on ikka.

Kes siis üldse on need lapsed, kelle te kooli vastu võtate?

Me püüame teha kõikidega, kes me kooli tahavad astuda, tutvusuuringu. Et vanematel oleks ka mingi teine pilt nii sellest, kuidas lapse käsi on käinud. Või sellest, missugused valdkonnad on tal tugevad, missugused nõrgad. Mulle tundub, et see on vanemate jaoks oluline isegi siis, kui need lapsed ei tule meie kooli. Me saame koos arutada, kus tal võiks olla mõistlik õppida, milline võiks olla tema koormus ja milline õppeprogramm oleks kõige sobilikum. Ehk siis mõnikord on palutud tutvusuuringut teha ka siis, kui on juba teada juba, et laps kooli ei tule. Ja selle tutvusuuringupõhjal saame siis näha, kas programm, mis me keskmiselt pakume, on nendele lastele sobiv.

Meil on muusikakool ja osa lapsi tuleb väga tugevate muusikakatsete põhjal. Ent siis peab vaatama, kas muu poole pealt on koormustaluvus niisugune, et kõik toimiks. Eraldi vaatame alati üle need lapsed, kellel on mingid jooned, millega kuskil mujal koolis võib-olla nii kergesti hakkama ei saaks. Nemad tulevad eraldi vastuvõtu alusel ja pingerida ei kujune parimate tulemuste põhjal. Põhimõtteks on, kuidas meil õnnestub luua säärased grupid, milles need lapsed saaksid hakkama, et suuta hiljem ühiskonnas ennas teostada. Selles me oleme küll kokku leppinud, et kui tahame hakata tegema „head“ kooli, lähevad asjad halvasti. Sest tegelikult on vaja lastega toimetada.

Eesti laste väljendusoskus on jäänud viletsamaks ja seda suuresti tänu nutiseadmetele. Mida Vanalinna Hariduskolleegiumis on selles osas ette võetud?

Meil on praegu kokkulepe, et algkoolis ei tohi nutiseadmeid kasutada. Lapsele nuputelefoni muretsemine ei ole suur väljaminek. Esimesed neli klassi nuputelefon ja hilisem nutitelefon, mida lapsed tänapäeval kindlasti vajavad kuid mis ei pea samuti kogu aeg käepärast olema. Meie soov on, et nad õpiksid suhtlema omavahel ja lävima mitte telefoni teel, vaid kõrvuti istudes üksteisega rääkides. Telefone kasutatakse enne tundide algust, pärast pannakse need ära. Arvan, et teatud mõttes aitab see ikkagi kaasa, nad tõesti leiavad omavahelises suhtluses kontakte.

Meie ühiskond genereerib väga tugevalt üksindust. Nii et pole mingit põhjust nutiseadmetega seda omalt poolt toetada.

Eks see tänapäeval ongi üks suur probleem: nii lapsed kui täiskasvanud tunnetavad, et kipuvad üksi jääma. Samas vajame seda kiirust sageli kui narkootikumi- Kui saad järjest ülesandeid juurde, on ju niisugune tegus tunne, et kõik toimib ja läheb edasi. Me oleme aktiivsed ja selle varjus peituvad teadagi palju suuremad vajadused. Selles mõttes genereerib meie ühiskond väga tugevalt üksindust. Nii et meil ei ole mingit põhjust nutiseadmetega seda omalt poolt toetada. Lapsed oskavad neid kasutada, nad saavad nendega edasi minna ja kasutame neid ka koolis, kui on vajalik. Aga mitte juhitamatult.

VHK on kool, kus integreeruvad üheks tervikuks haridus ja kultuur ning seda toetavad erinevad struktuuriüksused. Lisaks gümnaasiumile ja põhikoolile on ka Muusikakool, Kunstimaja, Vanalinna muusikamaja jne. Kuidas nende üksuste töö välja näeb?

Võtame näiteks muusikakooli, mis töötab paljudel erinevatel tasanditel. Leidub lapsi, kelle üldharidusprogramm on tegelikult üksikisikupõhine, on neid, kellel on muusikaõpetaja olnud abiks, et ta kõnelema hakkaks. Ja nii edasi. Ühesõnaga, sõltub lapse eripärast. Aga, tõepoolest, muusika võib olla vajalik ka eripedagoogilises mõttes. Paljude jaoks on muusika isikliku arenguruumi oluliseks osaks ja mõnel võib ta kujuneda ka professionaalseks suundumuseks. Aga kui paljud lapsed õpivad muusikat, siis kostub seda rohkem ka ümbruskonnas. Lapsed, kes kasvavad klassikalise ja tasakaalustatud muusika keskkonnas, saavad sellest tuge oma haridus – ja kulgemisteel laiemalt. Isegi juhul, kui need lapsed ise samal ajal võib-olla muusikakoolis ei õpigi. Sama on teatrikooliga – kui teatrikool teeb etendusi, siis need lapsed, kes ei pruugi selles üldse osaleda, satuvad ikkagi tunduvalt rohkem teatrisse ja see muutub omal moel samuti nende arengukeskkonnaks.

Jutt läks teatri peale ja teil on koolis teatriklass, huviharidusena ka teatrikool, kus Lembit Peterson kujundab juba aastaid õpilaste vaadet lavakunstile, Maria Peterson samuti. Oli ilmselt vaimustav olla sellise kooli juht, kus õpetajatega on täielik mõttekaaslus ja hingesugulus? 

Jah, kindlasti, ja näiteks kooli asutamisest rääkides arvan ma, et Lembit Petersoni või Taivo Niitvägi osa on selles kindlasti suurem kui minu oma. Me olime lihtsalt sõpruskond, kes selle kooli asutas ja Lembit ei osalenud ainult teatriharu, vaid kogu kooli kujundamises. Maria Peterson kasvas Muusikamajas ja teatriringis üles, nii et see on ikkagi järjepidev areng. Tagasi vaadates oli teatriharu loomise vajalikkus hariduskeskuse juures meile kohe selge. Alguses olid küll ainult kuue,- seitsme ja kaheksa-aastased lapsed, kes käisid teatriringis. See vorm pidi muutuma, kuni me lapsed hakkasid jõudma gümnaasiumisse. Siis sai tekkida sinna juurde niisugune süstemaatiline teatrikool.

Vilistlaste hulgas on teil ju täiesti muljetavaldavaid persoone, teiste seas näitlejad ja lavastajad Ott Sepp, Maria Peterson, Priit Strandberg, mitmeid lauljaid jne. Nad on siit saanud ikka tugeva tuule tiibadesse.

Jah, ma arvan, et see on nii erinevates valdkondades. Ka dirigent Kaspar Mänd näiteks. Aga eriti rõõmsaks teeb see, et viimasel ajal on meile tänu avaldatud ka selle eest, et meie lapsed hakkavad õppima insenerideks ja väga paljud on läinud õppima arstiteaduskonda. Nõnda ei ole see nagu otsene suundumus, et oleks ainult teatri või muusika inimesed. Aga ma arvan, et on hästi tähtis, kui ühes koolis kohtuvad erinevates valdkondades olevad andekad inimesed ja nad ise loovad ilma õppeprogrammita üksteisele arengukeskkonda ja täiustavad seda. Jah, kunagi oli niisugune moment küll, kus me olime mures, et meil see reaalainete pool ei ole eriti tugev, aga praegu me selle üle kurta ei saa. Ehkki, ütleme, kui me kooli eksamitulemusi tervikuna vaatame, siis seal on tõepoolest niivõrd erinevad need lapsed. Ma arvan, et ei ole mingit põhjust, miks nad ei võiks ühiskonnas hakkama saada. Kes ei ole võimekad matemaatikas, võivad olla suurepärased kunstnikud või mõnes muus valdkonnas endale väga hästi nime teha.

Kuulus filmirežissöör Peeter Simm on meenutanud hea sõnaga Nõo keskkooli direktorit, kes tihtilugu kordas, et ta ei tõmba mitte mingisugust joont kultuuri ja füüsika vahele ja see kõik on üks tervik inimese arengus.

Minu meelest on haridusprotsess see, kus midagi omandatakse. Kultuuriks kujuneb asi siis, kui seda suudetakse viljeleda. Ning seejärel muutub see keskkonnaks – nii kaua kui õpid teatrikoolis, oled õpilane aga kui teed lavastuse, on see kultuurifenomen.

Kui palju teie koolis kirjandeid kirjutatakse?

Sellele pööratakse suurt tähelepanu ja kirjutatakse mitte ainult eesti keeles. Meie õpilased on inglise keeles suhteliselt tugevad ja õpivad päris mitmeid keeli veel. Kuna inglise keeles kirjutatakse palju, kipub mõnikord see tasakaal eesti ja inglise keele vahel ka ära kaduma, sest maailm toetab ikkagi nii tugevalt inglisekeelset poolt. Seda enam peame nägema vaeva, et meie oma keeles kirjutamine ja eneseväljendamine oleks tähelepanu keskmes.

Väga terav teema on juba pikki aastaid olnud koolikiusamine. Kuidas on sellega lood Vanalinna Hariduskolleegiumis ?

Vanalinna Hariduskolleegium ei asu väljaspool ühiskonda, kus need probleemid esinevad. Aga minu meelest ei saa kiusamise vastu võidelda kiusamise keelamise või sellele tähelepanu juhtimisega. Peab tegelema sellega, et inimesed tunneksid üksteist ja väärtustaksid, et meil oleks hea koos olla. Kui saavutame terve õhkkonna, on see kindlasti suurem panus kui kiusamisega tegelemine. Väga tähtis küsimus on, kuidas saavutada, et vanemad ja lapsed saaksid nii palju üksteist tunda ja suhelda, et tekiks kindlustunne. Et ma võin usaldada oma kaaslasi ja saan ennast avada, ilma et sellest tekiks probleeme. Arvan, et see on oluline teema kõikidel inimestel: mitte ainult koolis, vaid ka pärast. Kuidas leida endale inimesi, kellega koos edasi minna, keda usaldada. See vist kuulub elu juurde üldse.

Kersti Nigesen omas elemendis: ikka töölaua taga.
Pilt: Albert Truuväärt

Teie kooli erinevad õppehooned asuvad mitmel pool vanalinnas laiali: Vene tänaval, Uuel tänaval, Olevimäel. Mulle tundub, et selles on nii võlu kui valu. Võlu on selles, et mis viga päikesepaistelise ilmaga, kui on ka natukene aega, lihtsalt jalutada vanalinnas ühest õppehoonest teise, vaadelda ja mõtiskleda. Aga halva ilmaga ja kui on veel kiire ka?

Nojah, aga eks ta ikkagi tagab liikumise, mida me muidu võib-olla halva ilmaga üldse ei teeks. Ja tegelikult, kui arvestada meie kliimat, siis lapsed tuleva kooli kell kaheksa või kell üheksa ja lähevad ära pärast kolme-nelja, see tähendab, et talvel nad tegelikult valget aega üldse ei näe ega välja ei satu. Kui on erinevad hooned, siis ikkagi tekib see moment, et vahetevahel on vaja välja minna ja liikuda ühest kohast teise ja kuskil see kümme minutit väljas olemist on ka suur asi. Eriti, kui see on talvel valgel ajal. Arvan pigem, et üks tõsine probleem on seotud laste silmanägemisega.

Meie vanemate seas on ka silmaarste, kes väga tõsiselt tegutsevad meeskonnas, mis uurib laste nägemise muutusi. Nad on juhtinud tähelepanu sellele, et need kümme või viisteist minutit, kus laps saab olla väljas ja vaadata kaugusesse, tagab tänases maailmas kindlasti seda, et nägemine säilib paremini. Ja meie kooli lastel on silmanägemine siiski ka suhteliselt korras.

Mis aga õppekompleksi juhtimisse puutub siis on muidugi on kooli jaotus mitme erineval aadressi vahel paras väljakutse. Kindlasti töömahukam, võrrelduna ühes hoones asumisega. Sest igal pool on kuidagi vaja saavutada, et selles majas on kord ja turvalisus. Et oleks tagatud info, kas lapsed jõudsid sinna, kuhu nad on saadetud jne.

Hindamatuid kogemusi pedagoogitööks olete ilmselt saanud ka omaenese kodust – teil on koos kasulastega 10 last, üle 20 lapselapse ja üle 10 lapselapselapse. Kuidas sündis otsus jagada kodusoojust ka võõrastele lastele, kes nüüd on juba ammuilma täiesti omad?

No mina ei oleks osanud seda laste arvu küll niimoodi arvutada ja meeles pidada, tegelikult me kohtume ju inimestega, keda tee meid kokku viib. Tavaliselt see kujuneb nii nagu kõikide laste sünd või perekonnaga liitumine: ühest küljest on avatus uuele elule, teisalt mitte alati midagi nii otsest, mida oleme planeerinud või ette näinud. See lihtsalt juhtub ja kujuneb niimoodi. Oli aeg, kus meil viibis nii palju keerulises olukorras lapsi, et lõime  oma õpilaskodu. Selle ülevalpidamine oli muidugi paras pähkel, pidime hakkama saamiseks igalt poolt raha korjama. Seejärel muutusid olud õnneks natuke kergemaks. Aga praegu on tegelikult laste eluolu ikkagi palju parem kui see oli, ütleme, kakskümmend aastat tagasi.

Ruumid jäävad loomulikult kitsaks, laupäeva hommikuti tulevad nad harilikult pannkooke sööma. Kakskümmend inimest mahub ikka kehvasti tuppa.

Kuidas näeb teie kodune elu välja täna? Milline on igapäevaelu, millised on traditsioonid?

On juhtunud niimoodi, et meie talus elab koos umbes neli leibkonda ja tegelikult ka linnas elame samas majas kõik koos. Nii et meil on ka linnas peatumise koht ja mõnede mu poegade peredes on päris palju lapsi. Praegu on kahjukstööga hõivatus mul jätkuvalt nii suur, jõuan tihti liiga hilja koju. Aga muidugi on ikkagi väga suur rõõm ja puhkus, kui need väikesed on seal ees, tulevad oma mõtete ja arvamustega, see kindlasti tasakaalustab tööpinget. Ruumid jäävad loomulikult kitsaks, laupäeva hommikuti tulevad nad harilikult pannkooke sööma. Kakskümmend inimest mahub ikka kehvasti tuppa.  Siis tahavad nad kõik ööbida ja et kindlasti oleks veel mingid põnevad ettevõtmised ka. Uhesõnaga – igav seal ei hakka.

Te mõtlete nüüd maakodu?

Tallinna kodus on täpselt samuti nii.

Ütlesite, et aega on vähe ja tööd palju. Ilmselgelt ei puuduta see ainult teid, vaid ka teie lapsi. Kuidas teil siis üldse õnnestub kokku saada ja mis on need olukorrad, kus te vastuvaidlematult lihtsalt saate kokku, istute ühise laua taha, ükskõik kui palju kellelgi parajasti tööd on?

No tegelikult see laupäev on kindlasti kokkusaamise päev ja meie pere on niisugune, mis on seotud kirikuga. Ka pühapäeviti oleme tihtipeale koos. Kindlasti kuuluvad siia suved ning muidugi on maal palju tööd. Sügis ongi väga keeruline kui on vaja kartul võtta ja küüslauk maha panna, põllud uuesti künda ja puud laduda. Töö ühendab ja on alati ühendanud inimesi. Kui inimesed elavad maal ja neil on ühine töö siis on see midagi väga orgaanilist, mis liidab perekonda. Ei ole vaja välja mõelda või aega otsida, millal koos olla- Meid on ju palju ka, eks, kõik püüavad teha nii palju, kui saavad. Aga kogu aeg on ka tunne, et kõik on tegemata.

Millises kodus te ise kasvasite ja milliseid elutarkusi, tõdesid sealt kaasa võtsite?

Arvan, et minu kodu oli väga turvaline ja just tänu vanaemadele. Nemad lõid seal niisuguse õhkkonna, kus minu vanemate kaaslased olid alati oodatud. Lapsepõlves olin kuulnud lasteaiast ja tean, et ma pikka aega mõtlesin  miks need lapsed siis aeda kinni pannakse. Ja ma ei saanudki kunagi seda vastust, sest olime oma kodus ja ma ei näinud põhjust, miks lapsed peaksid aias kinni olema. Aga mu vanemad olid arstid ja see tähendas ka väga pingelist tööd. Sellel ajal, kui mina väike olin, oli minu ema Merivälja, Pirita ja Lasnamäe arst. Oli väga tavaline, et öösel tuleb keegi ukse taha. Lihtsalt tol ajal arst suhtles patsientidega hoopis rohkem, ta ei olnud nii eraldatud ja see oli väga tihe töö. Ja hiljem ta juhtis tuberkuloosse meningiidi osakonda paljude öövalvetega ja seal olid väga rasked haiged. Ühesõnaga selline keeruline, samas õpetlik elu. Mind usaldati kodus väga palju. Olin vist viiendas klassis, kui kogu majapidamine oli praktiliselt minu käes. Korraldamine, koristamine ja kõik sarnane õpetavad võib-olla ka asjadega toime tulema. Usun, et keskkond, kus inimene kujuneb, mõjutab igatpidi seda, kuidas ta teistega hiljem suhtleb.

Aga kes oli teie enda elus inspireerivaim õpetaja ja mida tema teile eluteele kaasa andis? Või oli neid rohkem kui üks?

Ma arvan, et neid oli palju, sest ma olen õppinud  umbes kuues koolis. Ema ja isa kolisid, kuna isa tahtis olla maa-arst ja nii läksime Narva. Seal ta muidugi päris maa-arstiks ei saanud, aga tal oli lihtsalt niisugune ettekujutus tol ajal. Ning oli väga huvitav kogemus õppida Narvas koolis, kus oli klassis alla kümne õpilase. Inglise keelt meil üldse ei olnud, keemiat ka mitte. Kui ma vene keeles vastasin, siis kõik naersid. See oli niisugune lõbus vahepala, kuna ma seda kohe mitte kuidagi ei osanud. Muusikatundi andsin vist ise teistele. Ühesõnaga, niisugune täiesti teistsugune kogemus. Ja ma olen oma erinevates koolides kohanud väga palju toredaid erisuguseid õpetajaid, kes on osanud ka suhelda õpilasega nagu inimesega ning see on olnud väga inspireeriv.

Jõudsimegi jälle kooliteema juurde tagasi. Vanalinna Hariduskolleegiumis on õppeaine nimega kristlik kultuurilugu. Kuidas see lastele meeldib?

Ma ei ole nii väga palju saanud küsida ja eks see võib ka erinev olla. Kuid ma arvan, et põhimõtteliselt see annab neile ikkagi kindlustunnet. Aastaid tagasi olid uuringud usuõpetuse toimest laste maailmavaatelisele kuuluvusele ja ma vaatasin, et meie koolis oli neid lapsi tollal, kes ennast kristlastena määratlesid, üsna veidike rohkem kui teistes koolides. Aga meie koolis olid olemas ka ateistid, teistes koolides mitte eriti. Ühesõnaga – lapsed, kes saavad neis tundides rohkem mõtiskleda maailma olemusliku tähenduse üle, oskavad ka iseennast paremini määratleda. Ja selles mõttes on väga tähtis ka kristlik kultuurilugu. Koos meie oma rahvuskultuuriga on mõlemad väga olulised, et luua meie identiteet. Identiteet on kindlasti kaitse, mina-kaitse, sest kui  oleme määratletud ja endas kindlad, siis me suudame edasi minna ja teha järgmisi samme. Kui inimene on ebakindel, ei kuulu kuskile, siis on ta väga manipuleeritav.

Olete kodu andnud kasulastele. Te ei jõua seda anda kõigile ühel või teisel moel kannatavatele lastele. Mida üldse saab nö anda paljudele abivajajatele? Lõhkistest peredest pärit lastele, üksikutele vanuritele jne.

Ma ei tea, kas ongi meie kätes midagi anda. Inimene on ikka mingis mõttes nagu külaline siin maa peal. Ta Ta on nagu tööriist, mitte see, kes jagab ja kelle võimuses on kõiki asju parandada või korda saada. Aga eks siis peab püüdma lihtsalt parimat selles olukorras, kus sa parasjagu oled.

Alustasime oma kohtumist sellega, et olete suhteliselt värskelt koolijuhi ametist prii. Aga räägite VHK asjades jätkuvalt kaasa, teie arvamused on hinnas. Mil moel te konkreetsemalt täna kooliga seotud olete?

Momendil olen ma meie Vanalinna Hariduskolleegiumi väikese sõsarkooli Püha Miikaeli kooli direktor. Aga kaasarääkimisest niipalju, et kui inimesed on sõpruskonnas, suhtlevad omavahel ja otsivad lahendusi, siis see ei olegi nagu seotud ametiga. Arvan, et  Hariduskolleegium või Püha Miikaeli kool ei olegi nagu ametid. Need on maailmad, kus me läheme edasi niipalju kui saame. Koos nendega, kellel on parasjagu jõudu. Ma arvan, et arutlused kestavad edasi.

Vaata kogu nimekirja presidendi teenetemärgi saajatest siit.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.